Reede, 23. veebruar 2018

Kapsakeldris...

 ...on näitus. Just käisin avamisel. Kaks parimates aastates meest otsustasid kuu aega tagasi vabariigi aastapäevaks näituse teha. Mõne sõbra abiga on nad kokku ajanud fantastilise hulga 100-80 aasta vanuseid originaalfotosid, alates vabadussõjast ja lõpetades vabadussõja ausammaste galeriiga. Kui Esta mind avamisele kutsus, ega eriti ei viitsinud, aga noh, siinsamas kõrvaltänavas ja olgu. Läksin. Tagasi tulles helistasin esimese asjana oma emale, et ta homme näitusele tirida ja tütre võtame ka kaasa.
 Kuna mul fotokat kaasas ei olnud, tegin ainult dokumenteerimiseks mõne kõpsu telefoniga.
 Sõber korravalvur (1938. vormiga). Nime kahjuks ei tea.
 Beeži pintsakuga mees on Margus Tigane, üks näituse autoreid.
 Tõend sellest, et üks Elva vanimaid hooneid - praegu postimaja, kunagine Uderna postijaama kõrts ja vahepeal olnud ka alevivalitsuse residents ning kool, telefonikeskjaam ja mida kõike veel - on suurepärane maakividest hoone. Kahju, et ta praegu on ilmetuks krohvitud.
Siin plakatil on kõik vajalik info - tulge näitust vaatama, äge on!

---

Ise olen selle aastapäevaga nii palju seotud, et tegin Konguta rahvamajja kaunistusi. Koos Maarjaga. Kuna kaunistused on plaanis pikemaks üles jätta (juhataja arvas, et terveks aastaks), võtsime ka natuke rohkem aega nende tegemiseks, nii et osa ilust trükime krohvitud korstnajalgadele alles tuleval nädalal - no ei jõua nii äkki kõike, kui tööd pakutakse vaevalt 10 päeva enne aastapäeva ja meil omal ka ju muud tööd-kohustused. Paar pilti (jälle selle lahja telefoniga)  meetrise läbimõõduga õnnetähtedest.
 Saali sai 2 pidulikku kaheksakanda.



Fuajee seinale sinine kaheksakand.
Kui me trükitöö ka tehtud saame, näitan jälle pilti.

Homme on plaanis metsas käia, siis ema ja tütrega (ja ehk tuleb ristiemagi kaasa) eelpoolreklaamitud näitusel ja üks heategev näputöö on ka teoksil. Ei mingeid pingviine ega paraadi (mul pole telekatki). 100 või mitte, minu kodukant elab mul iga päev ja ikka hinges. Palmsest Missoni, Vilsandilt Vasknarvani. Valgutast rääkimatagi.

Ps. kes saab fb-st vaadata, siis siin on mõni parem pilt näituse avamiselt: https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=777920929059799&id=100005256975919&pnref=story

Esmaspäev, 12. veebruar 2018

Tahtmine on taevariik...

 ...saamine iseasi, ütleb vanasõna.

Tähtpäev on tulemas, selline väike ja mittemidagiütlev. Aga siiski - sõpru võiks ju ometi näha, helistasin siis mõned täna läbi ja andsin teada, et võtan laupäeval külalisi vastu. Selle peale hakati pärima, et mida ma saada tahaksin? Mõte kiilus kohe kinni. Ei osanudki kohe vastata. Mõtlesin tagantjärele tükk aega ja jõudsin järeldusele, et paar pisiasja vist ikka oleks toredad ja leiaksid kasutust. Olfeni plaaster. Taastusravi kummilint. Roheline dressiriie (1,5m, soovitavalt ühevärviline). Michael Chinery "Euroopa putukad". Rohkem nagu ei meenugi hetkel... Kunstitarbeid on ju olemas küll ja veel, tööriistu ka ja kõiki vidinaid ei peagi omal olemas olema. Raamatute poolest olen viimastel kuudel kohe eriti rikkaks saanud, ainult "Euroopa putukad" on täiesti kättesaamatu eksemplar. Oma võistluspüstol oleks tore, aga 1800.- on lihtsalt toreduse pärast natuke palju välja käia, ma saan ju klubi õhupüstolit kasutada.

