esmaspäev, 29. juuni 2015

Minu igapäev

Ärkan. Ägisen. Ajan jalad alla. Teen teed või kohvi, kuidas tuju on. Lähen, tass näpus, õue. Ja siis algavad väikesed imed. 
Hommikune kaste 
 Minu igapäev. 

Tõenäoliselt astub mingil hetkel läbi ka ema, jutustab näiteks oma unenägudest. Ja on vahetevahel nii helge ja särav, et ma südamest loodan, et olen temalt ka peale pruunide silmade midagi pärinud. Niiviisi võib vananeda küll :)
Roosa tutiga

pühapäev, 28. juuni 2015

Vale aeg, vale koht või vale inimene?

Käisin eile kooriga popkooride laulupeol. Juba minnes oli imelik kriipiv tunne, peaaegu oleksin helistanud ja öelnud koorikaaslastele, et ma ei tule... Läksin ikkagi, olin ju lubanud. Laule õppinud, päeva selleks planeerinud. Ja ka ammuse sõbrannaga kokku leppinud, et nende paari vaba tunni jooksul, mis vahepeal on, talle külla lähen. Niisiis olin kaare all ära esimese proovi, igaks juhuks eriti ei laulnud, sest kurgus kriipis ja kartsin, et siis ei jää õhtuks enam üldse häält. Aga mõte hulkus teisi radu, kõik aeg oli tunne, et peaksin olema kusagil mujal. Et millal on sobiv ja viisakas hetk minema hiilimiseks. Ühest küljest kiskus enda poole botaanikaaed, teisest küljest oleks dendropark ka tore koht olnud ja kolmandaks ootas mind enda poole sõbranna, kelle poole aasta tagune sünnipäevgi pidamata veel... Niisiis. Esimene proov läbi, andsin supitalongi kaaslastele ja ütlesin, et lähen külla, kus mind ka supiga oodatakse. Ja lahkusin. Teise proovi ei jõudnud, esinema paraku ka mitte. Aga ega mu puudumist vist keegi märganud, laval oli minutagi mitu tuhat inimest.

Sõbranna lapsed olid jälle! hirmsasti kasvanud. Nagu mu enda lapsed ei kasvaks :) . Ja jalutamas käisime, nägin ära oma kahekümne aasta tagused Supika elukohad Allika ja Tähtvere tänaval, nägin ära, kuidas prügimägede asemele on ehitatud uusi ägedaid maju. Supilinn elab. Lõpuks jõudsin tugeva hilinemisega ikka peole ka, aga lavale ei hakanud trügima. Jalutasin laululava ümbruses, ei kohanud ühtki tuttavat. Kummaliselt üksildane on olla nii paljude inimeste läheduses. Üksildasem, kui täitsa üksi kaugel metsas näiteks.

Ei sobi mulle suured rahvamassid. Saan hakkama, aga hästi ei tunne. Väiksed sõprade grupid see-eest on toredad, koos laulda, matkata, kujusid saagida, niisama lobiseda - iga kell!

Üks tähelepanek veel - mu esinemisvajadus on hakanud raugema. Vaatasin kunagi kadedalt kontserditel esinejaid, ansambleid, koore, soliste. Nüüd olen ise kooriga käinud suurematel ja väiksematel lavadel, seisnud esireas. Ja tuhin on üle läinud. Täiesti ükskõik on. Tahaks lihtsalt laulda, hästi laulda, kuulata oma hääle kokku kõlamist kaaslaste häältega, tunda kontides trummide rütmide sulandumist. Aga kas sellel kõrvalisi jälgijaid, pealtvaatajaid, publikut on, pole üldse tähtis. Oli aeg, kui ma kartsin kasvõi Väeraja matku juhtida, sest oh kui jube, kõik vaatavad minu otsa ja ma hakkan ju kokutama! No ei hakka enam. Ja staarina ka ennast ei tunne, ükskõik, kui suure tähelepanuga kuulajad mu sõnu püüavad.

Nii ma siin siis mõtlen, et laulda tahaks, koor on ju tore, mõnigi koorikaaslane eriti armas. Aga... kas ma sügisel nendega koos jätkan, pole millegipärast üldse kindel. Ju vist on prioriteedid muutunud. Kui ma tunnen ennast õnnelikumana naati kitkudes ja mõtiskledes, kas, mida ja kuhu ümber istutada, selle asemel, et suure rahva hulgas eurolaule laulda, on elu teinud järelikult mingi väikse käänaku. Mis selle käänu taga on, pole veel päris selge. Eks aeg näitab.

