Reede, 29. juuni 2018

Kui inimene plaane teeb

...siis jumal naerab. Seekord on ta niiviisi muhedalt naernud, mitte õelalt irvitanud.

Töötervishoiuarsti juures käidud, tegin väikse tunnise laskmistrenni, 10 lasku ringmärki ja 60 siluetti (nädala pärast on meistrivõistlused!) ja siis tõmbasin tööpüksid jalga ning panin Ulila poole minema. Sõitsin Verevi järvest mööda, ilusa ilma puhul olid teeääred paksult autosid täis. Imestasin, kas inimestel tõesti midagi muud teha pole? Või on mul liiga palju teha, et ma rannas ei käi lebamas? Ei, asi ei ole selles, ma ei käiks seal ka siis, kui mul oleks kõik maailma aeg. Ma ei saa aru, mida nad seal vedelemises leiavad? Jube palav, pea läheb hulluks ju! Järv on kõrval ja sinna saab jahutama minna, tõsi. Võibolla mõnes rahulikumas kohas käiksin ise ka vee ja kaldapäikse vahet, kes teab. Olen ju mõned korrad elus mere äärdegi saanud, peesitanud ja vees ulpinud, mõnuga. Aga suurele plaažile rahvamassi hulka tundideks kärssama minna? Ei. No ja ma muidugi ei läinudki, sõitsin Ulila poole edasi.

Ulilas avastasin, et olin oma väikse armsa puki koju maha unustanud, seega üle 2m kõrguselt saagida ei saanud. Aga mis tost, allpool oli ka tööd küllaga. Lõin saele hääled sisse ja jõudsin lausa 2 paagitäit tööd teha, kui tuli telefonikõne. Eellugu siis selline, et esmaspäevaks olime jõudnud nii kaugele, et kättesaadava meestemassiga (sõbrad-sugulased) oli lõppude lõpuks hakatud betooni valama. Vundamenti, sedasama, mille tarvis süvendit sai ammu sügisel õõnestatud. Tööd olid kippunud hirmsasti venima, arvutatud lõpuks seda- ja teistpidi ja jõutud järeldusele, et terves mahus on pirni tellimine minu jaoks kallivõitu. Kui tõesti muud moodi ei saa, siis vähemalt osa võiks alguses käsitsi valmis keerutada. Keerutasimegi. Alla poole massist sai esmaspäeval saalungisse. Järgmine tööpäev oli planeeritud reedeks. No ja siis, kui ma Ulilas eile õhtul saagi tankisin, helises telefon ning äkki hakkas hirmuskiire. Tutvused loevad, väga hea õnne korral ja asjaolude kokkusattumisel võib saada võimaluse jääkbetooni utiliseerida (mitte küll tasuta, aga siiski oluliselt odavamalt, kui tellides). Jumal naeratas muhedalt ja saatis mulle 6 kanti betooni. Mõnevõrra rohkem, kui vaja oleks olnud, aga mis sest. Panin autole hääled sisse, korjasin kiiruga Elvast õepoja ja oma poja kaasa ja objektile! Kõuts ja majaperemees juba ootasid ees. Kaks tundi rühmamist ning töö oli tehtud, betoon utiliseeritud minu ateljee vundamendiks! Teine tund sellest kulus ülejäägihunniku lammutamisele, sest see puder oli juba poole tunniga natuke valesse vormi tahkunud. Mehed vehklesid labidate ja pärastpoole kangiga, mina silusin vundamendi vöö pealt loodi. Ise ülepeakaela betoonine, sest parmud! Millega neid lüüakse, ikka pudruse käpaga! Unustamatu õhtupoolik! Nii suuri parme ei ole mina veel nii palju korraga näinud. Parmudega oli sama hull, nagu heinateo ajal, räägivad teadjamad. Kaur meenutas, et korra oli selline jurakas tal auto esiklaasi vastu lennanud. Kaur arvanud, et see oli mõni väike linnuke. Ei olnud, parm oli...

