Neljapäev, 30. detsember 2010

Tagasivaade ja edasivaade

Traditsioonline tagasivaade mööduvale aastale - mida uut olen kogenud?


  • Olen esimest korda elus kassiomanik. Ühtlasi oli see mul esimene kass vastsündinust üles kasvatada.
  • Kõige hullemad paanikahood jäid möödunud aastasse. Sinna võiksid nad ka päriselt jääda, seda rekordit ma ületada ei soovi.
  • Olen avastanud uusi tehnikaid iseendaga toime tulemiseks, et eelpoolmainitud jõledused võimust ei võtaks ja rõõmus meel ikka kättesaadav oleks.
  • Teen tööd, mida kunagi varem pole teinud (administraator).
  • Sain esimest korda elus päris püstoli kätte ja suutsin hämmastavalt täpselt lasta. Võitsin laskespordinädalal naiste arvestuses püstoli, scatti ja õhupüssist laskmise võistluse.
  • Mul diagnoositi artroos, millega ma nüüd rõõmsalt ja rahulikult elu lõpuni elama pean. Ei mingit jooksmist ja hüppamist, hurraa! Mulle meeldibki rohkem rahulikult kõndida või rattaga sõita.
  • Läbi aastate kõige suurema koguse pilte jagasin laiali.
  • Lugesin suurel hulgal toredaid raamatuid, mida polnud varem lugenud (mida enamasti polnud enne seda aastat olemaski).
  • Nii palavat suve polnud ka kogenud.
  • Esimest korda elus tõmmati mul hammas välja.
  • Hulk enneolematut jääb sellesse valdkonda, millest pole siin sünnis kirjutada.
Neid punkte võiks lisada siia veel ja veel. Hea meel on näha, et head uut on kordades rohkem, kui kehva uut.

Kas ma julgen midagi uueks aastaks lubada ka? Ei ole kindel... Julgen ainult loota. Ja kõike seda, mida lubaksin, teen niikuinii.

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Unemaailm

Armas rahvas, oskate ehk öelda, mida tähendavad jõuluajal nähtud uned? Kui unes näha, et kallim niristab mulle suure rõõmuga valgete riiete peale rohelist ja punast värvi?
Kui leian oma lapsepõlvekodu aiast hiiglasuure hundikäpajälje? Näen seda hiigelhunti veel piki metsasihti minevat, korraks tagasi vaatavat, justkui tahaks midagi öelda?
Kuulen, kuidas keegi seletab, et minu sünnipäev, 15.02, polegi õige sünnipäev, vaid olin peale sündi surnud ja sel kuupäeval uuesti ellu ärganud?
Et kohtan unes naist, kes ütleb enda nimeks Leivaandja ja annab mulle omaküpsetatud leiba?

See on umbes sedasorti küsimine, nagu mu ema folkloorist, kus eideke läheb poodi sitsiriiet ostma ja küsib nõuannet: "Ütle nüid, kallis poepreili, mes ma nüid piaks tegema, kas ma ostan Miinale uue padjapööririide ja paikan Mihkli vana ää või ostan Mihklile uue padjapööririide ja paikan Miina vana ää? Ütle nüid, kallis poepreili?".

Pühapäev, 26. detsember 2010

Esimene

Kallil jõuluajal polnud muud teha, kui tööl käia. Suunasin kohalike jahimeeste punti vibulaskmisel, laserlaskmisel ja elektroonilise riistapuu Scattiga suhtlemisel (praegu saab sellega püstoliga lasta ja pärast arvutiekraanil käevärinaid jms toredat analüüsida). Lasid siis vanad jahimehed aastalõpupidustustel kergeid relvi, harjutasid ja viimaks ka võistlesid. Mina aga nautisin yangi, sellises koguses, puhtal ja sümpaatsel kujul pole seda sugugi iga päev võtta. Vahepeal haarasin isegi paar korda püstoli kätte, tulemused muudkui paranesid, käe väsimus eelmise päeva lumeviskamisest kadus. Lõpuks lõin vanade laskurite pundi üle ja võitsin 89,9 punktiga (järgmine võistleja oli 86,3 ja edasi juba 70-tes). Mitu vanameest küsisid, kas ma olen sportlane? Ei, ei ole... Sport on olnud minu elust väga kaugel, väga võõras ja isegi vastumeelne. Ma vihkan jooksmist ja muid karglemisi. Laskmise otsa pole aga varem komistanud, sport seostub ikka kooli kehalisega, mida ma suurt ei sallinud...

Võibolla peaksin seda leitud suunda endas edasi arendama. Tõsiselt, ma ei ole varem rohkem kui... ehk 5 korda? püstolit kätte võtnud. Ja see meeldib mulle. See, et ma ajan selja sirgu, keskendun ja astun vaikusse, kus ei ole ei hingelist ega füüsilist liikumist. Ja taban kümnesse.

Täna oleks isa saanud 81 aastaseks. Lasketiirust tulles viisin surnuaiale laternasse küünla ja andsin isale teada, et ta elab minus edasi. Aitäh!

Laupäev, 25. detsember 2010

Jõul

Tervitan kõiki, kellel kallil jõuluajal muud teha pole, kui bogisid mööda kolistada!

Häid pühi-pühi kaeva-kaeva vannu-vannu!

Mina juba kaevasin. Algul polnud vigagi, rajakeste uuristamine õuele oli puhas rõõm. Siis võtsin lapsed sappa ja läksime tee äärde autot välja kaevama, väravatagust rookima... Nüüd on meil suurpärane parkimisplats, aga paistab, et pingutasin pisut üle. Tuppa tulles käis pea ringi ja vandumine tuli lausa iseenesest!

Sel ajal aga, mis kaevamisest üle on jäänud, olen lugenud muinasjuturaamatuid, mille lapsed jõuludeks said. Imeilus vene muinasjuttude raamat ja armsad soome muinasjutud.

Rõõmsat ja rahulikku päikese sünnipäeva teilegi!

Neljapäev, 23. detsember 2010

Rangid tagurpidi kaela!

Irmus armsad need vanarahva ennustusviisid.
Vanaastaõhtul tuleb ringi tõmmelda nagu orav rattas. Rangid peavad kõik aeg tagurpidi kaelas olema, ega muidu õigeid endeid ei näe. Joosta mõni tiir ümber maja, kuulata kolinaid ja helinaid, vahepeal tuba pühkida ja siis selle tolmu otsas seista, jälle kuulata, siis ronida (ikka rangid kaelas) kõrvalhoone katusele ja vaadata aknast sisse, kellel pärg peas ja kelle üldse pead pole (pulmad ja matused), siis lipata lauta, rabada lambaid (kui juhuslikult oinas satub kätte, on endal lootus mõni oinas või jäär altari ette vedada). Hinge tõmmata aega pole. Kohe laudast on hädasti vaja lipata tuppa ja pingi pealt ritta pandud meestemütsidest pimesi midagi krabada, selle järgi näeb, kas on uhke linnahärraga paariminek (kaabu) või karvase vanamehenässiga (karvamüts), variante on muidugi veel. Peale selle on laual veekauss, kus ujuvad nimelised pähklid või pilpad, kausi servadel on tähenduslike kirjadega paberilipakad ja oma "laevukesele" ei saa mitte soodsaid tuuli purjedesse puhumata jätta. Vajadusel tuleb seda küllalt tihti salaja korrata, sest loeb see, kuhu laevuke hommikuks on randunud ja ega siis kõike saa ka saatuse hooleks jätta.

Vahetevahel tuleb muidugi ohtralt süüa, nagu vanarahvale kombeks.

Ja trall jätkub, tinavalamine on kohustuslik. Selle kujude järgi näeb ka, kellele mehele minnakse või millisesse ametisse astutakse. Kohe selle järel oleks mõistlik panna põrandale vallaliste neidude nimelised terakuhjakesed ja ajada tuppa kana või kukk (kelle kätte saab), kes siis terade kallale tormab. Sealt näeb ära neiukeste abiellumise järjekorra. Aga see ei ole veel kõik - nüüd tuleks kusagilt leida prussakas (see on küll venemõjuline ennustamisviis) ja viia see ristteele - kuhu sitikas sibab, sealt on kosilast oodata. Ja siis kähku tuppa tagasi, kus majaperemees takkudest õhulised kerad teeb, neile nimed (ikka abiellumisealised neiud ja peiud), paneb kerakesed paari ja süütab - kui mõlemad paarilised põlemises tekkiva soojuse käigus üles tõusevad, saab neist paarisrahvas.

Niiviisi. Kui eelneva tegevuse käigus pole maja imekombel põlema läinud (või on kustutustööd küllalt kiired olnud), saab ennustamisega jätkata.

Nüüd on aeg õlgede (võibolla peaks seda siiski enne takupõletamist tegema, oleks närvikõdi rohkem?) loopimise käes (õlgede hulk laes on korrelatsioonis tuleva aasta viljasaagiga), peale mida võib kohe edasi loopida, nimelt kingi ja saapaid, kui on, siis kalosse. Kui ninaga majast välja, siis lahkumist (kolimist, abiellumist vms), kui sissepoole, siis ikka kojujäämist tähendavad*. Peale seda tuleb kindlasti võtta mõni paks ja (vanarahva soovituse järgi) ristiga raamat (kuigi kogemus näitab, et ka kõik teised trükised sobivad), avada see suvalise koha pealt ja panna näpp mingile kirjakohale. Kui juhtub rõõmus salm, on uuel aastal hästi, kui sõjakas või muidu vilets, siis.... me seda ennustust ei usu.

Vahepeal ei tohi unustada laevukeste suunamist õigesse sadamasse. Regulaarselt ja salaja.

Rangid peavad loomulikult kaelas olema, ikka tagurpidi. Nüüd on õige aeg keerata taguots kolde poole ja kummardada, jalgevahelt tulle vaadates näeb täiesti surmkindlalt kas tulevase nägu või surnukirstu (viimane tähendab seda, mida te juba arvata võite). Kui pea juba piisavalt ringi käib ja hakkate ümber kukkuma ja minestama, on paras aeg südamekinnituseks terve heeringas nahka panna (mitte juua vett kõrvale!) ja oodata, kes unes vett tuleb ulatama. Et ikka kindel olla, peaks pea ka kammimata jätma ja ühe soki jalga, siis on peiul üks tulek nii vee, kammi kui teise sokiga sinna unenäkku.

Kõiki ennustusviise te niikuinii läbi teha ei jõua, nii et kõiki ma siia ka ei kirjutanud.

Kui te peale seda mürglit hommikul ärkate ja ei ole aida katuselt alla kukkunud, majja sisse põlenud, janusse surnud, kurnatusse kadunud, siis on vägagi tõenäoline et te saate mehele. Ja kui ei saa, siis sureb keegi suguvõsast. Kunagi ikka. Need kaks asja on kõige olulisemad. Viljasaagi ennustamine järgneb pulmadele ja matustele tihedas rebimises.

Nii et Kudzu, hoia alt! Kui me sellest programmist ka veerandi peaksime ära tegema, oleme lausa professionaalsele tasemele jõudnud! Ja pulmadest ning matustest (ja rukkisaagist) puudust ei tule! Tõenäoliselt oleme aasta pärast neist katkematutest pidustustest surmväsinud! Ja mis kõige tähtsam - arenemisvajadust ei ennusta ükski esiaegne meetod, tuleval aastal saad pidevast arenemisest puhata.

Andmed suvaliselt ümber jutustatud Mall Hiiemäe raamatust "Pühad ja argised ajad rahvakalendris".

* Tänapäeval on kingaloopimisega eriti kaval ennustada firmapidudel - kes saab kinga, kes ei saa... Ülemustel kohe lihtsam koondatavaid leida.

---

Ahjaa, veel meenus, et tinavalamise vett ei maksa ometi ära visata - see oleks arutu raiskamine. Tinakribalatega vesi tuleb sauna viia ja seal ennast sellega pesta. Siis on saabuval aastal õnne nagu muda.

Blogindus vaagub hinge?

Sol ulatas mulle lahkesti meemi, veerema pandud siin. Ega`s midagi, teeme siis ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega ca...
Kui arvuti ligi pääsen, ikka vaatan. Enam-vähem iga päev. Mitte, et ma loodaksin, et keegi on siia mulle vahepeal midagi juurde kirjutanud, aga siitkaudu käin teisi blogisid lugemas. Kui olen tööl ja arvuti taga, kiikan siitkaudu teisi ka tihedamini.

2. Poliitikute blogisid loen...
Mitte kunagi. Mul on oma väike ring, kellel silma peal hoian, poliitikud ja muu kõmu sinna küll kuidagi ei mahu.

3.Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Tunnen enamust oma lugemisringist päriselt, see on kommunikeerumise vahend. Loen neid nagu kirju, mida me muul viisil teineteisele ju ei saada. Minu jaoks on blogi kõige muu kõrval siiski ka "kiri sõbrannale". Ja need, keda veel ei tunne, on inimesed, kelle mõttekäike jälgides sooviksin neid tunda. Mõnega olen ka juba tutvunud ja ütlemata armsaid inimesi leidnud.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...
Iga kell eelistan. Facebookis on küll konto, aga seal käin kõige rohkem korra nädalas... Liiga palju sõklaid ja vähe teri. Üldse hoidun ajalehtedest ja foorumitest. Blogindusest (ja isegi sellest piiratud ringist) piisab täiesti.

5. Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Solvuvad või? No kui solvuvad, siis võibolla sellepärast, et silmast silma suheldes saab kohe reageerida, vastu vaielda, oma väiteid vastavalt kuulaja näoilmele ja hääletoonile ümber sõnastada. Blogis aga kirjutan käraka juttu valmis ja teine loeb seda vastavalt oma äranägemisele, mul ei ole võimalik enne arusaamatusi lahendada, kui teine on juba põhjalikult solvunud ja kommentaariumis kisa tõstab. Solvumine tuleb ju sekundiga, IRL saab kohe midagi ette võtta (kui muidugi vajalik tundub), aga siin jõuab solvumine kinnistuda ja läbirääkimised on pikaajalisemad ja vaevalisemad - kehakeel, hääletoon, näoilmed jäävad kõik mängust välja, tuleb saada hakkama ainult sõnadega, needki tulevad viivitusega läbi võrgu.
Pealegi kipuvad inimesed üldse liiga tihti solvuma. Ka nende asjade peale, mis isiklikult justkui ei puudutakski. Solvutakse selle peale, et kellegi on teistsugune maailmavaade, et teistel inimestel on teistsugused kogemused. Tavalist lihtsat inimlikku ja täiesti ebaisikulist arvamust kiputakse võtma otsese rünnakuna oma isikule. Ega ma isegi sellest puhas pole.

Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi.
Kas Sina kirjutad pigem enda jaoks (päevikuvormis) või teistele mõeldes?

Edasi saadan meemi Kudzule, Moorikesele ja Väikesele Nõiale (kui nad ikka teha viitsivad).

---

Veel on küsitud küsimusi, millele võiks vastata. Näiteks Nirti küsis: Kui tõese pildi su blogi sinust annab ja miks sa arvad, et nihestumine tekib (kui tekib)?
No... annab ikka ehk ainult veerandi. Kui teise, kinnise blogi ka lisaks, siis juba hakkaks looma... Nihestumine tekib sellest, et siin ma kirjutan pigem teistele, teises blogis iseendale ja seega on teemad väga erinevad. Ja meeleolud erinevad, sest siin, avalikult, ma väga ikka halada ei taha. Kui on midagi konkreetset küsida, siis küsin, aga sisemised pikad arutelud ja pusimised on teises. Ma lihtsalt näitangi endast siia ainult osakese. Valitud osakese. Võibolla mitte kõige paremini valitud, aga siiski mitte juhusliku osa. Püüan vältida neid teemasid, mis võiks paksu verd ja viha tekitada, sest ma lihtsalt ei jaksaks siin, oma blogis, (oma kodus) seda näha. Ja võidelda ma ei taha. Olengi selline rahumeelne.

Kudzu küsis: Millised teemad on Sinu jaoks blogimaailmas kõige huvitavamad?
Need teemad, millega ise parasjagu tegelen. Kui tegelen sisevaatega, siis on teiste sisevaated huvitavad. Kui argiste asjadega, siis argised asjad. Mõnikord leian mõne huvitava inimestevahelist suhtlemist puudutava teema, siis loen ka huviga. Aga üldiselt on mu lemmikuks ikkagi inimeste isiklikud mõistmised, taipamised, arengut näitavad teemad. Jah, Kudzu, ka mulle ei meeldi ise väga areneda. Ikka loodan, et teiste arengut jälgides ei pea ise seda piina läbi tegema...

Laupäev, 18. detsember 2010

Pidune

Eile õhtul algas tänavune jõulupeohooaeg. Süüa sai. Kapsas, kartul, kapsas, liha, kapsas, vorstid... lõhkemiseni... Ma armastan kapsast. Siis pidas päälik kõnet ja jagas nänni - igaüks sai pimesi kotist tõmmata teesegu - kõik olid erinevad. Mina sain südametee. Ju siis on vaja. Ja teise käega võeti kotikesest ruunikivi, mille järgi päälik igaühele personaalselt uut aastat ennustas. Nojah. Minul - ei midagi uut, padjaklubilised võivad siin teatud seaduspärasust märgata - kannatlikkus saab olema ka sel aastal edasiviiv jõud... Nagu kaamel. Ja millal ükskord kannatlikkus vilja hakkab kandma, pole teada. Kusagil kauguses, vikerkaare lõpus, on terake valgust näha*.

Ansambel Helisev Horoskoop laulis igale tähemärgile laulu (mina sain teada, et kusagil on ainus mu aare...) ja ka öeldi ette ka, mis jõuluajal kõik juhtuda võib. Mina pidin hoiduma akvaariumi purunemise eest (kust nad teadsid, et mul akvaarium on?) ja jõululauba õhtul pidi akna taga luusima mitte jõuluvana, vaid seesamunegi ainus (A)aare**. Tore oleks.

Üllatuslikult sai isegi tantsida, nii pääliku kui ka kütjaga, kes keerutasid vingemalt, kui nii mõnigi noorem mees. Isegi minu, vana Nõid Kontjala tõmbasid käima. Kui nüüd selle pealt ka midagi ennustada annaks...

* Lugesin just raamatukest, mis on kokku pandud spordikommentaatorite apsudest. Lõuad olid tükk aega krampis. Mõnusalt zen üllitis. ...tunneli lõpus paistab porgand... ... ja sealt nad tulevad, kõigis vikerkaarevärvides, valge, must ja pruun... ...lõi sisemise jala välimise küljega... Seda lugedes oli eriti teravalt tunda, kuidas tavaloogika lühisesse jooksutamine on puhas nauding, kaif, tekitab toreda joobesarnase seisundi. Mmmõnus. Ja pohmakat ei ole karta.

** Mõni aeg tagasi pidasime Estaga plaani, et tuleb aardejahile minna - nagu sõbrad Prostokvašinost (sest Šarikut, keda maha müüa, meil pole ja pangarööv on liialt riskantne). Meil on mõlemal toredad veneaegsed rauast üherattalised kärud, labidad kaasa ja aaret otsima! Leidsime, et kuna tutvusringkonnas kobedaid Aaresid pole, tuleb surnuaiale minna... Ehk näkkab... Minemata on jäänud sel lihtlabasel põhjusel, et hauarööv on meie ühiskonnas vist karistatav. Ma loodan, et mu akna taga mõni neist mumifitseerunud Aaredest ei hakka kolama... Lepin hea meelega lihtsalt selle mu ainsaga.

ps. Peale pikka sebimist ja edasi-tagasi otsustamist oleme tööl jõudnud seisu, kus vanaaastaõhtu on ikkagi vaba. Lgp Kudzu, palvetagem, et midagi enam ümber ei otsustataks! Nii head tina, nagu aasta tagasi, ei saa kusagil mujal valada, kui padjaklubi õdusas õhkkonnas Kudzu koopas. Peale selle on mul hulk esiaegseid aastavahetuse ennustusviise üles tähendatud, mis vajavad hädasti läbi tegemist.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Vali uuesti

Kes on lugenud Hyperioni saagat, viimast osa, saab ehk aru.

Seisan praegu kahe erineva maailmanägemise vahel ja valin igal sekundil uuesti, kuidas ma tegelikult tahan näha oma maailma, oma elu, oma tulevikku...

Mul on paarkümmend aastat vana harjumus ärgata hommikuti pahuralt ja minna võimalikult kauaks unenägude sooja pehmesse ilma tagasi. Kunagi mõni aasta tagasi püüdsin harjutada ennast hommikuti rõõmsalt ärkama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis sain aru, et see ei ole lihtsalt lahendatav pisiprobleem, vaid pinnavirvendus kõigest sellest, mida ma maailmast ja oma elust arvan. Ja kuni ma pole muid asju korda saanud, ei ole ka lootust tahta hommikuti sellesse maailma ärgata. Sellel sügisel olen kõvasti kaevanud, nii et mullakamakad ja kivitükid lendavad, suure tuhnimisega üles leidnud oma võime valida ise, mida ma tunda tahan ja nüüd ma siis harjutan ennast valima igasse hetke oma elust rõõmu, rahu, sära, jõudu, värvi, lähedust, soojust, mida iganes hing hetkel ihaldab. Mitte midagi ei ole ümberringi muutunud, aga ometi on kõik teistmoodi.

Meenub hetk kümme või rohkem aastat tagasi, kui olin oma abielus ummiku tundes. Totaalne lootusetus, vaesus jne. Arvasin, et kui me saaksime oma kodu, läheks üldse kõik paremaks... Ja mingil hetkel virvendas minust läbi hirm, et aga mis siis, kui me tõesti saame kõik selle, mida ihaldame - maja, stabiilse sissetuleku jne - ja kui siis hingerahu ikka ei ole? See oli nii õudne ja trööstitu mõte, et ma matsin selle kohe sügavale. Nüüd ma olen siis selles punktis, kus mul ei ole ikka oma kodu, mul ei ole stabiilset sissetulekut, abielu sai juba ka aastaid tagasi otsa. Aga tunne on selline, nagu seisaksin kahe maailma vahel, ühe jalaga ühes, teisega teises maailmas. Ühele poole vaadates on hall, lootusetu, väsinud, kurb maailm. Teisele poole jääb särav, helge, värviline, liikuv, kõigi võimaluste maa. Ma olen selle halli ilmaga harjunud. Ja ma ei tea, mis seal värvilisel maal mind ootab. Aga ma valin uuesti, igal hetkel, kuhupoole ma ennast pööran, milline on see maailm, kuhu ma igal hommikul ärgata tahan. Uuesti ja uuesti, ikka ja jälle. Ma ei tea, kui kaua ma oma valikut teadlikult kinnitama pean, enne kui see harjumuseks saab. Vana on ju olnud minuga nii kaua... Praegu tundub, et kui ma selle ära teen, on see vist kõige suurem muutus, millega ma elu jooksul hakkama olen saanud. Ja sellel ei ole midagi pistmist tahke maailmaga, omandiga, palgaga, aukraadidega, mitte millegi käegakatsutavaga. Ma valin igal hetkel uuesti, millisema ma ennast näen ja tajun - kas argliku, väsinud ja mornina või julge, sirgeselgse ja rõõmsa, elava inimesena. Nende kahe vahel on suur vahe. Isegi toit maitseb erinevalt, rääkimata sellest, kuidas ma tööga hakkama saan. Üks näeb igal pool probleeme, teise nendesamade kohtade peal võimalusi... Kumma ma valin?

Valin uuesti.

Teisipäev, 14. detsember 2010

Pühapäev, 12. detsember 2010

Kõigest hoolimata

Viimased kaks nädalat on jäänud töötada armsas asutuses, kus uuel aastal esialgu lepingut ei pikendata. Vahepeal oli kahekuune paus, kui mind letis vaja polnud. Öösel enne tööletulekut ärkasin iga kahe tunni tagant, ärevus oli sees, suur põllumeeste pidu, palju rahvast, konfliktialdis klient... 30 last ja nende treenerid ööbimas (osa veel lätlased)... Pooltele lastest vaja hommikusöögiks putru keeta... Sain siis peale rahutult magatud ööd siia, päevakene hakkas veerema, suusatajaid ja suusalaenutajaid oli murdu, põllumeeste aastalõpupeo ettevalmistused käisid täie mürinaga, mul oli ootamatult tunne, et ma olen jälle koju jõudnud... ja see tunne ei ole lahkunud ka peale suhtlemist konfliktse kliendiga, peale arusaamatusi vahepeal muudetud arvete koostamise programmiga arvutis, peale lätlasest treeneri arusaamatut vene keelt (ausalt, ma arvasin enne seda krutskivenda, et ma ikka oskan...), peale teadmist, et ma ei saa täna öösel rohkem hinge tõmmata, kui ehk paar tundi... Mulle meeldib siin. Ausalt. See on esimene töökoht minu elus, kus mu hing ei sõdi... Probleeme, neid on ikka - kus neid poleks? Ja sellegipoolest ma ei taha minna kuhugi mujale, ma olen vaikselt, väga vaikselt seda kohta armastama hakanud. Kõigest hoolimata.

---

Ja hoolimata sellest, et olen ringi vaadanud selle näoga, nagu võiksin praktiliselt ükskõik mis töö vastu võtta, meenuvad need ajad, kui töötasin kasutatud mööbli kaupluses. Tutvusin seal Ilonaga, kes nimetab seda poodi siiani "kohaks, kus me ei töötanud". Ma õppisin seal oldud kahe kuuga (ja sellele eelnenud ning järgnenud töötu olemise ajal), et iseennast ei tohi maha salata, et jamaga ei pea leppima, et igaühele ei sobi iga töö (eriti mulle). Et kui ma olen õnnetu, pole sellest kellelgi kasu - ei mul ega tööandjal. Mäletan, kuidas tööbüroost saadeti mind jalatsivabrikusse, kus personalijuht küsis, mida ma olen õppinud, kes ma olen, ja siis püüdlikult seletas, et neil on töölisi vaja küll, aga kui nad minu liinile panevad, olen mina õnnetu ja ka neil on kehvasti, sest liinil on tööline, kes sinna ei sobi. Mind sinna ei võetud. Ta ütles mulle: tegele sellega, mida sa armastad, siis teed sa seda hästi, siis oled sina õnnelik ja ka need, kellele sa seda tööd teed.

Tal oli õigus.

Millest ma uuel euroaastal elama hakkan? Vot dilemmad, trilemmad ja tetralemmad või mis iganes. Süüa tahaks ja üür võiks ka nagu ikka makstud olla, katus ja seinad on talvel kuidagi väga armsad... ja ma olen pagana valiv oma töökohtade suhtes. Rohkem, kui ma arvasin.

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Valgust pimedasse aega

Nädal tagasi nägin unes, et oli hommik, kell juba 9, aga ikka veel kottpime. Hakkasin siis laulma, laulsin päikse välja. Peale selle oli selles unes veel selliseid kenasid kohti, nagu viiulil lendamine jms.

Täna jõudis kohale arusaamine seosest reaaleluga - nädalavahetusel olid eriti pimedad meeleolud, nüüdseks olen esimesed päiksekiired välja laulnud.

Mõnigi valguskiireke vajab aga veel väljalaulmist - eile oli ühes mu sajast töökohast koosolek ja selgus, et asutuse majanduslik olukord on parasjagu nii kehv (kui mitte kehvem), et uue aasta alguses minuga lepingut ei pikendata. Ülejäänud 98 töökohaga, kus ma siiani ülalpidamist olen teeninud, on umbes sama lugu. Alles jääb kindlalt ainult üks, kus käin 2 tundi nädalas, saan selle eest 500.- ja sõidan sellest summast poole maha, et üldse selleks kaheks tunniks tööle saaksin. Euro (ning uus aasta) tuleb rõõmuhõisete ja kullavihma saatel.