Ps. Lagle läbis portfooliovooru ja sai kunstikooli sisseastumiseksamitele :) Teisipäeval on "läbikatsumine".

---

Täiendan. Ma ei ütle, et laulupidu oleks halb olnud. Kõigile teistele, usun, oli see lust ja rõõm. Lihtsalt mina ei haakunud hästi. Hing, mõte ja tunne olid kusagil mujal. Juba mitmendat korda, kusjuures. Sellest on ka ajendatud käesolev postitus - korduvalt ja jätkuvalt kisub kuhugi mujale. Pidu on väga suhteline ja lai ning kohati vastsandlikke tähendusi sisaldav mõiste. Eriti millegipärast käesoleval suvel :)

reede, 26. juuni 2015

Pehmed ja karvased...

...magusad ja mõrudad...
Peidukas

Esimene

Vana daam ja tema tanu




Žžžžummmm






Ja mis meil siis kempsu taga on?



Vahib tõtt

Ilus umbrohi

Karvane

Pehme
Sile või karvane, magus või mõru, aga lõhnavad enamasti täitsa kenasti :) Praegu on muidugi jasmiinilõhna ka kõik kohad täis.
---
Eilne päev möödus AlGusti pool hoogtööpäevakul, käisine "kitskmas". Küünealused said mulda täis ja peenrad said helgemaks ja hõredamaks. Kaaren haaras minnes kaasa seljatäie põõsaste kärpimise jääke ja nakatas ka mind. Tänane päev algaski sellega, et kaasa haaratud sületäis võsa läbi töötada, ema käest veel igaks juhuks üle küsida, et kas ma ikka õigesti mäletan ja - oksad maha! Nüüd on kõige olulisem ja raskem ülesanne need ära unustada ja enne sügist mitte torkida. No ja teiseks on oma vaimse tervise säilimise jaoks hea MITTE mõelda, mis ma selle kõigega peale hakkan, kui need jupid tõesti juured alla peaksid võtma...?

Võõras aias on vahepeal hea ära käia. Pikk päev ära oldud, tulin õhtul koju ja heldimus tuli peale - minu aialapike hakkab ka tasapisi ilmet võtma, juba on siia täitsa tore tulla.

Õunapuu all :)
Huvitav tunne on, kui ajukäärude vahelt hakkab midagi välja tulema. Olen küsinud erinevate taimede nimesid tuhat korda, kuni eile siis oli mitu helget hetke, kus ma õigupoolest ei tundnud küll taime ära, aga tekkis ebamäärane unenäoline tunne, mis selle nimi olla võiks. Ja oligi!

Peale pistokstega tegelemist teisaldasin värava alt mairoosi, tõstsin möödaminnes veel nii mõnedki taimelapsed sobivamatesse kasvukohtadesse ja enne õhtut jõudis kohale koguni uus magamisase. Transportijad nägid mu ukse ära ja kadusid ülehelikiirusel, jättes mööblitüki keset õue. Sest sellest uksest ei ole võimalik mööblit sisse tuua. Keeruga kitsas eeskoda ja kohe köögis ka vaja keerata. Õudne! Ega mul muud üle jäänud, koukisin akna lahti ja tarisime asja sealtkaudu sisse. Kui ära kolimiseks läheb, tuleb sama teed minna. Hea veel, et ma varakult olin loobunud ideest see diivan teisele korrusele viia! Sinna seda küll kuidagi saanud ei oleks, ei oleks lihtsalt välja keeranud.

No ja siis peaks käsi pesema ja jalgu ja...
Head ööd!

kolmapäev, 24. juuni 2015

Tuld ja vett

Puraviku talus sai koorikaaslaste seltsis väike tuli tehtud, vana koerakuut auga taeva poole suitsutatud.






















Enne tuletegemist sain esimest korda sel suvel ka vette, Karijärve - vanarahva juttude järgi klapivad näkid ja jaaniöö ilusti kokku. Loodetavasti see tegu ehmatas mu kähiseva kurgu terveks :) Kõht ja käsi ei olnud vee temperatuuri suhtes sugugi ühel nõul - kui ma oleksin vett kõigepealt kõhunahaga katsunud, oleks see märg tegu täna tegemata jäänud.

