Laupäev, 23. juuli 2011

Töh-öh-ööl...

Ma pole esmaspäeva õhtust saati koju saanud. Homme hommikul siis alles.

Olime õetütrega Europeade külaliskollektiivide ööbimispaigas valvuriteks. Meie koolimajas (Kroonuaia kool) olid puhta lätlased ja leedukad. Vabatahtlikud abilised olid ka leedukad. Nii et keelepraktika oli väga hea. Ei, siiski mitte läti ega leedu keele praktika, esialgu piirdusime inglise ja vene keelega. Aga uneajaga on jätkuvalt kehvasti, jagasime kuidas jagasime, aga ikka saime mõlemad kuidagi väga vähe magada. Päeval oli nii ropult palav, et ei suutnud, rääkimata pidevast tänavamürast ja trallitavatest rahvamuusikutest ja tantsijatest. Ja ööaeg on ikka veel liiga lühike, et mõlemale oleks väljapuhkamiseks jagunud. Aga noh, suveööde kohta öeldakse, et need ei olegi magamiseks mõeldud. Väsimus tekitas sujuvalt uduse õhkkonna, nii et üritasin autovõtmega peldikusse minna (õetütar pidi ennast puruks naerma) ja täna hommikul peale paari tundi und, kui Jaana mind üritas üles ajada, rääkisin talle vastu midagi sellest, et vaadaku, et peas sammalt poleks... Nii väsinud, et ma sonima hakkaksin, pole vist elu jooksul veel olnud.

Seltskond oli lahe, balti naabrid said omavahel kenasti läbi, laulsid, tantsisid ja trallitasid poole ööni ja keegi ei kaevanud, et ei saa magada. M.H.G-s oli juba esimesel ööl kutsunud majas magada tahtnud grupp politsei teisele õues harjutanud grupile (mis rahvused omavahel ei sobinud, ei tea). Meil oldi üldiselt üsna sõnakuulelikud, peale esimest seletamist lõpetati mööbli õue tassimine, suitsetama mindi ka kenasti kooli peauksest kaugemale. Õllejoojad kadusid ka majatrepilt peale meie seaduste tutvustamist - kooli territooriumil ei või alkoholi tarbida ega tegelikult ka suitsetada. Ega sellegipoolest midagi tegemata jäänud ega ükski õlu joomata, peaasi, et kellelegi liiga silma alla ei sattunud või politseipatrullile vahele jäänud.

Esimesel ööl laulsid leedukad oma rahvalaule... Ahh... Teise kontserdielamuse sain eile, kui lippasin korraks linna peale ülikooli aulasse vokaalansamblite kontserti kuulama. Sardiinia mehed tekitasid lausa sakraalse õhkkonna, peaaegu oleksin nutma hakanud neid kuulates. Seda esinemist ma kahjuks ei kuulnud.

Ah jaa, mulle üritati üht meie koolimajas ööbinud lätlast meheks sokutada, aga ei läinud läbi.

Veel oli vahva elamus see, kui eile õhtul politseibuss treppi sõitis, kohe kõhedaks võttis, et mis nüüd?! Aga bussist tuli maha lõbus seltskond lätlasi, naised musitasid lahkeid sõidutajaid andunult ja nende saatjana tulnud mees-lätlane osutus ka politseinikuks. Niisiis vennastumine. Enne bussist väljumist haaras lätlane veel noa ja sööstis eestlase käsivarre kallale ning nülgis sealt eestlase lahkel nõusolekul tüki riiet, politseimärgiga. Kõrvalseisjad irvitasid, et striptiz. Tuli välja, et lätlasel on komme vahetada märke igas paigas, kuhu satub. Inimesed koguvad tõesti igasuguseid asju... see ei ole üldse kõige hullem kogumisartikkel :)

Tartust tulin otse päris-tööle, kus on invasportlaste laager. Ja homme peale tööd, kui ma magamatusest ära ei minesta, oleks ilus minna ema sünnipäeva tähistama. Olen sellega niigi juba paar päeva hiljaks jäänud.

Lapsi pole ka tükk aega näinud, mõne päeva olid nad isaga, nüüd on küll kodus, aga seal pole jälle mind... Tõenäoliselt on nad selle 10 päevaga pool meetrit pikemaks (ja minust üle pea) kasvanud. Hea, kui nad üldse ära tunnen.

---

Mida teha, kui silm enam kuidagi lahti ei seisa ja kipun toolilt maha kukkuma? Kell on alles 6, kuidas ma ülejäänud 15 tundi tööülesannete kõrgusel püsin? Naelapadi istmiku alla?