Püstolist rääkides. Laupäeval käisin meistrivõistlustel, oli väga lahe päev. Kõigepealt oli see suur üllatus ja rõõm, et ma üldse kvalifitseerusin Eesti 20 parima püstolinaise hulka ja pääsesin meistrivõistlustele. Võistlused ise läksid ka hästi - ma jäin napi 2 silmaga finaalist välja, sain 9. koha. Algajale hea küll 😃 otsekohe esikümnesse. Finaal olekski mu harjutamata närvikavale liig olnud. Pealt vaadatagi oli põnev. Ja sedagi on hea teada, et tegelikult on mul potsentsiaali rohkemaks, eks aeg näitab, kuidas ma seda realiseerida suudan. Iga võistlus õpetab midagi, seekord oli õppetunde lausa mitu. Kõigepealt see, et kui keegi tuleb õiendama (et militaarlaigulise dressipluusiga* ei tohi võistelda, määrustik ei luba), ei tohi lasta ennast sellest ärrituda - selle nahka läks mul 2 esimest lasku ja arvatavasti finaalikoht. Lapiline lubati seekord siiski selga jätta, aga tiitlivõistlustel oleks edaspidi targem selliseid apsakaid vältida. Ning teiseks - kui 60 lasuks antakse aega 90 minutit, siis on seda maa ja ilm, kiiret pole kuhugile. Võib vabalt otsida parimat hetke laskmiseks, vahepeal puhata, mitte huupi kiiruga ära paugutada.
Väga huvitav oli kõrvalt jälgida finaliste - selja taga plaksutatakse, vilistatakse, määgitakse ja kiretakse, aga nemad on oma konkurentide kõrval täiesti kivinägudega. Eks tulemustest oli ka näha, kes kuidas ennast vaos suutis hoida - kes närvi läheb, sellel pikka pidu pole ja kõrgematest kohtadest tuleb suu puhtaks pühkida.
Otsi laigulist. Pilt lehelt http://www.elvalask.ee/uudised/reijo-eesti-rekordiga-eesti-meistriks 
Meeste püstolifinaali ja naiste püssifinaali saab väga asjalike kommentaaridega vaadata siit: http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-laskmise-eesti-meistrivoistlused?id=81074407

Et mida ma siis tahan, mis oleks taevariik? Tahan, et asjad sujuksid. Et kui tuleb vajadus, tuleb ka võimalus. Et mul jätkuks närvi ajada asju, mis vajavad ajamist, et mul jätkuks jaksu teha kõiki neid toredaid töid, mis on pooleli. Ja - et mul jätkuks sõpru, kellega trummi lüüa ja labidat viibutada, muud nagu ei oskagi tahta. Kummilindi ja dressiriide (ühevärvilise, et keegi võistlustel militaarmustri üle õiendada ei saaks!) jõuan ka ise osta.

Ps. 2Cellos tuleb suvel Haapsallu, piletid on juba ostetud. No mida ma veel oskan tahta! Juba ainuüksi selle kontserdi ootamine on ise pool aastat taevariiki 😄

Pps. Kes tunneb, et tahab laupäeval Taga tallu tulla, siis - tule, oled igatahes oodatud!

Ppps. Tegelikult. Mul on praegu pigem see ajajärk, kus ma peaks olemasolevaid asju sorteerima ja vaagima, et mida mul üldse vaja on. Kui sa ei ole täiesti kindel, et ma mõnda vidinat kindlasti vajan, siis jäta see parem toomata. Kätte on jõudmas edasiliikumise aeg ning kui kola on liiga palju, on edasiliikumine vaevaline. Kui palju siis üks turi ikka tassida jõuab ☺

*Ise õmblesin. Kanga sain Sepa turu kangapoest. Laigulise, sest muid värvivariante ei olnud. Seest kergelt karvane, soe, pikk, eest lahtikäiv suuuurte taskutega dressikas. Kapuuts eemaldatav. Poest on sellist üsna võimatu leida.

