Päikest üle eilse talve

Kullatilgad lehekaenlas

Vahepeal kiskus kuidagi väga talveks kätte. Eile hommikul oli lausa lundki maas, õhtuks oli see küll sulanud - terve päeva sadas nagu kõige kõledamal novembripäeval. See-eest täna on juba jälle kevad.

Kopsurohi avab oma kauneid roosasid silmakesi päiksele

Ei saa üle ega ümbert, sillerdus kutsub

Teemant

Uusasukad. Lõokannus Ahja äärest

Üleeile oli poisil viimane asenduspäev. Leping oli küll tema nimel ja ta käis muidugi tublisti tööd ka tegemas, aga minu koormus oli ka siiski seetõttu suurem. Nii et eile, kui läksin ainult oma territooriumi kasima, oli tunne, nagu mõistujutus - teate küll, selleks, et kitsikust kaotada, tuleb tuppa võtta kits. Kui paari nädala pärast kits välja lüüa, on äkki ruumi laialt. Ma sain nüüd sellest kitsest lahti, ei mingeid poiste tööõpetuse tolmuseid klasse enam, kaerahelvestega kokandusklasse, niidijupikestega käsitööklasse, värviplekkidega kunstiklasse... Nii lihtne ja kerge oli nüüd! Palju kergem, kui enne asendust!

Tööd oleks palju teha. Joonistada kavandeid, juba ootavad ka saagimised. Ja see näitus... Kusagilt tuleb lihtsalt aega võtta. Ma ei tea, kustkohast. Sest vägisi enda arvel päevi pikendada ma ei suuda - alles ma olin haige ja see sai küll selgeks - üle jõu pingutamine viib katastroofini - pärast ei jaksa kohe pikemat aega enam mitte midagi teha ning võlahunnikud kuhjuvad veelgi kõrgemaks. Ega mul muud üle jää, päev haaval tuleb elada ja tegutseda, jõudumööda.

Esimene puukuju on praktiliselt valmis. Talvel alustasin, nüüd siis sai viimane lihv ja natuke ka värvi, sest see kuju on temaatiline, looga ja tellitud konkreetseks otstarbeks. Ma muidu tavaliselt oma kujusid väga värvida ei armasta. Ühed koolitüdrukud olid loovtöö projekti käigus otsustanud, et neil on puukuju vaja. Teemaks see, et parte ei tohiks tegelikult saiaga toita. Jõudsime ühiselt sellise väljenduseni: 

Tiivatriibud tegemata veel. Selle külje peal on ka koht, kuhu panna selgitav infotahvel

Värvimine vajab veel pisut korrigeerimist, mul lihtsalt ei olnud sel hetkel õiget sinikaela tumerohelist tooni võimalik segada, pean värvivarusid täiendama. Ja ülejäänu oleks vaja õlitada.

Sai see nüüd hästi või halvasti, eks aeg näitab. Kuju tuleb muidugi veel õigesse kohta paigaldada, loodetavasti lahkub aheldatud sinikael mu õuelt varsti. Oma koju tahaks ikka midagi rõõmsamat ja helgemat. 

Päikest!

Paari sõnaga

Et kas ma olen ikka elus ja äkki isegi terve? No peaaegu. Läinud pühapäeval sadas mu õuele koormakene aknaid, nii et saab hakata tõsiselt kasvuhoonet kasvatama. Aitäh, Kaaren! Siis käisin Räpina lähistel üht suurepärast puupakku vaatamas, praeguste plaanide järgi läheb varsti see töösse (nagu veel mõned pakud veel mõnes kohas). Sealtkandist tagasi tulles oli Lagle pealekäimisel hädasti vaja Kiidjärve looduskeskuse juures peatuda, metsa ronida, pildistada ja tammil käia, vana veskit uudistada. Ilm keeras järjest tuulisemaks, hallimaks, külmemaks. Aga - mu hammas tuikas juba ennegi. Seesama, mis aasta tagasi jõulud pekki keeras. Hammas oli hirmus pirts, hakkas kohe jonnima ja ei reageerinud isegi antibiootikumidele, nii et ma olin peale seda ilusat käiku veel mõni päev puruhaige, kuni tülitekitaja eemaldati. Ilusaim hetk oli see, kui peale tunniajast (!) hambakakkumist koju voodisse taastuma tulin ja Põrrikene mu kõrvale puges, nina haige põse alla pistis ja nurruma hakkas... Kohe parem sai :) Igatahes on nüüd hea ja kerge olla, üks mure (hammas) vähem.

