Anu

Mu õel oli paar päeva tagasi juubel. Mida muud ma ikka oskasin kinkida, joonistasin.

Anu 16-aastasena, 1980. aastal. Ega ta palju muutunud ole. 

Aaastavahetus läheneb. Siblin siin ja seal, kasutan vabamat aega käsitööks. Täna lõikasin uue talvejope- ja pükste tükid valmis, lisaks kingituse-kittel ja hullult hea lõikega poekott. Õmmelda ei jõudnud pistetki. Homme tahaks lepakoorega lõnga värvida ja kuuseokkad järgmise värvimise tarbeks likku panna. Kui midagi lõpuks valmis saab, saate näha ka ☺

Direktriss

Juba nädal tagasi sai viimane joonistamata Elva koolijuht paberile, aga fotoks sain ta alles nüüd. Siin ta on:

Helmi Kiisküla. Noor tubli naine, kes peale sõja lõppu lõi kooli uuesti käima, otsis linnast klassiruumid ja elu läks edasi. Oli ju vana koolimaja puruks pommitatud.

Kas see pilt nüüd sarnane sai või panin mööda, ei oska arvata. Algne foto on siin:

Ei olnud lihtne töö.

Metsik ilu

Homme riputame Rakveres Viru Käsitöö Salongil üles oma väikse jõulunäituse.

Ajad on kiired olnud. Viimasel kahel kuul olen käinud ettevõtluse alustamise baaskoolitusel (BK) - väga hea kursus on! Kellel veel sedasorti mõtted liiguvad ja tahaks asjast rohkem aimu saada, siis soovitan soojalt! Lisaks sellele, et koolitus on väga-väga sisukas, lektorid fantastilised ja kohtumised noorte (õnnestunud ja ka ebaõnnestunud) ettevõtjatega väga õpetlikud, on see koolitus ka - oh imet - taskukohane. BK korraldaja on EAS, kes maksab kinni suurema osa kuludest (sellel korral oli omaosalus 76.-). Tartus on korraldaja Tartu Ärinõuandla. Korraldatakse neid mitu korda aastas ja pea igas maakonnas. Tartu omade kohta saab infot siit: http://arinouandla.ee/ettevotja/baaskoolitus-mentorklubi/ Meie punt on väga äge, igast eluvaldkonnast inimesi, mõned juba kogemusega ja tahavad ennast täiendada, teised alles päris algajad nagu minagi. Esindatud on arhitektuuribüroo, reiki ja massaaž, andekuskoolitus, toiduainetööstus, meelelahutustööstus, soengukoolitus, mööblitööstus, fotograafia, jalgade ravimassaaž, tõlge ja turundus Lätti, Haapsalu pits, metsatööstus ning kunst (viimane siis minu tagasihoidliku isiku näol). Sellele kursusele minek on olnud üks parimaid otsuseid. Kuigi saabuv nädal saab jälle hirmsasti tööd täis olema - ülejärgmiseks nädalaks oleks vaja äriplaan kokku keevitada. Ma päris päevapealt alustada ei taha, seega ma ei pea äriplaani päris viimase vindini üles vuntsima, aga enda jaoks olulised valdkonnad oleks ometigi ilus paika panna. Ei taha ju kogu kursustel õpitut vastu taevast lasta. Äriplaani kondikava võiks ju olemas olla, kui ma ka hiljem seda täiendama pean, kui näiteks alustamiseks kunagi toetusi tahan taotleda. 

Näitus

Annan teada, et selle nädala lõpuks saab Rakverre Viru Käsitöö Salongi meie kristallvaigust ehete näitus. Reedel läheme seda üles riputama. Praegu käib veel kibe töö selle nimel. Näitus jääb üles kuni poole jaanuarini. Kui näituse plakat ka valmis saab, panen siiagi pildi.

