Hakkan uue töökohaga tasapisi kohanema. Koht polnud juba ammu võõras, siin on kummalisel kombel kodusem, kui päris kodus, aga Päris Tööl olen siin alles sellest suvest.
Kummaline, mina, kes ma ei viitsi üldse õieti midagi teha, paar tundi tööd on juba väsitav ja tüütu, istun siin 24h jutti ja olen ikka veel elus...? Iga kord on küll üks-kaks murdepunkti, kus väsimus ajusid süldiks muudab ja ahastuski kaugel pole, aga kui need hetked mööda saab, läheb jälle uue hooga...
Ja koju minnes on küll hirmus väsimus, aga ikka on lapsed kole armsad, lausa armsamad kui muidu. Eriti armas on aga ikka Põrr, sest tema on nii pisike. Kaur eile küsis mu käest, miks Põrr nii armas on? No ta lihtsalt peab olema - kui ta armas poleks, ei võtaks keegi tema lutitamist-potitamist ette.
Panel Tadar või mis iganes (ei, see oli Toit Koome) laulab väljas ikka veel, inimesed käivad edasi-tagasi nagu suurlinna turul, IRL suvepäevad on alanud, preminonte (või mis iganes) on jalaga segada. Ootan hommikut ja kojuminekut... Siis saan paar tundi magada ja lõuna ajal pean juba tagasi tulema, nendesamade tegelastega vibu laskma. Kuna (ja mis seisus) ma Morgie Kanade Mässu laagrisse jõuan, ei oska veel ennustada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar