kolmapäev, 4. aprill 2018

Ikka ilmast



Vaadates meie ilma, tundub, et pruuniks saavad teiseks juuniks ainult Peterid. Päikest ju nagu oleks, aga nii külm, et ninaotsagi ei taha salli seest välja pista. Mu lumikellukesed on ikka veel jää all.

Aga milline hääl ja suurepärane hääldus! Ja orkester on ka nii armas, sellist muusikat võiks kohe veel kuulata :)

Olen muusikakuulamisest üsna ära võõrdunud, vaikus on parim muusika. Eriti peale pikki tööpäevi koolimajas (asendan sel nädalal valvurit). Ma vist hakkan vanaks jääma, kõrvad ei kannata enam üldse lärmi. Ei nurgas ragisevat raadiot, mis täpselt natukene jaama pealt ära on. Ei fuajeest kostvat saginat ja kiljumist. Ei läbi aula ukse kõmavat tantsumuusikat (seal on tantsutrennid), ei võimlast kajavat pallikõminat ja röökimist. Kodus on niigi ööpäevaringselt väike müra - külmkapp kostab mulle voodini ja akvaarium ka vaikselt muliseb. Ja kell tiksub, kuigi seda ei pane enam tähelegi. Kõik, mis on üle kella tiksumise, tahaks kinni keerata. Tiirus paugutamine mind ei häiri, sest õhkrelv teeb ainult väikse klõpsu ja sportrelvaga tegeldes pannakse klapid pähe (mis igasugust ümbritsevat müra mõnusasti summutab). Pealegi olen tiirus oma ööpäevast väga väikse osa.

Tööd on jälle kuidagi palju saanud. Mitu tellimust (joonistused, maalid, kujud, ehted) ootavad järge, aga mina passin koolis (oma tööle lisaks) valvurikohal ja küürin iga õhtu fuajeed, garderoobe, treppe, võimlat, aulat ja duširuume, jooksen mööda maja ja lukustan uksi, kontrollin kempsusid, nii et keres peksasaamise tunne järjest süveneb. Homme veel, siis viskan mopi selleks nädalavahetuseks nurka.

Ah jaa, eelmisele postitusele täienduseks - sain Põlvas 5. koha. Üldiselt rahul :)

laupäev, 31. märts 2018

Tinapanemisest

Täna oli jälle tinapanemine. Panin tina märklaua poole teele, võistluslikus arvestuses lausa 40x. Põlvas on karikavõistlused. Millal ma siin kirjutasin Audentes Cupist, et päevad pole vennad? Ei ole jah. Täna oli täitsa hea päev, tina ei ekselnudki väga mööda märklauda ringi, koondus üsna kenasti märklaua keskme ümber. Tulemus on 360 silma, kohta veel ei tea, sest võistlus alles käib. Esikolmikusse tõenäoliselt ei jõua, aga mis sest. Olen ise rahul, kuigi paremini oleks loomulikult saanud ka lasta. Eriti rahul olen võrreldes eelmise pühapäeva Haapsalu võistlusega, kus oli täielik häving - sain küll 12. koha ja kusjuures täpselt samade silmadega (347), mis aasta tagasi (siis sain 14. koha), aga ma ju tean, et ma olen aastaga tulisti arenenud. Ma olin lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud olla värisemata ega silma fokusseerida õigesse kohta ega üldse mitte midagi.

Järgmine mõõduvõtmise koht on Heli Rassi mälestusvõistlused, kus lõpeb õhkrelvade hooaeg ja algab sportrelvade poolaasta. Sinna on peaaegu kuu aega, jõuan veel treenida ja mis kõige tähtsam - loodetavasti ka puhata, nagu viimastest võistlustest olen õppinud.

Aga muidu on meil siin ikka veel talv. Lootus kevadele pole veel päriselt surnud.

neljapäev, 22. märts 2018

Mis ees ootab?

Ees ootavad mõned näitused. Eile käisime Laglega Tallinnas botaanikaaias. Sõitsin ilusti viisakalt ümber linna, sest kesklinn on minusuguse metsast tulnu jaoks liiga metsik. Sai üle vaadatud ja mõõdetud palmimaja sein, täpsed näituse kuupäevad on veel kokku leppimisel.

Lagle pildistas palmimajas:
 Hiidsõnajalg. Karvane. Mul on vaja!!!
 Pisisõnajalg. Roosade karvaste noorte leheotstega! Ka on vaja!
 Kurerehaline.


