Laupäev, 29. mai 2010

Puhtaks

Juba mõnda aega olen võtnud hoogu, et teha revolutsioon oma hullus elukohas. Nüüd on siis see aeg käes. Õudne asi on selgeks saanud: mul ei ole majapidamises MITTE ÜHTEGI korras kohta, mitte ühtki paika, kui poleks mustust, ülearust kräppi või mõlemat korraga. Ma tean, see võtab aega vähemalt kuu, võibolla mitu, kui ma ka iga päev mõne nurga põhjalikult ette võtan...

Sellega seoses on mind tabanud kerge hullumeelsushoog, tahaksin kõigest, mis ei ole just VÄGA armas ja otse vajalik, vabaneda. See tähendab, et kallid sõbrad ja tuttavad, kui te olete minu pool näinud mõnda asja, mis on meeldinud, küsige julgesti. Näiteks maalid on suures osas vabalt saadavad (kui nad just mõnel näitusel ringi ei rända). Ma ei viitsi neid kusagil väga aktiivselt pakkuma-müüma-jagama hakata, mõne vanema ja kahtlase väärtusega asja põletan niikuinii, nii et sõbrad kunstikogujad - kiirustage! Kui viitsin, panen ehk siia ka pildid üles saadaolevatest asjadest, aga võibolla ei viitsi ka. Nii et ise teate, millest võite ilma jääda, kui ei julge küsida.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga ma ei taha enam minevikku kaasas tassida. Olen viimase aasta jooksul eriti intensiivselt vanu asju meenutanud, läbi närinud ja seedinud, lõpuks unustanud. Ja ma olen juba 6 aastat (!) olnud ühes kohas - paigas, kuhu pole mingit plaani surmani jääda. Raputan kõik üleliigse maha, et esimesel sobival hetkel tõmmata ennast vinna nagu rohutirts ja suure kaarega minema karata. Ma ei jaksa enam oodata, kui ma kohe praegu midagi ette ei võta, toimub lihtsalt plahvatus (ja kes neid soolikaid siis koristab?).

Olen eluaeg oodanud. Olnud malbe ja kannatlik, nagu tütarlapsele kohane. Olen nii palju kulutanud oma kannatlikkust mõttetustele, et lihtsalt enam ei suuda. Olgu, mõnedki asjad tahavad ikka kannatlikkust, aga siis peab kusagil mujal miski liikuma.

Töökohavahetus on nüüd kindel. Elukohavahetus veel mitte (aga töö käib selles suunas). Küll ülejäänud asjad ka oma lahenduse leiavad.

Esmaspäev, 24. mai 2010

JazzPop

Veetsime laupäeval kooriga ulmelises Viimsi koolis unustamatu festivalipäeva. Peale ettelaulmist ütles Jüri targalt: no ootame igaks juhuks ikka tulemused ka ära, mine tea... Ja siis tuli aeg, kui me olime jälle laval ja meile hüüti maha teine koht! Esimest sel korral välja ei antud (aga 2 teist kohta anti). Nii et parimate hulgas! Saime ette koguni HaleBopp Singersist ja Nukuteatrist!

Unustamatud olid ka teised koorid ja ansamblid. Tõeliselt särav ja väärikas seltskond.

Festivali kohta saab lugeda siin.

Kindlasti oli unustamatu ka bussisõit, kus tekkis tugevaid kahtlusi, kas bussijuhil ikka load on? Punase tule alt keeramised, Tartu asemel Pärnu poole sõita soov (Mait päästis meid ümberilmareisist oma "otse-otse-otse!" karjumisega), käikude otsimised meeleoluka jõnksutamise saatel... Fantastiline. Igatahes jõudsime enne hommikut elu ja tervisega võidukalt koju.

Unustamatut on veelgi, aga kõike ei maksa avalikult üles kirjutada...

Kallis koor! Ma tõesti armastan teid!

Pühapäev, 16. mai 2010

Kahetsusest

Kustkohast leida tarkust teha vahet nende asjade vahel, mis tuleks kohe ära teha (sest pärast võib hilja olla) ja tunda ära neid tegemisi, mille puhul kannatlik ootamine on hädavajalik?

