pühapäev, 28. märts 2010

Mõte

Lapsed on vahvad. Täna oli lastekodus ringitunnis teemaks päike ja üks poiss(!) joonistas 2 päikest, poiss-päikse ja tüdruk-päikse, nende vahele hulga südameid ja seletas, et päiksed on armunud...

Kodus aga seletas tütreke, et tal on miljon küsimust, millele ei oska keegi vastata... Näiteks: kui suur on universum? miks on olemas gravitatsioon? miks me oleme olemas? miks talle meeldib kollane värv? miks ta sündis just sel ajal, mitte varem ega hiljem? ...

Ise just mõtlesin enne, et kirjutan paar sõna eksistentsialistlikest probleemidest... Ja siis kohe müraki sellised küsimused...

Põen ise (ikka veel) aeg-ajalt eksistentsialistlikku kriisi, täna hommikul sain ühest hoost jälle üle. Ja mõtlen nüüd tasapisi tagantjärele, et küll võib olla elu neil inimestel lihtne, kes selliste küsimuste peale unes ka ei tule. Olen kunagi kuulnud ühe elatanud inimese vihast arvamust, et mis küsimus see elu mõte ka on? Elu mõte on ju töö! Eeee... misasja? Minu jaoks pole sellel väitel mingit arusaadavat alust, sest see tähendaski ainult seda - töörabamist olemasolemise nimel (söök, soe, kehakate jne). Mitte õppimist, mitte kultuuriga tegelemist, mitte raamatute lugemist, mõtisklemist, arutlemist. Ei, need ainult segavad elu mõtte "töö" teostamist. Aga mille pagana pärast ma üldse olemas olema, endal hinge sees hoidma peaks? Elan selleks, et töötada ja töötan selleks, et elada? Arumaeimõista, miskit oleks nagu puudu...

Huvitav, kas ma üldse kunagi saan üle neist küsimustest? Kuidagi väsitav on juba... Puberteet pole veel õieti lõppenud, juba keskeakriis käes (peale mida on vist kohe seniilsus tulemas). Kes ma olen? Miks ma olen? Kas? Aga tegelikult? Aga kuidas? Mismoodi ma sellest aru peaksin saama, nii et mingi arusaadav ja vastuvõetav mõte ka oleks? No ja kui ühest küljest vaadata, siis on nii, aga seda võib ju ka hoopis teisiti võtta...? Ja, nagu on selgunud, on kõik, absoluutselt kõik tegevused kuidagi nende ogarate küsimustega seotud. Noh, hingamine ja peldikus käimine ehk välja arvatud, need on rohkem refleksi tasemel.

Et nagu... milleks peaks voodi alt tolmu võtma, kas see pole lõppeks ükskõik? Ja ausalt, mingit vahet pole, mida ma omale näost sisse ajan/ei aja. Sest vahet pole, kas ma olen ja kuidas ma olen. Kas põhimõtteliselt on üldse mingit vahet, mida ma teen või ei tee? Milleks ma peaksin hommikul voodist välja tulema, kui ma ei saa aru, miks ma üldse elan? Miks peavad inimesed kogu aeg riideid kandma (ka siis, kui pole vaja kaitset ilmastiku eest)? Kas ma olen hull, kui ma ei taha alluda mulle ogaratena näivatele tavadele ja otsin nende tagant mingit mõtet?

Kes ma olen? Nagu ühes Jackie Chani filmis: Huu ämm aiiiii?!

Gunnar Aarma olla öelnud mõni aeg enne surma, et elul ei olegi mõtet. Väga usutav. Võibolla peaks sellest mõtte-otsimisest loobuma ja lihtsalt elama... sest mis mul ikka muud üle jääb? Mõtet pole, aga elu on. Asi seegi.

esmaspäev, 22. märts 2010

Porireportaaž

Seoses kaevetööde ja algava sulaga on Elva muutunud tõeliseks pommiauguks. Tänavad on muutunud karstialaks, autoga ei julge enam ammu sõita, jalagi liikumisel tuleb võtta tarvitusele abinõud (eriti pimedal ajal). Iga päevaga sulab tänavatesse järske lõhandikke juurde.