 Täpi.
 Veel üks hädavajalik karvane sõnajalg.
 Imepisikeste punaste mummukestega õis.

 Vist kaktuste ruumis?
 Eriti mikroskoopiline sammal.
Orhidee näitab meile keelt. Vist Vanda.












 Kui juba bota aeda sai, siis astusime möödaminnes läbi ka teletornist. Maarahva jaoks on pilet pisut kallivõitu, aga mitte ületamatult. Soome sai ära nähtud ja silm seletas ka kodukandi suuna pealt kõrgemat märki - Valgjärve masti. Torni kohvikus (umbes 173m maapinnast) sõime päevaprae (mis oli pea 2x odavam täispileti hinnast) ja asusime üle Piibe maantee koduteele. Jõudsin järeldusele, et kui mul on vähegi rohkem aega, ei hakka enam suurt maanteed sõitma, Piibe maantee on armas ja meeldivalt autotühi.

Tegin ühe foto botaanikaaia suunas.











 Mis siis veel? Üks uus tootegrupp on arendamisel.












Ja üsna varsti jõuab kätte see aeg, kui kogu mu elu saab olema nii nagu selles laulus:



Enne kastiaega jõuan veel käia mõnedel laskmisvõistlustel (saabuval pühapäeval Haapsalus ja ülejärgmisel laupäeval Põlvas, kuu aja pärast on siin Elvas Heli Rassi mälestusvõistlused ning kohe peale seda kohalikud lahtised meistrivõistlused ja...). Tööl on millegipärast hullumaja, kellegi asendamisest ei taha enam kuuldagi. Ning niipea, kui talve hingus kaob, tuleb läinud sügisel alustatud saetööd lõpetada. Igav ei ole. Vahetevahel tahaks, et oleks õige pisut igavam. Õige pisut.

teisipäev, 13. märts 2018

Et ma mäletaks

Täna oli huvitav päev. Kõigepealt käisin Tavainimese juures coachingu-vabatahtlikuks. Pikemalt ma sellel ei peatuks, ainult selle märgin ära, et käik oli väärt ja mul väga hea meel, et ennast üles andsin.

Ja peale seda tuli kõne, mida ma olen kartnud ja samas oodanud juba... ma ei tea, aastaid*. Maja, milles ma korterit üürin, müüakse maha. Välja kolimiseks on praegusest hetkest 3,5 kuud. Ma ei saa kurta, et elu oleks igav. Nüüd läheb see veel põnevamaks.

*Vaatasin huvi pärast järgi, 7 aastat tagasi oli see, kui majaperenaine tõsisemalt müügijutte rääkima hakkas.

kolmapäev, 7. märts 2018

Juhuslikult kiire

Blogosfääris on siin-seal arutatud, kas see, et peab kogu aeg kiire olema, on eestluse alustala? Ja veel on olnud juttu sellest, kui palju keegi võlgneb oma elus tööle või juhusele. Noh. Mul on ikka tihtipeale kiirevõitu. Ma kahtlustan, et osa sellest kiirusest tuleb mu unevajadusest - kui ma magan maha nii palju oma elust, siis napid ärkvelolekutunnid ongi kiired. Teiseks mulle meeldib paljusid asju teha. Nüüd me jõuame juhuse ja tööni. Ma ei ole oma elus kuigipalju tööga saavutanud - juhus on ikka kõige aluseks. Juhus on mind viinud kokku õigete inimestega, läbi juhuse olen ma üldse sattunud kujurite seltsi ja hakanud seda tööd tegema. Kõige seeme on juhus. Aga väetis sellele juhuse seemnele on töö ja oma otsused, nii et mõlemad on ikka olemas. Aga. Ilma juhuse viljastava mõjuta ei oleks ma küll kuigi kaugele jõudnud, parimad asjad mu elus on tulnud ettearvamatult 😊

Nii. Milliseid juhuseid on elu mulle ette mänginud, millega ma oma elu kiireks ajan? Näiteks on mul juhuslikult võimalus käia laskmistrennis. Mul on väga armas treener Ave, kelle tööpluusi pealt ma viksisin maha oma laigulise dressika, millest on siin varem juttu olnud. Ave on kandnud oma pluusi umbes igavesti, see on suurepärase lõikega ja ülimugav riideese. Paraku on see juba väga hõre. Mõtlesin, et otsiks talle uue sarnase pluusi - aga! Sarnase mugava lõikega riided ei ole moes, neid lihtsalt ei ole saada. Seejärel hankisin jupi riiet, rääkisin teise treeneriga, kes "laenas" salaja Ave vana pluusi, millelt võtsin lõike ja õmblesin uue pluusi. Inga tikkis pluusile logo ja nime ning valmis ta oligi, reede õhtul hilja lõpetasin nööpide ette õmblemise. Nööbid tegin ka ise. Ja siis sokutasime selle uue pluusi enne esmaspäevast trenni tema vana pluusi asemele. Siin ta on:



