Neljapäev, 30. mai 2013

Miks ma ei kirjuta. Ja ei loe. Ja üldse

Meil on siin asi nimega Baltic Cup. Ehk siis tõlkes Balti Kopsik. Kohale on tulnud (ja tuleb järjest juurde) hordide viisi soomlasi, lätlasi ja leedukad on ka teel. Eesti laskjatest ma ei räägigi.  Kõik saavad alates homsest jahtima seda imelist anumat.

Väsimus on kumuleerunud nii, et vaatamata 10-tunnisele segamatule ööunele suudan inimese viisi ärgas olla alles alates lõunast. Et siis jälle õhtul jala pealt kukkuda ja magada surmaund, kuni tuleb uimase peaga järgmisele kohustusele joosta.

Selle peale oli vahva kuulda, et ilma minult küsimata oli mind juba välja reklaamitud, pakutud minu teenuseid laste gruppidele väljaspool ametlikku (täis)tööaega töötubasid tegema. Tore, eksole? Pealegi pole meil siin poole sõnagagi juttu olnud, milliseid töötubasid ma oleksin võimeline juhendama (ja kas ma sellega üldse hakkama saaksin). Rääkimata sellest, kas ma seda teha jõuaksin ja TAHAKSIN. Ei, täiesti iseenesestmõistetav on, et inimene on täistööajaga tööl ja peale seda on rõõmuga siin edasi (ega mul ju oma kodu polegi), sellega saab ju natuke raha ka teenida! Einoh, tore. Ma teenin natukehaaval ka matkajuhtimisega ja mõne muu tööga siit kõrvalt. Ja kusagilt jookseb piir, millest alates ma ei taha enam surmväsinult kodust välja tulla ja see mõni lisaeuro isegi ei ahvatle enam.

...jõud lõpeb, ei jaksa enam...*

Kunagi juuni teises pooles on puhkus. Kui sinna välja veab.

Pangodis lõpetasin töö, nii et ühest kohustusest olen vaba. Sealt sain kolme kuu üüriraha ja natuke elektri jaoks pealegi. Ehk ikka veab puhkuseni välja...

Alati on häda. Kui tööd on vähe, on raha ka vähe ja tahaks rohkem. Kui tööd on palju, tuleb välja, et raha ei ole siiski märkimisväärselt rohkem, aga tuju läheb sitaks ja lõpuks ei taha enam üldse midagi.

Räägivad, et kõik pidi mööda minema. Loodetavasti möödub ka see seisund.

Ja ma ei ole rauakolu pilte siiani kätte saanud, aga ükskord ma alles näitan teile!

---

Vaene inimene, kes otsis siit "ripsmepikendused allergikutele"! Ma tõsiselt arvan, et sellist asja ei ole olemas! Palun, ära kleebi endale igasugust kahtlast kraami külge!
*Jutulinnul on erakordne mõistus ja taiplikkus

Neljapäev, 23. mai 2013

Sõlmed ja hargnemised, pusad ja kärisemised

Lubasin vanaraua pilti. Veel ei saa, mul ei ole neid pilte veel enda käes. Kui saan, näitan.

Ajad ei ole leebemaks läinud, ületöötamine terendab juba mõnda aega silmapiiril. Eriti jube on see, kui peaksin minema mõnda tellimust täitma, tellija on just ainult sel ja sel päeval seal, mõtlen, et pingutan ja saan hakkama, saab töö tehtud, tasu töö eest kätte ja saan üüri ära maksta vms, ja siis sajab... Ma saaksin kodus rahulikult magada oma ürgväsimust välja, aga ma ei saa, sest töö on ju tegemata ja ma olen ilma peale vihane. Või siis pean olema tööl, nagu täna, letis, ja üle mitme päeva on ilus ilm. Ja ma tean, et isegi, kui homme ka ilus ilm on, olen ma lihtsalt liiga väsinud... Ja ülehomsega ma kõike tehtud ei saa, mida hädapärast vaja oleks. Ma ei saa ajaga hakkama. Ilmaga ka ei saa hakkama. Rahaga ei saa ka hakkama. Umbsõlm.

Ega kõik halvasti ka ei ole. Plusspoolele võib kirjutada selle, et kuulsin esimest korda elus enda kohta öeldavat "iludus". Ma ei pea ennast ilusaks inimeseks klassikalises mõttes, olen lihtsalt omamoodi, nagu kõik teisedki. Ilu ei ole üldse nii väga oluline. Ometi on südantsoojendav teada, et on keegi, kelle silm mu peal puhata saab. Nii nagu temagi... Kasvõi need käed. Paksu nahaga, mõhnadega, tõsist tööd teinud, kohati lõhedki sõrmeotstes, küünte ümber masinaõli jäljed, mis pesus kuidagi maha tulla ei taha... ja ometi on nendes omamoodi ilu. Kuldsed käed. Käed, millesse võib usaldada nii mõndagi õrna ja habrast. Minu jaoks kõige ilusamad käed.