Soovitav on istuda kodus (või veel parem kusagil Elvast ära) ja mitte koperdada mööda eluohtlikke tänavaid. Kui siiski on vajadus minna tänavale, on seda soovitav teha kas rasketehnikaga, mis veab ennast igast sõnnikust läbi, või helikopteriga. Kui siiski on vajadus liigelda, aga eelpoolnimetatud varustus pole kättesaadav, on hädavajalikud kalamehekummikud ja selline ritv maapinna kõvaduse testimiseks, nagu soos tarvitatakse.

Ühtlasi kuulutan välja padjaklubi, toimuma saab see siis, kui siin enam katastroofiala pole.

pühapäev, 21. märts 2010

Käes

Niiviisi. Kevad on nüüd siis ametlikult käes. Algas Rokkmakaami kontserdiga, Mustonen kepsutas viiuliga vahvasti keset lava ja tema jüngrid puhusid veidrat ja vähem veidrat häält tegevaid pasunaid, muu seltskond maadles trummide, elektrikitarri, kontrabassi ja elektrioreliga. Rütmid põhiliselt türgipärased. Jalg hakkas tatsuma, käsi patsuma, suure vaevaga hoidsin ennast kinni tooli küljes. Vat sealt oleks tõesti plaati kaasa tahtnud, aga nad ei andnud. Ju vist polnud...

Varasemad aastad olen püüdnud kevadet ka kuidagi pidulikult vastu võtta ja jälgida, mida see päev ennustab eelseisvaks perioodiks. Seekord paistab õite kirglik aeg tulevat, tundmatute ja väga kaasahaaravate rütmidega. Saame näha...

laupäev, 20. märts 2010

Kevad

Täna algab kevad, nagu armas Y targalt ennustas. Nüüd tõesti hakkan ma uskuma, et talv ei olegi igavene! Emotsionaalses plaanis on käsil ka järjekordne jääminek, aga see pole midagi erakordset, mul on see küllalt tihti.

Leidsin omale uue hobi - käia vaatamas tühje maju ja talukohti (isegi vundamendist piisab). No see hobi on mul juba aastaid olnud, aga nüüd siis tean ise ka, et mul selline kiiks on. Jube lihtne on mind liikuma saada - ütle ainult, et seal ja seal on tühi maja ja mina torman ummisjalu kohale, justki mõnda vaatamisväärsust kaema. Lisa veel juurde mõni kaval vihje (et koht on kuidagi saadaval või et ma sinna sobida võiks) ja mind ei peata enam miski... Kuni seisan jälle põlvini lumes ühe laguneva talu õuel ja saan ise ka aru, kui mõttetu see lootus tegelikult jälle oli... Mul on sihuke tunne, et olen juba pikalt kusagil kaugel maal, jube koduigatsus on... Ja ma ei tea, kus see kodu olla võiks. Tõenäoliselt mus endas. Kopsu ja maksa vahel. Kuidas ma sealt nii ära kaugele olen eksinud?

Aga kevad tuleb. Lumi sulab usinasti ja mu aia taha kaevatud mulla, liiva ja savikamakad muutuvad sujuvalt kleepivaks poriks. Muidu tunneksin ennast ehk kuidagi häirituna, aga peale ürgtalve on see ainult rõõm!

Tänasest on päev pikem, kui öö. Valgust rahvale, ütles purjus mees ja lõi koolimaja akna sisse... ei, mitte seda ma ei tahtnud öelda... Päikest!

neljapäev, 18. märts 2010

Maavärin

Need kuramused jõudsid oma kaevamisega siia, minu maja ette. Interneti kaabel on (veel) terve. Jõle pikk tööpäev on neil, alustasid punkt 8 hommikul ja pole veel lõpetanud (20.51 näitab kell).

Hull väsimus käib peal. Kui nad ainult ei kolistaks ja väristaks nii palju, magaksin veel rohkem... Muidu võiks selle tümistamisega äragi harjuda, aga nad ei suuda ju pikka pidevat mürinataset hoida, ikka pool minutit kolinat ja 10 sek vaikust...

Kellele seda vaja on? Veel aasta tagasi ma ootasin veevärki, aga kui nüüd torud tõesti siia on jõudmas, meenub Ihastes elamine. Suvi läbi kaevati, nii et kojugi ei saanud autoga, aga vett majja... mina jõudsin enne ära kolida. Ma ei usu, et ma seda veevärki siin majas näen.

Paluksin alandlikult öörahu!

