Reede, 26. detsember 2014

Vanad võlad vana aasta sees...

Kandiline molu on üsna ümmarguseks tagasi tõmmanud. Rohud toimivad. Kui nüüd lõpuks oma hambaarst ka jõulupuhkuselt tööle tuleks, oleks veel kenam. Võlga iseenda tervise ees ei anna vist kahjuks sel aastal enam kinni maksta.

Helistas kunagine tuttav, kellele hulk aastaid tagasi lolli peaga allkirja andsin. Ütles, et võlg olla makstud, käendaja ei pea enam muretsema. Ma ei suuda päriselt uskuda. Peaks kuidagi kontrollima. Aga vist ei saa enne esmaspäeva (või on haridusministeeriumil ka jõulupuhkus uue aastani?).

Sain täna kätte ühes projektis osalemise eest meened - tassi ja kenasti raamitud tänukirja. Töö tegin 2 aastat tagasi, objekt avati aasta tagasi. Saagisin mulle ette näidatud surnud puudesse magavad unehaldjad, läinud kevadel tulid 2 neist tormiga maha. Nüüd siis veel mingi tass...? Aga aitäh ikkagi!

Lõpetasin ammu lubatud õmblustöö emale, veel üks väike võlg makstud.

Võlgu on veel. Lastel kooli ees, minul sõprade ja sugulaste ees. Väike võlg on ka panga ees, töökohavahetus ei läinud just ülearu lihtsalt ja kergelt ja kiirelt. Endale olen ka võlgu. läinud aastal alustatud kampsuni, uue tekikoti õmblemise ja muud nipet-näpet. Olen võlgu ka kitarri-ja trummimängu, pillid on kohati üsna unarusse jäänud. Ja enda tervisele olen võimlemist ja muidu tervislikku liigutamist võlgu.

Kokkuvõttes pole siiski väga hull pilt, kõik on parandatav. Tuleb lihtsalt uude aastasse edasi lükata :)

Aastale tagasi vaadates on see olnud vaatamata väikestele võlgadele üks tubli aasta. Olen vanast ja ülearu kurnavaks muutunud töökohast minema saanud, kõvasti närve parandanud ja peale 5 aastast pausi väikse näituse jagu õli maalinud.

Hoian edasi samal kursil.

Kolmapäev, 24. detsember 2014

Järjejutt 11.

Suverõõm
Kivikimalane (Bombus Lapidarius)
Käesolevaga oleme jõudnud punkti, kus aastaringil üle võlli jõutakse. Mis see aasta muud on, kui jaanist jõuluni ja siis jälle jõulust jaanini.

Hetkel on see ka veel seeria viimane pilt. Loodan südamest, et see nii ei jää. Mul juba uued alused ootamas, mõtted küpsemas, putukad reas ootel. Ja antibiots keres. Küll ma hakkan jälle jaksama, varsti, võibolla juba homme!

Teisipäev, 23. detsember 2014

Järjejutt 10.

Õnnetooja
Kangurämblik (Linyphia Triangularis)

Esmaspäev, 22. detsember 2014

Järjejutt 9.

Üks rohutirts läks kõndima
Luhatirts (Stethophyma Grossum)
Mul peaks täna olema näituse avamine. Aga mul on pool nägu paistes nagu ... ma ei tea kellel. Hommikul sain perearstilt rohud. Isiklik hambaarst on vist jõulupuhkusel, telefoni igatahes vast ei võta. Eks näis, kella 3-ni on veel mitu tundi aega. Võibolla ehitan endale selleks ajaks burka või nigab´i. Et põsk raamatukokku minnes külma ei saaks. Ja et raamatukogu külalised mind nähes kabuhirmus amokki jooksma ei hakkaks või teise variandina naeru kätte ei sureks.

Õnneks on vähemalt valu kuigipalju järgi andnud, kuigi lõualuud, põsk, põsenahk, silm, kõrv ja kurk on ikka veel hellad. Selline pööripäev siis. Ilusat talve teilegi!


Pühapäev, 21. detsember 2014

Järjejutt 8.

Mis teite külas ka uudist?
Harilik pajupoi (Phratora Vitellinae) ja harilik käätsusikk (Acanthocinus Aedilis)

Laupäev, 20. detsember 2014

Järjejutt 7.

Õnneloom
Metsasitikas (Geotrupes Stercorosus)
Lähen täna lõunaosariikidesse ühe pisikese looduskaitseseltsi jõulupeole. Krabile :) See on sel aastal vist ainuke suurem jõulusündmus. Noh, jõululaupäeval käin ikka surnuaial küünlaid panemas, pärast söön hapukapsast ja liha, aga see on praegu ette vaadates ka kõik. Või kes teab? Ei, praegu meenus, et mul on ju esmaspäeval veel ka näituse avamine tulemas. Huvitav, mida ma veel ära unustanud olen?

