reede, 6. jaanuar 2023

Eelmise jätkuks. Ikka on savi.

 

Nii tore, kui uuele köögiriiulile (mees tegi, mina nikerdasin lillekese) saab juba terve sületäie omatehtud tasse panna!

Detail mitmekihiliselt värvitud ja siis kraabitud mustriga tassist. Värvikihid heledal savil olid oranž, punane, tumeroheline, must ja siis jälle hele savitoon. 
Põhja all peab ka ikka ilus olema 😀
Terve sületäis harjutamist, varsti hakkan juba ise ka aru saama, mida ja kuidas teha, et tulemus ootustele vastaks. Näiteks tassi maht - voolin igavesti kõhuka tassi valmis, siis see kuivab (väiksemaks), siis saab eelpõletuse (kahaneb jälle) ning glasuurpõletusest tulles on algul ilmatu lähkrina tundunud anum muutunud mokakohvi-anumaks... Teiseks paksus . mulle küll väga meeldivad ülikerged nõud, kuid nüüd on hakanud tulema mõistmine, et kusagil on ka piir - väga õhuke nõu on ka hapravõitu. Kolmandaks värvid (angoobid) ja glasuur. Kui paksult midagi panna, et peale lõplikku põletust tulemus ka silmale ilus oleks ning kena sile, on omaette teadus. 
Pihlakad ja tammelehed.

Jälle tammelehed ja pihlakad. Siin on eriti hästi näha, kuidas mitmekihiliselt värvitud (oranž, punane ja tumeroheline) pinda saab mustriliseks kraapida. Sgrafiito.

Veel mitmekihilist värvi. Musta oleks pidanud paksemalt panema, praegu kumab eelviimane toon läbi ja jaaniöö sõnajalapuhmas pole kaugeltki nii efektne, kui võiks. See tass on põletamata kujul näha ka eelmises postituses. 


Pisike näputass. Sobib näiteks kange ingverijoogi jaoks. Minu sõrm mahub sangast ilusti läbi, mehe oma mitte. 
Maalitud tass. Põletamata toorikut võite näha eelmises postituses. 

Seiklused savimaastikel jätkuvad. Kohtumiseni!