Tegelikult on ka see armas, kuidas Raivo, vana karvane isane, ütleb telefonis tervituseks "tere, ilus inimene!". Ma tean, et ta alustab nii kõnet peaaegu iga naisterahvaga, aga ikka on armas. Sest ma tean, hoolimata oma karedast loomusest on ilu midagi, mida ta siiski hindab, see ei ole ainult suusoojaks öeldud. Ma ei saa midagi parata, mulle meeldivad mehed, kes võivad ka vana-vana naabrimemme vaadates heldinult öelda, et näe, temas on ilu ikka alles, rääkida, et koledat naist ei ole olemas. Mehed, kes oskavad näha sädet igas naises. See ei tähenda, et iga naise ilu hindav ja nägev mees ilmtingimata jube murdja oleks. Ei, olen kohanud ka selliseid, kellel ilu hindamisega kaasneb ka austus. Ja selliseid mehi pean ka mina ilusaks - ja sellel ei ole midagi tegemist nende välimusega.

Kõige sümpaatsem töökaaslane läheb ära, homme on tal viimane vahetus. Sellest on kurb. Siin asutuses on mingid sisemised (varjatud) protsessid nii kaugele jõudnud, et on oodata õmblustest ragisemist, võibolla rebenemist ja loodetavasti teisel viisil kokku traageldamist. Ehk paremal viisil. Kuhu mul ikka minna on, kus ma saaksin iga kuu mingi stabiilse sissetuleku ja mille kõrvalt oleks üldse mõeldav mingitki oma rida ajada? Ainult oma rida ajada ma ei julge, sest .... sest .... ma lihtsalt ei usalda ennast. Ma ei usu, et saagimine, maalimine jms suudaks mind aastaringselt ära toita. Mu töövõime on piiratud, käed kannatavad saagimist ehk maksimum 20 tundi nädalas (tõenäoliselt isegi vähem), ülejäänud aeg on lihtsalt taastumiseks, et liigesed ei valutaks ja käed ei paistetaks ja öösiti ei sureks. Teine küsimus on klientide leidmine. Minusugusel aral inimesel on endale üsna raske reklaami teha. Korralikku tööplatsi ka pole, koduõuel ei taha pidevalt saagida (ikkagi tiheasustus ümberringi, pealegi terendab ikka jälle ees kolimine ei-tea-kuhu), aga kõik võimalikud tööplatsid on tiba kaugel, et seal järjepidevalt käia (sõit ei ole odavamaks läinud). Materjali ka nagu eriti pole ja ega ma päris täpselt ei tea, kust seda saaks ja kui ka saaks, kuidas ma selle sinna olematule tööplatsile toimetaksin, käru mul ju pole ja autol konksu ka mitte, kuhu seda olematut käru haakidaja üldse ma üksi ei jaksaks. Ving-ving. Maa külmand ja kärss kärnas. Tegelikult ma tean küll, et kui ma selle tõesti ette võtaksin ja selle allaheitlikkuse ja eneseusu puudumise korrakski ära unustaksin, ei oleks ükski neist eelpoolloetletutest argument.

Räägivad, et nõmmliivatee pidi alaväärsuse vastu aitama. Peaks proovima. Ilus ma juba olen. Nüüd oleks natuke enesekindlust ka juurde vaja.

Pühapäev, 19. mai 2013

Vahelduseks

Milline meeldiv vaheldus -täiesti ootamatult on tööl äkki puhkus! Kella neljani oli hullumaja, suures laskmisvõistlused, samal ajal noorte laager jne jne. Aga siis läks äkki plats puhtaks ja nüüd ei oota ma hetkel enam kedagi, saan lõpuks kotist kudumise välja võtta (olen seda kuu aega kaasas tassinud ja pole ühtki silma saanud kududa).