Perspektiivid on paljulubavad - näiteks oodata pool aastat (ja elada niikaua jääpurikat imedes), kuni saabub soe hooaeg, asutuse maj. seisukord paraneb ja mulle tööd ja palka jagub. Või leida senikauaks kusagilt juhutööd. Või saata kõik kukele ja otsida uus täistöökoht... Nojah. Üks võimalus oleks. Aga mul on mingi seletamatu vimm selle elektroonikatehase vastu (mida meil siin naistevanglaks kutsutakse).

Võibolla peaksin hankima endale viiuli ja õppima sellega lendama.

---

Jäi veel mainimata, et läinud nädalal lõppes majutusasutuse administraatori täiendkoolitus uhkelt videotreeninguga. Väga vahva oli. Kui teised hädaldasid, et enda hääl pidi väga imelik ja võõras olema, siis mina ei jõudnud ära imestada kõiki enda näomoonutusi. Ja ma nägin, et minu isa elas täisverelist elu edasi - ma vehklesin kätega täpselt niisamuti tuuleveski moodi, nagu isagi omal ajal.

Kui ma selle spontaanse žestikuleerimise eest raha saaksin, oleksin peagi (euro)miljonär. Keegi teine sellest grupist ei püüdnud niiviisi lendu tõusta, nagu mina...

Esmaspäev, 29. november 2010

Klubi

Klubi sai kokku. Jõudis koguni rahvas kaugetelt Kanaari saartelt. Õhtu meeldejäävaim osa olid tüdrukud, neid oli kokku minu lastega 8 (poisse oli ainult 2)! Tõeline naistekas!

Ennustused olid üldiselt soodsad. Lõputu õnn, rõõm ja küllus. Igaühel natuke isemoodi, aga paistab, et maj. lamatised meie prognoose ei riku. Huvitavaim osa oli münditõmbamine meie varanduselaekast, kus kena peotäis eri aegadest ja riikidest pärit münte. Kudzu sai Kreeka 50 drahmi ja Homerose. Kaaren 100 rbl. ja kahepäise (-keelse) kotka. Urvel tuli Leedu sendid ja kappav ratsanik, mõõk püsti (tõenäoliselt prints, loomulikult valgel hobusel). Sol sai järjekindlalt euro tuleku meenemündi, rahana kehtetu, aga see-eest ise tehtud. Ise sain Itaalia 500 liiri, ühel küljel mingi palee, mille ees Castori ja Polluxi skulptuur. Teisel küljel aga oli kena naisterahva profiil, meelekohtadest kasvamas tiivad. Pidi sümboliseerima vabadust ja iseseisvust. Üldse oli see münt olnud esimene seda tüüpi, mis pandud kokku kahest erinevast metallist - keskelt kollane ja äärest valge.

Morgie, sulle võtsin tiba hiljem, kui rahvas lahkunud oli, ka ühe mündi. Said USA 1 sendi, 1988.a vermitud, pääle kirjutatud IN GOD WE TRUST ja LIBERTY, pildil on Lincolni profiil. Tõenäoliselt saad saad sa sellenimelise auto omanikuks. Või siis oled intellektuaalist demokraat ja vabadusevõitleja. Või tutvud sümpaatse habemikuga. Või kasvatad ise endale habeme ja asutad uue jõulureligiooni. Kasvatad habeme ja saad presidendiks? Valik on sinu.

Tänan toredaid külalisi, kes lihtsalt olemasolemisega on minu maja feng shui tundmatuseni muutnud!

Neljapäev, 25. november 2010

Vanainimene teatab

Käisin jälle ortopeedi juures, perearst saatis, õlaga ikka. Õla suhtes uudiseid pole, saan jälle veidi ravivõimlemist. Aga küsisin muuseas ka põlve kohta, mis kohati kuidagi ebameeldivalt tunda on andnud. Ja - peale kiiret röntgeni sain imeilusa diagnoosi - mul on kunstlill põlve sees! Ma olen nüüd nagu polkovniku lesk. Artroosiga. Igatahes hakkan nüüd käima miniseeliku ja villaste põlvikutega, et kõik mu kauneid põlvi näeksid! Seda ilu ei või ometi varjata!

Ja imeilusate kunstroosidega põlvedega vanainimene tuletab meelde, et pühapäeval võivad kõik, kes ennast kutsutuna tunnevad, minu poole tulla!

Esmaspäev, 15. november 2010

Pidustused ja bakhanaalid

Niiviisi. Paistab, et keegi ei taha ise edasi sel teemal sõna võtta. Järelikult pean see olema mina. Kuulutan välja järjekordse padjaklubi! Kuna keegi ei ole kuupäevade suhtes ettepanekuid teinud, pakun välja saabuva pühapäeva, 21. novembri. Tulla võib juba alates keskpäevast, sest järgmine päev on tööpäev ja kui me hakkame kogunema alles kell 8 õhtul, on see vist tiba hilja. Pakun süüa ja juua, nii ihule kui hingele.

Kui kellelgi on kaebusi või ettepanekuid, paluks need avaldada siinsamas.

---

Hõi, andke vähemalt teada, kas üldse huvilisi on?

Neljapäev, 11. november 2010

Nähtamatud Akadeemikud

"Mina mõtlesin, et jalgpall sai alguse siis, kui mingid tüübid vanasti surnud vaenlase pead tagusid," pistis korrapidaja Nobbs (pole kuulsa Nobbsi sugulane).

Keegi köhatas. "Minu arvates on see ebatõenäoline," lausus Hix. "Kui pea ei olnud just kotis või mingi metallkarkassi sees, ja siis on veel kaaluprobleem, sest inimpea kaalub umbes kümme naela ja see peaks jalale kõvast haiget tegema. Muidugi oleks natuke abi sellest, kui pea tühjaks õõnestada, aga lõug tuleb kindlasti traadiga kinni tõmmata, sest keegi ei taha, et talle hambad jalga lüüakse. Mul on mõned pead külmas, kui keegi tahab katsetada. Hämmastav, aga ikka veel leidub neid, kes annetavad oma surnukeha nekromantidele. Maailmas on kummalisi inimesi."

Sel hetkel mõistis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, et kuulajaskond ei tule temaga päris kaasa.

*****

Julieti arusaam puhtusest oli sarnane jumalikkusega - see tähendab, et see oli kaootiline, inimesele täiesti mõistetamatu ja seda nägi haruharva.

*****

Tegelikult jäi Julieti tõusmine hautiseleti alt suhteliselt märkamatuks kõigile peale ühe kunstitudengi, kes oli seda vaatepilti nähes peaaegu pimestatud ning maalis palju aastaid hiljem pildi "Ilu tõuseb hernepudruleti alt, saatjaks inglikesed, kes kannavad viinerisaiakesi ja pirukaid". Maali peeti üldiselt meistriteoseks, kuigi keegi ei suutnud mõista, mis kurat õieti selle mõte on. Aga see oli ilus, järelikult ka õige.

*****

"Härra Nap treenib meid ja ma andsin ohjad härra Napi kätte. Ja täna õhtul ei ole ka mingit suitsetamist."
Kostis jahmunud häälekoor ja Ridcully tõstis käe, nõudes vaikust. "Ja tema juhtnöörides öeldakse veel..." Ta uuris lähemalt Napi üsna korratut käekirja ja muigas kergelt. "Ei tohi olla mingit seksuaalset läbikäimist." See avaldus ei toonud kaasa reageeringut, mida ülemkantsler oli oodanud.
"See tähendab seksist rääkimist, jah?" küsis määratlemata uuringute õppetool.
"Ei, see tähendab seksimist käigu pealt," seletas Rincewind.
"Õigus jah, seksist rääkimine on oraalseks."
Bengo Macarona istus, rabatud ilme näol.

*
*****
*

Pratchett. Soovitan soojalt. Kõlbab ka külmalt. Ja laagerdanult, marineeritult, soolatult ning praetult. Tarvitada regulaarselt, nagu arstirohtu ikka. Üledoseerimine on võimatu. Vastunäidustusi pole täheldatud. Kaebuste ja kõrvaltoimete tekkimise korral konsulteerida raamatukoguhoidja või raamatupoe müüjaga.

Kolmapäev, 10. november 2010

Hüpohondria

Totaalne unekas. Kui saaks, magaksin terve talve lihtsalt maha...

Vaatasin eile üle kõigist oma 3-st töökohast tulevad sissetulekud ja taipasin õudusega, et ainuke kindel töökoht annab mulle 500.- kuus, millest poole sõidan maha, et üldse sinna tööle saada... Ülejäänud kohtades lõpevad aga lepingud selle aasta sees...

Kuidagi väga hõre hakkas äkki... Mis ei ole muidugi midagi uut. Peaaegu kogu oma täiskasvanuelu olen elanud samasuguses ebakindluses. Ma hakkan sellest ära väsima. Ei, valesti ütlesin, tegelikult olen ma sellest surmani tüdinud.

Ja kuna mõistus võib igasuguste olnud ja olevate koleduste peale üles öelda, siis kuulutan ma hüpohondria raviks välja pidustused ja bakhanaalid! See, kes ajab printsi naerma, saab autasu, mis sobib kuningliku meelega! Armas rahvas, kas teil on mingeid eelistusi, millal padjaklubi võiks jälle kokku saada? Esialgu pakun kokkusaamiskohaks jonnaka järjekondlusega jälle oma väikest laudakest!

ps. Kudzu, ma nägin täna unes, et sa olid oma perega minu poole kolinud (mul oli majas küll oluliselt rohkem ruumi). See oli üks tore uni.

Reede, 5. november 2010

Täna

Täna oli ajaloo kõige õudsem päev. Kuna ma elasin selle ikkagi üle, on lootust, et elu jätkub ka edaspidi.

Neljapäev, 28. oktoober 2010

Vanainimene

Terve tänane päev olen tundnud ennast nagu keskmiselt kehva tervisega pensionär - uimane, aeglane, külmetav, kondid kanged... Koolitusel näidati broneerimisprogrammi, ma jäin 15 min hiljaks ja ei saanud õhkagi aru, pea hakkas natuke valutama...

Magada tahaks. Magada-magada-magada. Ja ilma nende lollakate unedeta. Täna öösel magasin unes kusagil maantee ääres, alasti, ainult teki all... ja teise unekillus sõitsin paari naisterahvaga Narva. Läbi Valga pidime minema, aga siis otsustasime sõita läbi Tallinna, pidi paremini tee üles leidma... Ma olin ärgates lausa väsinud.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Täna

Hädakisa sellel puhul, et ei saanud lapsi maale saata, oli pisut enneaegne. Lagle haigus möödus õige kiiresti ja - hurraa, lapsed läksid just maale. Vanaema on ka sinisel lehel, seega kodus ja lapsed pole päris omapead (või veel hullem - kasuvanaisaga).

Peale selle õnnestus mul täna Elva raamatukokku riputada üles näitus "Iidsed", mis valmis rekordilise ajaga ja on õnneks väga lühikest aega üleval. Nii ülejala pole ma veel ühtki näitust teinud. Kummalisel kombel on siiski jõudnud minuni juba positiivset tagasisidet, millest ma nende käkerduste puhul ei osanud undki näha. Võibolla on asi selles, et sellises tehnikas pole siin varem pilte nähtud ja kuna pole millegagi võrrelda, on see lihtsalt parim... Nojah, kõik sõltub sellest, kustpoolt vaadata - teiselt poolt vaadates on see ühtlasi ka viletsaim.

Tehnika ise on lihtne, põhineb nahatöö vooli tehnikal. Papp, millele on kleebitud nöörist joonistus, kaetud tapeediliimis leotatud ajalehega, värvitud valge värviga üle ja kergelt sangviiniga toonitud. Reljeefsed portreed esivanematest. Sihukesed küündimatud ja kõverad, papp laines... Aga mine tea, võibolla on loppi kuivanud aluspapiski oma võlu.

Peale selle hoidsin mitusada puuduvat krooni kokku ja kallima abiga said autol suvesussid asendatud talvesaabastega.

Uued kummid all, kihutasin trummitundi, mis juba 3. korda ära jäi... Esimene kord ei saanud mina minna, teine kord õpetaja, nüüd olime mõlemad kohal, aga trummitoa võti oli kantseleis luku taga... Noh, iga asi omal ajal või natuke hiljem. Ükskord jõuab ka see päev, millal ma oma kinnimakstud trummitundi (sel hooajal esimesse) jõuan, nii et tund ka toimub.

Peale selle juhtus veel nii mõndagi... Kuidagi natuke nagu hullumeelseks kiskus see päev.

Nüüd olen kõige pisema lapsega kahekesi kodus. Poeb ja norib pai.

Pühapäev, 24. oktoober 2010

Ohhh

Mitte et mul oma laste vastu midagi oleks, aga... nad ei lähegi vaheajal maale... Homme pidi härra H. neile järele tulema, täna tõusis Laglel kobe palavik... :(

Puhkus missugune, vaheaeg või asi. Ja minu hea plaan vahepeal vaikust kuulata on suure kolinaga kokku kukkunud. Vaikust ei ole minu jaoks ette nähtud. Kui vaadata eelmisi aastaid, siis mitte enne suvevaheaega... Tee, mis tahad, aga lapsed on naise mure. Teoreetiliselt on meil laste isaga võrdsed lastekasvatusõigused ja -kohustused, aga niipea, kui on midagi häda, on see ainult minu mure. Eks ma ju võiksin kisa teha ja neid ikkagi maale saata, aga ma tean, et seal on maja üsna külm, H. ise palju tööl ja majapidamises H. kasuisa, kes mu lapsi just kõige kallimateks ei pea... Nii hull ema ma ka ometi pole, et haiget last kiusama hakkan.

Nojah. Viriseda pole ka midagi. Ise olen selle endale kaela võtnud - juba alates sellest, kui ma tiba rohkem kui kolmteist aastat tagasi rasedaks jäin.

Unistus õndsast paaripäevasest vaikusest ei ole siiski veel surnud.

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Õpilane Kiir

Astusin täiskasvanud õppurite auväärsesse ritta. Hakkasin käima kursusel "Majutusasutuse administraatori täiendkoolitus". Põnev, eksole? Väärib kadestamist. Esimene päev möödus edukalt, ellu jäin.