Tule pildistamine oli õhtu parim aeg. Teised hüppasid tantsida ja röökisid maki saatel laulda, mina... ei oska. Juua ei taha (kere ei võta alkoholi vastu, üsna ruttu hakkab halb), tantsimiseks on ka kondid kuidagi tuimad. Laulmiseks on hääl ära. Ei oska olla... Hea, et tuli oli ja pilti sai teha. Ma saan aru, et keegi ei viitsi siin nii palju tulepilte järjest vaadata, aga ma lihtsalt ei osanud valikut teha. Niigi oli neid klõpse vähemalt poole rohkem. Igal pildil on oma iseloom, struktuur, toon, soojus, kiirgus, faktuurid ja sügavused. Igaüks isemoodi. Las siis olla nii, täna ju tuletegemise öö :)

esmaspäev, 22. juuni 2015

Suve algus

Suvi algas eile õhtul imeliselt. Niivõrd head matkagruppi, kui eilne Looduse Omnibussi rahvas, polnud ammu näinud :) Vahutasin (Väiksel Väerajal) südamest, pärast käidi kättpidi tänamas. Ja tasu oli grammike suurem, kui tavaliselt. Lisaks veel meeneks Loodusfoto aastaraamat 2015!

No ja ega siis see ootamatult saabunud (Väeraja matk registreeriti alles 2 päeva enne) raha ei saa kätte jääda. See ju hakkab sügelema. Kuna täna oli asja Tartusse, käisin ka möödaminnes taaskasutuskeskuses ja ei saanud pidama - tagumik tundis ühe kabedama diivanvoodi ära ja see lubati mulle peale pühi koju vedada. Viimane aeg on magamistingimusi parandada - olin siiani suviti ärklitoas maganud ürgvanal museaalse väärtusega küljealusel, mis tundus olevat munakividest tehtud. Selle saadan transpordimehega sinnasamasse poodi.

Suve alguse puhul juhtus veel nii mõndagi, aga ega kõike saa siia ka kirja panna :)

laupäev, 20. juuni 2015

Lillekesi

Erakordselt lillelised päevad on olnud. Eile külastasin oma ema, tütre ja ristiema seltsis Muhedike aeda. Lagle pildistas seal ohjeldamatult, kuni õnnetult teatas, et aku on tühi... Järelikult tuleb tagasi minna :) See oli lausa religioosne käik, umbes nii, nagu kirikus käiakse. Ülev ja harras meeleolu kestab siiani.
Pisike valik fotoseeriast:






















Ja siis saigi fotoka aku tühjaks, ülejäänu sai salvestatud ajukäärude vahele.

Teiseks oli täna Lagle 9. klassi lõpuaktus. Võrreldes eelmise aastaga oli see palju-palju inimlikum, poole lühem ja kõnesid peaaegu ei peetudki :)
Lagle oli seal ainuke meikimata ja kleidita tüdruk. Arvatavasti ka ainuke, kes lõpuriided ise õmbles. Kuigi kleidid jätsid kohati küsimuse õhku rippuma, olid selle aasta tüdrukud võrreldes läinud aastaga siiski palju maitsekamad. Möödunud aastast on meeles mulje, nagu oleks plikadekari jooksnud läbi kardinapoe, möödaminnes varastanud juhuslikke neoonvärvilisi tülliribasid ja nendega ennast kuidagi katta püüdnud. Nii et kokkuvõttes üllatas aktus positiivselt - lühike, asjalik, lõbus (klassijuhajate kõne oli hoopis lauluvormis) ja ka silmale ilusam vaadata, kui möödunud aastal. Üks asi oli ikka muutumatu - vaesed lapsed olid endale jalga ajanud ülikõrged kargud, mille otsas mõni üksik kuidagi käia oskas. Poistel on selle poolest ikka lihtsam - ülikond, madalad kingad ja korras.
Kaur tegi meist kodus pilti ka. Lagle jäi pildile uinuva kaunitarina :)
Tüdruk nagu muinasjutt - Malviina, Lumivalgeke ja Okasroosike ühes tükis :)
---

Sain fotokast pildid kätte. Panen mõne paari päeva taguse meenutuse veel:

Selline ühistöö

Sellise vaatega aias, sellisel hommikul

Kus miljoni muu taime hulgas on sellised roosid
Täpsemalt saab meie geriljakunstist lugeda Muhedikumaailmast.