Viimased direktorid

 Praegune direktor Tarmo Post

 Arnold Muna (1919-23)

 Mihkel Karro (1948-54)

Mihkel Roonurm (1945-48)

Tuleb tunnistada, et see projekt on mulle väga meeldinud. Intelligentseid inimesi on tore joonistada ☺

Laupäeval, 17. novembril kell 17.00 on 16 direktori portreede näituse avamine Elva Gümnaasiumi Tartu mnt 3 maja klaasgaleriis.

Järgmised direktorid

Lembit Raid 1958-60

 Albert Aavasalu 1973-75

















Herbert Kaselo 1954-1958

Ain Jõesalu 1998-2001


Algsed fotod olid kohati väiksed ja udused. Loodan, et sain inimeste iseloomulikele joontele ikka pihta.

Homme alustan järgmisi. Elva Gümnaasiumi või õigemini Elva koolihariduse 105 juubeliks 17. novembril peavad kõik juhatajate ja direktorite portreed olema valmis, raamitud, nimesiltidega varustatud ja näituseks üles riputatud.

Lisan siia ka ühe uduse foto tööprotsessist:

Kolm direktorit olemas, kaheksa veel tulekul

 Matti Kangor.

Kalmer Kivi.

Kai Kivipõld.

Ega ma kahe viimasega ise väga rahul ole, oleks ka paremini saanud. Algmaterjal oli muidugi ka pehmelt öeldes s***. Pisikesed tindiprinterist tulnud digifotod, päris palju pidi oletama.

Uus peotäis fotosid on käes, läheb madinaks, aega on suhteliselt napilt (kooli juubeliks kuu aja pärast peavad pildid valmis, raamitud ja seinas olema). Mõni neist fotodest on ka kehv, eks näis, kas ma suudan sõnnikust kringlit küpsetada. Hea, kui karaskitki saaks.

Väga palju saepuru

 Töö on veel pooleli, ühel päeval lähen veel tagasi. Terve laupäeva uhasime Laglega lihvida, aga mõned puudujäägid jäid ikka veel.

 Kas tolmuahv Brasiilias või hoopis Põltsamaal?
(See on rida ühest vanast laulust, mida mu ema ikka aeg-ajalt meenutab..Laulu pealkiri on vist "Koolipoisi mure". algab umbes nii: kes koolipoisi elust-olust natukegi teab, see vangipõlve piinaga ta kohe ühte seab.... ja kusagil on seal ka selline rida: kas tolmuahv Brasiilias või hoopis Põltsamaal?)

Laupäev läks ikka väga lappama, mul oli juba kolmapäeval läinud silma puru, mis neljapäeval ja reedel enam suurt tunda ei andnud, ainult rähma jooksis silm. Lootsin, et puru on välja tulnud ja need on ainult järelnähud. Aga laupäeval läks jälle natuke tolmu silma ning kõik algas otsast peale. Sõitsin kodu poole tagasi ja tilgutasin iga natukese aja tagant silmatilku, et ähk läheb paremaks? Ei läinud. Seega ei keeranud Puhjast mitte kodu poole, vaid otse Tartusse. Kuperjanovisse silmakliinikusse. Kus öeldi, et seal ei ole juba paar aastat silmakliinikut. No ma polnud sinna mitu aastat juhtunud ka. Läksime edasi EMOsse, kus ma juba kartsin, et pean konkureerima kõigi jalaluumurdude ja infarktidega ning mu silm võib oodata umbes ülehomseni. Aga ei, sealt juhatati teisest sissepääsust uude silmakliinikusse, mis veel viimast tundi sel õhtul avatud oli. Oh imet, viie minutiga oli mu rahakotist võetud viis eurot ja kaks puru silmast ja haiget ei tehtudki! Ma olin kohe lausa õnnelik. Väga sümpaatne ja asjalik arstitädi oli.

 Kuldne pühapäevahommik.

 Pühapäevased armastajad (mis tumeda tausta efekti fotokas siia tekitas, ma ei teagi).