 Nööbid ka:




Ei saa öelda, et see tegemine üldse aega ei võtnud. See traageldamine tegi mu elu tükk maad kiiremaks, aga ka rõõmsamaks. Rikkamaks ma rahaliselt ei saanud, küll aga hingeliselt, mis mõnikord on palju rohkem väärt.

Laskmistrenn võtab päris mitmel moel aega - mitte ainult trenn ja lusti pärast õmblemine, vaid ka võistlused. Osalesin laupäeval Audentese võistlusel, pole nii kehva tulemust vist lasknudki. Osalejaid oli 14 (naiste püstol), sain 6. koha. Selle võistluse suurim õppetund oli, et päevad pole vennad ning mu õlg vajaks vist füsioteraapiat.

Järgmisena elan ma oma elu kiireks kunsti ja käsitöö kaudu - mäletate, küsisin siin hiljuti, kas keegi teab mõnda head näitusekohta meie eelmisele näitusele? Pakkumisi tuli mitu. Tartu Botaanikaaiaga on kokkulepe olemas, Tallinnaga läbirääkimised käivad. Ja teispäeval käisime Laglega Pärnus, kus Ritsik meid lahkesti juhatada võttis. Pärnu Keskraamatukogu ootab meid ja Pärnu Käsitöö Salong samamoodi. Ja mõni mõte jäi veel õhku, ehk edaspidi, kui ma näen, et me selle kõigega ka hakkama saame ja jaksame. Ritsik, ma tänan lahke vastuvõtu eest ning tervita kindlasti ka Krissut 👋! Su kodu on täpselt niisama armas ja soe ja kodune, nagu ma loodan oma kodu ehitada. Kodu süda on loomulikult perenaine - kas ma ise suudan samavõrra soe ja lahke perenaine olla, seda näitab aeg.

Näitused saavad olema ikka kristallvaiku valatud taimedest. Meie väike vabrik on hakanud tootma ka prosse. Siin on valik samblikke:






Muud pudi teeme muidugi ka:



Hetkel on kiiresti vaja vormistada kavand kukest. Kuhu ja milleks, sellest räägin siis, kui asjast asja hakkab saama. Peale selle on (jälle!) töökaaslane haige, asendajat pole kuskilt nii äkki võtta, see tähendab, et tööl on lisakoormus. Homme läheme Maarjaga Konguta rahvamajja oma kaunistusprojekti lõpetama - seintele tuleb ka ilu trükkida. Ning nädalavahetusel ootab üks juubel, kuhu tuleb kaart valmistada.

Külmast ma ei olegi rääkinud veel. Kõige selle vahelt on olnud vaja kütta - külm ruum ei tule kõne allagi. Kaks korda päevas pliiti ja kord ahju. Hea, et siin lõunaosariikides ikka puid veel on, erinevalt pealinna küttekriisist.

Ning terve eelmine nädal oli auto katki. Kui ma siis reedel oma suksu remondimehe käest kätte sain, oli jälle rõõm - ma armastan oma autoremontijat - kaugelt ja platooniliselt, ei vaja tihedaid kohtumisi ega midagi. Aga jube hea on teada, et kui masin puru, võin ma tema peale kindel olla. Üldse - neid armastusväärseid inimesi, kelle olemasolu üle ma õnnelik olen, on tegelikult päris palju.

Kui ma ei peaks praegu tööle minema, siis ma magaksin. Ja magaksin. Ja siis veel natuke magaksin. See kiire on vahetevahel väsitav. Aga - ma ei jätaks sellest praegusest kiirest midagi ära - kui, siis palgatööd võiks vähem olla 😁. Õmblemine, laskmine, joonistamine, näituste planeerimine ja ette valmistamine on ju puhas rõõm! Ja tegelikult on küdeva ahju või pliidi kõrval olemine ka rõõm. Mulle meeldib elus tuli, eriti, kui väljas on krõbe külm.

Aga nüüd ma lähen tööle. Vorsti alla on leiba ka vaja teenida.

reede, 23. veebruar 2018

Kapsakeldris...

 ...on näitus. Just käisin avamisel. Kaks parimates aastates meest otsustasid kuu aega tagasi vabariigi aastapäevaks näituse teha. Mõne sõbra abiga on nad kokku ajanud fantastilise hulga 100-80 aasta vanuseid originaalfotosid, alates vabadussõjast ja lõpetades vabadussõja ausammaste galeriiga. Kui Esta mind avamisele kutsus, ega eriti ei viitsinud, aga noh, siinsamas kõrvaltänavas ja olgu. Läksin. Tagasi tulles helistasin esimese asjana oma emale, et ta homme näitusele tirida ja tütre võtame ka kaasa.
 Kuna mul fotokat kaasas ei olnud, tegin ainult dokumenteerimiseks mõne kõpsu telefoniga.
 Sõber korravalvur (1938. vormiga). Nime kahjuks ei tea.
 Beeži pintsakuga mees on Margus Tigane, üks näituse autoreid.
 Tõend sellest, et üks Elva vanimaid hooneid - praegu postimaja, kunagine Uderna postijaama kõrts ja vahepeal olnud ka alevivalitsuse residents ning kool, telefonikeskjaam ja mida kõike veel - on suurepärane maakividest hoone. Kahju, et ta praegu on ilmetuks krohvitud.
Siin plakatil on kõik vajalik info - tulge näitust vaatama, äge on!

---

Ise olen selle aastapäevaga nii palju seotud, et tegin Konguta rahvamajja kaunistusi. Koos Maarjaga. Kuna kaunistused on plaanis pikemaks üles jätta (juhataja arvas, et terveks aastaks), võtsime ka natuke rohkem aega nende tegemiseks, nii et osa ilust trükime krohvitud korstnajalgadele alles tuleval nädalal - no ei jõua nii äkki kõike, kui tööd pakutakse vaevalt 10 päeva enne aastapäeva ja meil omal ka ju muud tööd-kohustused. Paar pilti (jälle selle lahja telefoniga)  meetrise läbimõõduga õnnetähtedest.
 Saali sai 2 pidulikku kaheksakanda.



Fuajee seinale sinine kaheksakand.
Kui me trükitöö ka tehtud saame, näitan jälle pilti.

Homme on plaanis metsas käia, siis ema ja tütrega (ja ehk tuleb ristiemagi kaasa) eelpoolreklaamitud näitusel ja üks heategev näputöö on ka teoksil. Ei mingeid pingviine ega paraadi (mul pole telekatki). 100 või mitte, minu kodukant elab mul iga päev ja ikka hinges. Palmsest Missoni, Vilsandilt Vasknarvani. Valgutast rääkimatagi.

Ps. kes saab fb-st vaadata, siis siin on mõni parem pilt näituse avamiselt: https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=777920929059799&id=100005256975919&pnref=story

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Tahtmine on taevariik...

 ...saamine iseasi, ütleb vanasõna.

Tähtpäev on tulemas, selline väike ja mittemidagiütlev. Aga siiski - sõpru võiks ju ometi näha, helistasin siis mõned täna läbi ja andsin teada, et võtan laupäeval külalisi vastu. Selle peale hakati pärima, et mida ma saada tahaksin? Mõte kiilus kohe kinni. Ei osanudki kohe vastata. Mõtlesin tagantjärele tükk aega ja jõudsin järeldusele, et paar pisiasja vist ikka oleks toredad ja leiaksid kasutust. Olfeni plaaster. Taastusravi kummilint. Roheline dressiriie (1,5m, soovitavalt ühevärviline). Michael Chinery "Euroopa putukad". Rohkem nagu ei meenugi hetkel... Kunstitarbeid on ju olemas küll ja veel, tööriistu ka ja kõiki vidinaid ei peagi omal olemas olema. Raamatute poolest olen viimastel kuudel kohe eriti rikkaks saanud, ainult "Euroopa putukad" on täiesti kättesaamatu eksemplar. Oma võistluspüstol oleks tore, aga 1800.- on lihtsalt toreduse pärast natuke palju välja käia, ma saan ju klubi õhupüstolit kasutada.