---

Tuli Tõives, hää inimene ja jootis mulle sisse segu nr.1. Mis iganes see ka polnud (maitses mingi tundmatu marja mahla moodi, võibolla väikse promilliga, täiesti joodavalt), tõesti on parem!

Selline laager, nagu praegu on, on väga maailma avardav. Õppida mitte imestama inimeste erinevuste üle. Mitte imestada kätetute ja jalutute üle, meetripikkuste inimeste ja tummade üle... Kõik nad on inimesed nagu meiegi, mis sest, et igapäevases elus nendega suurt kokku ei puutu. Mees, kes ainult hädavaevalt oma käsi suudab kontrollida, et oma soove segase käekirjaga üles kirjutada, sest ta ei räägi ja ma ei ole veel suutnud mõista, kas kuuleb. Žestide keel muutub äkki väga väljendusrikkaks. Proua, kes ratastoolis ringi vurab, uhke kübar peas ja selg sirge, väärikam, kui enamik jalulkäijaid. Noori ja vanu... Mõnelgi neist on suurepärane huumorimeel, sära silmis ja olen kuulnud nii mõnegi uue anekdoodi. Eriti kelmikad on muidugi vanamehed.

Täna mulle inimesed meeldivad, kõigi oma kõverustega. Hoolimata väsimusest, mis vaatamata Tõivese imesegule nr.1 ikka lõpuks tagasi tuleb. Oma osa pehmel meeleolul on ka muidugi põgusal kohtumisel kallimaga - töö on viimasel ajal kohtumiste ajad hõredaks ja auguliseks söönud, seda hinnalisem on iga minut teineteise seltsis. Võimalus silma vaadata on luksus.

Teisipäev, 19. juuli 2011

Saaremaalt

Eluga tagasi. Oli väga vaikne ja tõeline puhkusereis. Magasin kämpingutes nagu kott ja küllalt suur osa bussisõidust kulges ka õndsates uinakutes. Saaremaa teed on siledad ja teeäärsete põõsaste vilkumine vägagi hüpnootiline. Ärkvelolek aga oli mõnusates vaiksetes mõtisklustes, meremeditatsioonides, sillerdavates õhtuvalgustes... Neist kirikutest, mida külastasime, olid armsaimad Karja, Pöide ja Muhu Katariina kirik. Meetripaksustest kivimüüridest ei õhkunudki külma, õhus oli muistsete aegade hõngu, mis ometi vägagi tänapäevane tundus. Pöide kirikus ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja ka laulsin natuke, kui suurem sumisev punt rahvast välja oli läinud. See kõla jäi hinge. Kummalisel kombel ei tundnud minu paganlik hing neis paigus võõristust.

Räägin küsijaile, et käisin Saaremaal, jutust tuleb välja, et mu ema on saarlane. Selle peale kohe arvatakse, et see oli siis nagu koduskäik? Ei, ei olnud... Jah, ma olen varem mitmeid kordi Saaremaal käinud, ma mäletan sealset loodust, sugulaste talusid, ema lapsepõlvekodu... Aga see ei ole minu maa. Mina olen ka seal lihtsalt võõras, kes juhtumisi võibolla natuke rohkem paika teab ja tunneb, kui suvaline mandri-inimene. Ja muud ei midagi. Kodutu. Sel korral käisin turismireisil, sugulastega kokku ei saanudki, eks see ka aitas süvendada kodutuse tunnet. Olingi lihtsalt... turist...

Nüüd olen tagasi, tööl-tööl-tööl kahes eri kohas enam-vähem ilma vahedeta, lihtsalt varastades uneaja-killukesi. Päriselt puhata saan alles pühapäeval. Väsimus on peale esimest peaaegu magamata ööd juba kummitamas, avaldub halvasti juhitavate kurbusehoogudena. Aga selle pingutuse järel saan ma maksta üüri ja osta talvepuud. Talvepuude nimel elab selle nädala üle küll.

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Õnnitleme

Õnnitleme

Teie poolt ostetud lotopilet võitis 5.19 EUR. Raha makstakse kümne tööpäeva jooksul Teie pangaarvele.

Eesti Loto.

--

Nii armas, tunne on, nagu oleks saanud vähemalt 519.- EUR :)

Ühtlasi annan teada, et lähen nädalavahetuseks Saaremaale. Seega ärge mind enne esmaspäeva otsige, vähemalt mitte siit.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Laager

Veel üks. Sel nädalavahetusel tegime lärmi mitte saagide, vaid oma kõridega. Laululaager oli. Treimanis, juba 4. korda järjest. Esinesime jälle Kalurite päeval. Minu jaoks oli kõik kuidagi kahvatum ja lahjem, kui läinud aastatel. Tore oli ikka, laulda sai, tantsida sai, päevitada sai, ujuda sai nii päeval kui öösel... Aga sära, erksust ja kirge oli minu jaoks vähem, kui varem. Võibolla on asi minus.

