Kolmapäev, 31. detsember 2008

Uued asjad

Käesoleva ajaarvamise järgi viimane selle aasta päev. Ilus oleks tagasi vaadata. Sest uuel aastal seda enam ei viitsi. Tavalisel tagasivaatel ei tunne mingit mõtet olevat. Kuid kunagi mõned aastad tagasi käis Sol välja hea mõtte - lugeda kokku asjad, mida tehti - kogeti - tunti möödunud aastal esimest korda.

  • Läksin esimest korda elus segakoori laulma. Sellega kaasnes veel mitmeid "esimesi" - televisiooniskäik (Laululahing), Treimaniskäik (laululaager) ja varahommikune meri, mida nägin tõesti esimest korda elus. Nüüd ma mõistan, mida meremaalijad maalivad. Keskpäeval võib sellest ainult und näha.
  • Armusin basskitarri (teistesse pillidesse olen juba varem armunud).
  • Ostsin omale päris isikliku auto (varasemad olid mehega ikka kahepeale, rohkem nagu tema omad).
  • Hakkasin blogi pidama.
  • Ehitasin (peldiku).
  • Tegin mitu näitust korraga.
  • Tegin veel ühte-teist, mida pole siia sünnis üles kirjutada.

Kui miskit meenub, lisan juurde.

Pühapäev, 28. detsember 2008

Millises kihis?

Millises ühiskonnakihis elan mina? Morgie võttis teema üles ja küsis, miks elu veereb alati allpool keskmist. Ma hakkasin mõtlema, kuhu ma oma elu, elatustaseme paigutaksin. Noo... Majandulikult pole mind peaaegu üldse olemas. Tõeline vaesus. Aga millegipärast ei tunne ennast allpool mingit keskmist elavat. Ainult siis, kui tekib võrdlus inimestega, keda ma hästi ei tunne. Inimesed, keda tunnen, nendest tean, et miski pole kunagi nii kuld, kui väljastpoolt paista võib. Ja et alati on kusagil mõni tasakaalustav mure, haigus või raske saladus. Muinasjuttu selles mõttes pole olemas. Et said läbi hädade ja ohtude kokku prints ja printsess, lõid perekonna ja siis tuli üks suur roosa lõppematu mannavaht. Ei ole võimalik, kui ka on, siis seda pole näinud. Ma ei kadesta selles mõttes kedagi.

Kuigi - natuke stabiilsem majanduslik seis kuluks ära küll. Teadmine, et iga kuu tuleb kindlasti nii palju raha, et ma saan maksud makstud ja süüa ka. Seda kindlust pole olnud juba üle 10 aasta. Kui mul lapsi poleks, oleks elu hulga lihtsam. Ja tõenäoliselt oleksin ma hoopis teistsugune inimene, ei ole kindel, et ilmtingimata parem inimene. Ja õnnelikum ka ei pruugiks olla.

Niisiis, mul polegi kihti, kui majanduslik osa kõrvale jätta. Mingis mõttes ei olegi võimalik inimesi kihistada, kastidesse jagada. Sest kuhu paigutada rahaliselt rikas aga vastutuskoorma all kokku kukkuv mees? Või erakordselt askeetlikult elav aga samas muidu iseendaga heal järjel ja lihtsalt rõõmsameelne inimene? Olen kohtunud ühe miljonäriga, kellega suheldes oli millegipärast selline tunne, et olen temast rikkam. Kas meid oleks mingil adekvaatsel viisil üldse võimalik võrrelda?

See jutt ei vii kuhugi, piirid on vägagi hägused.

Lagle küsis, kord kui me saunas olime, kas saunas saaks ka elada. Mina selle peale vastasin, et muidugi, vanasti olid ikka saunikud ka, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas nad seal tegelikult elasid. Ja ma olen oma elust 4 esimest aastat saunas elanud. Tilluke toake, leiliruumist köök... Üks talv oli eriti külm olnud, ema jutu järgi oli kõva kütmisega saadud 15 kraadi tuppa, hommikuks oli jälle 5 kraadi... Käisin seda kohta paar päeva tagasi vaatamas, ei kujuta enam ette, kuidas me seal tegelikult elasime... Või kuidas nüüd sellistes tingimustes oleks elada... See on vähem, kui 30 aastat tagasi, kui meie peret oleks võinud sildistada "alla igasugust arvestust elukohas elavaks". Ja tegelikult olen ise ju 5 aastat tagasi kolinud ära peaaegu sama kitsastest ja külmadest tingimustest, kui lapsepõlve saunas oli. Ihastes suvilas elasime. Seinad hõredad, kamin kokkukukkumise äärel. Minu laste esimesed eluaastad. Kummaline on see, kuidas harjub nii ruttu ära suuremate ruumidega, korraliku ahjuga. Veevärgiga harjutaks ka ennast meelsasti.