---

Kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab. Sõitsime Otepääle välja, Krabini jäi veel tühised 100 km, siis sain aru, et autoga pole kõik päris korras. Tosooliaurud tahtsid hinge matta. Valasin lekkiva jahutusvedeliku süsteemi täis (imekombel oli kanister selle ainega kaasas) ja roomasime koju tagasi. Niipalju siis peost...

Reede, 19. detsember 2014

Järjejutt 6.

Õunte pealt vaatame?
Õunapuu-kääbusvaksik (Chloroclystis Rectangulata)

Neljapäev, 18. detsember 2014

Järjejutt 5.

Maikrahv
Lõuna-maipõrnikas (Melolontha Melolontha)


Kolmapäev, 17. detsember 2014

Järjejutt 4.

Suvi
Harilik vesineitsik (Calopteryx Virgo)
Sellele lubati juba käpp peale panna :)

Teisipäev, 16. detsember 2014

Järjejutt 3.

Randevuu
 Kriimik-käbaujur (Acilius Sulcatus)
Pildid said eile üles. Ametlik avamine tuleb alles tuleval esmaspäeval, kell 15.00 päeval. Näituse nimeks sai viimasel hetkel selle pildi järgi Randevuu.

Enne, kui kõik pildid üles olin jõudnud riputada, reserveeriti juba esimene maal (see kiiliga pilt). Kõik ülejäänud on veel saadaval. 

Esmaspäev, 15. detsember 2014

Järjejutt 2.

Unenägu
Roosakas paelöölane (Catocala Electa)
Tahtsin teha kogu seeria putukatest, keda ka siinmail näha võib. Sellega panin kahjuks natuke mööda - praegu avastasin, et selle konkreetse tegelase lähimad asurkonnad öeldakse olevat Leedus. Aga üsna sarnaseid on siin teisigi - puna-paelöölane, rüütelöölane ja tamme-öölane.

Pühapäev, 14. detsember 2014

Järjejutt 1.

Viruskundra. Toakilk (Acheta domestica)
 Homme viin pildid raamatukokku. Pidulikum sündmus on nädala pärast esmaspäeval, 22. detsembril koos raamatukogu kolimise juubeliga. Kellaaega veel ei tea. Kes ise Elvasse vaatama tulla ei saa, nende jaoks panen siia iga päev uue foto üles.
Aga see on minu voodikaaslane, härra Kass.

Neljapäev, 11. detsember 2014

Kulla kuma

Olen seda siin juba näidanud, aga nii ilus on, ma panen veel. Kui saate, kuulake kõrvaklappidega, ilma läheb oluline osa loo sügavusest kaduma.



Võtke seda kui minu tervitust järjest pimedamaks mineval ajal, kuldse uue aasta valguse ootust ja lubadust.

Leidsin selle loo paarilise, kulla tumedama poole. Ka tõeliselt suurepärased kõlad, lisaks veel väga nauditav ühe mehe koori etteaste (milline hääleulatus!). See on asi, millest olen lapsest saati puudust tundnud - võimalusest iseendaga harmoonias laulda :)

Reede, 5. detsember 2014

Kunstniku väiksed mured

Ei jõua tärpentini ära kiita, nohu on põhimõtteliselt läinud. Muud asjad on ka enam-vähem, ainult viimane maal jonnib. Võtsin selle ette n.ö. lisaloona, lõuendile, kuhu juba olin midagi määrinud ja siis töö pooleli jätnud. Nüüd ei taha aluskiht kuidagi pealiskihiga sobituda, kumab siit ja sealt, mina aga otsustan iga natukese aja tagant ümber, mida ma siis lõpptulemuses näha tahan. Kivikimalane ise on küll juba paigas, aga taust! Oo õudust! Ei jää muud üle, kui sellel veel kuivada lasta ja siis uuesti üle maalida.

Aga muidu on näituse ülespaneku ajaks kokku lepitud 15. detsember (kui maalid selleks ajaks ikka kõik ilusti ära kuivavad, ma kütan küll ruumi nagu hull) ja pidulik sündmus tordiga on alles nädal hiljem - 22. detsembril. Siis tähistatakse üksiti ka kümnendat aastat raamatukogu kolimisest uutesse ruumidesse.

Väike näide tööst, mis ei ajanud soperdama ja vanduma:
Vesineitsik
Pildistatud välguga, see tähendab, et päris selline see maal tegelikult pole. Natuke aimu saab ikka.