See-eest on viimased päevad olnud eriliselt tihedad, varahommikust hilise ööni välja. Uue kuju ettevalmistamist-koorimist redeli otsas - saagimiseks lasen ikka puki püsti panna. Välgutabamuse saanud kask võeti maha ja 4,5m kõrgune känd saab nüüd talusildi väärikaks hoidjaks. Lõuna-Eesti kõige ihaldusväärsema poissmehe 80-ndal juubelil käisin (fotograafi autojuhina)*. Munamäel käisin, Olevil külas. Meremäel käisin, Kunnusel külas. Vastseliina linnuses käisin, Kajal külas ja trummide ööl mängimas. Tammetsõõris sai ka oldud. Mingi hetk varastasin kallima paariks tunniks haiglast ja käisime linnalähedases metsas romantiliselt puuke korjamas ja sääski toitmas. Aitasin joonistada Elistverre minevatele siltidele mitukümmend erinevate loomade siluetti. Lõikasin-kleepisin ja mõtestasin pildi, mis näitas üllatavalt, et tulevik on hulga säravam, rikkalikum ja värvilisem, kui minevik (aitäh, Kudzu!). Tõenäoliselt tegin midagi veel, aga ei mäleta hästi enam. Maja koristamine, akende pesemine, söögi tegemine, rohimine jms see igatahes ei olnud. Raamatuid pole ka kätte võtta jõudnud... Ah jaa, magada õnnestus ka siiski imekombel natuke!

*Tema põllumajandusmasinate muuseum on küll pehmelt öeldes käest ära. Juba väga ammu käest ära. Kõige rohkem on tal rehepeksumasinaid (silma järgi tundus nii) ja enamus neist olid küll veel enam-vähem püsti, aga osa oli ka juba vajunud roostetanud rauahunnikuks - puitosad olid muuseumis oleku aja jooksul sujuvalt hävinud. Veel oli tal tank, mõni traktor ja üllataval kombel ka seljatäis erinevas lagunemisastmes erineva vanusega Moskvitše. Aitasin Estal pisut pildistada - kahe peale saab ikka suurema valiku - panen nendest põnevatest ja samas nukratest koludest pilte ka üles. Ehk isegi homme.

Neljapäev, 16. mai 2013

Hommik ei ole õhtust targem

Öötöö on jube. Mõtlesin, et see täitsa tavaline Läti grupp kerib mingi hetk öösel ikka magama ja mul on ... no alguses mõtlesin, naiivitar, et 6 tundi, siis lootsin, et 4, lõpptulemusena ei saanud korraga rohkem kui 20 min hüplikku tööund. Kõik aeg oli vaja neil kempsu vahet käia. Tavaliselt jääb ka kõige kangekaelsemalt üleval istuv koolilaste grupp kella 4 ajal öösel vaikseks, aga ei, seda rõõmu täna polnud, lasid ühes jutis hommikuni välja. Ei, ma ei pea passima nende peldikuskäimisi, aga kui inimesed majas liiguvad, on minu kohus hoida silma peal, et kasvõi näiteks letist möödaminnes midagi ei varastata. Pikutan öörahu ajal diivanil ja ärkan iga krõpsu, ukse avamise, vaikse jutuvada ja naerda röökimise peale üles. Sest ma pean. Ööööööö. Selle kohta võiks ju öelda, et mul on ka öösel tööaeg, ega ma siin magamas ei käi (koristajad ikka armastavad selle üle viriseda), aga kurat võtaks, selle palga juures ma ei tunne, et mu hinnalised unetunnid oleksid kinni makstud. Isegi päevapalgaks on seda nirult, mis siis veel öödest rääkida.

Ja kui kallis naabrinaine mind Enicsisse tööle kutsub (2x10tundi päeval+2x10 tundi öösel ja siis 4 vaba päeva ja ring hakkab otsast, 8-päevane tsükkel), siis arvake ära, kas see üldse kaalumisele tuleb? Ma vihkan öötööd.

Kolmapäev, 15. mai 2013

Vanad võlad

Lubasin pilte üles panna. No ma siis nüüd panen.












Pildid virutasin Andres Maaski fb-lehelt. Tõenäoliselt ta ei pahanda.

Vaadake siia ka: http://www.tervisesport.ee/uritused/elva-5-puukujude-talgud# , siin on ka täitsa nunnu pildigalerii.

Valmis kujudest-pinkidest-seentest mul endal pole veel ühtki pilti tehtud, küll jõuab. Praegu on need veel paigaldamata ja ladustatud üsna ebafotogeeniliselt.

