esmaspäev, 29. august 2022

Jälle on palju aega merre voolanud...

 ... ja ma ei ole tükk aega midagi kirjutanud ega piltegi näidanud.

Hea, kui kaslane on omast käest võtta. Koon pikemaks, lakk lisada ja ongi lõvi valmis!


Minu esimene lõvi. Seekord olin alltöövõtja, visand anti ette. 

Tüdruk kelguga sai 13. augustil pidulikult avatud, kohal olid nii Põltsamaa linna esindajad kui ka kõik Reinhold Kamseni lapselapsed, mõned lapselapselapsed ning isegi lapselapselapselapsed. Oli uhke tunne küll. Lihtne kujuke, aga nii palju rõõmu ☺


Ja üle paari aasta jõudsin ka aalujate kokkutulekule. Pilte Togrami aiast millegipärast rohkem ei teinudki, kui sellest hiidmunast. Kõrval minu jalg nr 39. Tuleb tunnistada, et aaluja minus ei ole sugugi vahepealsete aastate jooksul surnud, oli kõigest pikas unes ja on nüüd ärkamas. Aiarahvas on üks tore rahvas ning näpud mullas teevad õnnelikuks. Sellise mastaabiga aalujat, nagu seda oli Muhedik või on Rahmeldaja, ei saa minust kunagi, aga mis siis, nokitsen vaikselt omaette oma taimedega ja eks edaspidi saab mõnikord mõnest põnevamast arengust ka siit blogist lugeda. 






Sõbranna abikaasal oli juubel tulemas. Ja kuna neil Leenin (Kaarna saetud, tutimütsiga) oli juba olemas, sai ette võetud Krupskaja kuju. Päkapiku kõrvale sobis ideaalselt konn, nii et konn-Krupskaja (umbes nagu konn-tsaaritar). Suurus sai korralik, kõrgust oma 70cm ja paksust vähemalt 50cm. Kahe mehega tõsteti seda daami 😁










See oli juba suve esimeses pooles, kui Näkiuurimiskeskusele said nikerdatud näkid. Mina neid enne püstisel kujul polnud näinudki, kui alles nüüd kohapeal. Ilus värav on tehtud, katus puha peal. Lõpuks sain sinna käima, sai ometi lõpuks piltigi teha, mida teiega jagada. 










Aga see pole sugugi näkirindel kõik. Armas abikaasa meisterdas pingi ja minu osaks oli ühe pingiposti otsa näkk nikerdada. See näitsik sai viidud Soome Mustjõe kaldale, kingituseks pereliikmele.








Ega siis Soomes ei saanud ometi tööpausi pidada, lõbustasin külarahvast paaril õhtupoolikul saagimisega. Nüüd on neil oma naabri Valve ja teisel pool naabri Vesa (Vesa olla tolle küla jutukaim ja uudishimulikem pensionär). Kiire ja robustne töö, aga omamoodi armas ikka. 

Soomes olime 4 päeva. sai väikseid sugulasi nähtud, üks kolme kuu sünnipäev peetud, saetud ja loomulikult ka niisama ringi hulgutud. Auto rool oli küll abikaasa käes, kuid kaart minu käes ja nii me käisime päris palju minu ütlemise järgi. Kõige ägedam koht oli Mustila arboreetum, kus ma armusin serbia kuuskede tukka. Rodode org oleks kindlasti vapustav õitsemise aegu. Veel külastasime Askola hiiukirnusid (seal küll paraku pilte ei teinud) ning Järvenpää taimistot, kust ma sain paar ammu igatsetud Soomes aretatud roosisorti. Eks kirjutada oleks paljust, kuid kes see lugeda jaksab. Mul tuleb seekord niigi ülipikk postitus. Esimesed pildid Mustilast, viimased suvalisest maanteeservast. 

Oskab keegi öelda, kas sellist rippuvate õisikutega hortensiat on kusagilt saada? Nime pildistasin ka muidugi üles. Mul on selline täiesti puudu ja hädasti oleks vaja. 


Serbia kuusetuka serva sobitatud metsakirik.

Mina rodotihnikus. Tihnik oli tihe ja kõrge, mida pildilt paraku väga näha pole. 


Nimetu oja, mille kaldal pisike puhkepaik automatkajatele ja trepp oja äärde. Rahnu vastu oli keegi redeli toetanud, nii et sinna otsa sain ka suure rõõmuga ronida ja kivikuningat mängida. Trepp, mis oja äärde viis, oli üllatavalt kõvast puust. Mis samblikud seal peal kasvasid, jäi teadmata - ma olen meie mail selliseid ainult kividel näinud. 

Ja lõpetuseks, et postitus ikka liiga lühikeseks ei jääks ning piisavalt kaootiline oleks, näitan meelevaldset ning juhuslikku valikut Eesti Kujurite Ühenduse aastanäituselt Viinistus.


























Korraks tekkis isegi küsimus, et aga äkki peaks ennast ka kuhugi liitu nihverdama, saaks ka ühisnäitustel osaleda ja puha? Mul ju puha akadeemiline hariduski olemas, mis sest, et mitte kõrg-. Aga ma vist ei viitsi. 

Millal järgmist postitust on oodata, eks näis. Püüan edaspidi ikka tihemini kirjutada ja joonistada.