Püstolist rääkides. Laupäeval käisin meistrivõistlustel, oli väga lahe päev. Kõigepealt oli see suur üllatus ja rõõm, et ma üldse kvalifitseerusin Eesti 20 parima püstolinaise hulka ja pääsesin meistrivõistlustele. Võistlused ise läksid ka hästi - ma jäin napi 2 silmaga finaalist välja, sain 9. koha. Algajale hea küll 😃 otsekohe esikümnesse. Finaal olekski mu harjutamata närvikavale liig olnud. Pealt vaadatagi oli põnev. Ja sedagi on hea teada, et tegelikult on mul potsentsiaali rohkemaks, eks aeg näitab, kuidas ma seda realiseerida suudan. Iga võistlus õpetab midagi, seekord oli õppetunde lausa mitu. Kõigepealt see, et kui keegi tuleb õiendama (et militaarlaigulise dressipluusiga* ei tohi võistelda, määrustik ei luba), ei tohi lasta ennast sellest ärrituda - selle nahka läks mul 2 esimest lasku ja arvatavasti finaalikoht. Lapiline lubati seekord siiski selga jätta, aga tiitlivõistlustel oleks edaspidi targem selliseid apsakaid vältida. Ning teiseks - kui 60 lasuks antakse aega 90 minutit, siis on seda maa ja ilm, kiiret pole kuhugile. Võib vabalt otsida parimat hetke laskmiseks, vahepeal puhata, mitte huupi kiiruga ära paugutada.
Väga huvitav oli kõrvalt jälgida finaliste - selja taga plaksutatakse, vilistatakse, määgitakse ja kiretakse, aga nemad on oma konkurentide kõrval täiesti kivinägudega. Eks tulemustest oli ka näha, kes kuidas ennast vaos suutis hoida - kes närvi läheb, sellel pikka pidu pole ja kõrgematest kohtadest tuleb suu puhtaks pühkida.
Otsi laigulist. Pilt lehelt http://www.elvalask.ee/uudised/reijo-eesti-rekordiga-eesti-meistriks 
Meeste püstolifinaali ja naiste püssifinaali saab väga asjalike kommentaaridega vaadata siit: http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-laskmise-eesti-meistrivoistlused?id=81074407

Et mida ma siis tahan, mis oleks taevariik? Tahan, et asjad sujuksid. Et kui tuleb vajadus, tuleb ka võimalus. Et mul jätkuks närvi ajada asju, mis vajavad ajamist, et mul jätkuks jaksu teha kõiki neid toredaid töid, mis on pooleli. Ja - et mul jätkuks sõpru, kellega trummi lüüa ja labidat viibutada, muud nagu ei oskagi tahta. Kummilindi ja dressiriide (ühevärvilise, et keegi võistlustel militaarmustri üle õiendada ei saaks!) jõuan ka ise osta.

Ps. 2Cellos tuleb suvel Haapsallu, piletid on juba ostetud. No mida ma veel oskan tahta! Juba ainuüksi selle kontserdi ootamine on ise pool aastat taevariiki 😄

Pps. Kes tunneb, et tahab laupäeval Taga tallu tulla, siis - tule, oled igatahes oodatud!

Ppps. Tegelikult. Mul on praegu pigem see ajajärk, kus ma peaks olemasolevaid asju sorteerima ja vaagima, et mida mul üldse vaja on. Kui sa ei ole täiesti kindel, et ma mõnda vidinat kindlasti vajan, siis jäta see parem toomata. Kätte on jõudmas edasiliikumise aeg ning kui kola on liiga palju, on edasiliikumine vaevaline. Kui palju siis üks turi ikka tassida jõuab ☺

*Ise õmblesin. Kanga sain Sepa turu kangapoest. Laigulise, sest muid värvivariante ei olnud. Seest kergelt karvane, soe, pikk, eest lahtikäiv suuuurte taskutega dressikas. Kapuuts eemaldatav. Poest on sellist üsna võimatu leida.