Niisiis, päritolu järgi olen ma saunik. Nüüd olen jõudnud tõusikuks. Minu kasutada on koguni 3 tuba ja köök! Varsti olen lossi omanik. Vot nii.

Reede, 26. detsember 2008

Tühjus

Tühjus. Mitte midagi ei taha teha. Võiks ju õmmelda, kududa (kampsun on pooleli), joonistada, lugeda... Isegi teleka vaatamine on ju võimalik, kuigi ma pole päris tükk aega seda vabatahtlikult vaadanud. Ja sees on tühjus. Selline natuke närivat sorti, kergelt iiveldamaajav. Lapsed ütlevad selle tunde kohta, et on igav. Tegelikult pole. Lihtsalt midagi ei taha teha. Kui, siis ainult põgeneda. Internetti näiteks. Või otsida meeleheitlikult mõni sõber, keda päästerõngana kasutada. Et ei peaks oma tühjusega omaette olema. 

Tühjus on hirmus. Sealt võib leida mida iganes. Mõnikord on ennast tühjusse ära peitnud üksildus. Teinekord jälle kurbus. Vahetevahel leiab tühjuse soppidest lootusetust. Eks seal ole kõike muud ka, vaikust näiteks. Ma ei tea, pole kunagi julgenud päriselt sellesse tundesse sisse minna. Alati olen leidnud lõpuks mõne asendustegevuse ja kramplikult hoidunud sinna vaatamast, seda kuulamast ja maitsmast. 

Tegelikult pole tühjus selle kirjeldamiseks päris õige sõna. Pigem on see selline põhjendamatu, pidev, väike rahulolematus. Millega küll? Põhiliselt selle tundega, mis on. Veider, tunne, mis toodab iseennast ja on iseenda põhjuseks.

Kui nii vaadata, siis pole võibolla mõistlikki sellesse süüvida. Aga - kuna ma olen selle eest kogu aeg põgenenud, siis ma ju ei tea, millest tegelikult räägin...

Selline jõuluaeg siis. Istun kodus, Lagle on palavikus ja köhib ja nohub hoolega. Ise olen ka kohati kehvakene, vahel jagub jõudu, vahel ei jagu ja on pisike palavik. Nagu lõksus oleks. Ja aeg-ajalt käib selline tühi rahulolematus peal. Ja nõud on pesemata. Ja naeratada ei jaksa. Pistaks pea padja alla, magaks nii umbes järgmise aastani. Või kuni see tunne üle läheb. 

Võibolla tuleb see suurest pimedusest, päikest pole tükk aega näinud... Päev hakkab tänasest pikemaks minema, millal seda silmaga näha on, ei jõua ära oodata.

Homme on õe 45. juubel, kohustuslik (siiski mitte ebameeldiv) lühike külaskäik, tõbised lapsed jäävad koju. Homme on juba teine päev, kas ka teine tunne?

Kolmapäev, 24. detsember 2008

Tänu

Traditsiooniline surnuaiaskäik on tehtud. Käisin ja panin küünlaid, mõtlesin omi mõtteid ja kui kodu poole jalutasin, sain tagantjärele aru, et olin seekord eranditult viinud küünlaid inimestele, kellele olen sügavalt tänulik. Mõni neist on olnud tuttavam, mõni võõram, mõnega pole isiklikult tegelikult kunagi kohtunud. 

Ühe seigana meenus, kuidas papa Želnin on mulle mitmeid raamatuid kinkinud, pühendusega "vanaisalt". Tal endal lapsi polnud, mõnda eriti lähedast nimetas oma pojaks (nt. minu isa), seega mina olin lapselaps. Leidsin mõni kuu tagasi raamaturiiulist tema raamatu, kuhu oli pühenduseks kirjutanud: "Jää ikka looduse lapseks!". Mõistsin äkki, et see hea soe soov on mind tegelikult saatnud nii väikesest peale, kui ma mäletada suudan. 

Kõigile kahjuks küünlaid ei jagunud, haarasin neid üsna suvalise hulga kodust kaasa.

