Jälle kodalukkudest

Siin räägib tegija ise:
https://blog.erm.ee/?p=13130

Põdraluu

Katsetan luunikerdust. Põdra sääreluu.

Kodalukud

Üks ütlemata inspireeriv ERMi näitus. Ega nendest ikka muud moodi õieti aru saa, kui ise läbi katsudes.

https://erm.ee/et/exhibitions/lukksus

Saime näha üle 40 kodaluku, millest 13 värskelt tehtud lukku sai oma käega läbi logistatud. 5. ja 6. pildil on oliivipuust (rooma tüüpi) lukk mõlemast küljest. Ülejäänud lukud on n.ö. ukse poolt, mis tavaliselt peitu jääb, pildile püütud. Vanu, muuseumikogude lukke me loomulikult näppida ei saanud. Neil olid kohati ka mõned jupid puudu.

Viimastel piltidel on lukus lukk + võti ning lahtine lukk (riiv laht tõmmatud ja võti lukus sees). Võti ja lukk ise uuenduslikult ja kunstipäraselt kõverad. Vana-aja lukud on ikka tavaliselt sirged.

Mõmmik

Mõni päev tagasi sai mõmmik lõpuks paika. Ootas juba suvest saati ☺

Vilma

Põltsamaa sai veel ühe naise juurde. Aasta tagasi Maria, kuu aega tagasi Hullava Naise ja nüüd aednik Vilma.

 Palju abi oli kallist kaaslasest, kes mulle alustuseks jalge alla meetrikõrguse platvormi ehitas ja lõpetuseks kuju lihvida aitas.

Jalakas, läbimõõt üle meetri, kõrgus umbes 270cm.

Hullav Naine

Lõpuks ometi olen selle kuju valmis saanud! Oli palju mässamist 😊 Saunapuid sai hulgim ja saepuru  veel rohkem.

Täna sai Hullav Naine sõidutatud oma päriskoju - Põltsamaale Hullava Naise pubi juurde.

Neiuke koos tellijaga ☺

Paar potti ja kettake

Eesti karikavõistlus, samal ajal sama võistlus ka MÄLK auhinnavõistlus. Standardpüstolis teine, spordipüstolis esimene.

Pildikesi

 Kaks nädalat heegeldatud vöötasku. Esikülg.

 Tagakülg.

Juba pojad väljas. Täna leidsime, puuriidast.

Ja sellistest pean ma suppi tegema?!

Porgandipats

Tahab veel hästi natuke relakat näha. Silmad ja nina on ka ainult kriidiga joonistatud. Aga muidu - peaaegu valmis! (Kõrgus ~2m)

Käisime täna metsas. Ma tahan omale voodi ette sellist vaipa!!!

Ull pohla-aasta. Ei läinud tundigi, kui meil kahekesi talve norm käes oli.

Lihtsalt ilus sume suvevalgus.

Mõni pildikene. Karja vana surnuaed.

 Läinud nädala neljapäeval-reedel käisime kiire käigu Saaremaal. Pildistada polnud suurt mahti, kuigi selle napi ajaga sai matkatud küll. Mõne pildi püüdis Lagle Karja vanast surnuaiast, kuhu me esimest korda sattusime. Üles said tähendatud ka perekond Magusate esivanemad (minu vana-vana-vana-vanemad).

Ja loomulikult tädi Helju, pildil koos minu emaga. Vanim ja noorim, 93 ja 80.

Mis tehtud, mis teoksil. Keemilisi katsetusi.

Kolm aastat tagasi sai tehtud sõnajalapuhmas. Nüüd sai puhmasse ka kasvasjalg-kakk.

Ning lõngu on värvitud. Mitte vähe. Pildid tuleb kähku üles panna ja nimetused juurde, muidu ei suuda enam üldse meenutada, mis kombinatsioon mis tulemuse andis.

