laupäev, 27. mai 2017

Natuke saepuru

Ei ole veel valmis.
Puhkehetk


Nädala pärast peab pink olema valmis ja paigaldatud. Senikaua... on mu kõrvad ja silmad ja nina saepuru täis. Suu püüan ma kinni hoida, sinna tahaks ikka vahetevahel päris sööki panna. 

neljapäev, 18. mai 2017

...

Kirjutamise vahed kipuvad kuidagi pikaks minema. Ise ka ei mäleta enam, millega tegelenud olen. Ainult seda mäletan, et igal õhtul on muude tegemiste kõrvalt küünealused kuidagi mullaseks saanud.

esmaspäev, 8. mai 2017

MAI TULI
Juhan Smuul

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.
Mai tuli ja hallad ta soode pealt
kauge põhjala tundrasse ajas.
Oli laidudes, metsades, mere peal
linnulaulude erutav kaja.
Ja rannale lõbusalt laineid lõi,
tuuled riivasid väinu ja lahti.
Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,
tegi südame suvele lahti.
Mai tuli. Ta soojad ja hämarad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
teorõõmust ja kevadest endast.

Mäletate seda laulu? Ma juutuubist otsisin, aga ei leidnud. Võibolla mõnel vanal laulupeosalvestusel on teiste hulgas ...

... Otsisin, leidsin. Kuukel aitas. See on see laulupidu, kus ka mina laval olin. Mai laul algab 13.20

VI koolinoorte laulupidu ja tantsupidu 1987: Laulupidu. osa nr.6

(Ma ei julge otse viidet panna, ERR-i lehel oli kuri kiri üleval, et levitamine-viitamine keelatud jne. Kes mäletab ja tahab kuulda ehk isegi kaasa laulda, otsige selle vihje najal.)

Igatahes. Elu on olnud kiire, kohati väsitav, aga mai algusega sai kõik kuidagi uue ilme ja oleku. 

30. aprilli hommikul osalesin hooaja viimasel õhupüstolivõistlusel, tulemused olid nõrgavõitu (Heli Rassi mälestusvõistlused,18. koht 20-st, võistlejaid oli nii Eesti, Läti kui Soome klubidest. Üldse oli seal veel lisaks ka poolakaid ja leedukaid. Suured ja vägevad võistlused.). Sealt panin kohe lauluväljakule ajama, masin vibusid ja märklaudu täis ning tolgendasin terve päeva lapsi kantseldades Volbriöö üritusel. Vibulaskmine oli küll kõigile, aga täiskasvanuid nägin vibutamas vähe. Rohkem koolilapsi ja isegi lasteaiaealisi suruti mulle sinna. Kuigi - enamus koolieelikuid ei ole veel võimelised vibu laskma - koordinatsioon on nõrk. Igatahes ei olnud päeva jooksul isegi minutit pausi, kõik aeg pidi kedagi kantseldama. Õhtul olid kontserdid ka, Metsatöll ja Shanon ja ma ei tea kes veel, aga ma lihtsalt ei jaksanud. Kell 7 pakkisin vibud-sihtmärgid kokku ja viisin lasketiiru, ise koju magama. 

Järgmisel hommikul panin padavai Taga tallu, kus sain näpud Rahmeldaja kõrval kenasti mullaseks, sealt õhtupoolikul edasi kunagise metsniku juhatusel kohalike metsadega tutvuma. Oo, millised metsad! Nägin esimest korda oma silmadega, et sinistel sinililleväljadel võib olla helelillasid ja roosasid puhmaid! Elva metsades on sinilillepilt suhteliselt monokroomne. Paluküla künklikud metsad on mu südame võitnud, Vana-Kuuste metsad on ka väga armsad. Esimene käokukkumine jäi Paluküla metsas 1. mail ilusti õhtusse. Õhtukägu-õnnekägu.

Nädala sees siplesin mitme koha vahet töötada, külastasin AlGustit, Muhedikke, ajasin pähe siilika ja lasin Laglel selle varjevärvusse võõbata (parditibu- ja seapõrsa-muster on parimad 😃). Rohelist on ainult mõnes juuksekarvatipus veel aimata. Autole said suvepapud alla. Midagi sai veel tehtud, aga ei mäleta jooksu pealt enam kõike. 
Nädalavahetus algas uutel võistlustel, seekord 30 lasku sportpüstolist ringmärki. Elva lahtised meistrivõistlused. Saavutasin oma kategoorias kaks esimest kohta, nii eestpoolt lugedes kui ka tagantpoolt! Olin ainuke täiskasvanute klassis võistlev naisterahvas. Tulemusega võib ka rahule jääda - kui ma oleksin võistelnud meestega ühes arvestuses, oleks mul 2. koht olnud. 261 silma sain. Keskmine laskmistabamus 8.7, minu hariduse jaoks on see hea küll.
Laskmisvõistlustelt kimasin otse laulukoori esinemisele Elva kodukandipäeval. Sealt koju, kodinad masinasse ja metsadesse. Kühvlikene näpus. Ahne korilane viis Taga tallu 14 sinilille värvivarjundit, sain need ise oma käega maha istutada.
 Lagle tegi telefoniga paar kahvatut pilti ühel algsel kasvukohal ka. Silmaga vaadates on värvid palju säravamad. 

 Peale selle istusime Laglega poole ööni üleval ja komplekteerisime viimaseid kristallvaigu-ehteid. Pühapäeval vedasin Taga tallu naaberkülast aitäh eest saadud eestiaegsed tellised, paras sületäis oli neid. Ühel oli veel kaunis koerakäpajälg peal. Lõunaks ootas meid Võrus  Olev, kelle onni me Munamäele värskelt valminud ehted müüki saatsime. Ja Andres Meremäel ootas meid pikisilmi, seal õnnestus osaleda traaditõmbamisel - sulaselget hõbedat sai peenemaks venitatud. Ning lõpuks veel Kaarnaproua, kelle juurde saime napilt enne ööd ja kahjuks väga lühikeseks ajaks. Aga siiski, hea, et jõudsime. Hirmus ringiajamine oli, kuid kohtumised vanade sõpradega andsid nii palju energiat, et jaksasin isegi veel südaöösel tööle minna. 

Siplemist on palju olnud, aga väsimust on varasemaga võrreldes palju vähem. Mai tuli, võitis ja päikese tõi, tegi südame suvele lahti.