neljapäev, 8. veebruar 2018

Maailma parim ehk kokanduslikud hetked vol. 2

Võta porgandeid. Võta mitu. Võta kohe rohkem*. Koori, pese ja siis riivi peenikese riiviga. Sulata pannil hea käntsakas võid. Ära koonerda. Kui võid ei ole, käib muu toidurasv (-õli) ka, aga või on parim. Pane sulavõi otsa riivitud porgandid. Tsipsa natuke soola ka ja kui on, siis hästi natuke jahvatatud muskaatpähklit ka. Prae seda porgandiputru. Nii. Nüüd pane see töödeldud porgandipuder kaussi, jahuta ta mõistlikule temperatuurile ning lisa nõrutatud kodujuust. Mina tarvitan selleks puhuks piimamehelt saadud ehtsast piimast valmistatud kodukohupiima, aga poe omaga saab ka hakkama (poe oma on kindlasti tarvis nõrutada - pool topsi on ikka vett...). Kodujuustu pane just parasjagu (kas porgandiga pooleks või lihtsalt niipalju, kui mõistlik tundub või võtta on). Lisa sinna veel muna või 2 (jälle - nagu mõistlik tundub) ning segad selle taigna ilusti segi. Siis tõsta oranž puder vormi (mis on kas vooderdatud küpsetuspaberiga või määritud võiga või lausa mõlemat, kui raatsid), pilla helde käega pudru otsa võitükikesi ning suska vorm värskelt köetud ahju. Elektri- või gaasiahi kõlbab ka, kui puuküttega ahju pole.

...

Kui kaua puder ahjus peab olema? Ausalt, ma ei tea. No... läbi peaks küpsema, aga kõrbema ei tohiks ikka veel minna 😁

...

Eemaldad kaunilt jumekaks küpsenud porgandivormi ahjust, valad toiduportsu üle hapukoorega, püüad mitte näppe, huuli ja keelt kõrvetada ja sööd nagu loom.

*Kui sa oled piisavalt helde, jääb midagi üle ka hilisemaks. Ära muretse, see toit on suurepärane ka külmalt.

----

See retsept on mälu järgi üles tähendatud Muhediku varamust. Temal olid küll kindlad kogused ja minutid ja üldse, aga minu mälu ei armasta numberid. Papa, kui ma siin  midagi päris mööda panin, siis täiendused-parandused on lahkesti oodatud 😊

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kokanduslikud hetked

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, minagi teen vahetevahel süüa. Söömine pidavat olema ainuke töö, mis toidab ja teinekord satuvad kätte algained, mis ilma pisikese töötlemiseta ei taha kõrist alla minna. Kokaraamatuid ma ei fänna, sest minu loominguline natuur ei suuda neid sõna-sõnalt järgida ning milleks siis üldse kokaraamat, kui ma seda kasutada ei suuda? Sama lugu on toidublogidega - kui mulle satub kätte tundmatu toiduaine, siis ma küll guugeldan ja uurin, mida antud toorainest üldse on võimalik teha, tuhnin pisut siin ja seal, aga järjekindlust ma neis asjus hoida ei suuda. Siin on küll mõned erandid, neist ma kirjutan pisut hiljem.

Mida ma siis täna õhtul tegin? Kõigepealt oli saanud ahi köetud ja just kinni. Külmkapis jõllitas mind kotike riivjuustu. Meenus kunagine hitt - hapukoorekook riivjuustu ja tilliseemnetega ning selle mälestuse najal lõin kaussi 2 muna. Puistasin natuke suhkrut ka, sest mis kook see ilma suhkruta on. Ja soola. Kloppisin munad suhkru ja soolaga vispliga segi. Otsisin külmkapist välja üle aja läinud keefiri, valasin sinna otsa paraja hulga. Mmmm... hapukoorega oleks parem olnud, see on rammusam... valasin kaussi keefiri otsa paraja sortsu toiduõli. Segasin. Siis otsisin välja jahu - toiduabist saadud ja täiesti nimetu tumedam jahu. Õrna aimugi pole, kas jämedam nisujahu või midagi hoopis muud. Kühveldasin seda sinna otsa mõned supilusikatäied. Siis tuli meelde, et mul on veel mingeid jahusid - kaevasin välja täisterarukkijahu ja panin seda ka väikse hunniku. Ning umbes lusikatäie rukkikliisid (need teevad iga toidu paremaks!). Rohkem ei julgenud panna, sest tainas ähvardas juba liiga paks tulla, aga kauss oli nii väike, et keefiri ei oleks saanud palju juurde panna. Jahu sisse pudistasin teelusikatäie soodat, segasin jälle. Pilk jäi peatuma kuivatatud kukeseentel - Kõutsi jahimaadelt korjatud, Rahmeldaja juures kuivatiga kuivatatud. Pudistasin neid ka ühe peotäie taignasse ning lisasin natuke mingit rohelist maitseainesegu (mitmekümnest maitsetaimest kodusel teel kuivatatud, Rahmeldaja aia toodang). Sest tilliseemneid ma kahjuks ei leidnud ja midagi pidi ju panema. Siis läks juust. Puder oli juba päris paks, aga las ta olla - siis ei kuku ehk ahjus kakk kokku. Nii. Nüüd sai vormi põhja küpsetuspaber ja sinna otsa taigen. Ahjus lükkasin söed tahapoole ja vormi puhtale kuumale põrandale. Selle kirjutamise peale on kulunud umbes 15 minutit, veerand tunni pärast saan käki ahjust välja võtta.