Peale selle leidsin paar päeva tagasi konstruktiivse viisi oma emotsioonide ja mälestuste töötlemiseks, et need ei sunniks mind enam käituma nagu robot. Mõistsin, et minu kõige suurem hirm on üksijäämine, hülgamine, mille külge siis kinnituvad rõõmsasti kõik teised kompleksid (alaväärsus jne). Ma olen neid asju harutanud mitmeid aastaid, pusa on tundunud väga väsitav, vahel lausa lootusetu. Ja nüüd - paar tundi tööd ja - klõks - see hakkas hargnema, nagu värskelt kootud sokk.

Uus hingamine. Vähemalt selleks korraks. Heh, sokisahtel on suur, see oli alles esimene sokk... ja kui mul lõpuks kõik ära õnnestub harutada, mida ma siis jalga panen?!

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

*

Tibatillukesed imelised asjad juhtuvad. Kui ainult oskan tähele panna.

:)

Reede, 15. oktoober 2010

Ilma ilmata

Mingit jama ajab alla.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Segane

Ma olen siin jõudnud hüüda välja, et tööleping lõpeb. Valetasin. Vist. Mis ei tähenda, et asutusel igasugust abi vaja poleks... Igatahes minu röögatused töökoha teemadel on leidnud äärmiselt elavat vastukaja - tänan teid, Ilona ja Janek, teie ajurünnak oli ootamatu ja loodetavasti viljakas, eeldatavasti jätkuv!

Ajad on jätkuvalt segased, mitte milleski ei või kindel olla. Isegi minu kirjutatus mitte. Eriti mitte minu kirjutatus.

Ma ise julgen kindel olla ainult ühes asjas. Nimelt selles, et hoolimata sellest, et ma vastutan oma valikute ja otsuste eest ise, ainult ise, et ma olengi üksi, ei ole ma tegelikult ikkagi üksi. Lihtne ja selge nagu kakskordkaks.

See jutt näeb siin selline välja, nagu ma hakkaksin varsti UMBLUU! karjuma ja verist vahtu välja ajama.
Pildil paar illustreerivat umbluud, viisakuse pärast verise vahuta ja kenade nikerdustega.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

78%

Lõbustasin ennast ökojalajälje kalkulaatoriga. Sain vastuseks 1,56 globaalset hektarit, soovituslik oli max 2,1 gha/in; Eesti elaniku keskmine jalajälg on aga 6,5 gha/in. Kui inimesed elaksid nii, nagu mina, jääks ligi viiendik Maast koguni puutumata.

Õigluse huvides ei saa märkimata jätta, et väiksed numbrid tulevad üsna otse väiksest palganumbrist. Ja sellest, et kaevus on nii väike surve, eriti kuumal veel, et seda on hullult raske kümnete kantmeetrite kaupa sealt välja vändata. Kuum vesi ei taha kohe üldse tulla, meelita kuidas tahad. Ja kui mul oleks, mille eest, käiksin ujumas küll. Ja massaažis. Ja teatris. Ja kontsertidel. Ja reisimas. Ja ma töötaksin ennast seaks, raviks ennast kallite rohtudega, poleks tõenäoliselt eriti õnnelikum ja - maakera ägiseks iga mu jalaastumise all. Hektaritest saaksid ruutvalgusaastad. Niipalju ma ennast tunnen küll.

Elagu vaesus... või on sellel kalkulaatoril midagi viga või puudu. Või siis minul. Millest see tuleb, et inimene tahab järjest rohkem ja rohkem? Pärand kaugetest koopaaegadest, kui iga killuke toitu oli ellujäämiseks hädavajalik ja tööriistale sarnanev ese oli luksus?

Pealegi on erinevates kliimavööndites niikuinii erinevad kulud. Eestit ja Kanaari saari ei annagi võrrelda. Küttekulud on aga päris suur osa sellest jalajäljest... Minu kuludest kõige suurema osa võttis siiski söök. Elan suhteliselt väikses korteris, mille küttekulud on väiksed. Mugavused on nagu sada aastat tagasi, ainult elektripirn on lakke juurde tulnud. Ja külmkapp kööki. Ja auto, mis on suhteliselt väike kuluallikas, andis ootamatult suure protsendi juurde... Tuleks hakata kas jalgrattaga sõitma, või veel parem, võtan hobuse! Ei, parem eesli! Ja talveks kelgukoerad, hea üle väljade Palupera poole kihutada! Ohh, tegelikult olen ma juba rikutud tänapäeva mugavustega...

Jah, tõesti, isegi see pagana kalkulaator ei võtnud minult isu veevärgi ja automaatpesumasina järele...

Vaikus

Vaikus. Tööd ja tegemised hääbuvad, jäävad järjest hõredamaks... Joonistada ei taha. Maalida ei taha. Saagida ammugi mitte. Raamatute lugeminegi on hõredaks jäänud. Majapidamistöödest ärme üldse räägimegi...

Otsin, ootan, kuulan ja vaatan... Vaatan ikka endasse, ikka sügavamale. Kes ma olen, kui ma lahutan enda olemusest kõik selle, mille olen arvanud enda osa olevat ja mis ometi haihtub tasahaaval? Mis jääb järgi? Mis on see, mida ei anna enam ära lahutada?

Kummaline tunne on. Justkui oleks vastus siinsamas, kohe nurga taga. Aga ei näe. Selline tunne, nagu ajud sügeleksid...

Varsti on koolivaheaeg, siis saan ehk lapsed paariks päevaks maale isa juurde saata. Ehk isegi sellisel ajal, kui ise kuhugi minema ei pea. Magaksin põhjalikult välja, poleks muud muret, kui ainult enda söök ja soe (noh, kassi söök ka). Ehk hakkan lõpuks ka aru saama, mida ma siis tegelikult tahan, eriti arvestades kõiki neid segaseid tööasju... Enne, kui hakkan lisasissetulekuid otsima, tuleb korralikult välja magada.

Vaikuses.

Kaarna arvatav väide, et see võib olla üks depressioonilohe 1000 näost, võib ju olla ka tõsi. Eelistan siiski arvata, et see on elu loomulik käik - vahepeal välja elada ja siis jälle sissepoole tõmbuda. Minu kogemustes on depressioon hoopis teistsuguste, eelkõige lootusetute ja masenduses nägudega. Masendust seekord pole. Kõigest soov kuulata vaikust.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

KohviPaks

Koosviibimine möödus edukalt. Keegi teed otsides metsa kaduma ei läinud (või kui läks, siis me lihtsalt ei tea seda veel). Seevastu majaperemees, keda me oodatagi ei osanud, üllatas meid ja jõudis läbi paksu pimeda metsa koju. Sõime ohjeldamatult moori hõrgutisi ja ennustasime sama ohjeldamatult.

Mul on oodata perioodi täis raha ja armastust. Kõrvaltõlgendajad lisasid sinna veel ka peatse kolimise*. Kaktuste raamat kinnitas, et olen raskestikasvatatav, kodustamisele halvasti alluv tünjas ribiline olend, kes õitseb terve öö. Ilus valge õis.

Olulisematest ennustustest veel Kudzu küsimus, kas tuleb tuhande aasta külmim talv, millele I-Ching vastas: "Teil on tunne, nagu võtaks külm kohe ära teie istutatud tärkava viljataime. Ärge lootke liialt ainult enda peale ning ärge kartke teistelt nõu ja abi paluda." - Seega on oodata üle mõistuse külma talve ja abi küttepuude näol on vägagi teretulnud!

Ühtlasi saime teada, et Kudzu igavese arengu periood on lõppenud! Hurraa!

*Lisaks õhtusele ennustusele nägin täna öösel peale padjaklubist tulekut unes, et leidsin ideaalse korteri. Kusagi ääremaal, korteri müüjad olid venelannadest õpetajad. Mis korter maksis, jäi küsimata, aga naised kinnitasid, et kiiret pole - aega on kuni novembri lõpuni. Üks andis mulle veel imeilusa sügavpunase kahe kõrvaga kruusi.
Siis ärkasin korraks, uuesti uinudes kohtasin oma koorikaaslasi, kes õnnitlesid mind kodu leidmise puhul. Kirjalikult.

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Tööööl

Tööl, väsinud, tüdinud. Kohustuslikud tööd on tehtud, arvutis enam ei jaksa olla. Juturaamatu unustasin koju... Käsitöö samamoodi... Hommikul kell 9 saan alles siit minema, seniks tuleb mingi tegevus leida. Ehk õnnestub isegi tukastada... ja mõni jalustrabav uni näha - tööl on need parimad uned!*

Hirmus igatsus on. Kõigepealt tahaks kallima kaissu. Sellele järgneb täiesti vastupandamatu igatsus armsa padjaklubi ja KohviPaksu järele!

Aga - ma tean, KohviPaks ootab mind juba ülehomme, armsa Moorikese pool (kuhu padjaklubi sai selleks korraks suunatud).

Iga asi omal ajal (või natuke hiljem).

*Uned on siin erilised. Öösiti on enamasti rahulik ja väike tukastus on lausa soovitatav, et hommikul kuidagigi adekvaatselt vahetus üle anda. Aga - sellegipoolest olen tööl ja valves, üks kõrv on kõik aeg lahti, kuulen iga krõpsu. Välja ikkagi korralikult ei puhka, järgmisel päeval olen sooda... Enamasti on uned siin luupainajad, näen, et keegi tuleb ja ma pean uksele vastu minema... aga keha ei liigu, hirm ja õudus, et olen tööl magama jäänud ja ei suuda oma töökohuseid täita.
Ühe tavapärasest veidi erineva armsa luupainajaga une nägin mõni nädal tagasi. Nüüd on uni - hämmastava kiirusega - hakanud täituma. Tookord nägin, et olin siin tööl. Öösel, hall hämarus üle kõige. Millegipärast ei põlenud ükski lamp. Algul soovis üks mees siit linna minna, aga väljas oli suuuuuur marutuul. Saabus politseitraktor, mis läks linna poole tagasi ja viis ka selle mehe läbi tormi linna. Tulin leti taha tagasi, siin oli kušett, kuhu viskasin küliti ja uinusin. Mind äratas koristaja Lea, kes midagi kobises, mina häbenesin, et olin leti taha magama jäänud ja tänasin teda, et ta mind üles ajas. Lea võttis seina najalt reha. Mina aga ei saanud enam aru, kas see ikka on meie koristaja? Küsisin, kes ta on, kas on Lea, mida siin öösel teeb jne. Ta ei vastanud. Minul tuli hirm, halvav hirm, järjest vähem suutsin ennast liigutada, häält teha... Lea läks välja ja tuli reha ning käruga tagasi. Minust ei teinud väljagi, suundus ülemuste kabinettide poole. Sel hetkel, kui painaja kõige hullem oli, sain väikse isikliku valgustuse, mis nüüd unevälisel ajal ka mu elu kujundab. Aga tööl... täna kuulsin, et meie haldusjuht oli koondatud, homme on ta viimane tööpäev. Seda see Lea sinna reha ja käruga läks. Mina aga vist jään - vähemalt esialgu. Minust ei teinud ta ju väljagi. Pealegi on mul niikuinii ainult poole kohaga ja tähtajaline leping.

Töö-öö

---

Hommikul kuulsin veel uudiseid. Ka majandusjuhataja koondatakse ja kahe koristajakoha asemel jääb 0,5. Letitöötajad (administraatorid) veel esialgu jäävad, sest nende palgad on väiksemad, nende koondamisega palju kokku ei hoia ja putka tuleb ikkagi viimase võimaluseni lahti hoida - kui kedagi enam majas pole, on kaputt.

Unenägudeni!

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Padjakas




KohviPaks kuulutab välja järjekordse koosviibimise!
Oodatud on kõik vanad ja uued liikmed (liigesed, lihased ja siseelundid, isegi proteese võtame vastu)!

Ennustusviiside valik on piiramatu.

Sündmus saab toimuma laupäeval, 09.10.10. ja eelkõige leiab aset ettevalmistus järgnevaks maagiliseks enneolematuks kuupäevaks. Toimumispaik - Elva, minu laut /häid lambaid mahub palju ühte lauta/*. Katastriüksuse tunnus on 17006:001:0054.

Kellaaja peaks vist ka märkima... aga ma teen sohki ja märgin selle siis, kui te olete kohale jõudnud! Juuresolev pilt** aga illustreerib KohviPaksu mitmekülgseid ja harivaid kasutusvõimalusi! Ühtlasi kuulutan välja ka sauna kasutamise võimaluse soovijatele!




Ps. Kui kohvi suhtes on vastumeelsus, on täiesti aktsepteeritav alternatiiv TeePaks. Meil ei toimu mingit orientatsioonist lähtuvat diskrimineerimist - olgu lemmikuks siis Kohv, Tee või Piim!

*Meenub armas lugu Meremäelt, kus ühes hurtsikus kunagi suvitasin ja pr. Soli külla kutsusin. Sol kõhkles, kas me sinna ikka kõik ära mahume, mina rahustasin: häid lambaid mahub palju ühte lauta. Sol käratas: seda LAUTA ma mõtlesingi!

**Pilt on illustreeriva tähendusega ja toote tegelik suurus, kuju ning värvus võivad erineda pildil olevast. Pildil ei ole mina. Pildil ei ole ka ükski padjaklubilistest. Mul pole õrna aimugi, kes see põrguline olla võiks. Küsimuste või kõrvaltoimete tekkimise korral konsulteerida arsti või apteekriga.

Kolmapäev, 29. september 2010

Põrr






Olen juba mõnda aega tahtnud lapsukest demonstreerida, aga teda sunnikut on ju röögatult raske pildistada! Eriti selle (h)igivana digiseebikaga, mis tahab, et pildistatav paigal püsiks...


Kõige lihtsam on lapsukest püüda pildile magavana.


Aga vahel jääb pildile midagi... metsikut! ... Tegelikult lihtsalt haigutus.


Märjalt...


Ja kuivalt.