Ja kui juba kaebamiseks läks, siis paluks lund enam mitte saata! Ma olen selle talve normi juba täis rookinud. Ja külmast on kah siiber. Sinililli!

Ma siin hädaldasin ja nõudsin, millal kevad tuleb!? Ja armas Y vastas: "Ma võin sulle täpselt öelda. See on ülehomme. Aga muude asjade kohta ei saa midagi öelda." Ohhh, tuleks ta ometi... Puukuur on kohutavalt õõnes...

Väljas tuiskab kergelt, on imeilus detsembriilm. Maikuu ei tule vist enam kunagi...

neljapäev, 11. märts 2010

Moka-Märt

Kohalik Konsum (vahel ka Säästumarket) harib mind elu olulistes küsimustes. Krabanud just korvi igapäevase piimakese, möödusin teel kassasse Kroonika jt reklaamlehtedest. Ja mis ma näen! Lihtsa Elu Triinu lahutas Kalossi Kaarlist! Ei, ikka Dressi Toivost! Kuidas ma selle teadmiseta siiani küll elanud olen?!

Selle asemel on minu väikeses peakeses mõtted akvaariumi arendamisest. Teisipäeval tõin teise Ancistruse ja ühe taimekese juurde, plaanin võtta ka mõne neooni. Akva on mul ju tibatilluke, palju sinna elukaid ei mahu. Ancistrusele on siiani nimi panemata, tegelikult ma ei tea veel, mis soost ta on - liiga noor veel, habet pole... Võibolla oleks Dressi-Toivo sobiv? Või siis ikka mitte, liiga armas ja häbelik kalake... Noh, küll ajapikku selgub, kas ta on Lutsutaja-Liisa või Moka-Märt. Sobiks ka Kurgi-Karlotta ja Imuri-Imbi. Kuigi Juurika-Juhani üle oleks parem meel, naissoost isendile sobiks maskuliinsem seltsiline. Pildike pisiloomast:



Ps. Kes põrguline on Dressi-Toivo? Mitte, et ma seda väga teada tahaksin, aga noh, nii üldise kultuurilise harimise mõttes võiks ju teada? Või siis parem mitte?

Saapad

Morgie uhkustas oma uute käimadega, sellega meenus mulle, et mu jalatsikapis on ühed kenad täisnahast mustad saapad. Alla on kirjutatud 38. Kõrge säär. Lukk siseküljel. Väga vähe kantud. Ja - 8cm konts, mis teeb mul nende kandmise võimatuks. Nii et annan nad esimesele soovijale ära. Ja ausalt, pilt ei tulnud kõige paremini välja (ei tea, mis viisil oleks kõige õigem enda jalgu pildistada?), aga mingi mulje ikka saab.



Ps. Tolm saabastelt on eemaldatav, kriimustusi ka pole! Talla alla on kirjutatud Bresley Shoe Company ja sisse Barratts.

pühapäev, 7. märts 2010

Pesupesu

Tolgendasin terve nädalavahetuse maale läinud sõbranna kodus, pesin oma pesu ja kütsin tema maja. Ja mõtlesin. Kurat võtaks, ma olen surmani tüdinud kerjamast ennast kuhugi pesu pesema, pesumaja ehmatas ka poolsurnuks. Kõige odavam pesupesu hind on 20.- kilo, siis saan märja pesu kätte. Juba jõudsin seal 200.- eest pesta, rohkem nagu ei raatsinud enam... ja see ports polnud kuigi suur. Minu eelarvesse ei mahu pesta tonni eest kuus pesu. Kui peseksin nii tihti, nagu normaalsed inimesed seda teevad, siis 2000.- eest. Paari-kolme kuu pesupesu hinna eest saaksin osta oma masina, kui ainult oleks mõni toru, kuhu seda ühendada...

Käsitsipesust ma üldse ei räägi. Seda võib tittede puhul rakendada, aastani pesin oma laste pesu käsitsi, aga edasi ei jaksanud. Siin majas pole käsipesu tingimusigi, köögis lödistada pole võimalik ja saunas pole elektrit. Küünlavalgel saab ainult südame täis ajada ja aretada välja peitusemängu plekkidega pesul. Pealegi ma lihtsalt ei salli näiteks voodipesu või teksade käsitsi nühkimist ja eriti loputamist ning väänamist.