Jõulukaardiks võite vaadata seda, minu meelest on see üks parimaid pildilisi südatalvise vaikuse ja salapära edasiandjaid. Ja ma ei soovi teile midagi muud, kui seda, mis te ise soovite (ja võibolla neis piltides näete)!

Teisipäev, 23. detsember 2008

Stiimul ja teised asjad

Täna on suur päev. Minu ellu ilmus stiimul. Mitte see ora, millega galeeriorje ergutati kiiremini sõudma, hoopis väike armas ahjukene ärklituppa. Nüüd on seal soe ja hubane, vean oma maalitarbed sinna ja... Nüüd meenus, et tegelikult siis oleks justkui põhjust seal tööd tegema hakata... Seda on pikalt-pikalt edasi lükatud. Maalimist nimelt. Ahi ise on ütlemata sümpaatne, näeb välja nagu allveelaev. Või natuke teise pilguga vaadates väike vedur. Täiesti omaette isiksus. Nimi on ka, Miili.

Igatahes ma tänan kõiki armsaid päkapikke, kes on viimase nädala jooksul vedanud mulle 10 kilo sealiha (Onu Fjodori Eri), ahjukese, mandariine, õunu, viinereid, juustu, mahla, mune, juubelitordipulbri... Üks punase Žiguliga päkapikk surus mulle purgi mett pihku, kui tema müügiletist möödusin. Päkapikkudel on kõvasti tirimist olnud, mõned neist asjust pole sugugi kerged... Ma ei tea, kuidas päkapikke tänada, kõik need asjad on mulle vajalikud ja üldse mitte sellepärast saadud, et päkapikk punkte kirja saaks. Sihukesed hoolivad päkapikud. Mina hoolin neist ka väga. 

Aga kõige suurem rõõm on ikka Miilist, sest kõik muud asjad sööme me ära, ahi jääb alles. Loodan, et oskan seda vääriliselt hinnata ja mitte anda järgi laiskusele, hakata hoopis tööle.

Pühapäev, 21. detsember 2008

Pööripäev

Täna päev pööras. Nüüd on päike kolm päeva pesas veel, siis algab uus aasta, ühe võimaliku ajaarvamise järgi numbriga 10222.

Tänase päeva järgi võib ennustada jälle (nagu nii mitmetegi rahvakalendri päevade järgi). Et millised meeleolud täna olid, sellised saavad nad mõnda aega olema (näiteks järgmise pööripäevani). 

Mina olen päeva soodsalt veetnud, eile olin haigevõitu, täna oli juba terve tunne. Tegime lastega piparkooke, õhtul sauna. Päev möödus üsna meeldivas meeleolus, oodatud külaliste seltsis.

Neljapäev, 18. detsember 2008

Tsirkus

Kutt, kes sinu tulevikku ennustab, kadus ära ja meie boss on maruvihane. Loodame, et sul on õnnelik päev

No ma ei tea... Selline õnnelause pakuti mulle täna orkutis. Huvitav, kes neid välja mõtleb? Kas ta saab selle eest palka ka? Kui kusagil vabaneb selline töökoht, andke teada. Ma saaksin hakkama küll.

See on jälle selline töö, kus ei toodeta tegelikult midagi. Peale väikese närvikõdi. Mõnikord. Selliseid ameteid on tegelikult tohutu hulk. Näiteks Marco, tema ei tooda ju ka midagi. Mis toode on stripp? Mis kasu sellest inimestel on? Õige ammu on juba öeldud (milline rooma keiser, ei mäleta), et leiba ja tsirkust rahvale. Olgu, Marco on see tsirkus. Aga siis tuleb kohe mul see küsimus, kas mina teen ka tsirkust? Ma ei tooda ju midagi, mis kõlbaks süüa, selga panna, varju see ei anna ja ahju ei raatsi ka panna... Järele jääb tsirkus. Ja mina loodan sellele tsirkusele külge panna sügavamõttelisust ja ajalugu, pärimust. Või on kõik filosoofia, ajalugu ja pärimus samamoodi tegelikult tsirkus? Leib see ju pole. 

Teisipäev, 16. detsember 2008

Rahast

Mingi hull rahakriis liigub mööda maad. Inimestel on hirm. Minul on jätkuvalt nullseis, hea, et mitte eriti miinus. Ma olen sellega harjunud. Juba ammu. Nüüd näen, kuidas inimesed, kes muidu üsna kenasti hakkama said, räägivad langevast majandusest ja koonerdavad (ehk hoiavad lihtsalt kokku). Ja meeleolud langevad.