Ning lõpuks väike meenutus 2,5 kuud tagasi, siis, kui ta veel Niru oli.

Minu pisike kasulaps. Mängivast Põrrist kahjuks vaadeldavaid pilte pole, ainult udukogud...

*pildistajateks olime meie Laglega. Kunstilisele väärtusele ei pretendeeri, ainult dokumenteerime (nii, nagu oskused, kannatlikkus ja aparaat lubavad).

Teisipäev, 28. september 2010

Usalduseni

Kudzu algatas teema. Lahti läks huvitav madin, mille osaks ma ootamatult olin sattunud... Ja ma jätkan siin oma mõttekäike.

Minu kogemuses on mul üldiselt olnud meestega suhelda lihtsam, kui naistega. Meeste eest ei ole ma iial pidanud ennast nii kaitsma (isegi arvestades abielulahutust ja sellega kaasnevat). Selliseid mehi, nagu ex, pole mu teele enam pärast sattunud. Ja kui ma Kudzu juures väitsin, et meestel on üldiselt suurem autunne, kui naistel, siis... naised ja mehed on paraku erinevad. Nende aumõiste erineb meie omast. Aga kuidagi ei saa väita, et see, mida mehed auks nimetavad, ei ole seda, sest minu kui naise jaoks on au kui selline midagi muud.

Jah, loomulikult olen kohanud igasuguse autundeta mehi. Ja vägagi tõsiseltvõetavaid ja usaldusväärseid naisi.

Ja sellegipoolest on neid naisi olnud väga vähe, keda olen lähemasse ringi lubanud - millegipärast vähem, kui mehi.

Olen püüdnud suhtuda meestesse ja naistesse kui inimestesse, mitte lahterdada neid sugude või millegi muu põhjal. Küllap on see tulnud sellest, et omaenda naiselikkust on olnud raske tunnistada. Ma olen ennast ikka ja ainult inimesena tundnud... Aja jooksul olen lõpuks leidnud ka endas naise. Aga kuna ma ennast eriti ei usalda, ja mina olen ometigi naine, siis kipub usaldamatus laienema naissoo peale üldiselt?

Mu viimase aja halinad ongi võrsunud sellestsinatsest usaldamatusest. Ma ei usalda oma valikuid, oma otsuseid, oma jõudu, oma oskusi... Ja kohutavalt hõre ja üksildane on olla. Sest keda peaks huvitama mingisugune lõpmatus alaväärsuskompleksis siplev mina? Igaühel on oma elu elada, kerge pole kellelgi. Ja muud ei jäägi üle, kui iseendaga kuidagi hakkama saada. Aga kui ma iseennastki ei usalda?

Millest, oh millest tuleb alaväärsus? Ma ei leia otsa kätte.

Nagu puder ja kapsad...

Pühapäev, 26. september 2010

Valgust

Kuidagi väike ja kahvatu oli see pööripäevane valgus ja kole lühikest aega paistis see kiireke mu ellu. Juba on hallid tujud tagasi.

Niisiis kuulutan välja:

OTSIN VALGUST! Soovitavalt sellist värvilist, erksat, lootusrikast ja... oma.

Reede, 24. september 2010

Pööripäev

Eile algas sügis. Ühtlasi oli kuu nii armsasti täis.

Olen juba hulk aega maadelnud süveneva masendusega. Teadnud, et lahendus on kusagil käeulatuses. Ja mina olen lihtsalt pime. Otsinud vastuseid raamatutest, ruunidest, unedest, juhuslikult kuuldud lausekatketest, iseendast...

Kolm päeva tagasi hakkas midagi lõpuks kuidagiviisi hargnema. Eile tuli esimene valguskiireke hinge. Ma olingi pime. Mitte midagi pole katki olnudki peale mu oma emotsioonide.

Iga asi omal ajal.

Või natuke hiljem.

----

Üleeile oli sünnipäev ühel vahval vanamehel, kelle juures marke vaatamas käisin ja kes kevadel meie hulgast lahkus. Minu jaoks elab ta ikka veel kusagil edasi, nii elavalt on meeles, kuidas ta viimasel kohtumisel mulle ütles: "Järgmine kord, kui sa tuled..." Ja mina... ei leidnud seda aega. Kahe kuu pärast ei olnud kellelegi enam külla minna.

Ma usun, et me kohtume kunagi veel kindlasti. Kus ja mis viisil, see ei olegi oluline.

Veel oli sünnipäev (kuupäevaga on küll segased lood - eri dokumendid räägivad eri juttu) mu armsal vanaemal, kes suri juba 19 aastat tagasi. Temaga kohtun ma mingil viisil iga päev - tema elab minus üsna otse edasi - olen talt nii mõndagi pärinud, alates käte kujust ja lõpetades perekonnaalbumitega.

----

Igatahes - valgust, armas rahvas! Nüüd läheb pool aastat, enne kui päev jälle ööst pikem on.

Pühapäev, 19. september 2010

Padjakas

Järjekordsel padjaklubi kokkusaamisel käidud. Nalja sai nabani ja ennustada vist pea paarikümne eri raamatu järgi + i-ching +ruunid. Švejk nöögib mind ja seletas, kuidas ma nigu peni vorstmaakri ukse taga lõhna nuusin (aga midagi ei saa). Aastavahetusel ta ju seletas, kuidas kõik on ära varastatud, isegi pool pätsi leiba on ära viidud, ainult rupskid on alles jäetud... Kuidagi ühte auku kõik need ennustused.

Piibel jahvatas midagi ristilt maha astumisest...

Ruunid seletasid, et mõistlik oleks loobuda ootamisest. Aga kannatlik olemine on sellegipoolest oluline. See tahab veidi seedimist...

Ülejäänud seltskond sai igalt poolt hullult sõjakaid ennustusi, eks vist on igaühel oma lahing käimas. Ja Kudzu ohkas peale üht röögatu arenguperioodi ennustust, et tal on ausalt öeldes sellest lõputust arenemisest ja muundumisest juba kõrimulguni.

Kõige toredam oli aga Kudzu juures laud - mida see kõik endal kandis ja kuidas see väsinud inimesele maitses! Ahh!

Ma tänan!

Neljapäev, 16. september 2010

.

lõug kadund hammast taga nutab
ja hing see leinab kadund päevi
ja luuletada ma ka ei oska.

Sellest, mis hinge peal on, ei saa kirjutada, rääkidagi ei saa. Ma ootan ja ootan, isegi KohviPaks ütleb mulle, et pole midagi muud teha, kui oodata... Aga mina hakkan närviliseks minema, tahaks midagi ette võtta! Midagi muuta! Midagi otsustada, parandada, ehitada! Ja sellesamuse ärevusega kipun kõike hoopis untsu keerama, nii et varsti pole võibolla enam üldse midagi isegi oodata mitte...

Eriti paradoksaalne on see, et kunagi mõne aasta pärast hindan praegust käesolevat hetke võibolla koguni kõige õnnelikumaks... Ah, kes teab! On ju ka olnud neid õnnelikke aegu, mida nüüd tagantjärele tunnistan enesepettuseks - suure õnne varju all on olnud suur valu ja suur kurbus ja veel suurem hirm.

Millest kõigest mul praegugi puudu pole.

Kolmapäev, 15. september 2010

Vaakum

Täna, ainukesel vabal päeval, vedelesin kodus ja põdesin eilset hambast vabanemist (ikkagi tähtpäev - esimene hamba väljatõmbamine elus!). Ilm sügiseselt hall, meeleolu väsinud...

Võtsin korraks kitarri kätte ja sain ehmatusega aru, et minu ellu on tekkimas vaakum - see protsess käib juba peaaegu aasta. Aasta tagasi tegin viimase näituse, sedagi vastumeelselt. Peale seda olen küll veidi pilli mänginud, aga seegi on kuidagi soiku jäänud... Pole enam seda rõõmu... Maalinud, joonistanud, saaginud olen minimaalselt ehk peaaegu üldse mitte. Ja ei taha ka... Isegi muusikat ei kuula enam. Harva, kui raadio lahti teen või plaadi masinasse lükkan. Suurema osa kunstitarbeid olen ka sel suvel laiali jaganud.

Niisiis - molutasin ja tundsin muret, et mu elu on muutunud ootamatult tühjaks harjumuspärastest kaasahaaravatest loovtegevustest. Juurdlesin, ehk peaks midagi uut vägisi tegema hakkama, muidu võin äkki hoopis ära kaduda? Ja siis kohtasin armast Ilonat, kes avas mu silmad: sain aru, et see on lihtsalt suurepärane vaakum, millesse ei peaks vägisi midagi toppima - tühjus on ju lihtsalt suurepärane! Ise ma siin püüan muuta oma elu jne - kuhu see muutus siis mahtuma peaks, kui elu on kõike pilgeni täis topitud?!

Ja nii ma siis ei teegi midagi. Imelik tunne on. Vahepeal ajab segadusse, tekitab masendust ja isegi õudust. Eks... tuleb harjuda ja õppida hindama seda suurepärast vaakumit, niikaua, kui on selleks võimalust.

Esmaspäev, 13. september 2010

Ainus

Nagu anekdoot - sa ei kujuta ette, kui õudsat und ma täna tööl nägin!

Täna öösel (tööl, aga sain võimaluse silma looja lasta) kerges palavikuvines õnnestus mul näha lausa ilmutuslikku und. See sisaldas igasuguseid toredaid sümboleid, nagu näiteks katkematu marutuul, politseitraktor, reha, käru, koristaja, luupainaja, hall hämarus üle kõige ja valgus minu sees. Ma sain aru, mis on see, mis hoiab mind käimas - kui kõik muu ka kaduma peaks, siis see hoiab mind alles, hoiab mind elusana. Ainus tõeliselt väärtuslik asi mu elus.

Äärmiselt lihtne, isegi triviaalne vastus. Kui sellest lugeda, paneb see õlgu kehitama või muigama. Mina aga tundsin nüüd lõpuks selle une kaudu oma naha peal, et midagi muud mul tegelikult polegi... Kõik muu selle ümber on kaduvad varjud... Kõik, mille üle ma siin halanud või kurtnud olen, on ainult tolm tuules.

Laupäev, 11. september 2010

Väsinud

Mingi tore viirus liikleb. Lapsed juba olid haiged, nüüd hakkas endal nina tilkuma ja jube väsimus on.

See-eest lõppes täna edukalt nelja päeva pikkune operatsioon Kolin Ja Mürin ehk talviste küttevarude hankimine, osaline saagimine ja täielik kuuri ladustamine. Paar päeva tagasi jäi tööloleku tõttu üks öö peaaegu magamata, minusugune unitõbine (kui veel päeval peab tööd ka rabama ja magada ei saa) on mitu päeva tagantjärele uimane.

Midagi on minu töödega valesti - töölolemist on kuidagi palju, aga palka vähevõitu. Vähemalt selle koormuse kohta küll. Jooksen osalise tööajaga 3 koha vahet. Normaalne oleks üks täistöökoht, mulle tundub... Ja sellelt igatsetavalt kohalt saaks kokkuvõttes rohkem palka, kui kolmelt jupikeselt kokku. Praegu on kuidagi hõre jälle, talvepuud, üür, lapsed kooli...

Ma pole aasta otsa midagi joonistanud ega maalinud. Saaginud olen ka imenatuke... Novembriks on jälle üks väike näitus lubatud teha, eks näis, kuidas ennast käima saan. Õnneks on tööde maht väike.

Hoolimata kõigest väsitavast on alati midagi-kedagi rõõmustavat. Väike karvane, natuke "küüniline" laps majas ja igavus ning kurbus kaovad jäljetult!

Kolmapäev, 8. september 2010

Väikese inimese väikesed rõõmud

Sain kätte oma paki KUIVI küttepinde, üle poole olen juba juppeks saaginud. Ülehomme tuleb ka koorem KUIVI halupuid. Terve augusti närveldasin (kuur oli nii tühi, et õudne lausa), nüüd on hing lõpuks rahul. Gerda on pinde vedades ja ladudes endale juba saunapileti lunastanud. Kellel veel soovi - kiirustage!

Gerda veel nii armsasti ütles mulle: üks loll jõuab rohkem saagida, kui kümme tarka vedada... Mul oli kohe uhke tunne!

Ühtlasi pääsesin täna kuuloomise puhul ühest aastaid painanud kinnisideest. Mitte, et see kadunud oleks - ei, see lihtsalt ei rõhu enam. Muutus lootusetust unistusest elavaks rõõmsaks mõttemänguks, millel on täiesti arvestatav tõenäosus realiseeruda.

----

Saetud! Ma olen niiiii tubli, et lausa imelik hakkab. Isegi kondid pole eriti valusad ja kätel pole ühtki villi. Sealjuures on imelik, miks ma muidu ennast tavaliselt üldse liikuma ei saa, magan päevade viisi... Motivatsioonikriis. Eelmise aasta külm talv oli üsna hea motivaator, kahjuks küll ainult talvepuude tegemiseks... Muude asjade jaoks tuleb kusagilt mujalt impulss leida.

Mis oleks see, mis paneks mind nõusid pesema, regulaarselt sooja sööki tegema (ja seda sööma), koristama, maalima, kujusid saagima, käsitööd tegema, pillimängu harjutama...? Ma ei tea. Ainult magada tahan... Minnagi ära unenägudesse või veel parem- magada hoopis ilma unenägudeta, ärkamata, otsimata midagi, soovimata ja vajamata midagi peale sooja ja rahu.

Terve elu koosneb ootamistest, väikestest ja suurtest ootamistest, üks ootus kasvab teiseks ja teine kolmandaks... Ma olen sellest väsinud.

Väikese inimese väike rõõm on see, et mul on pinnud saetud ja ma võin jälle magama minna.

Laupäev, 4. september 2010

Kõik areneb...

Olen tööl. Erinevalt augustikuistest tööpäevadest on vaikne. Väga vaikne. Sobib lugemiseks, blogimiseks, unistamiseks.

Kõik areneb tasapisi kuhugipoole. Blogger areneb ka. Nüüd ilmus siia tore väike meelelahutuslik võimalus jälgida statistikat. Ilus.

