Pühapäev, 15. jaanuar 2017

Õku ja teised jutud

See oli oma paarkümmend aastat tagasi, kui ma esimest korda Õku Õige Õpetuse Sõna juhtusin lugema. Sõbranna teadlasest mehel oli kodus selline haruldane asi nagu arvuti ja seal sees see oligi. Praeguseks tal seda pühakirja ei ole säilinud, aga juhuse läbi leidsin võrgust selle hindamatu dokumendi:

http://www.bumpclub.ee/~jyri_r/oku/Oku_oige_opetuse_sona.pdf

...ja kolmeteistkümnendamal päewal tema sellest aru sai, et tal maailma walitsemine raskeks, et mitte öelda wõimatuks kätte läind kuna kõiki wõrrandeid liiga palju oli tekkinud, funktsioonid olid liiga keerulised ja temal mälu mahtu kippus nappima... (Q.2.9)

---

Muidu veereb elu siinkandis suhteliselt vaikselt. Loen raamatuid, mis juba ammu on oma järge oodanud ja asendan tööl haigestunud sõbrannat. Mingi jäledam viirus, juba ... viies? päev ja ikka veel üle 38 palavik. Igaks juhuks arvestan, et terve nädal veel tuleb topeltkoormus.

Vedasin raamatukogust omale koju mitu kilo materjali. Üks endine bioloogiaõpetaja likvideeris kodust raamatukogu ja suurem osa sellest läks vabalt võtmise riiulisse. Ma nüüd lappan need läbi ja eks näis, palju endale jätan ja palju edasi jagamisele läheb.

Hakkasin käima trennis. Väga ammu pole midagi teinud, mida trenniks nimetada saab, nüüd siis ometigi. Püstolit läksin laskma. Soodsate asjaolude korral paugutan 3x nädalas. Talvel sisetiirus, koolimaja keldris, õhupüstolit ja kui ilmad hakkavad lubama (aprillis ehk), siis kolib trenn välitiiru ja saab ka sportpüstolit näppida. Taljeümbermõõdule ei mõju see trenn küll kuidagi, aga õlavöötmele on mõnus ja vaimule mõjub ka hästi.

Aeg-ajalt teen plaane ja arvutan, kalkuleerin, otsin odavamaid ehitustarvete müügikohti. Loen ehituskirjandust ja võtan hoogu kevadeks. Vahepeal kipub tulema tunne, nagu eelpooltsiteeritud Õkul. Et mälumaht napp ja võrrandeid liiga palju ja...

Muuseas, ei ole kellegi üle (võib väikse tasu eest) lauamaterjali, prusse, OSB plaati, tuuletõkkeplaati, soojustatud välisust, treppi, soojustusplaate, korstnatelliseid jne?

---

Vananemisega on kaasnenud teravnev tähelepanu teiste inimeste kirjutamise suhtes. Ise teen järjest rohkem vigu, ometigi teiste vead häirivad järjest rohkem. Imelik. Häirib, kui kirjavahemärgi ette pannakse jutus järjekindlalt tühik, häirivad teatud parasiitsõnad... Mõne inimese juures häirib mitte ainult kirjaviis, vaid ka kõneviis. Häirib põhjendamatu läbivate suurtähtedega kirjutamine, selle peale jääb tunne, nagu mu peale karjutakse.  Silma kraabib reklaamisarnane kirjaviis (mis ei ole samal ajal reklaamis, vaid suvalises tekstis, kommentaaris vms). Imemaitsev praekartul!!! Suppertore juuksurisalong!!! Olen harjutanud ennast neid pisiasju mitte tähele panema, olen isegi profülaktika mõttes ise püüdnud samamoodi kirjutada, et äkki ikka harjun selle stiiliga kuidagi ära. Igaühel on õigus vabale eneseväljendusele, ka kirjavahemärkide liigtarvitamisele. Aga ikkagi kraabib. Miks? Samal ajal kriitilisus enda suhtes järjest langeb. Kas see on vananemisega kaasnev? Ma ei ole ju veel nii vana?! Või olen...? Pindu teise silmas näen, aga palju enda omas? Ei? Ma ju tean, et olen ise kõva žestikuleerija ja kui ei kontrolli ennast, siis hakkan rääkima nagu teatrilaval, miimikat ja häält (ilmekust) forsseerides. No mis on see teistmoodi, kui lausetes liigsed hüüumärgid? Täpselt sama ju.

Õnneks mu blogiringis selliseid kirjutajaid pole. Vahel lihtsalt juhtun fb-s mõnda juhuslikku kommentaarisaba lugema ja siis võtab küll tummaks, milliseid õudseid võimalusi on eneseväljenduseks.

Tegelikult jõuab mulle järjest rohkem kohale oma küündimatus kirjutamise juures. Mõte on suur ja sügav, aga kirja tuleb mingi hale käkk, mis annab õige hädiselt edasi, mida ma tegelikult öelda tahtsin. Reaalses elus vehklen jutu kätega ja näomoonutustega edasi anda, aga kirjutades jään nõrgaks.

Võibolla tähendab see ainult seda, et peaks arvuti läheduses vähem aega veetma. Ei ole vaja meeliskleda nii palju superhüüumärkide ümber. Reaalne elu vajab ka elamist.

Teisipäev, 10. jaanuar 2017

Rõõm sellest, mis on ja mida ei ole

Viisin poja pühapäeval Paidesse, kooli. Ühtlasi põikasime sisse Tallinnasse ja laadisime auto peale 4 suurt katuseakent, 25.- tükk. Sõitsin kasvavas pimeduses selle kullakoormaga lõuna poole ja olin üdini õnnelik. Mõnikord võib millegi saamine palju rõõmu teha. Rõõm akendest ja teiseks rõõm, et auto on nii tubli ja mahutab nii palju.

