Reede, 21. september 2018

Tänane



Õunakese lastehoid. Pikkade puutüvede ette tulevad pingikesed.

Pildid on nii jäle udused, et midagi ei saa aru, Konnal pole nägugi peas, õunaussist rääkimatagi. Esmaspäeval lähen sinna korraks tagasi, siis võtan päris fotoka kaasa.

---

Vahetasin pildid selgemate vastu. Konni sai seekord üks, aga mine tea, ehk tuleb neid ajapikku juurde 😄

Neljapäev, 20. september 2018

Kuidas ma põdrakärbsel käisin

Ega siin palju kirjutada olegi. Kahe päeva pärast algab sügis, tagumine aeg oli kasutada ära ilusat ilma ja käia ometigi ükskord metsas. Võtsime Kõutsiga ämbrid ja noad ning panime metsa poole ajama. Ilusam oleks muidugi korvidega olnud. Kolm metsa kolasime läbi, kokku üle 4 tunni. Imeilus päev oli. Kõik need sõnajalapuhmad saja-aastases metsas, mägraurud ja punased pudenevad haavalehed. Seentega oli kesisevõitu, kuigi tänu Kõutsi heale ninale ja radadele saime siiski arvestatava saagi. Punapuravikke veidi, kukekaid natuke, kitsemampleid vähe. Kupatatavad seened saatsin Kõutsi tütrele, neid oli rohkem. Kõige paremini oli põdrakärbestega. Neid oli nagu putru. Ühe põdrakärbse sain kätte veel lausa nüüd, ilmus kuskilt õmbluse vahelt välja, kuigi mets jäi juba mitu tundi tagasi selja taha. Puuke leidsin ka riietelt kõndimas mitu.

Ahh, veel tahaks metsa! Põdrakärbestest hoolimata!

Pildil mägrauru tagauks. Vähe kasutatav, aga muidu ilus, juurikatega raamitud ja puha.
Mägrauru esiuks.

Seentest pilti ei teinud. Las teevad need, kellel metsas parem pilditehnika kaasas. Mägraurgu dokumenteerisin, et ise mäletaksin - viimati nägin toimivat linnakut ligi 30 aastat tagasi.

Kärbseseeni oli metsaalune täis, nii valgeid kui punaseid. Ilus oli küll.

Ja siis metsast padavai koju tagasi, sest Al Gusti pidi läbi astuma - lubasin talle suurema osa oma orhideekollektsioonist. Siin on aknad kitsad ja valgust lilledele vähevõitu. Mis ma neist piinan. Küllap kunagi edaspidi saame omavahel uuesti jagada ja paljundada, kui mul jälle rohkem aknapinda olema saab. Niipalju siis aiandusest... Ei ole mul enam oma lillepeenart õues ega mitutkümmet lillepotti toas. Aga nii see ei jää, ma tean.

Kolmapäev, 19. september 2018

Veeriku

Käisin täna Veerikul aasta tagasi tehtud kujusid hooldamas. Keegi tobu oli neid musta värviga sodimas käinud, õnneks küll üsna vähestest kohtadest. Sodimine muidugi ei ole tore, aga õnneks oli värv ainult õhukese pinnakihina, oli lihtne maha lihvida. Ja rõõm oli ka näha, et Pinotexi terrassiõli on täitsa väärt, kujudel olid tumedaks tõmmanud ainult horisontaalpinnad.

Viimane veerand tundi oli ka teravamaid elamusi, nõelumisest ma siiski pääsesin. Selle muna all on herilasepesa, no kuda sa õlitad, kui triibulised-tiivulised pidevalt ümber sumisevad ja imestavad, miks nendele tilgub laest mingit haisvat kleepuvat löga? Ma päris nii korralikult, kui oleksin tahtnud, seda paika õlitada ei suutnudki.


Tamm on ikka suurepärane materjal, vaadake, kui ilus on eelmisel aastal saetud kuju, värskelt veidi lihvitud (ka see nägu oli musta värviga) ning õlitatud.
Vot selline oli enne lihvimist. Kõik kolm kuju olid värvi saanud. Kolmandast ma täna pilti ei tenudki...


See suvi on igatahes unustamatu. Mul on küll viimaste kuude ennekuulmatust elutempost mäluhäired tekkinud, aga selle suve kliimat ma mäletan. Ja seda, kui palju oli sooje öid, on praegugi veel. Suvi ei taha otsa saada. Ausalt öelda ei ole mul selle vastu midagi - olgu veel nädalake või paar. Küll me jõuame veel külma ja rõsket ilma näha nii et kõrini saab.

Neljapäev, 13. september 2018

Kolmapäev, 12. september 2018

Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud

Panin krokodillikuu postitused mustanditeks tagasi.

Ühtlasi mõtisklen, et olen siin juba üle 10 aasta kirjutanud. Võiks keskkonda muuta. Näiteks wp-s on parooli võimalus, saaksin "kiri sõbrannale" postitusi justnimelt kaugete (ja lähemate) sõprade ja sõbrannadega jagada. Minusugune grafomaan ju vait olla ei suuda, eriti kui on kolleege vaja kiruda vms.

