Esmaspäev, 23. aprill 2012

Jüripäev

Kohtasin täna väga kena kärnkonnapaari. Küll nemad laulsivad ilusasti ja kallistasivad armsasti! Ja kui toredasti papa konn kolmandale ligitükkijale jalaga äsas!
Ühtlasi avasin isikliku saehooaja ja sel aastal sai esimest korda ka puru silma.
Et aga pilt liiga külmavereliseks ja niiskeks ei kisuks, lisan siia Lagle pildistatud kodulooma saba liputamas. Maailma kõige armsam, pehmem, karvasem... eriti praegu, karvu lendab kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades.
Ja lõpuks - kohtasin mitmeid erinevaid töömehi Jure juures, eestlasi, kes mind millegipärast pisut vaenulikult vastu võtsid ja vana mehhiklast (kes teeb Jurele köögi) - soe, sõbralik, inimlik kunstnik ja maailmarändur, hetkel pesitseb Tartus. Morfin on nimi. Tasakaalustav valuvaigisti. Tema koduleht on siin.

Laupäev, 21. aprill 2012

Siilidest, julgusest ja lugudest

Keegi on siia jõudnud otsinguga "lugu abivalmis siilist", ma pole päris kindel, et ta ikka otsitava leidis. Aitaks, kui oskaks, luuletaks kasvõi ise midagi kokku, aga ma ei ole suurem asi (laste)jutukirjutaja.

Selle asemel mõtisklen inimese (antud juhul jätkuvalt iseenda) mitmetahulisusest. Alles see oli (eile), kui oleksin kursustel ühe suhteliselt tähtsusetu seiga pärast peaaegu nutma hakanud, sest tundsin ennast väikse, mõttetu ja kõrvalejäetuna, nagu koolilaps... Aga täna vibuinstruktorina sai küll ennast maksma pandud, paarikümneaastasi kutte läbi käratud, täiesti spontaanselt sealjuures ja ei mingit alandlikkust ning tähtsusetu inimese tunnet.

Kummaline on ka see, kuidas ajad muutuvad ja mina koos nendega. Oli aeg, kui kahekümnene kutt oli suur, tark ja hirmuäratav. See oli siis, kui ma ise veel 14-15-16 olin. Ja nüüd? Käratan vajadusel peale, nagu koerale... "Kas sa saad! Mis ma ütlesin?! Otse tuleb nool välja tõmmata, muidu murrad ju selle katki!" ... "Sirgelt seisad! Sirgelt! EI HOIA NÄPUGA NOOLT KINNI, see ei saa ju niimoodi lennata!" Esimene kord ütlen kenasti rahulikult, teine kord ka veel, aga kolmas kord samale inimesele sama asja öeldes kipub hääl kõrgenema, valjenema, eriti, kui ta on näiteks mõnda noolt tähelepanematusest puruks murdmas või muud lollust tegemas. Ja ei mingit alandlikkust, häbi, tagasihoidlikkust, mitte jälgegi. Käin peajagu pikemate kuttide hulgas ringi nagu väike füürer.

Elu jooksul saab olla erinevates rollides, olla laps ja lapsevanem, õpilane ja õpetaja, teenindaja ja teenindatav. Mõni suudab igas rollis säilitada suhteliselt sarnase käitumise. Mina mitte - nagu näha, lülitub õpilase rollis automaatselt sisse kooliajal sisseharjunud käitumisviis - ma olen ammu täiskasvanu, aga käitun ikka nagu kümneaastaselt... Ja sealsamas õpetajana on lapselik alandlikkus kadunud, minu sõna maksabki äkki ja kummalisel kombel ka teised aktsepteerivad seda! Aga kuna õpetaja (giidi-, instruktori-)rollis olen siiski suhteliselt harva, kipub ikka üle pea lööma ülemäärane alandlikkus. Arenguruumi on kõvasti.

Kuskohas muutub vastutulelikkus ja lahkus alandlikkuseks? Mis koha peal saab teistega arvestamisest enda alavääristamine?

Meenub, kuidas kooliajal klassiga näidendeid tehti. Kui vähegi võimalik oli, jäeti mind välja, sest mul ei olnud seda sädet, julgust, närvi... Nüüd räägin töökaaslastele talgupäeval juttu sellest, kuidas vares hernesuppi keetis ja nad kuulavad, pärast üks ohkab, et küll sina aga oskad! Räägi seda juttu ka, kuidas metssiga kartuleid kasvatas!

Kui palju oleks elu teistmoodi kulgenud, kui ma oleksin juba 25 aastat tagasi julgenud öelda, arvata, enda eest seista? Kes seda teab. Aga see polegi enam tähtis, ega tagantjärele ikka midagi muuta saa. See-eest on homse päeva võtmed tänases päevas.