Tallinn-Tartu maantee oli mõnusalt vaikne ja tühi Mäost kodu poole. Tallinna külje all oli muidugi hullumaja, pidev s***pilv ümberringi, liiga palju autosid, liiga palju sõiduradu, liiga palju foore ja liiga palju lendavat soolasolki. Aga hakkama saime! Kaur sõitis, mina lugesin kaarti. Panin poisi Paidesse maha ja sõitsin üksi edasi ning püüdsin kokku arvutada, kui mitu korda võib rõõmu saada ühest ja samast asjast. Umbes nagu mitu korda võib sooja saada ühest puusületäiest - kõigepealt metsas rassimine - puude langetamine, siis laasimine, siis jupeldamine, koju vedamine, lõhkumine, kuivatamiseks riita ladumine, siis kuuri riita ladumine, tuppa toomine, kütmine. Tuha vedu võib ka natuke vereringet ergutada. Eks nende akendega saab sama lugu olema. Leidmine, ostmine, järel käik, paigaldamine, läbi akna välja vaatamine. Võibolla tuleb mõni etapp veel juurde.

Täna oli järjekordne õnnehetk. Sain meili kirja, kus oli mu lubadeta sõidu otsus. Ja otsus oli menetlus lõpetada, kuna süü on väike. Ühtki rida määratava trahvi kohta ma ei leidnud ka korduval hoolikal lugemisel mitte.

Veel üks rõõm - külmadega on nii palju köetud, et nüüd pehmema ilmaga tundub toas suisa soe olevat! Ma pole täna veel ühelegi koldele tuld alla teinud.



 Külmade ilmadega ei olnud õues suurt midagi teha, niisiis magati kohe südamest.

 Korraks silm lahti, äkki antakse süüa või midagi? Eehh... magan parem edasi.






























Krõnksloom

Teisipäev, 3. jaanuar 2017

Labidochromis caeruleus ehk ahven otsib onni

Juhuslikke radu pidi sattus mu akvaariumi mõni aeg tagasi kena kollane kala. Väga kena kollane kala. Aga. See sunnik on sihuke pisut liiga elav ja ettevõtlik minu jaoks. Ma sain nimelt omale tsuti suurema akvaariumi, kaane ja valgustuse tegemine võttis küll aega, aga nüüd on see lõpuks komplekteeritud ja väikse akvaariumi sisu ümber kolitud. Ruumi on veekogus rohkem, valgust on ka rohkem. Nüüd võiks ometigi hakata aiandusega tegelema (ka vees kasvab samblaid ja sõnajalgu, mul on need veel täitsa puudu 😊 ), aga see kala. See tuuseldas mu ceratopterise otsepilk ära, kui ta mu majja tuli. Hygrophilat ka näksib, aga see on nii kiire kasvuga, et ei ole jõudnud kõike ära hävitada. Isegi anubias on auguline - vanad lehed on liiga sitked, aga noortest saab ju jagu! (Tuleb tunnistada, et peale suuremasse akvasse kolimist ta taimi enam nii ei rapi, anubiase uus leht on veel täiesti terve.) Ja põhjakoristajaid ancistrusi kipub ka mõnikord taga ajama. Nemad saavad hüperaktiivse tegelasega nii hakkama, et lähevad vahepeal peitu, mul on neile mitu peidukohta tehtud. Mina aga tahan kena rahulikku veeaeda omale koju, kalad ei ole üldse nii olulised, ei pea olema haruldased ega iseloomuga ega midagi. Peaasi, et sammal rahulikult kasvada saab ja keegi habrastes sõnajalgades liigselt ei tuuselda! Niisiis:

PAKUN VÄLJA KOLLASE KALA. 
Ilus, natuke loll. Väga elav. Kuulub kirevahvenlaste sugukonda. Internet ütleb tema ladinakeelseks nimeks Labidochromis caeruleus, inglise keeles öeldakse tema kohta Electric Yellow African Cichlid. Pikkus ninaotsast sabaotsani umbes 9-10 cm. Vanust ei tea, sest on mitu korda omanikku vahetanud (minu juurde jõudis aasta tagasi nii, et naabrinaine ostis kelleltki terve akvaariumi koos eri liiki kaladega ja andis ühe liiga aktiivse kollase mulle). Täitsa niisama annan ära. Kassile ka ei raatsi anda (kuigi Tondu teda ikka huviga läbi klaasi uurib😼), ikkagi elus ja ilus tegelane, energiat ja tahet täis. Söögiks olen ahvenale andnud siiamaani täiesti tavalist akvapoest saadavat väikekalade helbetoitu, aga kui ancistrustele põhja vajuvaid toidutabletikesi panen, tuuseldab neid ka mõnuga. Akvaariumipoes on talle kindlasti ka sobivat spetsiifilist toitu.

Täna tehtud pildid:


See on enam-vähem õige toon, kroomkollane.

Viimased pildid on tehtud kohe peale kolimist, nii et vesi veel pisut sogane. Ümbertõstmise käigus (vanal kivisel põhjal ja väheses vees hakkas hirmsasti rapsima) sai ahvenaksese saba ka pisut viga, aga see on praeguseks täiesti paranenud. 

Nii et. Andke märku, küll transpordi ka korraldada saab, kui ainult huvi on 😊
Akvaariumi ma ei paku, vana on juba ära lubatud, paraku läheb ilma kollase kalata...