Õnneks, õnneks hakkavad lapsed ka juba aru saama, et õnn ei peitu ainult rahas. Ja see, kui midagi jääb saamata, pole veel maailma lõpp. 

Ja mina hakan juba nii pehmeks muutuma, et olen tõsiselt hakanud mõtlema linnaviletsusse minekust, kus oleks võimalik toimetulekutoetust taotleda. Selle mõttega harjumine võib muidugi veel kuid aega võtta.

Kõik on nii nagu alati on olnud ja ometi täiesti teistmoodi. Sain kuidagi kohustuslike kingitustega joonde, rahu tuli tagasi. Nüüd saan ma rahulikult vaikuses ja pimeduses istuda, kuulata esivanemate sosinaid ja hoida käes kallist kätt. Ma tean, et mu arved saavad lõpuks ikka makstud. Ja süda on soe.

Laupäev, 13. detsember 2008

Kõige pimedam aeg

Jõuluaeg on masendav. Kaur tuli eile  4. klasside jõulupeolt, tema oli ainuke kes pakki ei saanud. Kõik pidid tegema 50-kroonise loosipaki. Masendav. Kõigepealt mööda poode klassiõele kingituse otsimine ja siis see, kuidas ise ilma jääb...

Ja on veel asju, mida ma siia kirjutada ei taha. Lihtsalt masendav.

Kui ma kirjutasin jõuludest, kui kõige pimedamast ajast, siis ma ei mõelnud selle all mitte meeleolulangust, vaid aega, kus päike on üle horisondi väga napilt!

Ma ei saa öelda, et mul siin valgust üldse poleks, on küll. Inimesed on see valgus. Kui neid poleks, siis ei jääks vist muud üle, kui magada kevadeni nagu karu...

Neljapäev, 11. detsember 2008

Manring

Saabusin just parasjagu kontserdilt. Väikses kolkakülas Elvas käis Grammy nominent jne jne Michael Manring, basskitarrist. Selline legendi järgi muusikalise maailma alustalasid kõigutanud mees. Ma olen vist armunud. Mitte mehesse. Mitte kitarri. Neisse helidesse, mis nende kahe vahelt välja tuleb...

The Enormous Room

Adhan

Siia said paar meditatiivsemat lugu. Äkilisemad jäägu teiseks korraks.

Lisan: Panen siia siiski veel ühe loo, mis Elvas ka esitusele tuli. See pole enam muusika, see on juba puhas seks:

Helios

Laupäev, 6. detsember 2008

Jõul (õul?)

Kutsun kõiki pühapäeval, 14. detsembril kell 12 Tartusse, Taskusse. Siis meie suurepärane koor laulab seal. Ja samal päeval saab meid kuulata kell 16 Kambja kirikus. Kõik on oodatud!

Mainitud kontserdid on järjekordse saabunud jõuluhulluse osa. Õnneks, õnneks, õnneks ei laula meie kuigi palju neid kohutavalt ärakedratud jõululaule. Mõni üksik tuntum lugu on, aga niipalju on tundmata, et ühegi sõnad enne küll peas polnud. Esimene advendikontsert on antud, see toimus täna Uusna külamajas. Kuulajaid oli umbes 20, lauljaid samapalju. Akustika oli lausa fantastiline.

Aga jõul (õul?) ise on lähenemas kohutava kiirusega. Selline tunne, nagu ootaks kiirrongi ja ma pole päris kindel, kas seisan rööbastel või nende kõrval. Mäletan noorestpõlvest suurt rõõmu ja entusiasmi, kaunistamisvaimustust jne. See on juba aastaid kadunud. Ei oska isegi puudust tunda, tahaks hoopis vaikselt-vaikselt kusagil redus olla, hiilida kõrvale sunniviisilisest nänni üles riputamisest, kohustuslikest kingitustest, oksendamiseni kedratud jõulumuusikast... Söök, on üks väheseid  asju, mis mulle jõulude juures meeldib, ma lausa armastan jõuluaegset hapukapsast. Ja ise tehtud leiba. 

Minu jaoks on jõulud kõige pimedam aeg, tahaks endasse tõmbuda, vaikselt soojas olla, tulle vahtida, jalutada küünaldes surnuaiale ja mäletada soojalt-soojalt neid, kellest ma pärinen ja keda on sinna või ka mujale maetud. Elvas on isa, isaema, isaisa. Emaema on Saaremaal, emaisa on Ameerikas, Chicagos. Ja tegelikult meenutan ka nende vanemaid, mis sest, et ma pole nendega kunagi kohtunud. Mõnda hauda tean, aga see polegi nii tähtis. Oluline on, et ma mäletan lugusid nendest. See kõige pimedam aeg toob nad kuidagi rohkem välja, suures valguses neid ei näe - taju. Mida hämaramaks läheb, seda enam märkan neid mind saatmas. See on hea tunne. See ongi minu jõul.