Ja kui juba virisemiseks läks, siis ei saa mainimata jätta, et põrandal oli kole kõva magada. Teistel kõigil (peaaegu kõigil) olid moodsad täispuhutavad madratsid (mis küll enamuses juba katki olid ja hommikuks sossid), mina üksi magasin nagu tola poolesentimeetrisel matkamatil. Hommikul kurtsin, et kõva oli, mille peale teadjad imestasid - kõva pidi ju hea olema? Liiga kõva oli... Mehed naersid nagu koerad.

Juhtus ka üht-teist uudset, näiteks oli ühel meie kallil kooriliikmel sünnipäev (seda on ikka enne juhtunud) ja me laulsime talle (ka seda on varemgi juhtunud). Kuna dirigent oli selleks hetkeks meie seltskonnast lahkunud, andis hääled Mait (mida ta on ka varem teinud, aga mitte selle laulu puhul) ja me laulsime. Kõvasti. Ja väga-väga valesti. Sellist kassikontserti pole meie koor varem teinud. Igaüks hoidis oma etteantud partiist kümne küünega kinni, mis oli ju muidu hea, aga lähteandmed olid paraku nii valed, kui need üldse olla said. See oli elamus!

Ja siis me käisime poole kooriga keset ööd ujumas. Sihukest näkiparve pole isegi minu silm varem näinud. Hoidsime kõik Valduri sappa, seal tundus vesi millegipärast soojem, kui mujal. Ei tea, millest küll?

Siis kutsus kallis koorikaaslane ja majaomanik mind üüriliseks ühte majakesse Pööritsa külas, mida eelmisel kevadel jahtisin ja tookord kahjutundega siiski loobusin. Asjal on mitmeid poolt- ja vastuargumente, igatahes olen ma korralikus segaduses. Pealegi on mul viimasel ajal järjest süvenenud kodutuse tunne, mis kisub pinnale igasuguseid huvitavaid (ja enamasti üldse mitte meeldivaid) emotsioone. Ja selle järel küsis Mait, kas ma Ingrid Lukast olen kuulnud? Ei, ei ole... Ja Mait pani plaadi mängima...

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Kiretu

Vastseliinas käidud, saetud, trummigi löödud. Mingil salapärasel põhjusel on jube apaatia. Võiks ju olla suur ja särav rõõm valminud kujudest, suurepärasest seltskonnast, kellega saangi kokku korra või paar aasta jooksul, aga ei, on lihtsalt ükskõik... Mitte halb, aga ka mitte hea. Teen neid asju, mis varem on vägagi suurt rõõmu teinud, lihtsalt kuidagi ära...

Alati on midagi viga. Küll on emotsioone liiga palju, küll liiga vähe, maa külmunud ja kärss kärnas.

Käisin läbi ka Siksäläst, kus veel 3 aastat tagasi suvitasin ja mis on viimase 15 aasta jooksul olnud ainuke koht, mille olen tundnud olevat kodu, kus ise oma vabast tahtest niitsin, saagisin, võtsin võsa maha, koristasin, ehitasin peldiku jne. Nüüd oli see lihtsalt üks koht teiste kõrval, ei mingit nostalgiat. Minu elus pole hetkel enam ühtegi kohta, millega oleks tugev emotsionaalne seos, ühtegi tegevust ega ühtegi inimest, mis/kes tekitaks kirge. On ainult üks erand. Hea, et seegi on, muidu ma ühel hommikul vist ei viitsikski enam ärgata.

Inimesedki... on ju armsad. Sealsamas Vastseliinas oli mitu vägagi lähedast inimest, keda harva näeb. Me kohtume, soovime üksteisele head ja läheme jälle oma teed. Kunagised lähedased jäävad vähehaaval järjest võõramaks. Igaüks elab oma elu, kokkupuutepunktid on järjest juhuslikumad.

Üldiselt mul ei ole midagi selle vastu, et mu ümber ei olegi kogu aeg suurt parve inimesi, et ma ei emotsioneeri pidevalt (kui mõni sesoonne atakk välja arvata - viimane oli jaanipäeval), aga nüüd on tekkinud see küsimus, et kui mul ei ole millegi vastu kirge, kui mind miski päriselt enam ei huvita, mille nimel ma siis elan? Mis on see, mis annab mulle tunde, et ma olen elus inimene? Ma võiksin olla ju samahästi metsas pehkiv üksik känd. Näiteks.

Nii ma siis lubangi endale olla ogar, et see ainus kirg jääks. Mis mul muidu südant löömas hoiab?