Neljapäev, 8. veebruar 2018

Maailma parim ehk kokanduslikud hetked vol. 2

Võta porgandeid. Võta mitu. Võta kohe rohkem*. Koori, pese ja siis riivi peenikese riiviga. Sulata pannil hea käntsakas võid. Ära koonerda. Kui võid ei ole, käib muu toidurasv (-õli) ka, aga või on parim. Pane sulavõi otsa riivitud porgandid. Tsipsa natuke soola ka ja kui on, siis hästi natuke jahvatatud muskaatpähklit ka. Prae seda porgandiputru. Nii. Nüüd pane see töödeldud porgandipuder kaussi, jahuta ta mõistlikule temperatuurile ning lisa nõrutatud kodujuust. Mina tarvitan selleks puhuks piimamehelt saadud ehtsast piimast valmistatud kodukohupiima, aga poe omaga saab ka hakkama (poe oma on kindlasti tarvis nõrutada - pool topsi on ikka vett...). Kodujuustu pane just parasjagu (kas porgandiga pooleks või lihtsalt niipalju, kui mõistlik tundub või võtta on). Lisa sinna veel muna või 2 (jälle - nagu mõistlik tundub) ning segad selle taigna ilusti segi. Siis tõsta oranž puder vormi (mis on kas vooderdatud küpsetuspaberiga või määritud võiga või lausa mõlemat, kui raatsid), pilla helde käega pudru otsa võitükikesi ning suska vorm värskelt köetud ahju. Elektri- või gaasiahi kõlbab ka, kui puuküttega ahju pole.

...

Kui kaua puder ahjus peab olema? Ausalt, ma ei tea. No... läbi peaks küpsema, aga kõrbema ei tohiks ikka veel minna 😁

...

Eemaldad kaunilt jumekaks küpsenud porgandivormi ahjust, valad toiduportsu üle hapukoorega, püüad mitte näppe, huuli ja keelt kõrvetada ja sööd nagu loom.

*Kui sa oled piisavalt helde, jääb midagi üle ka hilisemaks. Ära muretse, see toit on suurepärane ka külmalt.

----

See retsept on mälu järgi üles tähendatud Muhediku varamust. Temal olid küll kindlad kogused ja minutid ja üldse, aga minu mälu ei armasta numberid. Papa, kui ma siin  midagi päris mööda panin, siis täiendused-parandused on lahkesti oodatud 😊

Esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kokanduslikud hetked

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, minagi teen vahetevahel süüa. Söömine pidavat olema ainuke töö, mis toidab ja teinekord satuvad kätte algained, mis ilma pisikese töötlemiseta ei taha kõrist alla minna. Kokaraamatuid ma ei fänna, sest minu loominguline natuur ei suuda neid sõna-sõnalt järgida ning milleks siis üldse kokaraamat, kui ma seda kasutada ei suuda? Sama lugu on toidublogidega - kui mulle satub kätte tundmatu toiduaine, siis ma küll guugeldan ja uurin, mida antud toorainest üldse on võimalik teha, tuhnin pisut siin ja seal, aga järjekindlust ma neis asjus hoida ei suuda. Siin on küll mõned erandid, neist ma kirjutan pisut hiljem.