Pilte ka:

Nunnukene ärkab (jaapani lehis)

Kivirik, nii rõõsa, nii särav :)

Karulauk uhab kasvada

Kirjuleheline

Haakrist voldib ennast lahti

 Ja Lagle lippas mööda metsaalust ringi, ise nunnundusest lõhki minemas ja kilkas: tinilill! tammal! ja tegi pilti:

Seekord sedaviisi.

Tuleb neiu, kiviga...

Käisin täna ERM-i töötoas. Õpetajaks Wulf Hein, eksperimentaalarheoloog Saksamaalt, teemaks kiviaja tehnikad. Oli võimalus teha kivikillu abil põhjapõdra sääreluust flööt, nõel või mammuti võhakillust midagi nikerdada. Ma valisin viimase. Ega iga päev mõnda 20 000 aastat vana mammutit kätte juhtu :) Sain ka ise tulekivist kildu lüüa. Tulemused on siin:

Ruudu laius umbes 18mm, diagonaal 23mm

Eestpoolt

Tagantpoolt. Augu uuristasin ka kivikilluotsaga sisse :) päriselt!

Parempoolne kild on minu löödud, paremalt teine oli mu tööriist selle pisiasja urgitsemisel, ülejäänud on teiste kivimite killud, mis lubati kaasa võtta

Siis tiirutasin veel pisut Tartu taga ja tõin sealt ennekuulmatu lillesületäie koju.

Ramalina fastigiata

Kodus aga ootas värskelt postist tulnud (2 kuud oodatud) vaherõngas fotokale. Nüüd saab veel lähemalt pilti teha! Viimase valgega sain veel aias roomata ja uut vidinat katsetada.

Mis see on?  Kelle käest ma olen selle koju tirinud ja kas tal nimi ka on?

Lehetipp on selline

Kas lähemale ei saaks?

Topeltõieline valge silla. Ainuke siin aias

Aga kes need pisikesed on? Ka mingid sillad? Või kirgaslilled? Või...?

Krookuste sugu on esindatud valgega.

Praegu aga leidsin postkastist kaasurgitseja Esta pildid:

Ürgse kujukese koopia, õpetaja tehtud. Näeb välja nagu grillkana, pea ka tühi...

Esta tööd ja töövahendid

Õpetaja teritab minu hirmusäranüritatud kivi

Täitsa pooleli veel

Ilus päev oli. Väga ilus.

Kuidas unistused täituvad

Väikestviisi täituvad. Nii, et ütled välja, mida soovid ja siis - kõige olulisem - võtad küsitu vastu. Tahtsin siin aasta tagasi omale küll diivanit, küll tugitooli. Diivani sain läinud suvel, tugitool tuli minuni eile (autopagasnikust tassisin selle tuppa siiski täna). Uus seltsiline, kelle seljas elada, vajab pisut kõpitsemist (üks polt on puudu ja riie vajab parandamist-uuendamist ning uut katet on ka peale vaja). Aga muidu - küllaltki väike, kerge ja mugav. Minu majapidamisse suurem ja raskem ei mahukski. Mulle on see hetkel parim, samas sai üks teine inimene vanast kolast lahti - kui ma poleks tooli võtnud, oleks see prügimäele läinud...

Alustasin täna ka loovtöökatsetega. Kes tunneb ära need imelised õied? :D Ma pole ammu akvarelli teinud (mitukümmend aastat?), nii et palun suhtuda leebelt.

Elu läheb aina paremaks

Ps. Nagu näete juuresolevatelt piltidelt, siis jaksan juba sõrmi-varbaid pintsliga liigutada - seega enam surmahaige pole.

Must sametkäpp

Sain ühe oma aia-asuka liigi teada. Must sametkäpp. Futu teab :D

Tervitused Käpaliselt!

 Kui siin esiplaanil veel midagi valget oleks, saaks sellest üsna rahvuslik lugu.

Käpalisel on aeg-ajalt toestavat tokki vaja, kuhu ta ennast hambaidpidi riputab. 

Nüüd oleks vaja ära määrata ka teine liik. Miski ruuge villkäpp ehk?

Hammastega variant

Varjevärvus

Loomad on lahedad. Tondu teeb aeg-ajalt seda nalja, et otsib üles kõige tumedama koha majapidamises ja viskab sinna pikali. Eriti naljakas variant oli see, kui valgele voodile oli visatud koolikott - musta värvi - ja selle kõva ja ebamugava juraka otsas tukkus Tondu. Sest see oli must. Teiseks ei taju Tondu üldse, et me pimedas õues teda ei näe ja kipub otse jalge ees koperdama  - küsib pai ja. Aga selle asemel võib hoopis kogemata jalaga saada... Nii me siin elame, õppides tajuma nähtamatut (ehk musta kassi pimedas öös ja punast kassi vooditekil).