Alustuseks nõgesehall üle värvitud moorputkega - sain rohelise (lisasin vaskvitrioli). Siis moorputk (ainult maarjajääga), seejärel punane jänesekapsas. Millega ma beeži vihi värvisin, ei mäleta* (tõenäoliselt on vihtide juures lipikud, aga ma ei viitsi sauna juurde kontrollima minna - kui suudan tuvastada, parandan ja täiendan postitust). Siis kuuseokkapruun (ebamäärane hallikaspruun oli) üle värvitud moorputkega. Kõrval puuseene esimene katsetus. Ja viimane beežikas on kaneelvöödik. Mis peitse kasutasin, ka see on hakanud mälust osaliselt tuhmuma. Kui meenub, siis kirjutan juurde.

 Kohtasin metsas tundmatut puuseent. Proovisin - ahh, kui ilusa sügav-ookerkollase sain (igaks juhuks nuuskpiiritust ja peitsiks maarjajääd ka. Vaskvitrioliga katset ei teinud)!
Pildil seen pealtpoolt (kasvas männi külje all mingil äärmiselt pehkinud kännul, mille liiki ma ei suutnud enam tuvastada).

 Seene kõhualune. Kui seen katki murda, on sees oranžikaspruun.

 Oblikaseemned. Need pruunid, kuivanud, põlluäärtes ja heinamaadel just praegu püsti. Esiteks pistsin seemned patta, keetsin, sain ilusa punakaspruuni vee ja lisasin maarjajääd - otsekohe muutus kaunis pruun ähmaseks solgikollaseks. Sellega värvisin esimese vihi (ja teise tegelikult ka). Siis tõin uued seemned, keetsin, seekord maarjajääd ei lisanud ja tuli kahvatu roosakasbeež. Nii ilusast pruunist nii lahja toon.... Siis tuli mõte proovida ennevärvitud solgikollast selles pruunis ja sain keskmise vihi kollase! Kuidas?! Miks..? Mis keemia see selline on? Aru ma ei taipa. Aga nii põnev on 😁

Siin on kuuseokkapruun (hallikaspruun oli enne) üle värvitud tundmatu puuseenega (nuuskpiiritus ja maarjajää). Teine viht on puuseen niisama. Kolmandat nutsakut ei mäleta. Neljas on rohetiksik vaskvitrioliga. Kas seen ise üldse mingit märkimisväärset värvi andis, ma pole päris kindel.

Piltidel ei ole värvid päris õiged - näiteks eelviimase pildi (obikas) kollane peaks olema heledam, kui viimase pildi (puuseen) kollane. Aga mis ma teha saan.

Keemilised katsed on vist suuremalt osalt läbi, paar taimekest on veel mõttes, aga siis tuleks keskenduda muudele tegevustele. Näiteks saagimisele.

*See ei saa olla miski muu, kui oblikaseemnetega ja maarjajääga saadud kahtlane kollakas toon. Peale seenepilte näeb seda uuesti teiste oblikavihtide kõrval.

Ilupilti

 Pilt räägib ise enda eest. Teises harjutuses (standard) sain 508 silma ja jäin neljandaks.

Moorputk ehib praegu maanteeääri - kõik kollendab. Panin käputäie õisikuid koos varrejuppidega patta, keetsin, lisasin maarjajääd ja sain kauni helekollase (fotol teine viht lambahallile värvitud ja kolmas viht valgele värvitud). Ning siis panin vaskvitrioli ka ja sain rohekaskollase - viimased vihid valgele ja lambahallile. Esimene vihinutsak on naturaalne värvimata lambahall.

Imeline taim, väga värvirikas ja annab suurepärase puhta tooni! Tasub veel katsetada. Kui ma oleksin viitsinud esimest satsi värvileemes rohkem leotada (oli veidi üle poole tunni), oleks kollane veel tugevam olnud.

Näpud juba värvised

Elva kooli aula. Täna sai tööd alustada.

vaade tellingutelt