Kolmapäev, 29. juuni 2022

Kivisaare kunstipäevad

 Juba kolmandat aastat järjest kutsus Hallan sõbrad külla kunstilaagrisse. Sel aastal oli kohal pisut väiksem seltskond, kuid kuumus oli tavapäraselt suur - kõigil kolmel aastal on kunstipäevad juhtunud hullule kuumalainele. 

Ma seekord otsustasin saagimisest puhata ja hoopis maalisin õlivärvidega natuke. Ja mitte ainult õlivärvidega, vaid ka spray-dega ja lõpuks koguni tattoo-vildikaga.

Jüri seikleb juba palju aastaid naiste maailmas, pildil poolik torso.


Mari Hiiemäe alustuseks põletas, siis alles hakkas saagima. Valmimisjärgus teos.

Hallan ise lõuendi rollis.

Eve pesakene.

Võtsin seekord ka mehe kunstilaagrisse kaasa, selle külmkapi vusserdasime kahekesi kirjuks.
Palavus oli lämmatav. Teha polnud muud, kui leida pehme diivan, millel veel pehmem inimene ja siis tema otsa kerra keerata!
Igavene lõke.
Külmkapi lagi...
...külg...
... uks...
...teine külg.
Lapsi oli seltskonnas terve parv, kolmesest koolilasteni. Enne laste ülelendu olid toolid kõik kollased. 
Spaatel ja näputäis värvijääke. Külm puu tulikuumal päeval.
Hallani park-aed ja jaaniöö. 
Pole mitu aastat õlivärve näppinud päris tore oli jälle katsetada. 







Lagle oli ka kaasas, tema tegi kolm pisikest miniatuurmaali, aga mul pole nende fotosid. Kui ma temalt fotod saan, siis lisan ka siia. 

Näkk vol.2

 Postitee puupäevadel sai üks näkk tehtud. Aega oli vähe, aga midagi kuidagi sai. Seejärel hakkas mu abikaasal minust kahju, ostis selle näki ära, et mul järgmise tellimusega lihtsam oleks. Oligi ☺Töötlesin neiukest edasi, kuni ma lõpuks ise ka rahule jäin. Klient jäi ammugi rahule. 


Algus oli selline.










Oksjonitibi
Tibi sõidab minu kodusele "operatsiooniplatsile" uuteks iluprotseduurideks.
Tööplats.
Tammine tibi õlitamata kujul...













... ja õliga. 













Ja lõpuks päriskodus. Tuleb tiigist ja läheb sauna 😄


Pühapäev, 12. juuni 2022

Päevi meil siin jagub

 Alustuseks olid Ihamarus neile, kes hirmsasti saagida ihkavad, Postitee Puupäevad. Pidulik finaal oli eile, kujud müüdi Kõivualutse laadal oksjonil maha. 

Puupäevad olid tõeliselt vahvad, nagu oli oodatagi. Tööd tegin nii, et käed olid paistes. Eks oma osa paistetusele andis ka saabunud suvekuumus. Töö tööks, parim osa puupäevadest on loomulikult seltskond. Nii sõbralikku, lahket, mõnusat kampa pole vist teist olemas. Kohal oli meid seekord vähe, kõigest 9 saagijat. Maire Põldma, Silver Treiman, mina, tütar Lagle, Jaak Laius (loodan, et ma nimega ei eksinud), Erkki Lepik (kes oli ka üks ürituse korraldajatest), Hallan Kivisaar, Jüri Undusk ja Evgeni Nevelski. Saagisime Viia-Jaani talu maadel. Talu peremees Täpsi oli lisaks Erkkile teine korraldaja. Täpsil õnnestus kõigele muule lisaks ajada kohale lausa Aktuaalne Kaamera, viite sellele klipile panin eelmisse postitusse. 

Pildil Silver, kes tegeles parasjagu saarepuust bikiinide disainimisega. See turvapesu on mõeldud naisvabavõitlejatele. 
Silveri penid.
Jüri ja tema Ootaja. 

Erkki ning Alice Imedemaal. 
Minu kuju ning selle kõrval mu sinine tütar. 
Evgeni karupink.
Minu näkk vesiroosidega. 

Lagle Heade Mõtete Pink. Foto on kehvapoolne, pink oli tegelikult kenam. 
Maire siilid. 
Maire lilled.
Maire naabrimutt. 
Detail Jaagu tööst. 
Hallani aialaud.
Maire oksjonil pesumodellina. 
Ootaja.


Teiseks olid eile ja täna meie naaberkülas Lennundusmuuseumis lennupäevad. Kõrgemale ulatuvad atraktsioonid paistsid üle metsa meile siia koduõue ära. Eile jõudsime laadalt koju lõuna paiku, nii et hommikused lennuvigurid jäid nägeata. Küll aga lendas pealelõunal küllaltki madalalt otse üle meie õue kahe tiivapaariga (nagu vana moosiriiul ehk metsavaht) tegelane, alt vaadates jäi mulje, et kiirus oli umbes nagu jalgrattal. Igatahes alla ta ei kukkunud, muudkui kruvis kõrgust ja mõni aeg hiljem nägin tiivuliselt jalgrattalt kolme langevarjurit alla pudisemas. Juhitavad tiibvarjud avanesid, langejad hakkasid näitama oma oskusi. Üks kiirendas kaaslangejast vahepeal sellise hooga alla mööda, et siit viie kildi kauguseltki oli kõhe vaadata. 

Täna juhtusin nägema kõigepealt hävitajate paari. Tegid mitu tiiru, kaks korda ka otse üle meie katuse. Teine kord oli neil just siin vaja pöörama hakata, poolviltu meie katuse kohal lõikas viimane masin õhku sellise heliga, et isegi minul hakkas natuke õudne. Mida võivad tunda loomad sellistel hetkedel, ei oska ette kujutada. Seejärel tabas kõrv jällegi tuttavat müra - tiibadega jalgratas oli kohal! Kruvis ennast pikaldaselt taevasse ja - hakkas munele! Mina lugesin 11 kukkuvat täpikest, kuid see number ei pruugi päris õige olla. Nimelt on meil majas olemas küll binokkel, kuid mõistust, et binokkel appi võtta, ei olnud. Oli palju neid oli, kuid seda nägin ma palja silmaga selgelt, kuidas jalgratas peale langevarjurite pudistamist hakkas kiiresti laskuma ning meie metsa kohal tegi surmasõlme. Tagurpidi surmasõlme, nagu mu abikaasa mulle selgitas. Kõigepealt keeras nina vastu maad ja siis silmusega õigele rajale tagasi. Loodetavasti jõudis osav õhuäss elu ja tervisega Ülenurme lennuväljale.


Täpikest pilve taustal näete? See on topelttiivapaariga jalgratas, mis varsti-varsti hakkab munele!

Suvi on päral.