Kõik areneb. Sain palga kätte. Olen siiani olnud erinevates kohtades osalise koormusega, nii et täispalka (alates miinimumpalgast) korraliku lepingulise töökoha eest (ma ei arvesta siin maali- ja skulptuuritellimusi jms juhutöid) pole elu sees veel saanud. Noh, seekord siis sain. Kahjuks lähikuudel see rõõm vist ei jätku - töötunde pole nii palju ette näha... Eks aeg näitab. Talvel on oodata töö vähenemist ja rahakoti kõhnumist, nii et kõik, mis võimalik, tuleb ette ära maksta või osta - alates talvepuudest ja üürist. Nagu karu, kindlustan ennast talveks ja kogun rasva.

Kõik areneb. Üüri tõsteti.

Kõik areneb ja muutub - kass sealhulgas. Sööb nagu loom ja kasvab. Elus esimest korda ärkan selle peale, et armas karvane Põrr ronib voodisse mu silmi uneliivast puhtaks lakkuma ja mulle kõrva nurruma. Uskumatu, kui palju rõõmu võib olla ühest pisikesest karvasest elukast!

Kõik areneb ja muutub. Mida ma peaksin muutma, et saaksin siit töölt minna rõõmuga, tundega, et lähen koju? See majapidamine, nagu juba 1000x öeldud, käib närvidele. Palju väikseid pisiasju käib närvidele. See pisiasi näiteks, et sissekäik on maja taga ja ebamugav, kitsas, ebasõbralik? Ukse värvimine on ainult kosmeetiline ja ei paranda olukorda. Ümberehitused aga ei ole minu haldusalas. Noh, ja mina siis tõstan mööblit ringi, justkui see parandaks maja projekti... Olen otsinud lahendusi kõikvõimalikest kohtadest, küsinud sõpradelt nõu ja lugenud raamatuid... Feng shui raamatud tekitavad ainult masendust, need kordavad üksmeelselt: koli ära! Jah, eksole, kuhu küll?

Kõik muutub. Paraku ei ole ma suutnud muuta ennast ja loobuda virisemast üürika teemadel. Lootus muidugi jääb. Ma kas loobun hädaldamisest või leian kodu või mõlemat. Kunagi ikka.

Neljapäev, 2. september 2010

Ootamisest

Millegipärast on tunne, nagu istuksin ooteruumis, teadmata, millal tuleb järgmine buss või rong. Rääkimata sellest, et pole sugugi kindel, et transport ka mulle soodsas suunas läheks... Istun siin korteris, arvan, et see on ainult üleminekuperiood... abielust, aga kuhu?

Lapsena olin laps, arvasin, et Päris Elu hakkab kunagi täiskasvanuna. Siis abiellusin, sündisid lapsed, aga rahulolu ei olnud, ikka oli midagi (palju) puudu, olid lootused ja ootused, mis ei täitunud. Lahutasin. Kolisin siia. Esialgu arvasin sellegi olevat üleminekuperioodi, ootasin ja otsisin .. ise ka ei tea mida, armastust ja kodu arvatavasti.

Ja nüüd ma olen ikka siinsamas, seitsmes aasta tiksub. Ootan. Vaikselt hakkab kohale jõudma teadmine, et see ongi juba elu, see käib juba ammu. See seitse aastat üleminekuperioodi on tegelikult samamoodi ju elu. Elu ongi teekond, päralejõudmine on meie mõistes surm.

Aga kogu see arutluskäik ei vasta küsimusele: kus, kuna ja mis viisil ma leian KODU? Armastus mul juba on.

---

Igasugused seltskondlikud ja meelelahutuslikud KohviPaksu lugemised (kui juhe kokku jookseb, võtan ikka mõne süsteemi meelelahutuseks ette) ütlevad: "sul ei ole muud teha, kui oodata. Kannatlikkus viib sihile!" Kurat võtaks, ma olen juba aastaid oodanud, mu kannatlikkus hakkab ära kuluma, eriti, kui ei näe mingit võimalust muutuseks... Nutta ja karjuda tahaks, aga mis see ka aitab...

Kolmapäev, 1. september 2010

Uus

Jälle käes.

Eile valmistusime kooliks mööblit majas ühest kohast teise tirides, siis jälle tagasi, siis edasi... Kas see uus kujundus parem sai, näitab aeg. Igatahes oli mul vahepeal tunne, nagu oleksin "paha siga, sada viga - kärss kärnas ja maa külmund". Ma saan ju aru, et see mööbeldamine annab ainult kaheldava väärtusega kosmeetilise tulemuse. Samas ei jäta ma seda ka tegemata. Ja kõige lõpuks ei saa ma sellega ju ise hakkama, ajan asjasse absoluutselt mittepuutuvaid inimesi peale tööpäeva enda poole naba paigast ära tõstma... Miks ma seda teen? Ise ka ei tea. Aga tegemata ka ei jäta. Vot sihuke raskelt mõttetu tunne.

See-eest ei ole ma veel jõudnud lastele osta ühtegi kooliks vajalikku asja. Palgapäev ju ka veel olemata. Eks tasapisi - täna hangime selle, mida homseks vaja jne...

Kass on kooliküpseks saanud, leiab ise liivakasti üles.

Pühapäev, 22. august 2010

Õudne

August läheneb hirmsa kiirusega lõpule. Jube hakkab. Suvi on minu jaoks enneolematult kiire olnud, sügis on veel kiirem... jube. Pealegi ei ole need kiired ajad oluliselt parandanud mu rahalist seisu, vahel tundub, et lausa vastupidi.

On asju, millest tahaksin loobuda, aga ei julge. Kusagilt peab ju leivaraha saama...

Ära enne uude kaevu sülita, kui uus valmis. Teisalt - kui midagi eest ära ei kao, ei mahu ka midagi uut tulema... Mulle sobib see töö siin lasketiirus, aga pagana vähe palka saan hetkel ja masendavalt ebakindel tulevik on... Aasta lõpuni on töö kindel, mis edasi, ei tea veel keegi. Kui mõni pensionär otsustaks pensionile ka jääda, oleks teine perspektiiv.

Poole aasta pärast saab 7 aastat siin Elvas selles üürikas (üksi) oldud. Enne seda oli 7 aastat abielu. Võtaks nüüd mõne uue tsükli?

Puhas rahulolematus.

Reede, 13. august 2010

Töööööl

Hakkan uue töökohaga tasapisi kohanema. Koht polnud juba ammu võõras, siin on kummalisel kombel kodusem, kui päris kodus, aga Päris Tööl olen siin alles sellest suvest.

Kummaline, mina, kes ma ei viitsi üldse õieti midagi teha, paar tundi tööd on juba väsitav ja tüütu, istun siin 24h jutti ja olen ikka veel elus...? Iga kord on küll üks-kaks murdepunkti, kus väsimus ajusid süldiks muudab ja ahastuski kaugel pole, aga kui need hetked mööda saab, läheb jälle uue hooga...

Ja koju minnes on küll hirmus väsimus, aga ikka on lapsed kole armsad, lausa armsamad kui muidu. Eriti armas on aga ikka Põrr, sest tema on nii pisike. Kaur eile küsis mu käest, miks Põrr nii armas on? No ta lihtsalt peab olema - kui ta armas poleks, ei võtaks keegi tema lutitamist-potitamist ette.

Panel Tadar või mis iganes (ei, see oli Toit Koome) laulab väljas ikka veel, inimesed käivad edasi-tagasi nagu suurlinna turul, IRL suvepäevad on alanud, preminonte (või mis iganes) on jalaga segada. Ootan hommikut ja kojuminekut... Siis saan paar tundi magada ja lõuna ajal pean juba tagasi tulema, nendesamade tegelastega vibu laskma. Kuna (ja mis seisus) ma Morgie Kanade Mässu laagrisse jõuan, ei oska veel ennustada...

Teisipäev, 10. august 2010

Kodust

Olin jälle 24 tundi jutist tööl. Elektrivabas asutuses, samal ajal oli sees rahvusvaheline lastelaager... Mässasin bensiini ja generaatoriga, et pumbamaja töötaks, jagasin pimeduse tulles küünlaid, suhtlesin umbkeelsete slovakkidega ja mitte nii umbkeelsete venelaste, lätlaste ja eestlastega, müüsin snickerseid, kartulivahvleid ja kellukese limpsi ... Hommikul kojusaamine venis, tunnike üle aja tundus juba üle igasuguse mõõdu. Ja - jõudes koju tundsin esimest korda rõõmu, esimest korda ei hakanud see maja kohe vastu, isegi natuke nagu kodune tunne oli! Hämmastav... Ma juba arvasin, et see on täiesti lootusetu koht. Samas, muidugi, miski ei kindlusta, et see emotsioon mingilgi kujul säiliks. Äärmise tõenäosusega kaob eriti jälgi jätmata.

Olen ikka imestanud, mis mind siin ikka veel kinni hoiab? Võibolla on asi selles, et miski on tegemata? Rahu selle kohaga on saavutamata. Vahel mõtlen, et võibolla saan siit minema alles siis, kui suudan tunda kahjutunnet - vaadata tagasi magusa nostalgiaga. Leppimatus ja vastumeelsus hoiavad samuti lõksus.

Objektiivselt vaadates on see ju suht hea koht. Vastumeelsus on ainult mu enda sees...

------

Kassile sai nimi pandud (mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda). Kõik kõrgelennulised ja aristokraatlikud nimed said välja praagitud, sest tuttavate kassidel on juba samad nimed. Jäi Põrr, sest see kiiss on võimeline nurruma praktiliselt kogu aeg. Ja vanale kõutsile sobib Põrr ka, erinevalt Tupsust, mida Lagle panna tahtis, pealegi on naaberkorteris juba üks noor pärsia Tups.



Piltidel Põrr ühepäevasena ja peaaegu kuuvanusena. Leidjaks ja nimepanijaks on Kaur, kelle nägu teadjate väitel kass ka on. Meelevaldseid järeldusi ei maksa vist siiski teha...

Kolmapäev, 4. august 2010

Ime!

Ime on sündinud! Meie tänav on juba kahe kolmandiku ulatuses kaetud värske asfaldiga! Ühest servast. Teises servas on ikka veel vana asfaldi ruudud ja killustikutriibud... Selle jaoks ootan nüüd uut imet.

Pühapäev, 1. august 2010

Kui mu mälu mind ei peta

Kõik on peas kinni. Tegelikult on mul olemas kõik eeldused olemaks väga õnnelik inimene. Eks ma olengi, kui see meeles juhtub olema...

---

Viimase aja kummaliseks suundumuseks on, et erinevad mehed on hakanud mulle üsna ühemõtteliselt külge lööma. Huvitav, kas ma näen välja nagu juba vananev läheduse järele karjuvat igatsust tundev naine, kes intiimsete patsutuste, rinnakrabamise ja keele kõrva ajamise peale peaks õnnest minestama? Ma ei ole veel nii vana (ega ka enam nii noor), ausalt. Ja sellise lähenemise peale olen hoopis ebameeldivalt üllatunud - kas ma pean hakkama ennast kaitsma nende inimeste (meeste) eest, kelle eest aastaid pole kaitsma pidanud? Kas see siis nii lihtsalt käibki - paar kleepjat-meelitavat sõna (kas ma olen sulle juba öelnud, kui ilus sa oled?), keel kõrva ja naine langeb nagu niidetult karvaste käsivarte vahele? Ju vist käibki... kui üheksa hakkavad vastu, siis kümnes ei hakka? Nojah, küllap sellel kümnendal on seda siis vaja. Mul ei ole. Ma olen juba õnnelik ja peale selle parandamatult monogaamne inimene. Mul on juba kõik olemas, ausalt. Ja tegelikult - pole paremat mäluvärskendajat, kui mõni, kelle lahkeid teenuseid ma ei vaja - tõesti, aitäh meenutamast - ma juba olen õnnelik!

Sel põhjusel vaatan mõnikord postimüügikatalooge, siis tunnen ennast eriti rikkana - kõik need asjad, mida ma ei vaja! Ahh!

Esmaspäev, 26. juuli 2010

Uimane

Palavus roiutab. Mitte midagi ei jõua päeva jooksul ära teha, ainsad helgemad hetked on Elva jões, Peedu veskitammi all. Kellel võimalus, mingu kaema, seal on tõeline spa! Võimalus saada erineva tugevusega vesimassaaži, jahutav, lõbus, ohutu. Lapsedki ei taha enam kuhugi mujale minna.

.

*Juuresoleval pildil ei ole minu mees ega minu poeg. Armuke ka mitte. Ausalt. Aga ma lubasin kaaluda kassile tema järgi nime panemist: Arnold, kutsutakse Sassiks.

Reede, 23. juuli 2010

Spämm

Ikka veel teevad need armastuskirjad nalja:D Kellel juba kõrini, ärgu lugegu.