---

Mis ma enne kirjutasingi? Et on toidublogide ja kokaraamatute osas erandeid? Jaa, on. Üks on Läbikäigu Köök, mida ma loen suure mõnuga, sest seal tehakse just niisama loominguliselt süüa, aga erinevalt minust on Nodsul ka teadmisi maailma köögist ning hea maitsetunnetus. Teiseks leidsin sõbra riiulist tõeliselt inspireeriva kokaraamatu - 20. saj. alguse pärli - Koka-raamat, autor Jaan Koor. 1331 toidu valmistamise õpetus. Vat see on alles! Kõigepealt on gooti kiri väga nauditav lugeda, teiseks on kõnepruuk ning mahumõõdud hirmus armsad (võtke 2 kopika eest saia ja...). Kolmandaks on seal selliseid toite, mida ma oleksin peaaegu nõus sõna-sõnalt valmistama. Näiteks täidetud kapsta pää.
 Kas saab üks toit kehv tulla, kui sinna sisse nii palju liha pannakse ja sula võid veel juurde? Küll võib see olla uhke pää pidulaual! Kahjuks pean selle pää toppimisega ootama hilise suveni, sest suurt kohewa lehtedega kapsta pääd ei ole praegu kuskilt võtta.
 Raamat ise näeb selline välja. Temast on antud läinud aastal ka uus trükk välja. Aga ma kahtlustan, et mitte enam gooti kirjas ja küllap on ta ära toimetatud ning mahumõõdud ja muud toredused välja roogitud... Ega ma muidugi ei tea ka, ma pole seda uut veel oma kätte saanud.
Nii. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis ahjus toimub.
---

Käkk on käes. Hea käkk on 😋. Suhkru oleks võinud peaaegu et panemata jätta, aga kõik muu on ideaalne. No ja siin kirjutamise asemel oleks võinud käkil vahepeal ahjus teise otsa keerata, üks on pruunim kui teine. Aga mis sest. 

Hääd toiduwalmistamise rõemu teilegi!

neljapäev, 1. veebruar 2018

Kiire küsimus

Võtan homme näituse maha. Enne kui ma selle algosakesteks monteerin, äkki oskab keegi sellele veel üht pinda pakkuda? Meenutuseks siis, et näitus ise oli selline (klõpsa pildil):

Anni Irsi ja Lagle Nõu ehtenäitus (14.12.2017)


teisipäev, 30. jaanuar 2018

Kui see karikas ainult mööda...

 ... ei läheks.
Sain täna oma kätte esimese võidetud karika. Võistlus oli küll juba 10 päeva tagasi, auhnna teise koha eest sain oma valdustesse täna.
Siin on siis minu viimase aasta jooksul saadud kassikullast pudinad. Kolm Ülenurmelt ja üks Elva lahtiste meistrivõistluste medal.

Peale spordi tegemise* olen käinud mõnel juubelil, katsetanud silikoonist ise vormide valamist, õmmelnud ja kudunud ning tööl käinud, vahepeal olnud ka lihtsalt väsinud. Õmmelus- ja kudutööd on siiamaani pooleli. Silikoonvormide tegemisega saan isegi hakkama, aga fotosid pole näidata. Juubelikäikudest isegi oleks natuke kõnelda. Eriti sellest ühest, mida peeti Tartu ühes uuemas restos. Restoran Hõlm. Uued uhked säravad saalid, kahhelahjud, kullatised ja LÜHTER! Meie pesitsesime valges saalis. 75. juubel. Kõik oli nii peen, et minesta või ära. Kelner siblis järelejätmatult ja valas muudkui jäävett, erinevaid veine, tutvustas iga toitu põhjalikult ja naeratas sealjuures lahkesti. Mis meil seal oligi? Mingi esimene amps, mille nime ma ei mäleta, eelroaks merilest, pearoaks part, magustoiduks pirni-estragoni granita. Lõpuks veel tort. No mis ma oskan öelda. Veini ma juua ei saanud, ema oleks hirmsat lärmi tõstnud, et kellega ta siis koju sõidab, kui autojuht purjus on? Kõik muu oli täiesti söödav peale selle granita, sest ma ei armasta estragoni, aga see on minu isiklik tragöödia. Seltskond oli tore, söögid väga head (mõni kinnitas, et paremat pardipraadi on raske leida), ruum valge ja kaunis. Aga minu matsi maitse jaoks oli see nagu teatrietendus, oleksin ennast vist metsas kuuse all lõkkest küpsekartuleid õngitsedes kodusemalt tundnud ja vaevalt, et see metsik toit ka vähem maitsev oleks olnud. Igatahes elamuse ma sain, olgu juubilar tänatud!