Ja sellega ei sobi kuidagi kokku vilkuvad tuled, koledad poeuste kõrval vehklevad elektri-jõuluvanad, odavad plastmassist kuused, kohustuslik kingimaania, nõmedad äranuditud disney-muinasjutud, päkapikuhullus. Päkapikud võivad ju täitsa toredad olla, aga see kipub juba ka kommertsiks minema. Jõulufilmid on kohati täitsa armsad, aga mida aeg edasi, ei taha enam näha "Üksinda kodus"- laadseid filme. Kunagi käisime seda emaga kinos vaatamas, oli vahva küll. Aeg on edasi läinud, ma ei kannata enam seda sadismi. Eelmisel aastal nägin mingit lõiku, kus pahadele parasjagu jälle ära tehti, mul läks süda pahaks. Millegipärast "Kill Bill" ei aja südant pahaks...

Üks väheseid asju jõulude juures, mis täiesti pretensioonitult meeldib, on laulmine. (Välja arvatud ülalmainitud oksendamiseni kedratud laulud.) Meil on emaga armas komme tuletada meelde naiskooriaegseid jõululaule ja neid siis kahehäälselt laulda. Emal pole enam eriti häält, aga ikka on ütlemata soe hea tunne koos kõlada. Ja koor, mu armas laulukoor teeb jõuluaja ilusaks. Koor teeb muidugi kõik muud ajad ka ilusaks.

Jõuludeni on veel pisut aega, maania jõuab veel haripunkti saavutada. Võibolla jõuan mina siin ka seda veel kiruda. Praegu sai igatahes natuke kergem.

Teisipäev, 2. detsember 2008

Oma lugu

Loen Nirti musta masendust ja tahaks tormata talle ütlema, et ma tean! Ma olen seda tundnud! Ja siis hakkab äkki õudne. Sest meil kõigil on õigus oma loole. Just eelmisel nädalal kohtusin sõbrannaga, kellega, nagu ikka, rääkisime kuidas elu läinud on. Ja ma märkasin, kuidas ta ei suuda kuulata mind, vaid ainult peegeldusi enda peas. (Ta tunnistas seda ka ise). Aga ikka oli kuidagi õõvastav. Eriti see, et tunnen endas ära tihti sarnase käitumise. 

Ma saan aru, et saame tegelikult mõista teist inimest suht ainult oma kogemuse piires. Mida pole kogenud, on arusaamatu või ainult aimatav. Ja ikkagi tekib arusaamatu sund olla Kõiketeadja, Kõikekogenu, Lõpmata Tark. Ja samas ise üldse ei taha, et keegi minu elu kohta midagi ütleks, no kui, siis hästi. Kes halvasti arvata julgeb või siis lihtsalt teistmoodi, kohe hakkab kiiva kiskuma - kuidas ta julgeb?! See on minu elu! Minu ainulaadne elu! Ja mina tean, kuidas asjad käivad, küsige minu käest!

Tegelikult see asi nii hull ju ka pole, väike üledramatiserimine. Näiteks Kaarnaprouale ei oska ma küll mingit nõuandepoegagi anda. Mida mina sellises olukorras teeks, oskan veel kuidagi aimata. Mis temale parim oleks, kohe kuidagi ei tea. See on minu jaoks võõras maailm.

Mõni aeg tagasi tuli ema mu juurde jutuga, et näeb, kuidas ajalugu kordub. Ta mõtles sellega tema ja isa kokkusaamise lugu, võrreldes sellega, mis minu elus praegu toimub. Ma jõudsin selle peale korralikult ärrituda - ilus oli see ju alguses küll, aga kuidas nad hiljem omavahel läbi said, ei kannata kriitikat. Ma ei taha mingit ajaloo kordumist! Sarnasusi võib ju ikka leida, neid on rohkem kui küll. Aga ega erinevustest ka puudu ole. Ma tean, et olen üsna palju oma vanematelt pärinud/õppinud. Aga sellist lausa lolli allaheitlikkust, nagu mu ema omal ajal on aastakümneid aretanud, ei soovi oma elu osaks teha. Ja sellist põikpäisust ja jäikust (isa poolt) ka väldiks. See on nüüd see koht, kus ma hea meelega unustaks ära kõik sarnased elukäigud ja juhtumised ja elaks ise oma elu. Mul on täielik õigus oma elule ja loole. Arvake, mis tahate.