Kallis
  
Olen barrister James Kaila, advokaadiga õiguse isiklik advokaat üles Hr K.C.Tommingas, teie riigi kodanik, kes kasutas töötada töövõtja Lome Togo. Siin pärast nimetatakse näiteks minu klient. On 30. aprill 2006, minu klient ning nende ainus tütar oli kaasatud autoõnnetuse mööda Lome-Togo kiirtee.
Kõik sõidukis sõitjad kahjuks kaotas seal elu. Sellest ajast alates olen oleme teinud mitmeid järelepärimisi siin leida mõni minu kliendid pikendada sugulased on see ka olnud edukas.
Pärast neid mitu ebaõnnestunud, otsustasin ma otsida koos tema nimi, mis motiveeris mind teiega, leida iga pereliige seega võtsin you.I havecontacted Teid aidata repartrating fondi väärtuses USA $ 12.500.000 jäänud minu kliendi enne kui ta saab confisicated või deklareeritud kasutuskõlbmatuks poolt Turvalisus Finance Firm (pank), kus see suur summa oli deponeeritud.
Ütles Turvalisus Finance Company on andnud mulle teade, et anda lähisugulasega või on tema konto confisicated lähema 21 ametliku tööpäeva.
Kuna mul on olnud unsuccesfull leidmisel sugulaste üle 2years nüüd Ma otsin nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane üles surnud sest sul on sama perekonnanimi, nii et tulu selle konto võib maksta you.Therefore kohta kätte saanud oma positiivse vastuse, me arutab seejärel jagamise suhe ja korra muutmist. Mul on kogu vajaliku teabe ja õigusliku dokumente All I nõuavad sinult on teie ausad koostööd võimaldavad meil näha selle tehingu läbi. I garantii, et see täide alusel seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise õigusega.
Palun vastake kaudu sellele aadressile: james.kaila@inmail.sk
Palun lahkesti täitke alljärgnev informatsioon:
1 Teie nimed täielikult ...
2, Töökoht ...........
3, Age ..................
4, telefoninumber .........
5, e-posti aadress :......
6 Riik :..............
Parimate soovidega.
James Kaila Esq.
Tel: 002280881571

****************************************

Olen dr Paul Vancio Alates Harlsden, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Kirjutan teile työhuoneestani, mida on tohutu kasu nii meile. Minu departemangu, olles juhtimisabi (Greater London Regional Office), olen avastanud, mahajäetud summa £ 15 miljonit Suurbritannia Suurbritannia naela (Fifteen Million Suurbritannia Suurbritannia nael) kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late Mr.Terry Ryan USA kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu tasapind crash of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000, kaasa arvatud tema naine ja ainult tütar. Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus tehingut. ja konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste 2 aastat nüüd, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 15 miljonit dollarit võib maksta teile. See on välja makstud või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. All i need on täita oma nime dokumentide ja legaliseeriks see kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad Co-, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldavad meil näha selle tehingu läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise seadust. Esitage mulle järgmine: see on väga kiiresti palun.
1. Täisnimi
2. Teie Direct Mobile arv
3. Teie kontaktaadress.
4.Your Age

Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi esitavad teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsuse niipea kui võimalik. Palun minuga kaudu minu era e-post: dr.paulvancio@live.ca Regards, Dr Paul Vancio Eraldi Tel: +44-7011173605 Post: dr.paulvancio@live.ca

************

Kõik see värk on tulnud asutuse ametlikule aadressile, see tähendab kusagil surid Tartumaa Tervisespordikeskuse kallid sugulased vms? Ja tundmatu (aga very usaldusväärne) advokaat püüab kohutava kiirusega (21 tööpäeva) nahka üle kõrvade tõmmata...

Ja see tõlge! Soomekeelseid sõnu hulka, lausa maiuspala! Kui veel mõne pooliku venekeelse väljendi ka hulka saaks, oleks lausa liiga hea. Ja see, kuidas nii Paul kui James lubavad üsna ühtemoodi seaduse rikkumist kaitsta, nii nummi...

-----

Tegelikult oli täna põrgulik päev, algul tapvalt palav, mõistuse tahtis võtta (ja mina muidugi tööl, kassititt ka kaasas), siis tuli leevendav vihmake ja äikseke, mis lõi kõrgepingeliinikese sõlme, meie olime suure invalaagriga pool päevakest vooluta, enne ööd siiski saime eluandva särtsu tagasi (enne, kui pumbajaama genekas bents otsa oleks saanud ja maja veeta jäänud...). Nüüd tuleb mul hommikul 9-ni vastu pidada, ehk tuleb minu lõbustamiseks veel paar head spämmi...?

Elu nagu lill, isegi barrister James Kaila pöördub minu poole tiitliga "Kallis", kõbusatest inva-taatidest rääkimata, kes kahjatsevad küünlaromantika lõppu... Ja kassilapsel lähevad silmad lahti.

Reede, 16. juuli 2010

Niru

Teatan pere äkilisest kasvust. Meil on nüüd imik majas, mina sain ootamatult vanaemaks.

Ei-ei, mu lapsed on ise lapsevanemateks saamiseks liiga noored veel, pealegi poleks see nii äkki ju juhtunud. Meile ilmus hoopis kassitita. Kaur leidis aia tagant, ma ei lubanud alguses teda tuppa tuua, et küll kassimamma varsti otsima tuleb. Tunnid möödusid, mammat ei kuskil... Mina olin tööl, lapsed muudkui konsulteerisid läbi telefoni... Lubasin siis ikka ööseks majja tuua, süüa anda jne.

Jõudis hommik, tulin töölt koju ja mis ma näen - kass on kõige rohkem kahepäevane! Nagu kollane rotipoeg. Sihuke Niru. Ime, et ta üldse veel elus oli! Imetame teda nüüd pipetiga ja oleme kena toetav kassiperekond. Hea veel, et suveaeg, lapsed koolist vabad ja saavad temaga mässata.

Nujah, ümberringi käib tohutu paljunemine, rasedaid ja titeemasid on jalaga segada. Eks taevas (või mõni kuri käsi) saatis mulle ka tite, et titetusk peale ei tuleks... Nagu mõnes muinasjutus.

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Laagrist

Elu ja tervisega Treimanist tagasi. Vist. Igatahes oli see nii müstiline-kosmiline käik, et mingid mõttelised osad minust pole siiani linna reaalellu järele jõudnud. Elu enne laagrit on justkui mingi eelmine elu, mis väga häguselt meenub...

Gerda juba püüdis seda kõike edutult kirjeldada. Ega minagi viletsam olla saa, ma ka ei suuda.

Meri...

Ma olen jälle armunud, elusse endasse.

Neljapäev, 8. juuli 2010

Kutse

Laupäeval, 10. juulil on Treimanis (Iklast mõni km Pärnu poole) kalameeste päev, mis langeb kokku meie kalli koori laagriga. Ühinemispunktis kell 19 (kui ma ei eksi) saab olema lõbus (garanteerin!) kontsert.

Kutsun kõiki sugulasi ja sõpru, tuttavaid ja muidu juhuslikku rahvast kontserdile!

Ilm on. Meri on. Kontsert ja teemakohaselt kostümeerunud meie oleme. Mis veel tahta? Tulge aga julgesti! Elamus on garanteeritud!

Esmaspäev, 5. juuli 2010

Lubjaka tisko

Mida tegin elus esimest korda*? Külastasin magnetresonantstomograafi. Tore oli. Tirises, mürises, krigises erinevates harmooniates ja rütmides tükk aega üsna toredasti. Lausa pidu!

Eellugu oli ka armas, kuu aega tagasi õlavaluga arsti juures käies teatas doktorihärra rõõmsalt: "Me lõikame teid nüüd viiludeks!", mõtles hetke ja parandas: "Ei, päriselt ikka ei lõika, ainult pildistame..." Ja siis küsis muuseas, kas mul metalli keres pole, klambreid, kruvisid, spiraali...? Kena tohter on, lausa imelik hakkas, ikkagi ortopeed, mitte günekoloog. Aga noh. Arst ikkagi... Selle kena tohtri ukse taga tolgendab alati karjakaupa vananevaid daame, nüüd ma vist juba hakkan aru saama, miks. Kui nii võtta, siis olen mina juba üks neist... ja selle tolgendamise lõppu veel ei paista... Nii see läheb, varsti võite mind näha, kepp käes ja pitsiline kübar hallinevatel juustel, doktorihärra ukse taga meditsiinilist õnnehetke passimas, proteesid suurest erutusest suus loksumas...

Milline on viilutamise täpne tulemus (röntgenipildi järgi oli aimata, et varsti olen täieõiguseline lubistis), selgub hommikul. Tohtrihärra lubas helistada.

*Morgie võttis teema üles.

Neljapäev, 1. juuli 2010

Vastseliina

Vastseliinast tulin juba mitu päeva tagasi. Hing muidugi jäi veel mõneks ajaks, alles nüüd hakkab siia mulle järgi jõudma.

Raivo, hää inimene, laenas mulle saagi (12-aastase poja saag, ega mulle naisterahvana muu ei kõlbagi, kui laste saag). Mina punusin pooleteise päevaga ühest puust valmis kaks liblikat ajamas teineteist taga. (Pildid tulevad)

Istusime kambaga pea hommikuni üleval ja vahtisime püstkojas tuld. Sinna juurde, nagu peab, ikka trummid ja seekord ka inimhääled - Altnurme Toomas tahtis meid (Konguta koori kolmeliikmeline esindus) koguni koju viia ja puuri panna, et me talle veel laulaksime. Aga siis hakkas ta ise ka laulma.

Aeg kihutab õudse kiirusega, kusagil ajusopis on juba koitmas mõistmine, et suvi on käes. Ja - oh õudust - läheneb juba poole peale! Arvata võib, et ma varsti leian, et eluga sama lugu on.

Kummaline, kuidas suvi lippab enneolematul kiirusel, aga nii mõnigi teine asi, mis võiks vähe kiiremini liikuda, paistab olevat surnuks külmunud. Kas kannatlikkus on ikka voorus?

Laupäev, 26. juuni 2010

Täna-homme Vastseliinas puupäevadel.

Teisipäev, 22. juuni 2010

Uskumatu

Lapsed on 2 nädalat teise vanaema juures olnud. Uskumatu,viimastel päevadel olen hakanud lausa igatsust tundma - keegi ei karju, ei kakle, ei jäta prahti maha... Kodu on tühi. Paaril viimasel ööl olen siit põgenenud, see tühjus on õudne. Rääkimata sellest, kuidas ma ei ole võimeline ennast siin muulgi ajal koduselt tundma (eks ole sellest siin juba mitu korda juttu olnud).

Homme tulevad tagasi.

Esmaspäev, 7. juuni 2010

--->

Tartumaa Tervisespordikeskuses oli läinud nädalal laskespordinädal. Mina vibutasin paar päeva, selle kõrvalt jäi aega tutvuda ka muude atraktsioonidega. Mul on küll alati olnud huvi laskmise vastu, aga et see nii köitev on, poleks arvanud.

See tunne, kuidas taju, teadvus sirutub 10 (või 25 või 50) meetri peale, minu silmast üle sälgu ja kirbu, märgini... Ei ole midagi muud, ainult joon minust sihtmärgini. Kõik kaob, miski ei ole enam oluline (ka märgi tabamine!), on ainult kiretu siht. Hingamine peatub, jalad kasvavad otse maast välja ja pole ühtki kahtlust, vaid puhas teadmine, et sinna, kuhu silm vaatab, ka kuul läheb. Nii ongi.

Kui nüüd muude asjadega elus samamoodi saaks... Aga erinevalt laskmisest on elu ettearvamatu ja keerdkäikudega... Kas on?

Peab hakkama laskmas käima, see selgitab pead hämmastavalt hästi. Kõik ülearused emotsioonid kukuvad iseenesest ära. Jääb ainult maa, millel seisan, mina ja siht. Ühtlasi tunne, et olen üks nii maa kui sihiga.

----

Koristamisega on olemine hullult emotsionaalseks läinud. Tuhnin läbi ammu puutumata panipaiku, kaste, pabereid, riideid... Ma ei ole võimeline kirjeldama, mida olen leidnud ja mis on sellega kaasnenud. Kummitused olnud aegadest... Hetkel ei ole olukord silmaganähtavalt paranenud, olengi siiani tegelenud põhiliselt peidus olnud asjadega. Aga siht on silme ees, pikem, kui 10-25-50m. Kõik ülearune kaob, tasapisi muutun jooneks sihtmärgini. Kuni ühel etteennustamatul hetkel on siht juba möödanik, selja taga... Millised sihid siis avanevad, kes seda teab.

Ps. Mõned pildid on veel järel. Huvilised andku teada!

Laupäev, 29. mai 2010

Puhtaks

Juba mõnda aega olen võtnud hoogu, et teha revolutsioon oma hullus elukohas. Nüüd on siis see aeg käes. Õudne asi on selgeks saanud: mul ei ole majapidamises MITTE ÜHTEGI korras kohta, mitte ühtki paika, kui poleks mustust, ülearust kräppi või mõlemat korraga. Ma tean, see võtab aega vähemalt kuu, võibolla mitu, kui ma ka iga päev mõne nurga põhjalikult ette võtan...

Sellega seoses on mind tabanud kerge hullumeelsushoog, tahaksin kõigest, mis ei ole just VÄGA armas ja otse vajalik, vabaneda. See tähendab, et kallid sõbrad ja tuttavad, kui te olete minu pool näinud mõnda asja, mis on meeldinud, küsige julgesti. Näiteks maalid on suures osas vabalt saadavad (kui nad just mõnel näitusel ringi ei rända). Ma ei viitsi neid kusagil väga aktiivselt pakkuma-müüma-jagama hakata, mõne vanema ja kahtlase väärtusega asja põletan niikuinii, nii et sõbrad kunstikogujad - kiirustage! Kui viitsin, panen ehk siia ka pildid üles saadaolevatest asjadest, aga võibolla ei viitsi ka. Nii et ise teate, millest võite ilma jääda, kui ei julge küsida.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga ma ei taha enam minevikku kaasas tassida. Olen viimase aasta jooksul eriti intensiivselt vanu asju meenutanud, läbi närinud ja seedinud, lõpuks unustanud. Ja ma olen juba 6 aastat (!) olnud ühes kohas - paigas, kuhu pole mingit plaani surmani jääda. Raputan kõik üleliigse maha, et esimesel sobival hetkel tõmmata ennast vinna nagu rohutirts ja suure kaarega minema karata. Ma ei jaksa enam oodata, kui ma kohe praegu midagi ette ei võta, toimub lihtsalt plahvatus (ja kes neid soolikaid siis koristab?).

Olen eluaeg oodanud. Olnud malbe ja kannatlik, nagu tütarlapsele kohane. Olen nii palju kulutanud oma kannatlikkust mõttetustele, et lihtsalt enam ei suuda. Olgu, mõnedki asjad tahavad ikka kannatlikkust, aga siis peab kusagil mujal miski liikuma.

Töökohavahetus on nüüd kindel. Elukohavahetus veel mitte (aga töö käib selles suunas). Küll ülejäänud asjad ka oma lahenduse leiavad.