Aike ehk vihma käest räästa alla

Alles sain korraks kergendust tunda, et umbsest (ja väikse palgaga) töökojast välja sain, kui koolimajas miski taud lahti läks. Köögis jäid 2 töötajat haiguslehele (liigestega vms, mitte viirus), nende asemele komandeeriti üks koristaja. Tema töö aga suunati ühele teisele koristajale, kes esimese topelt-tööpäeva lõuna ajal pürsti nurka viskas, ütles, et ei jaksa enam ja otsepilk kaheks nädalaks haiguslehele läks. Teda asendas 2 päeva üks valvuritest (kokku siis 3 koha peal) ja esmaspäeval teatas, et seda koormust talle palju on. Mina aga olin nädalavahetusel hakanud kõigest hingest köhima, ütlesin, et lisatööd ei võta. Kuni nad ikka rääkisid mulle augu pähe ja selle asenduskoha sai mu värskelt täiskasvanuks saanud poeg. Eile käisime koos koristamas. Kuna poisil on raskem ja aeganõudvam pind (tööõpetuse klass kõigi masinatega ja tolmuga + veel hulk klasse, koridorid, wc-d, siis tegime kõike koos - nii tema kui minu territooriumi, et me ikka ühel ajal töö valmis saaks. Minul on ju võtmed ja koodid. Ma ei jaksa tema järel mitut tundi oodata, parem aitan. No ja nüüd ma siis köhin ja halisen siin, käed-jalad valutavad, seljast-kaelast rääkimata. Puhkama peaks. Aga ei saa. Väljas on ilus, isegi mõni krookus on silmad avanud, aga ma ei julge vabas õhus tuulekese käes eriti olla. Väga ei jaksa ka. Isegi sõrmeliigesed on hellad... Palavikku õnneks pole.

Aga kujud tahavad tegemist, pildid joonistamist (maikuus on lubatud näitus üles panna), pole midagi aega põdeda. Nii ma siis käingi ringi nagu haisupomm - parim ravi on kopranõresalv. Nohu vastu, köha vastu (määrin rinnakule ja nina ümbrusse), liigesevalu vastu ka. Selg, põlved, käed, kael. Arvaku töökaaslased, mida aga tahavad. Pangu oma nina pesupulgaga kinni või hoidku pealetuult :D

Pidupäev

Täna on tähelepanuväärne päev. Ma sain 18 aastat tagasi emaks, esimene lapsukene on saanud täisealiseks :D

Teiseks käisin Kaarnal külas. Ta jagas mulle mõned pisikesed puukesed. Koju jõudes tegin inventuuri - mu aeda ilmus juurde 14 okaspuud (mõnel oli isegi nimi küljes)! Sain need napilt enne pimedat muldagi veel. Kolm lohemuna tulid ka kaasa :D Eks näis, kes neist koorub :D

Mändi mul ikka veel pole. Tänasest on siin hariliku kuuse väikevorme, kaljukadakad, pfitzeri kadakas ja harilik kadakas ning nulg (ja nimetute hulgas võib muudki veel olla). Paar päeva tagasi sai lõpuks maakera sisse ka lehisekene. Aga milline mänd mul puudu on, pole veel kindel :D

Imelikud on need inimese tahtmised. Omal pole maad õieti ollagi, õigupoolest pole see pisike maatükk praegusel hetkel juriidiliselt minu omagi veel. Aga juba tahab igasuguseid asju. Puid näiteks. Lilled on toredad, aga päriselt silma särama ja käed värisema panevad puittaimed. Oh jah. Okaspuud on toredad, sest suurem osa neist on igihaljad ja nende okka-faktuur põnevalt peenike. Pole kodusemat kohta kui korraliku kuuse all :D Aga lehtpuud on ka ägedad. Millegipärast on eriti hinge pugenud punane tamm ja pähklipuu, mis ilmselgelt on minu maalapikese jaoks liiga suured, aga ma pole veel jonni jätnud. Peale selle peaks olemas olema ka mõni vahtra väikevorm (Rahmeldaja soovitas korea vahtrat) ja pihlakas - valgemarjaline koehne pihlakas on väga nunnu. Mul ületee naabritel on ilus suur pihlakapõõsas juba, hirmsasti püüab pilku... Pehme naiselik pärn peaks ka majapidamise juures olema, neidki on väikevorme õnneks saada. No ja siis sirelid ja ega mul siin aia ääres elutseva ebajasmiini vastu ka midagi ole. Mõni roos ehk pigem kibuvits ka - näärelehine on ja paar pargiroosigi. Sellesse seeriasse kuulub ka põõsasmaran. Peale nende elutseb mu aias veel äädikapuu, mõned õunapuud, kreek, alõtša, põisenelas, kitseenelas, puishortensia, elu paistis sees olevat ka pisikesel robiinial ja veigelal. Kuldvihm on ka üks veel täitumata ammune lapsepõlve unistus.