Laupäev, 29. november 2014

Tärpentin vol.2

Poolikuid ja vähem poolikuid töid. Kuna ma tulevalges ei saa selle aparaadiga mingeid kuidagigi arvestatavaid valgusbalansse ja värvitasakaale, siis enne ilma paranemist (rohkem päevavalgust) või piltide kuivamist (saan pildid õue viia ja seal klõpsida) suuremalt ja lähemalt ei näita. Katsuge praegu sellega leppida.

Reede, 28. november 2014

Tärpentinilõhnaline

Õhtuti maalin-maalin-maalin. Hommikuti köhin ja tatistan. Aga niipea, kui tärpentini lõhna tunnen, hakkab hea :)

Põrr oli vahepeal 2 päeva kadunud, juba mure oli. Ja tohutu rõõm, kui ta näljase ja kõhnana ennast koju tagasi vedas. Kes teab, kus ta kinni oli, siiani pole ta veel kauem kui paar tundi silmapiirilt kadunud olnud (ja siis ka tavaliselt pööningul magamas)...

Meie Nunnu KurrPurrZaNurr
Maale saate siis näha, kui mingi normaalse päevavalguse suudan leida ja pildistada saan. Ärge muretsege, kõik tuleb, iga asi omal ajal või natuke hiljem! Füüsiline näitus saab üles umbes detsembri keskpaiku (Elva Linnaraamatukokku muidugi, kuhu siis veel). Eks ma annan teada, kui kuupäev täpselt paika saab. Siin saan ehk sitikaid juba ka varem näidata.

Pühapäev, 23. november 2014

Puhkepäev?

Olin lubanud näituse teha. Õnneks jätsin alguskuupäeva lahtiseks. Aeg muudkui läks, läks, läks... Jube kurnav on otsustada, mida teha? Seda,et tahan maalida, (mitte joonistada, paberit rebida, trükkida, nikerdada vms) ma juba teadsin, Aga mida siis ometi? Panin paika maalipuki, võtsin seina äärest valmis alused, riiulist värvikohvri, pintslid, tärpsu... Aga maalida ei saanud, sest ei teadnud, mida. 

...

Mulle hakkas juba tunduma, et ma olen täiesti lootusetu laiskvorst, ainult magan, Ja kui ei maga, siis mõtlen, nii et ajud suitsevad. Aga ühtki pintslitõmmet polnud tunnistamas, et ma ju ometi pingutan! Kõigest jõust! 

...

Kurtsin muret kallimale. Ja selle kurtmise käigus sain äkki aru, mida teha. Klõps. Vastus oli olemas. Läksin raamatukokku, tõin sealt mõned raamatud (parim on Euroopa Putukad, kui selle ainult kusagilt endale saaks...) ja eilse ning tänasega on suurem osa tegelasi juba lõuendil. Hõljuvad praegu veel õhus, lõpetamata.

Kõige kõvemad tööpäevad, nagu tuleb välja, on laupäev ja pühapäev. Siis saab segamatult tööd teha, ei pea "tööl käima".

 Üks tegelane uuest seeriast. Poolik veel, taust puha tegemata.
Voodi tõmbab justkui magnetiga. Mitte ainult mind ;) Eriti peale rasket mõtlemispäeva.

Reede, 21. november 2014

Killukesi

Kaisuloom

Matkajad

November. Mustjärv.

Spontaanne võilind. Autor Lagle

Kõige väärtuslikum asi ateljeeruumis - vaade
Räägivad, et täna pidi olema rahvusvaheline armukeste päev. Tervist!

Pühapäev, 16. november 2014

Kaos, kord ja kõik, mis nende kahe vahele jääb

Olen siin majapidamises juba 10 aastat vegeteerinud. Elanud nagu tudeng, kes ei saa mitte kindel olla, kas kevadeks (või ammugi veel sügiseks) ikka veel samas paigas elutseb. Noh, selle viimase suhtes ei ole küll midagi muutunud. Ikka pole kindel.

Tudengi moodi elamine tähendab mu jaoks väikseid kulutusi olmele, minimaalset panustamist elukoha väljanägemisse ehk siis lipp-lipi ja lapp-lapi peal majapidamist. Ausalt, juba läks päris jubedaks. Kunagi siia kolides panin odava tapeedi seina. Tapeedi värv osutus paraku antud ruumi sobimatuks, värvisin seda seinakatet siis natuke siit ja natuke sealt, niipalju, kui mööli tagant kätte sai või värvi juhtus olema. Kass kraapis pisut seda vana tapeeti, lubasin tal seda lahkelt teha, sest see oli juba enne kole, vahet polnud. Panin kraabitud seina peale hoopis kangalaiu. Aeg läks kangas tolmus. Kass kraapis ka juba teisi seinu. Tuba hakkas märkamatult, kuid järjekindlalt inimelukoha muljet kaotama.