Esmaspäev, 24. mai 2010

JazzPop

Veetsime laupäeval kooriga ulmelises Viimsi koolis unustamatu festivalipäeva. Peale ettelaulmist ütles Jüri targalt: no ootame igaks juhuks ikka tulemused ka ära, mine tea... Ja siis tuli aeg, kui me olime jälle laval ja meile hüüti maha teine koht! Esimest sel korral välja ei antud (aga 2 teist kohta anti). Nii et parimate hulgas! Saime ette koguni HaleBopp Singersist ja Nukuteatrist!

Unustamatud olid ka teised koorid ja ansamblid. Tõeliselt särav ja väärikas seltskond.

Festivali kohta saab lugeda siin.

Kindlasti oli unustamatu ka bussisõit, kus tekkis tugevaid kahtlusi, kas bussijuhil ikka load on? Punase tule alt keeramised, Tartu asemel Pärnu poole sõita soov (Mait päästis meid ümberilmareisist oma "otse-otse-otse!" karjumisega), käikude otsimised meeleoluka jõnksutamise saatel... Fantastiline. Igatahes jõudsime enne hommikut elu ja tervisega võidukalt koju.

Unustamatut on veelgi, aga kõike ei maksa avalikult üles kirjutada...

Kallis koor! Ma tõesti armastan teid!

Pühapäev, 16. mai 2010

Kahetsusest

Kustkohast leida tarkust teha vahet nende asjade vahel, mis tuleks kohe ära teha (sest pärast võib hilja olla) ja tunda ära neid tegemisi, mille puhul kannatlik ootamine on hädavajalik?

Viimasel korral ütles papi mulle: järgmine kord, kui sa tuled... Järgmist korda ei tulnudki. Ja mina lükkasin edasi, sest ikka oli midagi muud teha, mõtlesin: küll jõuab... Täna seisin haua ääres ja mõtlesin, mis on veel ütlemata, kellele on veel ütlemata? Kes on nägemata? Millist tegematajätmist kahetseksin tõeliselt?

Vanaemalt jäi palju küsimata, vanaisast rääkimata... Aga isaga sain kõik jutud, mida rääkida saime, räägitud. Vanad albumidki läbi vaadatud, pliiatsiga taha kirjutatud, mida-keda isa mäletas. Isaga oli mul aega hüvasti jätta, need asjad, mida otse öelda ei saanud, vähemalt mõttes ja unedes selgeks kõneldud.

Ma olen hullult aeglane inimene. Sõnades ja mõtetes võin olla üsna kannatamatu, aga tegudes jagub kannatust küll ja küll. Küll tuleb aeg... Ma olen noor veel... Jõuan oodata - mida iganes, olgu siis oma kodu või kallist inimest... Jah, materiaalne maailm on raske ja liigutab ennast aeglaselt. Sõnad on ju ometi kerged ja kiired.

Kõike ei jõua. Kõike ei peagi. Aga on asju, mida ei tohi tegemata jätta. Mina jätsin. Kummaline... nii palju emotsioone inimese suhtes, kellega oli vähem, kui 10 kohtumist.

Kohe tuleb kõik oluline ära teha, pärast võib hilja olla, ütles vana õpetaja mõni nädal tagasi. Ela nii, nagu oleks käesolev päev su elu viimane, ütlevad muud õpetused. Aga mina mõtlen: küll tuleb aeg, küll jõuab, eks ükskord... kunagi... aga elu on siin ja praegu, seda, mis homme tuleb, võib ainult aimata.

Täna on kurb. Eks näis, mis homme on.

Neljapäev, 13. mai 2010

***

Üks ütlemata vahva vanamees on teistele jahimaadele läinud. Ei jää üle muud, kui soovida talle tagantjärele tuhandepealisi pühvli- ja hirvekarju! Või mõeldes tema elukutsele - mõõtmatuid viljapuuaedu. Mahajääjatele aga pikk pai...

Elu on kummaline. Ühel hetkel tundub kõik igavene, miski ei muutu iial... Ja järgmisel hetkel saan aru, et ma olen hiljaks jäänud, kohe oleks pidanud... Ei ole enam muud võimalust, kui ainult kujutlustes kohtuda, marke vaadata, rääkida elust, inimestest ja ajaloost. Samas saan ma olla ainult õnnelik, et olen üldse temaga kohtunud.

Head teed!

Pühapäev, 9. mai 2010

Emadepäev

Tänase päeva puhul oli meie kooril koos Solennega imekaunis kontsert. Kõik emad ja emade moodi inimesed ning kõik, kellel on ema olnud, olid kutsutud.

Ühtlasi jõudsin oma ema närvi ajada oma töökohavahetuse jutuga. Nimelt avaneb mulle lähikuudel võimalus üle kolida ühte suurepärasesse asutusse (kus on meie piirkonna ainus terve mõistusega meesdirektor) täiskohaga tööle. Tuleb inimestega suhelda jne, vahel olla kohal ka öösiti. Armas emakene tõstis paanikat: "ära sinna küll mine, see ei sobi sulle, see on väga halb...!" Ja mina vastu: "see on väga hea, see on parim!" Ema: " aga kui sa pead öösel tööl olema, kuidas siis lapsed hakkama saavad!?" ja mu noorem lapsukene põrutas: "ega me titad enam ole!". Vanaemal jäi suu kinni. Ega ta muidugi veel lõpetanud ole, ma tean küll. Varsti hakkab ta siin käima jutuga, kuidas ta öösiti magada ei saa, sest peab minu pärast muretsema.

Tundub, et nüüd on mu puberteet lõpuks kohale jõudnud, vähemalt see vanemate vastu mässamise osa. Tore. Keskeakriis sai just läbi.

Pühapäev, 25. aprill 2010

Vool

Vool tirib kaasa, aga reis tundub meeldiv olevat, vastuvoolu rabelda pole küll mingit soovi. Paistab, et lai ja väga-väga aeglaselt liikuv jõelõik on otsa saanud, ees on kiired kärestikud. Kopsud õhku täis, mõla kõvasti kätte ja - kivide vahelt saab läbi küll, kui ainult tahta! Vaated on hingematvad, nii et ei jõua muud, kui ainult kiljuda suures vaimustuses.

Elu voolab, nii et üle pea olen märg...

Teisipäev, 13. aprill 2010

Kohe

Kohtasin täna oma vana õpetajat, hirmus armas kokkusaamine oli. Nüüd on ta midagi umbes 70-ne. Rääkisime kumbki oma rõõmudest ja muredest, rohkem ikka rõõmudest. Ja ta kordas mulle mitu korda üle tarkuse, milleni on nüüd jõudnud: kohe, kohe tuleb kõik ära teha. Edasilükkamine tasub ennast väga harva ära. Enamasti on nii, et need asjad, mida jään edasi lükkama, jäävadki tegemata, siis kui olen lõpuks 70-ne, ei jõua enam ja on kahju... Inimesed kahetsevad väga harva tehtud asju, aga kibedalt kahetsetakse kõike, mis on jäänud tegemata. Hoolimata sellest, et ta on eluaeg rabanud nagu orav rattas, on temalgi küllalt, mille tegemata jätmist kahetseb.

Jah, ma saan sellest aru. Aga hirm on nahas... Ma ei ole ennast tegelikult julenud kunagi enne liigutada, kui tunnen, et muud võimalust ei ole. Ainus viga selle taktika juures on see, et unistused ei ole kunagi pealetükkivad, nemad võivad surmani oodata... Ja jäävadki ainult unistusteks...

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Säärekont ja UFO

Iga päev midagi juhtub. Täna kohtusin tulnukaga, kes kutsus mind ühe projekti kunstiliseks juhiks. Võtsin pakkumise vastu. Ühtlasi sain näha kevadiselt igivanu esivanemate sääreluid, mille vallatu rebane oli oma uru sisekujundust uuendades välja ajanud (urg ise asub kenasti iidse kalmistukünka sees).

Pühapäev, 11. aprill 2010

Midagi vanas eas heietamiseks

Langesin täna 15 minutiks inimröövi ohvriks, omal toasussid jalas ja külalised majas imestamas, kuhu ma nii äkki kadusin... Stockholmi sündroom.

Laupäev, 10. aprill 2010

Uskumatu

Lumi on läinud.
Päike paistab.
Kusagil voolab vesi. Vabalt.
Kasukaga on palav.
Jalgrattaga saab sõita.
Aknaid saab pesta.
Autot saab pesta.
Vahatamine tõesti parandab selle ärapleekinud käru välimust.
Kirjusid liblikaid on pööning täis.
Ma olen juba 12-aastat ema olnud.
Ma olen elus.
Ma olen inimene (vist).
Midagi ei ole muutunud ja kõik on teistmoodi.
Ma ei otsi enam. Seda. (Neid teisi asju otsin ikka.)

Ma tunnen ennast vaatamata kõigele ürgvanana.

Hämmastav.

Teisipäev, 6. aprill 2010

Extra

Vivian pole selle kõrval midagi. Vaadake, kuidas vene keelest tõlkida annab!*
PARIS EXTRA - See on koht, kus on te võite välja noppima eksklusiivsed kingitust jaoks omade sõpru, tuttavaid, omaksed.

*Lugemine omal vastutusel, täieliku elamuse saamiseks vaadata kõiki tooteid ja tutvustusi, ärakäimine taha nahka jne.

Laupäev, 3. aprill 2010

Hello, my name is Googletranslator!

Hello,
My name is Vivian,i saw your profile today in internet and became interested in you,i will also like to know you the more,and i want you to send an email to my email address so i can give you my picture for you to know whom i am.
Here is my email address (vivian29_jones@yahoo.co.in)
I believe we can move from here!
I am waiting for your mail to my email address above.
Vivianbaby.
(Remeber the distance or colour does not matter but love matters alot in life)
(vivian29_jones@yahoo.co.in)



Tere,
Minu nimi on Vivian, ma nägin oma profiili täna internetis ja sai huvitatud sind, ma ka nagu teada te rohkem, ja ma tahan, et sa otsid oma e-posti aadress et ma saaks anda sulle oma pilti sa tean, kellega ma olen.
Siin on minu e-posti aadress (vivian29_jones@yahoo.co.in)
Ma usun, me saame liikuda siin!
Olen oodanud oma posti minu e-posti aadressil.
Vivianbaby.
(Pidage meeles kaugus või värvus ei ole oluline, kuid armastan küsimustes palju elu)
(Vivian29_jones@yahoo.co.in)

Tuli mulle selline kiri. Esimene aprill on ju juba otsas...?

Pühapäev, 28. märts 2010

Mõte

Lapsed on vahvad. Täna oli lastekodus ringitunnis teemaks päike ja üks poiss(!) joonistas 2 päikest, poiss-päikse ja tüdruk-päikse, nende vahele hulga südameid ja seletas, et päiksed on armunud...

Kodus aga seletas tütreke, et tal on miljon küsimust, millele ei oska keegi vastata... Näiteks: kui suur on universum? miks on olemas gravitatsioon? miks me oleme olemas? miks talle meeldib kollane värv? miks ta sündis just sel ajal, mitte varem ega hiljem? ...

Ise just mõtlesin enne, et kirjutan paar sõna eksistentsialistlikest probleemidest... Ja siis kohe müraki sellised küsimused...

Põen ise (ikka veel) aeg-ajalt eksistentsialistlikku kriisi, täna hommikul sain ühest hoost jälle üle. Ja mõtlen nüüd tasapisi tagantjärele, et küll võib olla elu neil inimestel lihtne, kes selliste küsimuste peale unes ka ei tule. Olen kunagi kuulnud ühe elatanud inimese vihast arvamust, et mis küsimus see elu mõte ka on? Elu mõte on ju töö! Eeee... misasja? Minu jaoks pole sellel väitel mingit arusaadavat alust, sest see tähendaski ainult seda - töörabamist olemasolemise nimel (söök, soe, kehakate jne). Mitte õppimist, mitte kultuuriga tegelemist, mitte raamatute lugemist, mõtisklemist, arutlemist. Ei, need ainult segavad elu mõtte "töö" teostamist. Aga mille pagana pärast ma üldse olemas olema, endal hinge sees hoidma peaks? Elan selleks, et töötada ja töötan selleks, et elada? Arumaeimõista, miskit oleks nagu puudu...

Huvitav, kas ma üldse kunagi saan üle neist küsimustest? Kuidagi väsitav on juba... Puberteet pole veel õieti lõppenud, juba keskeakriis käes (peale mida on vist kohe seniilsus tulemas). Kes ma olen? Miks ma olen? Kas? Aga tegelikult? Aga kuidas? Mismoodi ma sellest aru peaksin saama, nii et mingi arusaadav ja vastuvõetav mõte ka oleks? No ja kui ühest küljest vaadata, siis on nii, aga seda võib ju ka hoopis teisiti võtta...? Ja, nagu on selgunud, on kõik, absoluutselt kõik tegevused kuidagi nende ogarate küsimustega seotud. Noh, hingamine ja peldikus käimine ehk välja arvatud, need on rohkem refleksi tasemel.

Et nagu... milleks peaks voodi alt tolmu võtma, kas see pole lõppeks ükskõik? Ja ausalt, mingit vahet pole, mida ma omale näost sisse ajan/ei aja. Sest vahet pole, kas ma olen ja kuidas ma olen. Kas põhimõtteliselt on üldse mingit vahet, mida ma teen või ei tee? Milleks ma peaksin hommikul voodist välja tulema, kui ma ei saa aru, miks ma üldse elan? Miks peavad inimesed kogu aeg riideid kandma (ka siis, kui pole vaja kaitset ilmastiku eest)? Kas ma olen hull, kui ma ei taha alluda mulle ogaratena näivatele tavadele ja otsin nende tagant mingit mõtet?

Kes ma olen? Nagu ühes Jackie Chani filmis: Huu ämm aiiiii?!

Gunnar Aarma olla öelnud mõni aeg enne surma, et elul ei olegi mõtet. Väga usutav. Võibolla peaks sellest mõtte-otsimisest loobuma ja lihtsalt elama... sest mis mul ikka muud üle jääb? Mõtet pole, aga elu on. Asi seegi.