Paar tundi hiljem sõitsime juba Elva poole tagasi, poistel olid õhtuks plaanid tehtud, ei saanud pikemalt kohapeale imetlema jääda. Sõitsime ja mõtlesin, et olen autoroolis samamoodi õnnelik olnud, päris mitu korda. Esimene oli siis, kui ma katuseaknad sain, 25 euri tükk, ja neid Tallinnast ära tõin.

No ja kuna ma eile Ulilas (jälle!) midagi palju teha ei jõudnud, siis lähen sinna ...nüüd!

---

Täiendatud 15 min hiljem. Jumal jälle muigab, saatis meile väikse vihmapilve. Ju ma vajan siis veel pool tundi puhkust enne saagima minekut.

Neljapäev, 28. juuni 2018

Mõmmik


Minu poolt on töö tehtud.

Ma ei saa aru, mis lahti on? Tööd pakutakse uksest ja aknast, just praegu helistas koolidirektor ja küsis, kuidas puhkus edeneb (puhkus algab mul esmaspäevast alles) ning pakkus koolimaja ühe koridori värvimist. See oli ühel slaavi tõugu naisel kärtsroheliseks võõbatud, aga pime ja pikk ruum muutus sellest kohe õõvastavalt pimedaks. Õpetajad on mitu aastat kurtnud, et närvidele käib.

See on tore, et tööd on, aga millal seda kõike tegema peaks? Koridori võõpamise sokutan kellelegi teisele. Kellele, veel ei tea. Praegu on niigi iga ärkvelolekuaja vaba minut arvel. Eile pealelõunal pidin Ulilasse minema, panin tööriidedki selga, kaevasin mõned martagonliilia sibulad välja ja viisin möödaminnes Annele - ega seal palju aega kulu, jõuab veel saagima küll. Aga siis oli vaja vaatama minna tema hullumeelselt uhkelt õitsevat õuekaktust, jäime jutustama terveks tunniks ning kui ma autos kella vaatasin, otsustasin, et pool kuus ei ole tööpäeva alguseks sobiv ning läksin koju. Kutsusin hoopis sõbranna korraks külla, ta igatses vaasi pojenge ja mul veel mõned nupud-tutid on. Ahh, päris tore on mõnikord paar tundi niisama molutada!

Täna ootab mind ees töötervishoiu arst, siis käin tunnikese lasketiirus ja siis saagima (täna ei saa enam viilida, PEAB minema). Võtan võileivakese kaasa ja kui just käed otsast ära ei kuku, teen pikema päeva. Materjal on seal väga vastaline - vaher - jube kõva ja kalk puu, no ei taha sinna saega läheneda, paljast mõttest on juba käed ette väsinud...

Ma nüüd jooksen, arstiaeg läheneb hirmsa kiirusega!

-----

Arsti juures käidud. Kõigepealt ootasin ta ukse taga umbes igavesti, juba mõtlesin, et kaua võib, lähen lihtsalt minema. Aga siis sain kabinetti. Kuna aega oli tal vist napilt (eelmine oli üle poole tunni pikemalt sees!), siis minuga tehti kiiresti. Isegi silmi ei kontrollitud. Ja! Kaalu kohta öeldi, et muretsemiseks pole põhjust! Kui mõnda ajakirja uskuda, peaksin ma juba peaaegu surnud olema, ikkagi oma 10kg ülekaalu. Või siis kuulis ta mu pikkuse valesti, sest minu meelest ütles ta mu kehamassiindeksi nii, et ma peaksin 10cm pikem olema. Aga noh, Mina ju tean, kui pikk ma olen ja kui palju kaalun, kui see mulle ei meeldi, pean ikka ja ainult mina olema see, kes sellega midagi ette võtab (näiteks pikemaks kasvab 😜). Ja - järelikult ei ole lotendav pekk veel nii kaugele paista, et arsti kogenud pilk oleks selle automaatselt ära registreerinud ja alarmi undama pannud. Arst nägi mind täitsa ilma särgita, nii et ei saa öelda, et "hea riidega annab paljugi varjata" vms. Võibolla tuleb mu hea väljanägemine sellest, et ma olen lihtsalt nii lihaseline (naerukoht)? Lihas pidada kaaluma oluliselt rohkem, kui pekk...?