Peenemate rohttaimedega on teine lugu. Need nii olulised pole, kuigi päris ilma ka ju ei tahaks. Olen lihtne inimene, väga haruldastest aia-asukatest ei oska väga lugu pidada. Või noh, mõnest oskan, aga kuhu nad mul mahuks? Näiteks lursslill võtab jalust nõrgaks, aga paraku pole sellele kohta. Siin on praegu mõned moonid, paar liiliat, pojenge ja muid tavalisi aialilli. Süda kisub siiski mitte liiliate poole, vaid kuhugi metsapoole... Karukellad, maasikad, raudrohud, ängelheinad, nurmnelgid ja liivsibulad on hädavajalikud. Karikakrad. Kellukad. Sõnajalad. Kõrrelised. Loomulikult laugud. Ja kui mul ainult oleks head varjulist nurka, kasvataksin samblaid ja samblikke kõigest hingest. Sest mis saaks olla ilusam, kui harilik lehviksammal? Ehk ainult karusammal. Ja tema kõrval pisike harakkuljus.

Korraliku aia juurde kuulub ka ilus tulease ja veesilm. Palju kive. Pingid. Lehtla. Ja aeda sulanduvad skulptuurid.

No ütle nüüd, kuidas ma selle kõik saavutan? Midagi on olemas, aga väga palju puudu veel. See siin on ainult väike kiirpilk, unistuste aed on ju palju suurem, sügavam, saladuslikum ja imelisem, kui ma iial ühes blogipostituses suudan kirja panna. Ja selle rajamine võtab aastaid. Võibolla kümneid. Ja ruutmeeterid peaks ka rohkem olema. Ah, nii ilus on unistada!

Kallis koorem

Silmini täis topitud

Rohkem täna pilte ei saanud, sest pimedaks hakkas minema ja kiire oli istutamisega.

Muld küünte all

Mul pole siin säravaid päiksepoolseid nõlvasid. Lumikelluke õitseb küll juba tükk aega, aga sinilill isiklikus hekivõpsikus sai alles nüüd oma ilusad silmad lahti ja teisedki alles ärkavad aeglaselt.

Sinisilm ja suhkrumusu

Surub läbi saepuru

Wabandan udususe pärast

Nunnuke

Mõista-mõista?

Laugumets

Tütarlaps tanuga

Käisin läinud nädalal Järvseljal, sain pookimisega kätt harjutada. Olin enne vanaisa aiast toonud läätspuu ´Pendula´ pookeoksi, need said nüüd alustele. Aitäh, Kaie! Ühtlasi ütles mu närv üles ja tõin sealt (ainult!!!) ühe nunnukese. Jaapani lehise Blue Dwarf. See Järvselja koduleht on saatanast - pidin ma sinna üldse vaatama! Ja ega kohale minek asja ei parandanud. Jätkuvalt on tunne, et seal müügiplatsil on absoluutselt eluliselt vajalikke tegelasi veel terve kuhi. No ja ega ma siis normaalne ole, endal on taskurätisuurune maatükk ja sinna tahaks suuri puid... Kui saaks, istutaks oma metsa. Sellise segase metsa. Õnneks on lehisekene kõigest pisivorm, selliseid mahub siia mitu :)

Te ei kujuta ette, kui hea tunne on MITTE minna paaditöökotta ja selle asemel juua õues päikse käes kohvi. Liblikad, kimalased, varesed ja kassid teatrit ning kontserti tegemas ja. Lillikesed tärkavad, ei saanud pidama, tõstsin juba esimese tubli ja vastupidava (ning liiga kiiresti laieneva) punase raudrohu teise kohta. Küll ta juurdub. Vihm tuli ka kohe peale. Igatahes ei ole paremat tunnet, kui muld küünte all :D

Kevad on tulnud. Suure soojaga ja kimalasesuminal. Eks näis, kaua seda ilusat sooja antakse.