Mängisin koduhoidjat ja mõtlesin, mida ma siis tahan. No tahan üürikast ära. Oma kodu, kust pole kellelgi õigust välja tõsta, kui tuju tuleb. Oma vett ja oma pesumasinat (musta pesu vedamine mööda linna muutub aasta-aastalt järjest nõmedamaks). Ja kujutlesin, et midagi sellist - parasjagu avarust, mõned mugavused, võiks olla minu kodu... Ei suutnud kujutleda. Ma olen nii kaua ringi lipanud mööda üürikaid, et ei julge enam uskuda, päriselt uskuda, et mul võiks olla OMA KODU. Justkui ma poleks oma kodu väärt... Ja küsimus pole üldse võimalustes, vaid ainult võimes uskuda. Puha selge alaväärsus, ei muud.

Teema kerkis üldse üles tänu sellele, et naabrimehel on hakanud hästi minema ja ta kolib ära, aga kõrvalkorteri soemüüriga pliit on nii halvas seisus, et sinna ei ole võimalik uut üürilist võtta. Tolle poole perenaine on Tartus, huvi siinse kinnisvara suhtes järjest langeb (viimane sugulane siinmail - Elva vanaema ka suri hiljuti). See maja on poolekaupa varemgi müügis olnud, minu perenaine on mulle mitu korda minu poolt müüa pakkunud... On aimata, et mingil hetkel varsti nad ei jaksa seda enam remontida (teise poole pliit, terve maja katus, terve maja elektrisüsteemid...) ja kuna nad mõlemad on tunnistanud, et ei taha seda põhimõtteliselt hoida, siis müüki ta läheb. Minul seda raha pole, kui olekski, siis remont võtaks teise samapalju. Niisiis - isegi, kui asi venib, jõuab see lugu lõpule ja mina pean hakkama uut kodu otsima. Võibolla poole, võibolla aasta pärast, heal juhul 2 aastat... aga ei midagi kindlat ega pikaajalist. Olen siin varemgi kodutusetundest kirjutanud, eks see käib minuga kogu aeg kaasa. Senikaua, kuni ma suudan hakata uskuma, et ka minu jaoks on kusagil koht olemas.

neljapäev, 4. märts 2010

Nukitsamees

Kohtasin täna nukitsameest, või õigemini nukitsaplikat. Lastekodu joonistustunnis, 3-6 aastaste rühmas. Lapsed on kõik erinevad, mõni on kohe lähedasem, mõni jääbki pisut võõraks... Igaüks on juba isiksus. Täna kohtusin uue kasvandikuga, vanus jäi küsimata, aga kolmene pidi ta ikka juba ometi olema. Ühtegi sõna ta ei räägi veel, ainult meeleolu väljendavad häälitsused... Pliiats oli vist ka üsna võõras instrument, kriipseldamine tuli minu suureks rõõmuks välja küll, aga rohkem oli tahtmine seda puupulka hoopis närida, keelega katsuda, sellega koputada, lauale sodida (hoopis teistsugune hääl, kui paberil!). Tüdruk uudistas kohta, kuhu ta oli sattunud, mina aga teda. Vaatasin ja mõtlesin, kuidas tema maailma näeb? Nagu loomake... Mina oma lapsepõlvest sellist aega ei mäletagi, esimesed mälestused on 2-aastasest, aga siis ma juba rääkisin sõnadega, oskasin kõiki meie tähestiku tähti, olin vara tsiviliseeritud.

Igasuguseid mõtteid tuleb seal. Vaatan neid lapsi, millised nad praegu on ja ikka vahel mõtlen, kui palju sellest alles jääb, kui palju muutub aastatega? Lapsed on vahvad. Nendest 10-st väikeste rühma lastest on 3 eriti omaks saanud, nende puhul olen tabanud ennast mõttelt, miks sellistel lastel pole peret? Kodu? Päris kodu? Niivõrd terased ja samas südamlikud... Tegelikult on nad kõik sellised, vahet teha ei saa. Täna mõtlesin hoopis sellele, kuidas on üks kolmeaastane selline nukitsamees, pooleteistaastase oskustega? Kuidas see juhtub, et üks armas laps ... ei oska isegi rääkida? Noh, ega see mingi uus asi ole, mu ema oli lasteaiakasvataja ja temagi on päris palju näinud. Nii mõnigi kolmeaastane, kes lasteaeda läheb, ei oska rääkida - mitte arengupeetuse tõttu, vaid sellepärast, et kodus üldse ei räägita - laps lihtsalt pole kõnet kuulnud.