Mida ma siis täna õhtul tegin? Kõigepealt oli saanud ahi köetud ja just kinni. Külmkapis jõllitas mind kotike riivjuustu. Meenus kunagine hitt - hapukoorekook riivjuustu ja tilliseemnetega ning selle mälestuse najal lõin kaussi 2 muna. Puistasin natuke suhkrut ka, sest mis kook see ilma suhkruta on. Ja soola. Kloppisin munad suhkru ja soolaga vispliga segi. Otsisin külmkapist välja üle aja läinud keefiri, valasin sinna otsa paraja hulga. Mmmm... hapukoorega oleks parem olnud, see on rammusam... valasin kaussi keefiri otsa paraja sortsu toiduõli. Segasin. Siis otsisin välja jahu - toiduabist saadud ja täiesti nimetu tumedam jahu. Õrna aimugi pole, kas jämedam nisujahu või midagi hoopis muud. Kühveldasin seda sinna otsa mõned supilusikatäied. Siis tuli meelde, et mul on veel mingeid jahusid - kaevasin välja täisterarukkijahu ja panin seda ka väikse hunniku. Ning umbes lusikatäie rukkikliisid (need teevad iga toidu paremaks!). Rohkem ei julgenud panna, sest tainas ähvardas juba liiga paks tulla, aga kauss oli nii väike, et keefiri ei oleks saanud palju juurde panna. Jahu sisse pudistasin teelusikatäie soodat, segasin jälle. Pilk jäi peatuma kuivatatud kukeseentel - Kõutsi jahimaadelt korjatud, Rahmeldaja juures kuivatiga kuivatatud. Pudistasin neid ka ühe peotäie taignasse ning lisasin natuke mingit rohelist maitseainesegu (mitmekümnest maitsetaimest kodusel teel kuivatatud, Rahmeldaja aia toodang). Sest tilliseemneid ma kahjuks ei leidnud ja midagi pidi ju panema. Siis läks juust. Puder oli juba päris paks, aga las ta olla - siis ei kuku ehk ahjus kakk kokku. Nii. Nüüd sai vormi põhja küpsetuspaber ja sinna otsa taigen. Ahjus lükkasin söed tahapoole ja vormi puhtale kuumale põrandale. Selle kirjutamise peale on kulunud umbes 15 minutit, veerand tunni pärast saan käki ahjust välja võtta.

---

Mis ma enne kirjutasingi? Et on toidublogide ja kokaraamatute osas erandeid? Jaa, on. Üks on Läbikäigu Köök, mida ma loen suure mõnuga, sest seal tehakse just niisama loominguliselt süüa, aga erinevalt minust on Nodsul ka teadmisi maailma köögist ning hea maitsetunnetus. Teiseks leidsin sõbra riiulist tõeliselt inspireeriva kokaraamatu - 20. saj. alguse pärli - Koka-raamat, autor Jaan Koor. 1331 toidu valmistamise õpetus. Vat see on alles! Kõigepealt on gooti kiri väga nauditav lugeda, teiseks on kõnepruuk ning mahumõõdud hirmus armsad (võtke 2 kopika eest saia ja...). Kolmandaks on seal selliseid toite, mida ma oleksin peaaegu nõus sõna-sõnalt valmistama. Näiteks täidetud kapsta pää.
 Kas saab üks toit kehv tulla, kui sinna sisse nii palju liha pannakse ja sula võid veel juurde? Küll võib see olla uhke pää pidulaual! Kahjuks pean selle pää toppimisega ootama hilise suveni, sest suurt kohewa lehtedega kapsta pääd ei ole praegu kuskilt võtta.
 Raamat ise näeb selline välja. Temast on antud läinud aastal ka uus trükk välja. Aga ma kahtlustan, et mitte enam gooti kirjas ja küllap on ta ära toimetatud ning mahumõõdud ja muud toredused välja roogitud... Ega ma muidugi ei tea ka, ma pole seda uut veel oma kätte saanud.
Nii. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis ahjus toimub.
---

Käkk on käes. Hea käkk on 😋. Suhkru oleks võinud peaaegu et panemata jätta, aga kõik muu on ideaalne. No ja siin kirjutamise asemel oleks võinud käkil vahepeal ahjus teise otsa keerata, üks on pruunim kui teine. Aga mis sest. 

Hääd toiduwalmistamise rõemu teilegi!

Neljapäev, 1. veebruar 2018

Kiire küsimus

Võtan homme näituse maha. Enne kui ma selle algosakesteks monteerin, äkki oskab keegi sellele veel üht pinda pakkuda? Meenutuseks siis, et näitus ise oli selline (klõpsa pildil):

Anni Irsi ja Lagle Nõu ehtenäitus (14.12.2017)