Lugusid on mul küll: varestest, metssigadest, karudest ja talumeestest, Jaagupist ja Surmast, halltõvest, hundist ja rebasest, ehk kaevaks mõne loo välja ka siilist. Võibolla isegi abivalmis siilist. Aga ma parema meelega ei kirjuta neid, ma hoopis räägin.



Jutu asemel riputan hoopis pildikese - see pärineb siit. Vaadake ja imetlege peent kunsti!

Neljapäev, 19. aprill 2012

Tütarlaps ja Aadu nimi!

Sooneutraalsuse (hirmsasti kisub kirjutama zooneutraalsuse) teema on äkki aktuaalseks muutunud. Kostaks ka sõna sekka, aga ega palju polegi öelda. Iga inimene on omaette isiksus. Mõni mehelikum, mõni naiselikum, mõni tundub üsnagi kesksoost olevat. Miks peaks seda varjama? Või - teistpidi liigselt rõhutama, et me oleme erinevast soost? Eriti kasvuperioodil? Jah, ma saan aru, et ma olen naine. Aga sellele ei ole kuidagi kaasa aidanud mu ema manitsemised ja imestamised, miks ma selline olen? Mehelikuks tegutsemisviisiks peetakse ühele eesmärgile keskendumist, naiselikuks aga mitmel rindel müttamist (teen süüa, kasvatan lapsi, vaatan telekat, koristan, lobisen naabrinaisega, seda kõike korraga). Mina pole seda viimast kunagi eriti hästi suutnud. Ka pole ma suutnud küllalt naiselikult korralik olla (tütarlaps ja Aadu nimi!). Aga ega ma sellepärast ikkagi meheks kasvanud. Ainult et identiteediga on omajagu maadlemist olnud, küllap on mulle lapsena jäänud mulje, et õiged tüdrukud on teistsugused, kui mina, seega ka naised on teistsugused. Mehed on ammugi teistsugused. Kes siis mina olen? Lihtsalt inimene... Väga aegamööda on tulnud teadmine ja tunne, et inimeseks olemise kõrval olen siiski ka naine. Kooliajast on meeles, kuidas kursusekaaslane ütles, et ma olla väga naiselik. Tookord ma ei saanud üldse aru, millest ta räägib, see oli nagu võõrkeel.

Inimesed on siiski eelkõige isiksused, kõigi oma eripäradega. Kui tüdruk armastab rahmeldada, ei ole ta sellepärast rohkem poiss ja kui poiss armastab heegeldada, ei muutu ta sellepärast grammi võrragi rohkem tüdrukuks. Lubatagu inimestel oma andeid arendada ja jätke sugude ümber naaksumine (see käis nüüd sooneutraalse lasteaia jutu peale)! Ideaalis võiks lapsi kasvatada nii mehed kui naised, sellistena nagu nad on, kõigi oma eripäradega. Ja korjata lasteaiast ära autod (kuna mõni poiss võiks neist liialt huvituda) on selge liialdamine. Maailm on kirju, mitmekesine ja rikas. Miks peaks seda kesksooliseks ühetaoliseks halliks massiks mätsima?!

Mulle väga meeldib, kui mees teeb nn. meestetöid, sest reeglina nõuavad need rohkem füüsilist jõudu. Mehed reeglina tegelevadki kõvemate raskemate ainetega (majaehitus), naised pehmemate ja kergematega (õmblemine, söögitegemine). Eks see tuleneb füüsilistest eripäradest. Sealjuures on naiselikkus ja mehelikkus hoopis midagi sügavamat, mida lõpuni kirjeldada vist võimalik polegi. Ja see ei sõltu ei füüsilisest jõust ega intellektuaalsetest eelistustest.

Mu tütar on (vanema venna eeskujul) titest peale mänginud autodega, nukud nurgas vedelemas... Ta ei armasta roosasid satsilisi riideid, ta ei nuru kosmeetikat (kuigi klassiõed juba uhkelt ennast võõpavad). Aga ega ta sellepärast vähem tüdruk ole. Ja kui poiss veab ahju juurde küttepuid ja küsib, miks tema peab seda tegema, ei ole esimene vastus mitte see, et ta on poiss, vaid et ta on suurem ja tal on jõudu rohkem. Õnneks on nad peaaegu üheealised ja ma saan neid majapidamistöödel rakendada enam-vähem ühepalju. Püüan neid kasvatada lihtsalt inimesteks, naaksumata nende kallal: tütarlapsel nii ei sobi! mis mees sa oled...! Vanaema ikka aeg-ajalt kipub selliseid märkusi tegema, aga temagi on viimase paarikümne aastaga kõvasti leebemaks muutunud.

Tütarlaps ja Aadu nimi! oli lause, mille saatel mina üles kasvasin. Ei ole Aadu, Aadu tütar olen. Aadu ja Maia tütar.