Käin lastekodus, näen suuremaid ja väiksemaid, iga kord sealt tulles mõtlen, kui palju ma oma laste jaoks olemas olen, kui palju nendest aru saan, milline ema mina olen? Millegipärast... on võõraste lastega palju lihtsam. Nende juures olen loetud tunnid, probleemid, millega kokku puutun, on ka üsna kitsal alal. Kodus aga... vot praegu on see koht, kus tahaks pea liiva alla panna ja häbeneda. Tunnen, kuidas asi on käest läinud juba üsna ammu ja järjele saamine on keeruline. Aga ma püüan, ega siin muud valikut polegi. Hiljaaegu veel olin endaga nii puntras, et minust lihtsalt ei olnud täismõõdulist lapsevanemat. Samas - kui lapsi poleks olnud, oleksin vist suures masenduses ennast surnuks maganud. Nende pärast ma üldse hommikuti ärkasin. Aga tegemata jäi nendega ikka ka palju... Tagantjärele vist kõike enam ära ei teegi. Eks põhjuseid on mitmeid, miks asjad on läinud nii, nagu nad on. Süüdistada pole siin kedagi mõtet, ainult parandada, kui vähegi võimalik. Nüüd ma olen lõpuks aru saanud ka seda, et ma olengi üksi. Täiesti üksi. Isa on lastel rohkem nagu ikoon, kellega heal juhul korra kuus kohtuda, lastekasvatuses üsna kasutu ( mõnigi kord on kahju suurem, kui kasu). Vanaemast on meil palju abi olnud, aga ... ma olen lasnud ennast koos oma lastega kasvatada, oma ema jaoks olen ikka laps ja nii raske on olnud tunnistada ennast täiskasvanuks, teovõimeliseks... Harjumus kuuletuda ja olla vait, või siis olla vait ja ignoreerida, aga minu puhul tähendas see (nii lapsena kui nüüd) tegevusetust. Automaatne reaktsioon: ema ütleb mulle, mida ma tegema peaks, mina noogutan pead ja EI TEE MIDAGI. Isegi, kui nõuanne on vägagi mõistlik. Isegi, kui ema ütleb: räägi oma lapsega. Esimene reaktsioon on vastureaktsioon, ignoreerimine. Alles teine reaktsioon (mis võib pikka aega võtta), on mõte, et tal võis õigus olla...

Imetlen inimesi, kellel pole lastekasvatusega selliseid probleeme. Minul on neid umbes miljon. Kui lapsed väiksed olid, arvasin millegipärast, et õige kasvatus on selline, kui laps kuulab ema, seega pidi ema piisavalt kurja häält tegema ja hirmu peale ajama (sest ma kartsin paaniliselt, et keegi suvaline ütleb, et mu lapsed on kasvatamatud). Parem oli, kui lapsed ei teinud midagi määrivat, sest mul pole elu sees pesumasinat olnud (või siis tegin määrivad asjad ise, sest ma suudan seda palju puhtamalt teha). Parem oli, kui laps ei käinud isale närvidele, sest tusane/pahane isa oli tõeline piin, mida pidi iga hinna eest vältima. Praegu tagantjärele vaadates olen käitunud aastaid nagu üks suur ennetav tingrefleks. Sellest on raske lahti saada. Ja mu lastel puuduvad paljud kogemused, elamused, mis teistel nendevanustel. Õigluse mõttes peab märkima, et neil on see-eest hulk kogemusi, mida enamusel pole (kunstnikust ema kõrval kogeb nii mõndagi), aga kas sellest neil igapäevases elus abi on, pole kindel.

Iga kord, kui lastekodust tulen, on midagi mõelda... mõelda asjadele, millele varem pole julgenud. Laste teemal pole siin julgenud varem midagi kirjutada, see on kogu aeg nii hell olnud...

Lastekodus imestasin täna väikse nukitsaplika üle, aga tegelikult on mul kodus 2 samasugust. Suuremad, justkui targemad, aga... sisuliselt niisama üksi kasvanud.

Aitab. Halaks kisub kätte. Kellel seda vaja on? Mitte kellelgi.