Reede, 22. juuni 2018

Direktoreid, töid ja unistusi

Veel kaks said joonistatud.

 Esimene on Johannes Lang(e), kes on Elva kooli juhataja ja direktor olnud kõige pikemalt - 1923. aastast kuni 1944. aastani.

















Teine on Arvo Mälberg, kes juhtis kooli aastatel 1960-1973. Teda ma mäletan päris hästi, ta kirjutas meie klassile paar näidendit minu algkooliajal ja lavastas need meiega. Veel tegi ta aiandusringi suviti, kasvatasime daaliaid, mõõtsime neid, joonistasime. Kui isikliku daalia ümber siblimisest aega üle jäi, külastasime ümbruskonna põnevamaid looduslikke paiku ja ka inimesi - käik Vadim Želnini juurde on meelde jäänud. No miks ta ei pidanud jäämagi - papa Želnin oli mulle ju vana tuttav, lausa vanaisa eest, uhke tunne oli. Mälberg pakkis meid oma vanasse žigulisse hunnikusse (7-8 tüdrukut ikka oli) ja nii me seal käisime. Täpseid aastaid ma ei mäleta, arvatavasti peale esimest ja teist klassi suvel need ringid toimusid. Ühtlasi saime Elva aiandus-mesindusseltsi liikmeteks puha. Ja Elva AMS sügisnäitusele olime Mälbergi juures toksinud reljeefid. Materjaliks tuhaplokk, mina tegin papa Želnini poolprofiili ja olin jube uhke, mu arust tuli hirmus hästi välja. Arvatavasti peale teist klassi suvel sai see kunstitöö tehtud.

Praegu ei oska enam ette kujutada, et mingid esimese-teise klassi juntsud käivad korra nädalas mõned tunnid mingi taadi juures teises linna otsas oma daaliat vaatamas ja mõõtmas ja...

Oli igatahes üks väga vinge vanamees, täpsemalt saab tema elust ja legendaarsetest tegemistest (Elva kooli kirjandusklassi loomisest, muuseumi asutamisest jpm) lugeda siin: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=elvapostip20141101.2.22

Muidu püüan Ulilas saagimas käia. Täna pidin ka minema, aga Lagle tiris mind hommikupoole Tartusse, et ma ta 3D joonistust näeksin (teemaks vanade eestlaste tähtkujud) ning ühtlasi käisin Rootsi Kunni (Sõbralt Sõbrale) poode pidi, et leida ideaalset tugitooli. Sest miks mitte. Ja leidsingi! Paarikümne rutsi eest sain täisnahkse (loe: oksekindla) tumepunase tooli, millel kõrge seljatugi (saab pead toetada), paraja kõrgusega käetoed ning lisaks saab jala peal keerutada. Kodus selgus, et toolil on üks trikk veel - selle saab väikse liigutusega lamamistooliks teha! Vau! Käisime enne Laglega uue mööbli poes ka, istusime muudkui toole läbi ja leidsin ühe, mis oli väga hea. Ainult 200.- maksis. Aga oksekindel punane oli tagumiku all sama hea ning Londonil ei ole kindlasti lamamistooli võimalust (ja lisaks on ta 10X kallim), nii et üks unistus on väga kiiresti teostunud. Eile õhtul otsustasin, et kui ma ikka head tooli tahan, siis milleks ennast pikalt praadida, lähen täna luurele, ja näe, seal ta mind ootaski!