Esmaspäev, 16. aprill 2012

Mütsilised* lood

Eriti mütsilised on lood ilmaga. Ilus-kole-ilus-kole... Otsustagu siis ometi ükskord ära?! Ülepäeva niiviisi teist külge keerata ei ole ilus.

Mütsilisi (Murphy) seaduspärasusi sai ka kontrollitud. Reedel pesin auto puhtaks (esimest korda sel kevadel). Laupäeval käisime tädipoja juubelil Kurgjal. Et ikka sõitu huvitavaks teha, lõikasin otseteed minna... Nii õudset teed polnud mina varem näinud. Ime, et kinni ei jäänud. Nüüd on autokatus ka porine (enne pesu ei olnud).

Mütsika (absoluutselt mitte-Murphy) otsene näide on see, kuidas paari tunni jooksul üks üsna korralik puukujude tellimus ära langeb (või päris pikalt edasi lükkub) ja asendub sujuvalt veel suurema tellimusega... Ma pole talv otsa sae poole vaadanud, väike hirm on.

Äärmiselt mütsiline on elektrooniline broneerimisprogramm, mida meile siin õhtuti õpetamas käiakse. Juba kolmas tund sai mul läbi, ikka veel ei jaga suurt tuhkagi... Iga kord, kui selle lahti löön, lööb see mind pimedusega vastu. Ei saa enam eestikeelsetest sõnadestki aru. Me peame selle programmiga varsti päriselt tööle hakkama, selle mõtte peale tuleb tahtmine pea jaanalinnuna vaiba alla peita ja kujutleda, et mind ei olegi olemas. Mis sellel vanal süsteemil viga on, mis praegu kasutuses on?! Paber, pliiats, alati kustutatav ja ülekirjutatav, kõik kohe silma ees (või teise paberi peal), ei miskit keerulist! Aga ei, selle asemel on vaja oma silmi, närve ja eneseväärikust rikkuda ebamugavalt keerulise õudusega! See on see mütsiline progress, mis peaks elu lihtsamaks muutma.

*Mütsikast on põhjalikumalt kirjutanud Pratchett, mis raamatus täpselt, ei mäleta, aga vist oli see Nanny Ogg, kes sel teemal sõna võttis. Teadjamad parandagu.

Neljapäev, 12. aprill 2012

Kollane

Esimene liblikas nähtud, kuldne suvi tõotab tulla.



Sõbranna küsis eile mu käest, kas mesilast võiks tinglikult liblikaks nimetada? Liblikat pole veel näinud, aga mesilasega juba kohtus. No et putukas ja. Aga loomulikult, arvan mina. Küllap siis on magusat suve oodata!



On ju ühte nägu küll, ühe pere lapsed, liblikad, kollane ja magus liblikas?

Pildid on siit ja siit.

Teisipäev, 10. aprill 2012

Floora, fauna ja...

Külm tahtis hinge seest võtta. Eriti esimesel kontserdil. Kirikuõpetaja oli küll pisut pettunud, et me tervet jumalateenistust seal jäähallis ei vahtinud, aga sel juhul poleks meie kõridest tulnud isegi sooja õhku enam mitte, laulust rääkimata... Kirikuõpetaja ütles küll lahkesti meie kontserdi sissejuhatuseks: "Jumalateenistus on nüüd lõppenud. Aga et käes on kevad, loodus ärkab ja rõõmustab, linnukesed ja loomad ja... Konguta segakoor on meile siia esinema tulnud!" Võibolla panin sõnastuses pisut mööda, aga mõte oli igatahes selline. Ma nüüd ei teagi, kas seda võtta solvanguna või peaks hoopis uhke olema, et meid ürgse vägeva looduse algosakeseks nimetati? Floora, fauna ja Konguta segakoor.

Puhjast läksime edasi (vahepeale jäi ka väike soojenduspeatus) Randu, kus oli kuidagi helgem ja rõõmsam, sealne kirikuõpetaja jättis ka kahemõttelised märkused tegemata.

Kirikutes on fantastiline akustika. Kui see nii ei oleks, ei tõmbaks mind vist sinna miski vägi. Jälgisin osakest jumalateenistusest (nagu ma kirjutasin, tervet jutlust ei oleks me külma tõttu välja kannatanud) ja ei jõua ära imestada, mis pagana kannibalism see on? Ihu ja verd?! Kuidas üks inimene on teistest püham ja saab altari ette minna? Miks on selle usu üheks kõige levinumaks sümboliks surnuks piinatav mees? Õudne hakkab.

Sealjuures on siiski kirikuid, kus ma ennast ebamugavalt ei tunne. Pöide kirik Saaremaal, Karja kirik sealsamas... Aga neis olen käinud ainult turistina, jutluse kogemus puudub. Võibolla oleksid sel juhul ka muljed teistsugused.