Aga ma mõtlen veel. Kahte blogi ka pidada ei viitsiks, ma tean ennast küll. Samas tehtud töid tahaks ju ikka avalikult jagada. Oh ütle armas poepreili, mis ma nüid tee, kas ma paikan Mihkli vana padjapööri ää ja ostan Miinale uie või paikan Miina vana padjapööri ää ja ostan Mihklile uie padjapööririide? Ütle nüid, armas poepreili, mis ma piaks tegema?

Teisipäev, 11. september 2018

Ei ole veel Hilja

Nädal tagasi lubasin näidata pilte, kui need Lagle telefonist kätte saan. Nüüd siis sain. No ei ole kõige paremad, aga midagi ikka. Muuseas, fotoka leidsin eile ikkagi üles ☺

 Kaks näitust paralleelselt.

 Pärnu Käsitöö Salong


 Pärnu Keskraamatukogu




Lagle on salaja pilti teind

Neljapäev, 6. september 2018

Loominguline segadus

Kolimine läks lõpuks nii kiireks, et lihtsalt ei olnud enam aega korralikult pakkida ega midagi - kõik, mis ette juhtus, kastidesse või kottidesse ja jooksuga autosse ja jooksuga uude tuppa, täpselt kuhu juhtus. Algul ma ikka püüdsin süsteemi aretada - riided riidekapi juurde, köögiasjad kööki jne. Aga lõpuks on ikka kaos.

Vana sõber astus korraks läbi, vaatas mu hunnikuid ja ütles, et talle meeldib - selline hubane loominguline segadus.
Segadus või mitte, aga magada on siin oluliselt parem, lausa uskumatult parem, kui eelmised 14 aastat. Muuseas, fotokas on mul nii hästi ära pakitud, et seda pole suutnud leida. Mäletan, et kirjutasin kastile peale, et seal selline oluline asi on, aga kasti ennast leida ei suuda. Nii et esialgu pole lootust parema kvaliteediga pilte saada, telefon on mul ju nõrk.

 
Lagle tegi vanast korterist (minu moblaga) mõned kiired pildid. Fotode peal pole väga vigagi, aga elada ma seal enam ei tahaks. Eiei.

Õue pealt on jäänud veel natukene tuua - küttepuid, mõned väiksemad tammepakukesed skulptuurideks ja muud nipet-näpet. Tubadesse mul tänaseks enam asja ei ole.
Esmaspäeval said Pärnusse 2 väikest näitust, siin on pisike näide keskraamatukogu omast. Lagle tegi rohkem pilte, kui ma need tema telefonist kätte saan, panen siia ka. Vitriinlauad on seal suurepärased, näitus näeb välja "nagu päris".


---

Kokkuvõttes on tunne, nagu oleks peksa saanud. Kere on jube kange ja uimane.

Ja samas on ka pidulik - eile õhtul sai ehitusel paika esimene sarikapaar ja rõõmupärg. Kauaaegne unistus oma kodust ilmub, materialiseerub, avaldub prusshaaval. Suur osa kodu luukerest on juba olemas, viimased skeleti-jupid jäävad siiski kevadel panna. Ja kodule liha luudele kasvatamine saab veel aega võtma. Aga ta tuleb.

Laupäev, 1. september 2018

Murdepunkt

Täna õhtul oli see hetk, mil vana kodu äkki parasjagu pooltühjaks sai ja uus asupaik pooltäis. Ja see pooltühi on äkki ebameeldiv ja natuke lausa õudne. Tuleb välja, et see kribu-krabu, mis siin ruumi täitis, varjas üsna edukalt ruumi elamiskõlbmatust. Samas uus majapidamine oli ka ilma minu mudruta täitsa tip-top. Uskumatu lugu, 14 aastat olen maganud veesoonte otsas ja maadelnud selle majaga, nüüd siis lõpuks on midagi liikuma läinud, paar päeva veel ja ma olengi siit tubadest päriselt väljas. Kui palju kordi olen otsinud uut elukohta, kui palju tunde, päevi, nädalaid ja kuid tirinud voodit ühe veesoone otsast teise otsa ja vahepeal kahe soone peale korraga. Oleksin küll tahtnud siit otse päris koju minna, aga see pole ju veel katuse all. Küll ka see saab.

Kujutate ette, järgmises korteris on vesi sees! Ja kui ma boileri seina pistan, on koguni soe vesi sees! Dušš ka!! Veega wc ka!!! Kui see ei ole edasiminek, mis siis on, ma küsin? Olen kogu oma täiskasvanuelu elanud korterites, kus ei ole vett, kempsust rääkimatagi. Neid kortereid on olnud ei vähem ega rohkem kui 10.

Pildil on uus toode, hakkasime Laglega tegema uksenumbreid. Esimene number sai tehtud oma vajadusteks, kes leiab sellise numbriga ukse, võib alates järgmisest nädalast mulle külla tulla 😊
Teisi numbreid saab näha alates esmaspäevast septembrikuu jooksul Pärnu Keskraamatukogus. Eks me pildistame nad üles ka, ehk jõuavad pildid blogissegi.

Tundub, et palderjani ei ole uinumiseks enam vaja.

Ps. Külmkapp läks juba ära, pr. Kaaren lubas ka muud mööblit (kirjutuslaud, köögikapid) ära vedada. Kušettidele leidsin hea hoiukoha, neid ma seekord ära ei anna. Homme annan veel märku, mis üle on (kui saan pilte ka teha), kindlasti on üle paar tooli.