Mõned pisikäigud olid veel vaja teha ja kui siis koju jõudsin, polnud veel kell liiga palju. Oleks Ulilasse jõudnud küll. Aga jube väsimus (linn ON väsitav) ja teiseks tumedad pilved ümberringi ringmängu mängimas. Praeguseks on sadu jälle järgi jäänud, kuigi tuul ikka tuulab nagu meeletu. Ah, vahetevahel on hea natuke puhata ka. Muidu saen omal väsinult mõne jäseme või muu jupi kogemata maha. Küll kõik tehtud saab, iga asi omal ajal ja järgemööda. Ulila töö tähtaeg on tegelikult alles taasiseseisvumispäev, nii et tegemata ta ei jää.

Jaanilaupäeval on plaan vähemalt pool päeva tööd teha (kui ilm lubab ja jaksan, siis saagima, aga kui ei, siis on ka lihtsamaid töid). Õhtupoolik, öö ja võibolla ka hommik on ette nähtud tulesid ja sõpru pidi hulkumiseks.

Kaunist jaani!

Laupäev, 16. juuni 2018

See ei ole karu






See ei ole põder ka, kuigi lille tagant paistavad sarved ja kõrvad.
Kui kuju tolmust puhastatud ja õlitatud saab, panen veel pilte. Lehis. Tööd alustasin juba sügisel, kuidagi väga venima oli jäänud.

---

Täna (pühapäeval) osalesin Valge Roosi karikavõistlusel. Ringmärk läks päris kenasti (278 silma nagu eelmiselgi võistlusel), läksin harjutuse teist poolt - siluetti - laskma neljandal positsioonil. Siluetiga kukkusin kuuendaks, ühtlasi oli see mu isiklik rekord - 541 silma. Kuna 8 esimest said finaali, sain minagi. Välja kukkusin finaalist esimesena, nii et kokkuvõttes 8. koht. Pole paha. Esimene finaalikogemus mul. Kuigi see urrima siluett ehk teisisõnu ilmuv märk on ikka veel üks mõistatus. Mis mõttes antakse ainult 3 sekundit käe tõstmiseks ja märgile pihta saamiseks?! Iga lask niiviisi eraldi, 7 sekundit punast tuld ja 3 rohelist. No pihta ma saan, aga mitte piisavalt keskele. Adrenaliini on ka tulejoonel natuke liiga palju, lausa jala võtab teinekord värisema. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Ja käsi teeb nende väga loetud sekundite jooksul mingeid imelikke mikroliigutusi, mida ta ei peaks tegema, tunne on selline, nagu loobiks lõdva randmega märklaua sisse nooli. Kuigi peaks olema nagu relssi mööda sirgelt ja kindla kiirusega liikuv jäikade liigestega hoob. No ei ole ju. Oeh. Kõigele lisaks loeti finaalis ainult tabamusi ja tabamuseks loeti silmi alates 10,2-st! Ma sain päris mitu ilusat üheksat, ka kaks 10,1-te, aga 10,2-tesid ja suuremaid tuli vähe. Kui vähe, ei mäletagi kohe.

Tulin võistluselt koju, näljane nagu hunt. Rebisin midagi hambusse ja panin kohe emaga Nõo poole ajama - tema 93-aastane sõbranna on väga kehvaks jäänud viimasel nädalal ja ema tahtis väga teda veel vaatama minna. Hea on, et käidud sai.

Lähitulevikku (3 nädala pärast) jäävad Eesti Meistrivõistlused. Siis tuleb pikem võistluspaus. Enne meistrikaid on vaja saagida puitu, valada erinevaid materjale ja hakata penoplastist kukke vormima. Et siis edasi sellele penole klaasriiet ja vaiku peale mätsida. Veel tuleb võtta maha Tartu näitus (1. juuli on viimane päev) ja viia Tallinna Botaanikaaeda. Kõigele lisaks oleks selle 3 nädala jooksul hea leida paar tundi trenniaega, siis võiks rahuliku südamega võistlema ja lustima minna - kui Tuhkatriinu teeb kõik tööd, mis teha kästi kahe nädalaga ära, saab ta natukeseks lasketiiru ka. Ja ehituse jaoks tuleb planeerida mõned tihedad tööpäevad. Aga küll kõik saab. Järgemööda.