Loterii

Inimene reeglina ei taha olla üksi. Otsib kaaslast. Ja kelle ta leiab, saab teada alles siis, kui on elud juba üsna põhjalikult kokku seotud, nii et vajadusel uutele otsingutele minek on juba tugevasti raskendatud. 

Kui palju meil on üldse mõju oma kaaslasele? Julgen väita, et peaaegu mitte mingit, kui kaaslane ise seda ei soovi. Seega - saame täiskomplekti valmiskujul kätte. Ainult see, mis on pakendi sees, on pikaajaline üllatus. Algul ollakse ikka kenad, tuuakse lilli, kuulatakse teist ära, naeratatakse, lepitakse igasugu totrustegagi. Aga kas mees hakkab järjest rohkem jooma peale mõnda abieluaastat, kas naine tüdib mehest, keda tal ei õnnestunud enda käe järgi kasvatada ja muutub õelaks, seda ei tea ette keegi. Loterii.

Vahel tundub see nagu peaga järjekindlalt vastu seina jooksmine - üksi on halb, otsin seltsilise - oh, nüüd läks koos veel halvemaks, nüüd on hädatarvilik temast vabaneda. Ise nii õnnetu. Ikka ja jälle. Palun, palun näidake mulle mõnda paari, kes omavahel inimlikult läbi saavad! Praeguse seisuga tean oma kümnete tuttavate hulgas kahte paari, vähemalt välja paistab nii. Ümberringi käib pidev rahulolematus oma suhtega, ikka on mingi jama, kas see peabki nii olema?  Kõike leidub, alkoholismi, suhtekolmnurki, töönarkomaaniat, muidu lahku kasvamist ja võõrastena koos elamist... Õnnelik või vähemalt rahulik kooseksisteerimine on tõeline haruldus.

Kas on võimalik olla koos teise inimesega ja leppida temaga just sellisena, nagu ta on? Ja mitte luua vastastikku teineteisele vaatamiseks ilusaid maske endast, nii et tõeline nägu alles hulk aega hiljem välja tuleb? Teoreetiliselt ju on. Praegu mulle tundub, et ka praktiliselt on (kas ma eksin, seda näitab aeg).

Järjest rohkem meeldib mulle jälgida vanapaare, kes on üksteise nurgad maha lihvinud, astuvad kangete kontidega tantsupõrandale ja on vaimus jälle noored. Ja tihti on seal näha hoolimist, teineteisega arvestamist, kokkukasvamist. Võibolla on ka nende peredes alkoholiprobleemid, õelust ja muidu ussitamist, seda ma ei tea. Nemad ju hakkasid kunagi samamoodi koos elama, teadmata, kes teine tegelikult on. Võibolla on nad oma jamadest juba välja kasvanud.

Olgu loterii meie vastu lahke, nii et sobiva seltsilise otsimine eluisu ära ei võtaks! Ja natuke tervet mõistust kulub ka hädasti ära. Vähemalt nii palju, et näeb ära, kas kaaslase kandidaat "on" või "loob muljet". Ja julgust mitte valetada ennast ilusamaks, targemaks, paremaks, leplikumaks... Ja mitte lasta ennast juhtida hirmust jääda üksi. Sest lõpuks on üksiolek palju parem variant, kui kehva kaaslasega. Ja lõpuks usaldada ja austada nii ennast kui ka teist. Armastusest ma seekord ei kirjuta.

Esmaspäev, 1. detsember 2008

Vaimusilm

Homme riputan üles järgmise näituse Elva raamatukokku. Joonistused vaimusilmast. Pildistada pole neid veel jõudnud. Pidulikku avamist ei viitsi seekord teha, kuigi raamatukogu juhataja oleks vist nõus isegi midagi korraldama. Aga mul pole kellelegi ette öeldud ja paaritunnise etteteatamisajaga ei aja küll keegi end kohale.

Niisiis - soovijad saavad Elva Linnaraamatukogus alates homsest aasta lõpuni näha vaimusilmi. (Kujunäitus on seal selle nädala lõpuni.) Ise olen tulemusega üsna rahul. Kuhu silmad uuel aastal edasi rändavad, ei tea veel.