Panen siia juurde toreduse pärast ka paar pildikest viimastest vaigu-töödest. Võtmehoidja "Roigas" ja kaelakee laaniku, kortsleheõite ning monardaga.





*Siin on naerukoht neile, kes mind tegelikult tunnevad

laupäev, 13. jaanuar 2018

С новым годом!

Sain sokid valmis. Kes mäletab, siis kunagi nädal enne kohalikke jõule hakkasin kuduma (jõulukingituseks). Noh, vana kalendri järgi jõuluaeg veel napilt kestab, alles oli uus aasta, nii et 😁

Roosakas ja kollakas lõng on seentega värvitud. Ülejäänud on ikka vanad tuntud aniliintoonid.

Kuduma hakkasin täiesti ebatraditsiooniliselt. Mitte varba otsast (Türgi traditsioonilist sokki hakatakse varba otsast kuduma), vaid keskelt. Enne kandu. Kõigepealt kannad, siis labad, varbaotsad. Ja siis võtsin silmad üles ja hakkasin lapilisi sääri tegema.

Ühtlasi sain valmis salatirohelised velvetid, rohkete taskutega. Istuvad suurepäraselt, kui ma suudan 3-4 kilo maha võtta. Või pükse natuke venitada. No mis teha - kangast oli ainult 1,5m, kuidagi ei pigistanud laiemaid välja, kõik 4 sääretükki tuli ühele kangalaiusele mahutada.

...

Uue aasta esimesed laskmisvõistlused olid jällegi Ülenurmel. Mul läks kehvasti, sest ma alustasin liiga hästi. Teadupärast on tühi pea parim retsept täpseks laskmiseks. Mu pea oli nii tühi, et ma ei saanud arugi, et esimesse lehte 5 augu asemel 6 tegin. Väga ilusad augud olid, puha üheksad-kümned. Kui ma siis lõpuks ära tabasin, et olin määruseid rikkunud, hakkas pea jahvatama ja vait enam mõtteveski ei jäänud (kuidas ma küll ei märganud! jne). Ja tulemused olid järjest viletsamad.
...
Kuni läksin esmaspäeval trenni ja treener käsi pikka mind õnnitlema tuli - selle viletsa laskmise, trahvipunktide ja muu jamaga olin ikkagi võistluse ära võitnud! Uskumatu. Ma süüdistan konkurente, et nad endast parimat ei andnud.

...

Asendustööd on selleks korraks tehtud, nüüd võib lausa elama hakata.

kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Kas sina oled oma igapäevast horoskoopi juba saanud?

Ema tõi Uma Lehte lugeda. Ikka algava aasta horoskoopi, mida muud?

Ma tervet lehte ei jõua siia ümber trükkida, aga võtke teadmiseks, et:

Viikaldaja
Tüü. Tüü tuu leevä lavva pääle, murõhtagu ei. Ku sul omma suurõmba plaani, sis tulõ rohkõmb vaiva nätä, a siski är hinnast peris krõnglis tüütagu.
Raha. Raha olõ-i su jaos timahava tähtsä, tuu tähendäs, et teda vahepääl om ja sis vahepääl jälleki ei olõ.
Armastus. Timahava võit armastusõ seen peris ujju. A kae ette, et är es uppunu!
Ilm. Likõ ja külm ja ilõdu.











Katõtõistkümnele tähemärgile ütles laelambi abiga vahtsõs aastas tüü- raha-, armatusõ- ja ilmaõnnõ Eesti kõgõ veidemb tunnõt tähetark Kaldmani Hedi. Reimanni Hildegardi tsehkendüse. Uma Leht, vahtsõaastakuu 4. päiv 2018.

Kommentaariks, et käesoleval nädalal on käsil krõngles tüütamine. Nii et lähipäevil vist ei jõua rohkem siia kirjutama.