Eile oli see suur päev, kui tõmbasin tütrekese abiga vana tapeedi seinast ja panin uue. Mis sest, et perenaine lubas korteri kevadest kindlasti müüki panna. Ma tahan siin ka talvel inimväärselt elada, nii et kõik aeg silma ei kriibi. Loomulikult ei hakanud ma seda korralikult tegema, sest kes teab, kaua ma siin olla saan? Teen liiga põhjalikult, tuleb kindlasti liiga ruttu ära minna... Nii et krohvipraod ja väiksemad augud jäid tapeedi alla. Neid ma parandama ei hakanud. Suuremaid auke õnneks ei olnud. Ja selle seina, kus vana tapeet juhtumisi valgeks on värvitud, jätsin puutumata, see on veel täitsa vastuvõetav.

Tapeediga sai muidugi ka nalja, sest ega ma etiketilt juhendeid enne lugema ei hakanud, kui kate seinas. Tuli välja, et see on fliistapeet. Et mugavam oleks olnud sein liimiga kokku teha, mitte laduda põrandale hulk ajalehepaberit ja siis lasta liugu seal liimiste paberite vahel, peal, üle ja ümber. Aga fliistapeet on muidu hea ja tore, ei veni räbalaks, õhumulle alla ei jäta, ilus. Isegi natuke pestav. Liimiplekid sain maha küll.

Ah jaa, voodi taha traageldasin (käsitsi! oi ma olen tubli!) vanadest kampsumitest vaiba. Et oleks soojem ja hubasem. Põhjapoolne välisnurk ikkagi. Tüdruk vaatas, kuidas ma vaipa seina kinnitasin ja leidis, et kõige rohkem sarnaneb Frankensteiniga. Ei tea kohe, kas rõõmustada või kurvastada.
Uus tapeet, uus vaip seinal, alaline elanik ja paar tolmutera objektiivil. 
Nüüd peaks lastetoaga midagi ette võtma. Huvitav, mida?

Tants kaose ja korra vahel. Huvitav, kas kunagi tuleb ka aeg, kui ma selliseid töid tõesti korralikult tegema hakkan? Noh, näiteks oma kodu, kus ei ole hirmu, et leping otsa saab ja välja tõstetakse?

Laupäev, 15. november 2014

Libe lugu

Lisaks eilsele Heinavankrile  sain üle tüki aja elamuse meie enda koorist. Hääl lahti, koor võimsalt kokku kõlamas, publik huilgamas, kaasa laulmas ja käsi-jalgu kokku peksmas, nii võiks veelgi esinemas käia.

Aga need kingad. Kõndida kuidagi sai. Seista lava ees täitsa jaksasin. Ega me kõik aeg ka ise esinenud, rahvatantsijad ja kapell said ka mahvi, siis sai suisa istuda. No ja siis tuli üks kohalik suur ja libeda särgiga tursk, rebis mu tantsima. Rütmitunnetus puudus kutil täielikult. Algul, aeglase tammumisega saime kuidagi hakkama, aga siis keeras kapell vunki juurde ja libe kutt ka. Mul polnud kusagilt kinnigi hoida, ikka väga libe sell oli, ta solgutas mind mööda põrandat natuke aega (ainult ühte pidi oskas keerutada) ja vist pidasin terve minuti vastu. Siis käisid jalad all risti, pea korralikult ringi ja lubasin ennast lähima tooli peale talutada. Istusime, mina hingeldasin (sest süda oli juba nii paha), vabandasin, kadusin saalist, vahetasin kingad saabaste vastu ja käisin välisõhus taastumas. Ei ole mul tantsujalakest. Kahju. Kuigi - häguselt meenub, et mõnigi partner on ka minu kobajalgadega hakkama saanud, lausa nauditav on olnud...?

Aga kui eilset uitmõtet jätkata, siis printsi ma eile õhtul ei kohanud. See libe sell kvalifitseerus kõige rohkem "tursaks", kelle käest ma ennast lõpuks ise päästma pidin.

Vahel ikka vaatan pisut kadeda pilguga inimesi, kes pidudel käivad, alkoholi tarbivad, tantsivad, pea hommikuni üleval olla jaksavad... Hirmus lõbus olevat. A mina ei jaksa. Juua ei taha, halb hakkab, mitte lõbus. Tantsimisega on nagu on ja kaua üleval olla ka ei jaksa. No mis seal siis kahetseda, ju ma pole piduinimene. Selle asemel läheme täna ema ja paari sõbrannaga Mustjärve äärde matkama. Igale oma lõbu.

Reede, 14. november 2014

Heinavanker

Tegin üle hulga aja raadio lahti ja mis ma kuulen! Inglihääled! Kuulakse ise ka:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1861583

Ma pole ammu midagi nii ilusat, puhast, säravat kuulnud... Täpselt õige asi selles pimedas niiskes novembris.