Hääl on siiani kähe.

Laupäev, 7. aprill 2012

Munavõttepühad

Kahepalgeline mina. Kristliku sagina peale ütlen, et iga päev on püha, vahet pole. Aga pööripäeval jälgin iga mõtet, iga tegu, iga tunnet - ilmselgelt on see päev eriline. Mõni puu või kivi on mu jaoks rohkem püha, kui kirik. Ja munapühad tähistavad uut kevadet, tärkamist, uue elu sündi. Kuskil kaugel maal surnukspiinatud mees jääb jätkuvalt sinna kaugele maale, siinmail pulmalaulu laulvad sookured on hoopis mõistetavamad ja hingelähedasemad.

Homme on meil Puhja ja Rannu kirikutes kontserdid. Ühelt poolt küsiti, kas meil on ikka kirikus laulmiseks sünnis kava? Et Irish Blessing ja Heliseb Väljadel on kindlasti sobilikud, aga mis laul on Kevadene Püha? See on vanameister K.A. Hermanni kirjutatud rõõmus lugu sellest, kuidas "Oh ilus neiu, oh kena peiu, hakkame hüüdma, rõõmule püüdma ... kodus olla igav, arm ärkab ihale haljaste vainude pääl. Hüppa, hüppa kehake, kuni elul ehake, kõla kenalt keeleke, mõlgu marja meeleke..." Eks näis, kas meid julgetakse enam kunagi kirikusse laulma lubada. Jumalavallatu kamp.

---

Nädal tagasi kirjeldatud sõrmuseloole lisan aga tagantjärele kauni pildi:


mul omal (veel?) nii kelmikat sõrmust pole, aga mõte on hea. Ainult kahjuks igapäevaseks kandmiseks pisut ebamugav, tavaline traditsiooniline rõngake segab vähem. Mõnigi noor mehhaanik võiks ju sõrmused ise valmis tinutada - ise tehtud, hästi tehtud :) Kohe oleks näha, kas kutt on tegija või lihtsalt suvaline mömm-käpp. Siit annaks veel kõvasti teemat arendada, erinevate elualade esindajatele uusi sõrmusemoode välja mõelda...

Ps. Kui juba läks teema käest ära, siis lisan juurde, et Elva Linnaraamatukogus on sel kuul mu järjekordne näitus, paberilõiked ja teemaks KEVAD SÜDAMES. Võibolla saab kunagi ka pilte.

Tõde

Koristaja (kes on teatavasti asutuse kõige tähtsam nina) ütles: "Mõtle, kus siin eile tiirus paugutati! Suurel Reedel! Oi-oi-oi. Sellepärast see Eesti Vabariik põhja lähebki!" Mina kui tuntud pagan hoian oma suu parem kinni.

Veel läheb meie vabariik põhja sellepärast, et vabariigi aastapäeval toimus üleriigiline tervisespordiüritus.

Ja sellepärast, et linn ei jõudnud oma sauna remontida ja andis selle teenuse osutamise meie hoolde. Täiesti andestamatu on ka see, et me sellel nädalavahetusel sauna-aegu ei muutnud - meeste saun ikka reedel ja naiste saun laupäeval. Kuidas niimoodi võib?! Ei au ega häbi!

Igatahes olen ma nüüd teid informeerinud, miks täpselt meie (mingite uuringute järgi kõige usuleigemaks riigiks tunnistatud) vabariik põhja läheb.

Silmad

Eelmise postituse hädaldamise peale avas kevad oma silmad. Ilus. Nüüd oleks vaja veel ainult hammastest jagu saada.

Teisipäev, 3. aprill 2012

Valge s***

Kevadine ilm on nagu lapse taguots - kunagi ei tea, mis sealt tulla võib. Nüüd siis lajatas hunniku paksu!

Üks vana kapten ütles kunagi kenasti märtsi ilmade kohta - suve silmad, talve hambad. Paistab, et aprilliks on suve silmad juba läinud, ainult need hambad on alles... Igatsen hambutut kevadet! Ja silmad, need silmad võiks ometi pärani lahti teha!

Iga asi omal ajal. Kui novembri lõpus ja ammugi detsembris on see valge ollus oodatud, igatsetud ja õnnistatud, siis praegusesse hetke ei sobi see kohe enam kuidagi. Ilmateade on ka ebameeldivalt pessimistlik.

Uskumatu, vaatan aknast välja ja näen sahka teed puhastamas! Ei või olla! Kevad on ju käes, mis vahet seal on, kui kõrged hanged on! Mis on inimestele pähe löönud, et nad niiviisi teedekoristusele raiskavad! See lumi sulab ju niikuinii ära, kuu või paari jooksul!