Ma lähen nüüd direktoreid joonistama. Kolm on tehtud, kaks on teoksil, sügisesse jäävad ülejäänud 11.

Neljapäev, 14. juuni 2018

Pooleli

No ei ole ma mingi karumeister. Aga kui postkast lõpuks laekub, saan mõmpsiku päris valmis teha.

Aga muidu vehklen siin mitmel rindel nagu tumm leilis. Täna õhtupoolikul võtsin paar tundi täitsa vaba aega lihtsalt vedelemiseks ja väga imelik oli olla. Molutamist peab aeg-ajalt treenima, muidu kaob oskus täiesti.
Ega neid tegemisi nii väga palju olegi, aga hirmus erinevad on. Mõte hüpleb pidevalt 10 eri töö ja tegemise vahet ning seoses sellega on lühimälu (ja mälu üldse) hakanud päriselt ära kaduma. Vibuinstrueerimised, püstolitreeningud, võistlused, saagimised, kuke projekt, ehitustööd, kolimine (ja sorteerimine), direktorite portreede joonistamine ja kõigele lisaks palgatöö. Midagi oli kindlasti veel, aga kohe ei tule meelde...

---

Midagi meenus. Eelmise võistluse tulemused võiks ka ära märkida. Laskespordinädalal võitsin naiste arvestuses spordipüstoli (tulemus 10,7 silma). Õhupüstol scatti seadme küljes andis mulle 2. koha (10,3). Vibulaskmises jäin teiseks (32) Lagle järel (uskumatud 46 silma! on mul aga tütar!). Väikesekaliibriline püss lamades andis 8-9 tulemuse (10,6) ja sama püss lamades toelt 8. koha (10,4). Pole paha arvestades, et püssilaskmises oli jube konkurents, ma proovin seda ju ainult korra aastas, aga võistlesin tugevate tegijatega.
Tulemusi näeb siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20Lasken%C3%A4dal%202018-tulemused.pdf

---
Toredaid töid on tore teha. Vibuinstruktor on vahetevahel täitsa tore olla, saagimine on küll raske, aga siiski on äge, kui midagi hakkab valmis saama, joonistamine on ka haarav ja kolimist olen tegelikult juba aastaid igatsenud. Nüüd olen hakanud unistama tugitoolist. Sellisest ideaalsest, paraja pehme istealusega, mis on natuke tahapoole kaldu, kõrge seljatoega, mis on just selja järgi ja kuhu saab ka pead toetada, mugavate käetugedega. Tool, milles on hea käsitööd teha või raamatuid lugeda. Noh, tool ei ole ületamatu, selle ma leian. Aga toolist üksi on vähe. Vaja on ka päiksesooja põrandat, kuhu see tool asetseda ja parasjagu molutamise aega, et see käsitöö või raamat kätte võtta. Oh millal ma küll sinnani jõuan...

Kolmapäev, 6. juuni 2018

Laskespordinädal

Parem natuke Hilja, kui ei keegi (kaks päeva tagasi oleksin pidanud kirjutama). Laskespordinädal on alanud. Kuni pühapäevani on võimalik Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses oma käega katsuda sportrelvi ja vibu, märki lasta ja soovi korral ka võistelda. Uksed on avatud tööpäeviti kell 16-19, laupäeval-pühapäeval kell 11-15.

Täpsem info siin: http://www.elvalask.ee/uudised/elva-laskespordinadal-1
                 ja siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20XVIII%20Laskespordin%C3%A4dala%20juhend.pdf

Mina olen tiirudes instruktorina abiks homme (neljapäeval), laupäeval ja pühapäeval.
Olgu tuldud!