---

Läheme kooriga Kanepisse laulma. Täna. Mul on uued kingad, tahavad mind tappa. Eks näis, kuidas Tuhkatriinu oma "Made In Italia"tega koju tuleb. Ma usun, et kristallist kingad olid väga palju ebamugavamad, kui naturaalsest nahast jalavarjud. Ja Tuhkatriinu pole ma ka enam ammu. Isegi üks ta õelatest kasuõdedest mitte. Printsi ei otsi, prints on leitud, kuigi mitte päris selline, nagu kunagi teismelisena unistatud sai, see praegune päris prints on tihti palju tahmasem. Ja väsinum. Ja vanem. Ja lähedasem. Ja... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Miks, miks kannavad naised kõrge kontsaga kingi? Need on nagu kargud. Panevad naised peenelt õõtsuma ja ukerdama. Et neid õrnukesi ja õblukesi siis päästa saaks? Jälle see printsi teema? Ja mis kuradi pärast olen mina õnge läinud ja endale need piinariistad koju tõin? Raske küsimus. Jätan täna vastamata.

Neljapäev, 6. november 2014

Abstraktne, hammastega

Kas pole kaunis abstraktne kompositsioon? See on minu voodi. Hammastega. Aga ma ei karda.

Teisipäev, 4. november 2014

Argipäev?

Eelmise teema jätkuks - siin on ühe tavalise naise argipäev. Palun:



 Värskelt õlitatud, viidud juba ka kliendi kätte.

Tavaline eriline inimene

Kohtad inimest. Jutu ja väljanägemise järgi vastab igasugustele sotsiaalsetele normidele. Täiesti tavaline inimene, Ja siis ta kuulutab: ma olen ju selline imelik, mul peab olema kõik elutoas valge! Ja küünlad peavad ka põlema! Või: ma olen ju selline imelik, ma tahan, et peale söömist jääks suhu hea maitse, nätsu oleks vaja...

Miks arvavad kõige harilikumad naised ja mehed, et nad on kuidagi väljaspool keskmist? Aru ma ei saa. Iga kord üllatun, kui mõni vanem (või noorem vahet pole) proua (või härra või tütarlaps, jällegi, vahet pole) esitleb ennast kui mingit haruldast liiki, kellega peaks kuidagi kohanema, sest ta põletab õhtuti kodus küünlaid. Näiteks. Või tahab iga päev värskelt tehtud sooja sööki. Või jätab voodi hommikuti tihti tegemata. Või armastab üksi metsas jalutamas käia. Või ei kannata, kui keegi öösiti samas toas kõvasti norskab. Siis on seletamist ja vabandamist ja erilisust kuhjaga, sest vaata, teised ju nii ei tee. Ei tee? Päriselt?

Inimesed, te ei ole imelikud. No tõesti. Selliste standardite järgi on kõik inimesed imelikud. Igaühel on mingi väiksem või suurem kiiks. Olen ennastki pidanud imelikuks, teistmoodi, haruldaseks, aga aeg on näidanud, et maailm on kirjum veel. Ma olen selles kirjus maailmas täiesti tavaliste kiiksude ja annetega naine. Pigem oleks see haruldane, kui mul poleks mitte mingit isikupära, ühtegi annet, ühtegi väikest veidrat harjumust. Mu sõprade hulgas on kõik erilised inimesed. Kõik. Nii et sedapidi võttes on erilisus lausa norm. 

See on vist mingi ürgne vajadus, mis sunnib inimest esitama oma väikseid kiikse, nagu maailmaimet. Vajadus olla märgatud ja tunnustatud? Ette vabandamine igaks juhuks, et mitte olla ootamatult tõrjutud lähedaste (töökaaslaste vms) ringist?

Vaata pisut laiemalt, mitte ainult oma lähemat kümmet inimest (tänavanaabrid, oma pere, töökaaslased) ja sa näed, kui kirju võib maailm olla. Pole mingit põhjust tõmmata joont enda ja maailma vahele, sinusuguseid on ju küll ja veel. Eripärade, annete, veendumuste ja kiiksudega.

Sel teemal võiks veel pikemalt jätkata, aga mõte jooksis kinni praegu. Ma lähen ja saen pisut, äkki läheb mõte lahti tagasi.

Pühapäev, 2. november 2014

Kisub ja tirib

Lugesin oma eelmist kirjatükikest ja leidsin kaks korduvkasutuses sõna. Kiskuma. Tirima. Ilm kisub. Mina tirin. Mida ütleb see mu maailmanägemise kohta? Kuidagi pingeline tundub see olevat, nagu köievedu... Siia võiks lisada veel "kangutama", "urgitsema", "kakkuma", "venitama"...