Aeg, aine millest koosneb elu

Pealkiri on ühest teiset raamatust. Tegelikult loen hetkel hoopis seda raamatut. Loen, rõõmustan, nii tore lugemine jälle. Loen, et minu visuaalne ajakäsitlus on üsna tavapärane (et värviline aastaketas mu mõtteis liigub vastupäeva jne), olgugi, et mõni, kellele olen kunagi püüdnud seda selgitada, on mind pisut kohtlaseks pidanud. Aga siis läks imelikuks. Kuidas teie tajute mineviku, oleviku ja tuleviku suhet? Kuidas aeg teie jaoks liigub? Mul on aeg joon, millel ma olen (see liigub minust läbi). Ja ma näen eranditult ainult minevikku. Tulevik jääb parema õla taha, selja taha. Muidu pole sellest ju midagi, aga fakt, et ma isegi kujutluses ei suuda ennast näoga tuleviku poole pöörata, isegi mitte üle õla sinnapoole vaadata, käib närvidele. Õigemini öeldes ajab lausa paanikasse. Leidsin järele mõeldes, et mul ei ole ühtegi eesmärki ega unistust, sellist kobedamat ja suuremat unistust, mille teostumisse ma suudaksin uskuda. Võibolla on see põhjus, miks ma isegi hüpoteetilist tulevikku ei suuda näha. Koperdan, selg ees, teadmata, kas selja tagant on lähenemas teerull või kuristik. Ainus, mida suudan sealtpoolt tajuda või kujutleda, on pehme udune valgus. Hea seegi. Kui seal oleks pimedus, siis... ma parem ei mõtle edasi.

Ma ei suuda näha ühtki võimalust, et mul võiks olla kunagi koht, mida võiksin täieõiguslikult rahumeeli koduks pidada. Ma ei suuda uskuda, et võiksin ära elada nendest töödest-tegemistest, mida ma südames teha tahan. Ma ei oska enam päriselt ette kujutada, et jagan igapäeva armastatud mehega. Lõksus olen, aastaid kestnud igapäevases ebakindluses lõksus.

Homme. Täna ei jaksa. Homme korjan enda haledad killud kokku, võibolla õnnestub ennast mõneks ajaks jälle ära petta ja jätta endale mulje, et ma saan hakkama. Täna olen lihtsalt kurb.

Pühapäev, 12. mai 2013

Täitevkomiteest tugrikuni

Vanamehed on toredad. Tihti. Toodi meile siia masti tõmbamiseks metsapealinna lipp, seda nägi Harri, kes kommenteeris, et eila olla Karl täitevkomiteest linna lipu ka toonud. Mina mäletan, mis on täitevkomitee. Kas teie mäletate? Millisest vanusest jookseb teadmise/mäletamise piir? Põnev.

Rubla mäletatakse. Rubla on Venemaal siiani alles ju ka. Aga kas markasid mäletate? Soome, Saksa...

Ja tugrikujahti?

Milliseid tähtsaid sõnu meie elus veel on olnud?

Laupäev, 11. mai 2013

Ving

Lubasin Kudzule lahkesti puupäevade pilte üles panna, aga ma ei jaksa. Sihuke väsimus on, et süda on paha. Homme on jooksumaraton, võtan ööbijaid vastu, teen arveid, samal ajal peetakse majas juubelit, löön tänase linnasauna arvet kokku jne jne... Ja rõvedasse hotise programmi on kõik veel täiesti kandmata...

Homme ma kavatsen emadepäeva puhul põhjalikult magada. Põhjalikult. Põhjani.

Kevade tulekuga on järjest süvenemas tunne, et töö takistab mu elu ja tegevusi. Ma ei saa vabalt saagida ega õieti midagi teha (kodu on täiesti peremeheta ja nutab tolmurullides), sest ilmlõpmata on vaja tööl olla või siis olen küll kodus, aga sigaväsinud ja magan-magan-magan. Jah, ma saan aru, et tegelikult pole asi üldse nii hull, ma olen juba ühed puupäevad sel aastal üle elanud, aga ikkagi. Kuidagi vastikult killustatud tunne on. Ma olen kade neile kahele, kes lahkumisavalduse sisse andsid ja selle kuu lõpust töölt lahkuvad. Ma tahaks ka, aga ei julge. Iga kuu on vaja üüri maksta. Kust ma leian teise sellise töö, mille kõrvalt ma saaksin niiviisi saagimas käia? Ei kuskilt. Ja seda, et ma suudaksin vabakutselisena oma üürid maksta ja hinge sees hoida ning koguni lapsi kasvatada, ma ei suuda uskuda. Ving-ving.

Magada, võibolla undki näha...

Kolmapäev, 8. mai 2013

Oimetu

Märgin ära, et ma ei ole päriselt kadunud, vaid juba imbun tavaellu tagasi. Puupäevad on ametlikult läbi. Ületasin ennast ja lõpetasin oma tööde portsu ainult üks päev pärast teisi. Keres on hommikuti sihuke tunne, nagu oleks peksa saanud. Kiired ajad ei ole veel päriselt läbi (kas need üldse kunagi lõpevad?), täna hommikul töölt lahkudes lähen otse Mari juurde ja tulen temaga siia tagasi, et puupäevade käigus valminud toodangu täpsed asukohad maastikule märkida. Siis saavad paigaldajad oma tööd alustada.

Kui kellegi käest pilte saan, panen üles.

---

Kes saab, vaadaku fb-sse, jagasin seal ühe osaleja fotosid.