Viimasel korral ütles papi mulle: järgmine kord, kui sa tuled... Järgmist korda ei tulnudki. Ja mina lükkasin edasi, sest ikka oli midagi muud teha, mõtlesin: küll jõuab... Täna seisin haua ääres ja mõtlesin, mis on veel ütlemata, kellele on veel ütlemata? Kes on nägemata? Millist tegematajätmist kahetseksin tõeliselt?

Vanaemalt jäi palju küsimata, vanaisast rääkimata... Aga isaga sain kõik jutud, mida rääkida saime, räägitud. Vanad albumidki läbi vaadatud, pliiatsiga taha kirjutatud, mida-keda isa mäletas. Isaga oli mul aega hüvasti jätta, need asjad, mida otse öelda ei saanud, vähemalt mõttes ja unedes selgeks kõneldud.

Ma olen hullult aeglane inimene. Sõnades ja mõtetes võin olla üsna kannatamatu, aga tegudes jagub kannatust küll ja küll. Küll tuleb aeg... Ma olen noor veel... Jõuan oodata - mida iganes, olgu siis oma kodu või kallist inimest... Jah, materiaalne maailm on raske ja liigutab ennast aeglaselt. Sõnad on ju ometi kerged ja kiired.

Kõike ei jõua. Kõike ei peagi. Aga on asju, mida ei tohi tegemata jätta. Mina jätsin. Kummaline... nii palju emotsioone inimese suhtes, kellega oli vähem, kui 10 kohtumist.

Kohe tuleb kõik oluline ära teha, pärast võib hilja olla, ütles vana õpetaja mõni nädal tagasi. Ela nii, nagu oleks käesolev päev su elu viimane, ütlevad muud õpetused. Aga mina mõtlen: küll tuleb aeg, küll jõuab, eks ükskord... kunagi... aga elu on siin ja praegu, seda, mis homme tuleb, võib ainult aimata.

Täna on kurb. Eks näis, mis homme on.

Neljapäev, 13. mai 2010

***

Üks ütlemata vahva vanamees on teistele jahimaadele läinud. Ei jää üle muud, kui soovida talle tagantjärele tuhandepealisi pühvli- ja hirvekarju! Või mõeldes tema elukutsele - mõõtmatuid viljapuuaedu. Mahajääjatele aga pikk pai...

Elu on kummaline. Ühel hetkel tundub kõik igavene, miski ei muutu iial... Ja järgmisel hetkel saan aru, et ma olen hiljaks jäänud, kohe oleks pidanud... Ei ole enam muud võimalust, kui ainult kujutlustes kohtuda, marke vaadata, rääkida elust, inimestest ja ajaloost. Samas saan ma olla ainult õnnelik, et olen üldse temaga kohtunud.

Head teed!

Pühapäev, 9. mai 2010

Emadepäev

Tänase päeva puhul oli meie kooril koos Solennega imekaunis kontsert. Kõik emad ja emade moodi inimesed ning kõik, kellel on ema olnud, olid kutsutud.

Ühtlasi jõudsin oma ema närvi ajada oma töökohavahetuse jutuga. Nimelt avaneb mulle lähikuudel võimalus üle kolida ühte suurepärasesse asutusse (kus on meie piirkonna ainus terve mõistusega meesdirektor) täiskohaga tööle. Tuleb inimestega suhelda jne, vahel olla kohal ka öösiti. Armas emakene tõstis paanikat: "ära sinna küll mine, see ei sobi sulle, see on väga halb...!" Ja mina vastu: "see on väga hea, see on parim!" Ema: " aga kui sa pead öösel tööl olema, kuidas siis lapsed hakkama saavad!?" ja mu noorem lapsukene põrutas: "ega me titad enam ole!". Vanaemal jäi suu kinni. Ega ta muidugi veel lõpetanud ole, ma tean küll. Varsti hakkab ta siin käima jutuga, kuidas ta öösiti magada ei saa, sest peab minu pärast muretsema.

Tundub, et nüüd on mu puberteet lõpuks kohale jõudnud, vähemalt see vanemate vastu mässamise osa. Tore. Keskeakriis sai just läbi.