Meenub isa ütlemine, mille ta olevat kusagilt piibli avarustest leidnud (panen mälu järgi, sõnastus võis pisut erineda): kõik, mis on magus ja rammus, olgu su suust välja kistud ja õnn olgu su eest justkui üles poodud.

Tegelikult ei ole mul midagi viga, lihtsalt külmaks ja pimedaks kisub, kakub ja tirib. Kuigi ei taha. Ei meeldi. Pimedus käib juba praegu närvidele, ehkki paar kuud on veel minna, enne kui pöörab. Praegu oleks õige aeg hoopis talveunne jääda, mitte olla 16 tundi päevas ärkvel ja tegus. 6 tundi oleks normaalne.

Kadedaks teevad need inimesed, kes elavad oma rütmi järgi. Ühed sõbrad tegid just oma firma, ütlesid, et paljas mõte käia 8st 5ni tööl tundub nüüd hullumeelne. Tööd tehakse siis, kui on jaksu, tahtmist ja särtsu (või tähtaeg lähedal), mitte kella järgi. Ammuks see oli, kui kell siiamaale kodudesse jõudis? Ja juba dikteerib iga sammu. Sööma ei hakata mitte siis, kui kõht tühi, vaid siis, kui kell õige. Magama ei minda mitte siis, kui väsimus, vaid siis kui kell. Ärgatakse mitte selle peale, et uni sai otsa, vaid sest et kell. Uhh, hirmuvalitseja!

Jällegi kinnitan, mu elul pole väga vigagi, vähemalt hommikuti saan küll oma parema äranägemise järgi ärgata. See-eest pani kellakeeramine mu õhtutele põntsu - lähen tunniks-paariks tööle õhtul kell 10 või 10.30. Kui varem sain enam-vähem südaööks koju, siis nüüd tulen vana kella järgi juba järgmise päeva sees ja see ei meeldi mulle (uue kella järgi on kõik paigas, aga mind ei saa ju niimoodi ümber lülitada, nagu kella!). Uneajast tööl käimine ei ole päris mõistlik. Aga küll ma harjun. Isegi poomisega pidavat harjuma, räägivad, et lõpuks ei siputa enam üldse.

Võitlus käib. Pesin lambikuplid ära, et valgus ikka pirnist tuppa jõuaks. Punun pesa soojemaks, otsin välja lugemist ja näputööd talveks, selleks ajaks, kui magada ka enam ei jaksa. Moosid on keedetud. Talveriided välja otsitud. Villased tekid, kampsunid ja sokid ooteseisundis. Aknad kleebitud. Puud kuuris. Vist on enam-vähem kõik? Igaks juhuks ei kaota valvsust. Niiskus, pimedus ja külm on salakavalad. Hiilivad otse pähe, kui korrakski tähelepanu lõdvaks lased.

Lapsepõlvest ei mäleta, et pimedus ja külm niiviisi häirinud oleks. Aga nüüd, igal sügisel üllatab ebameeldivalt, mitte ei harju ära... Kohe kisub virisema.

Laupäev, 1. november 2014

Toa poole

Ilmad hakkavad järjest kõledamaks kiskuma. Elu kisub tubaseks. Ilus oleks, kui ka hubaseks. Ja et ikka oleks, tirisin pööningult alla vana väga väsinud tumba, lõhkusin kõik, mis polnud puust, küljest, panin põhja alla, katsin riidega* ja panin kaaneks peale mõni aasta tagasi kursustel tehtud vedrupadja. Täpselt istus. Sisse said puuvillased lõngad, peale istun ise. Seljataguseks juhuslikult minu kätte sattunud aare - vana padjaümbris, mille ise täis toppisin. Sahvrist tirisin välja vana lagunenud lauakese, ajasin värvi maha, tegin jalgu veidi lühemaks, vandusin, sest üks jalg on koide poolt eriti ära aetud. Töö pole veel lõppenud, peaksin selle liigestest lahti võtma, ussitanud jala tervega asendama, asja uuesti kokku liimima ja millegagi pealt töötlema (peits, vaha, õli, lakk vms?). Aga küll jõuab. 

Tumbal istudes on kena telekat vaadata. Muliseb rahustavalt, tegelased sõeluvad edasi-tagasi, aeg-ajalt toimub tegevus ka teleka kaanel. Loodetavasti ei jõua see paks karvane tagumik teleka kaant sisse istuda. Samas on käeulatuses ka igapäevaselt tarvilised tööriistad - kruvikeeraja, mõõdulint, tikud... Mõnigi oluline ese on kaadrist välja jäänud, nagu te isegi näete.
 Telekas on üks häbelik tegelane. Tegelikult mitu, aga teisi oli veel kehvem pildile saada.
* Riie ei ole päriselt must, nagu pildil paistab, vaid lillemustriga.

