Neljapäev, 16. september 2010

.

lõug kadund hammast taga nutab
ja hing see leinab kadund päevi
ja luuletada ma ka ei oska.

Sellest, mis hinge peal on, ei saa kirjutada, rääkidagi ei saa. Ma ootan ja ootan, isegi KohviPaks ütleb mulle, et pole midagi muud teha, kui oodata... Aga mina hakkan närviliseks minema, tahaks midagi ette võtta! Midagi muuta! Midagi otsustada, parandada, ehitada! Ja sellesamuse ärevusega kipun kõike hoopis untsu keerama, nii et varsti pole võibolla enam üldse midagi isegi oodata mitte...

Eriti paradoksaalne on see, et kunagi mõne aasta pärast hindan praegust käesolevat hetke võibolla koguni kõige õnnelikumaks... Ah, kes teab! On ju ka olnud neid õnnelikke aegu, mida nüüd tagantjärele tunnistan enesepettuseks - suure õnne varju all on olnud suur valu ja suur kurbus ja veel suurem hirm.

Millest kõigest mul praegugi puudu pole.

2 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Praegu on igapäevast õudust nii palju ümberringi, see levib katkuna ja nakatumine tundliku olemusega inimeste jaoks pole raske. Sügis ja kevad on rasked ajad, need tuleb kuidagi üle elada. Vahel ma mõtlen, et need üle elamised on mind nii ära tüüdanud, et kaob üldse eluisu ära.

Väike Nõid ütles ...

ooooootamine tekitab imelikke tundeid. Väga midagi oodates lähebki kogu aur ootamise kui tegevuse peale. Oodatud asja/isiku saabumisel-jõudmisel pole enam grammigi jaksu selle kõigega tegelmiseks. Järgnebki sügav rahulolematus. Vähemalt mul kipub see nii olema.