Pühapäev, 26. oktoober 2014

Puu-inimesed

Vahepeal oli tunne, et puupäevad on omadega õhtal. Elvas me (tõenäoliselt) enam puupäevi ei korralda, Vastseliinas on korraldaja ka väsinud ja sel aastal jäi üritus ära. Varbola aga... on kuidagi pingeline. Ja kaugel mu jaoks, ma ei saa alati lubada endale nädalast trippi, kus bentsurahagi ei pruugi tagasi saada. Pole viimasel 2-l aastal Varbolasse saanud. Aga näe, paar omakandi meest on nõuks võtnud ja puupäevad korraldanud ja loodavad sellest uue traditsiooni teha. Ilus.

Ilus jah. Käisin ära. Teisipäevast ei saanud kohale minna, läksin alles reedel. Tagasi koju tulin laupäeval. Nägin ära inimesed ja jõudsin ka natuke saagida. Ja vat sellega ma hästi nõus ei ole, et nii vinge tuule ja külmaga aetakse pinu rahvast kokku ja oodatakse, et nad suurt kunsti teeks... Mul oli vahepeal nii külm, et silmanägemise tahtis ära võtta. Ja kui ei olnud külm, siis olid järelikult riided nii paksult seljas, et ma ei jaksanud ennast liigutadagi ega paindunud enam üldse. Vastik. Jah, ma tean inimesi, kelle jaoks sihukese ilmaga on kujutegemine täiesti normaalne. Olgu. Aga kõigi jaoks ikka ei ole. Ja kuna ma ei ole talvel väljas saagija, pole mul ka spetsiaalset varustust. Panin oma matkariided selga. Hädapärast käisid küll... Kinnastega oli kõige kehvem. Mu oma komplekt (tavalised sõrmikud nahksete töökinnaste all) oli vist liiga tihkelt käes ja juba veerand tundi saagimist tegi tunde, et sõrmed hakkavad otsast ära kukkuma ja vereringe on igaveseks peatunud. Aga väga kõvasti nuriseda ei ole ka õiglane, tuleb olla tänulik, et vähemalt kuiv oli.

Midagi sain ikka tehtud ka selle lühikese viivuga, mis seal olin. Ühe pisikese pingikese, millel kahel küljel tiivad - istud peale, pink lööb tiivad lahti ja - lendu! Kuhu ta viib, see on saladus.


Ja et pealkiri mingi õigustuse leiaks, siis palun, minu puu-inimesed:









Teisipäev, 21. oktoober 2014

Talveunne

Uinuv kaunitar
Millised unenäod on puuriida kõrval magades? Mis tunne on ärgata, kui riit kõrval on pea olematuks kahanenud, päike käib jälle kõrgelt ja linnud hullavad kevades?

---

Lisasin siia kõrvale lehekülgede hulka peotäie tsitaate ja lõigukesi Pratchetti "Ajavargast". Sest kas pole kirjutatud: "Kui sa tahad, et midagi korralikult tehtud saaks, tee see ise ära!" Sõja ja Surma jutuajamised, munkade tasakaalupüüded, Igor kõige oma nelja pöidlaga, Nohutirts, emand Aeg... Kõige rohkem on mulle siiski imponeerinud pühkija Lu-Tze oma kulunud märkmikuga. Pühkija, nagu ma isegi olen.

Laupäev, 18. oktoober 2014

Käidud siin ja seal

 Lagle käis eile klassiga... kus nad käisidki? Tunneli lõpus valgust vaatamas?
 Kaunis juugendvormis raam maastikule. Igatahes etem, kui säälsamas lähedal nähtud kollane National Geographicu oma... Ei roosteta, vaid pehkib ja sammaldub väärikalt.
 Ürgsed hiiglaslikud musklid.
 Ökonoomne üraskitöö.
Eesti kõrgeimad kaseladvad läbi pöögivõsa.

Esimene pilt kaevandusmuuseumist, teised täna Järvseljal klõpsitud ja külmetatud.

Kes pole veel tähele pannud, siis külmaks kisub. Ei taha nagu väga väljas enam olla, või kui, siis lühidalt ja kohe tulise pliidi äärde näppe ja varbaid soojendama tagasi! Homme olla vist lörtsi lubatud. Vaja kampsunid välja kaevata ja sandaalid uut kevadet ootama peita, kuhugi, kus keegi neid talveunes ei segaks... Kassid on ka hirmus palju sööma hakanud. See on kindel märk.

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Jaroviseerimine

Kummaline, olen viimasel nädalal lausa kaks korda selle kummalise sõnaga kokku puutunud. Nüüd siis guugel aitas, sain lõpuks aru, mis selle sõna sisu on. Olen ise lihtsalt liiga noor, ma pole Lõssenko toimetamistega väga kursis.

Igatahes - väga asjakohane. Eriti vaadates termomeetrit või lihtsalt aknast välja...

---

Mõni aeg tagasi viskas Morgie, et võiksin kirjutada raamatutest, mis mind lapsepõlves mõjutanud on. Olen selle üles tähendamisega viivitanud, aga ega tulemus sellest vist parane. No ma siis panen midagi kirja, kui see üldse kedagi huvitama peaks.

Esimesena meenus Hergi Kariku "Vask, kuld ja raud olid esimesed"Vask, kuld ja raud olid esimesed
See on üks ütlemata huvitav raamat, ma ei saanud sellest vist pooltki aru (tehnilised ja keemilised kirjeldused jms), aga ma lugesin seda andunult vist lausa kümneid kordi. On praegugi mu raamaturiiulis. Nii nunnu.

Teiseks kõikvõimalikud Lindgreni raamatud. "Bullerby lapsed", "Pipi Pikksukk", "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", "Meisterdetektiiv Blomkvist", "Hulkur Rasmus", "Vennad Lõvisüdamed", "Ronja"... Midagi ei oska esile tuua, kõik on kuldsed raamatud. Lugesin neid, mida kätte sain, juba alates esimesest klassist, Pipit vist varemgi. Uskumatult elulised ja südamlikud raamatud, palju värvi ja rõõmu ja elu on nendes. Ja muidugi Ilon Wiklandi pildid!

Kaheksa aastaseks saades kinkis ema mulle "Eesti rahva ennemuistsed jutud", mille kohe paari päevaga läbi lugesin. Sellega sai alguse mu muinasjutulembus. Sedagi raamatut olen lugenud kümneid ja kümneid kordi. Ja sinna järele "Tark mees taskus" muinasjutukogu.

"Jutupaunikuid" oli meie majas mitu tükki. Ütlemata harivad ja põnevad lapsele. Kust ma muidu teaksin, et Боже, Царя храни! on vanasti umbkeelsete kohalike poolt lauldud ka "poest sitsiräbalaid, siidiseid, villaseid". Millele on ilus lisada, ema mälestustest, et Saaremaal olla poisid sedasama laulud "poisid sõid rähna ää". Aga ärgem kaldugem teemast kaugemale...

Kusagil teismelisena hakkas käeulatusse sattuma "Winnetou" raamatuid ja teiseks "Tarzan". Mul on kusagil alles klikiaegne "Tarzani poeg", mis on vanas kirjas ja mille kooli uhkeldamiseks kaasa vedasin - ega peale minu palju neid lapsi polnud, kes gooti kirja lugeda mõistsid. Põnevus, kirg, metsik loodus, ilusad targad idealistlikud noored mehed, ahh, romantika!

Veel jättis varateismelise puhtasse hinge kustumatu jälje "Krahv Monte-Cristo", mille õe raamaturiiulist lugemiseks näppasin. Küllap ma olin sellesse vist lausa armunud.

Aitab kah. kümme on vist juba ületatud, Eks neid lemmikuid ja mõjutajaid oli kindlasti veel, ma lugesin ju peale koduse raamaturiiuli ka kohaliku lasteraamatukogu praktiliselt läbi. Ega kõike ei mäletagi. Mõnest nõukaaegsest raamatust on ainult ähmased veidrad mälupildid...

Aga mida lugupeetud blogikülaline luges? Vaba voli on kirjutada kõigil, kes ennast puudutatuna tunnevad, ma ei hakka eraldi näpuga kellegi peale näitama.

---

Täiendan. Lugesin sõprade lapsepõlve raamatutest ja mis ma näen! Pooled fantastilised teosed on jäänud mul üles märkimata! "Kadri" ja "Kasuema", "Minu pere ja muud loomad", "Väike raamatutuba", "Sajanditagused tehnikaimed" näiteks. "Väike raamatutuba" kirjeldab imehästi minu suhet raamatutesse, eriti selle sissejuhatus. Imeline tuba pööningul, kuhu visatakse kõik raamatud, millele ei leita mujal kohta. Ja seal ei muuda keegi midagi, ei korista midagi, aardekamber. Lapsuke ronib tolmuste raamatute vahel, tirib kuhjade alt midagi eriti ahvatlevat. Kuhi variseb kokku ja aknast piiluva päikese kiire sees tantsib tolm - muinasjututolm, haldjatolm. Meil ei olnud küll sellist raamatutuba tolmusel pööningul, aga lugemine on olnud minu jaoks alati maagiline tegevus. Olen osanud lugeda niikaua, kuni mäletan, ema jutu järgi olla ma 2-aastaselt tähed selgeks saanud. Ja ega siis mulle keegi enam eriti ette lugenud. Ikka ise. Isuga ja rõõmuga.