 Kõutsiga kahekesi lihvisime, nii et nina tatine. Aega läks kaks korda rohkem, kui alguses arvasin - haavapuu on kehv lihvida, nagu vatti nühiks. Ma üksi ei oleks ühe päevaga seda vist tehtud saanudki. Aga päev oli ilus, ma nii sooja oktoobri keskpaika ei mäletagi.

 Kallistajate seljatagune

Lihvimine veel pooleli, aga juba on Põltsamaa tütarlaps leebemaks läinud, ei ole enam nii nurgelise ja terava olekuga :)

Veel üks Põltsamaa tolmuahv.

Nõo pink on ka lihvitud, aga sellest näitan pilte siis, kui see immutatud saab.

Päevareportaaž

Pehme udu
Üle lõõmava metsa
Lehed langevad

---

Põltsamaa õuna-viinamarjajook maitseb nagu lahja lõhnaõli.

---

Keegi tobu on parkinud oma mersu otse mu saetava kuju kõrvale.
---

Homme lihvima.

 Tee viis mööda Meleski klaasivabrikust. Kuidagi nukker oli see pilt - suur ja uhke tsaariajal ehitatud maakivist tehasehoone (ehitatud 1866), millel küljes silt MÜÜA ja aknad on puruks ja uksed lagunevad. Vabrik asutati 1792, viimati oli seal klaasi sulatatud ja puhutud 2005. See on Eesti pikima tegutsemisajaga klaasivabrik, 19. sajandil Baltikumi suurim ja Vene impeeriumis suuruselt esimese kahe hulgas (konkureeris Rjazaniga).

Kogu küla on huvitav, tsaariaegsed palk-barakid töölistele (üks on kasutuses, ülejäänud on kas lagunenud või põlenud varemed) ja kunagise hiilguse hääbuv ning kõdunev järelkaja.

 Ja veel üks kuldne vaade Põltsamaa jõele - eelmine sarnane pilt oli telefoniga, see siin päris fotokaga.

Algus on tehtud

Põltsamaal

Praegu on 3 skulptuuri korraga pooleli. Homme loodan selle, mida saan katuse all teha, ära lõpetada. Selle Põltsamaa kujuga läheb veel aega.

Nalja kah - kui ma kännule alles esimesi kriipse kriidiga tõmbasin, aeg-ajalt kavandit vaatasin ja esimesi lõikeid planeerisin, astus mu juurde üks vanem mees. Küsis, kus on keskus? Vastasin, et ei ole kohalik, ei tea. Siis küsis, kas ma ootan kedagi. Ei oota. Käratati: mis sa siis seisad siin! Vastasin, et teen puust skulptuuri, mille peale tuli papil suur imestus, et miks küll ei ole räägitud tema kohaliku sõbrannaga, kes ometi oskab puust igasuguseid asju teha. Küsis veel et kes mind sinna kutsus? Ikka linnavalitsus võttis ühendust. Papi sellega rahule ei jäänud, lubas minna sõbrannale kõik ära kaevata ja lahkus sõnadega, et see töö võetakse mult ära. Nojah. Rohkem ma teda ei näinud. Ülejäänud tööpäev kulges suhteliselt rahulikult, kui mitte arvestada otse selja taga sõitvaid autosid. Olen foto tegemiseks lausa sõiduteele astunud, saagimise ajal pidin ka pidevalt meeles pidama, et kohe selja taga on tihe liiklus.

Tänane

Õunakese lastehoid. Pikkade puutüvede ette tulevad pingikesed.

Pildid on nii jäle udused, et midagi ei saa aru, Konnal pole nägugi peas, õunaussist rääkimatagi. Esmaspäeval lähen sinna korraks tagasi, siis võtan päris fotoka kaasa.

---

Vahetasin pildid selgemate vastu. Konni sai seekord üks, aga mine tea, ehk tuleb neid ajapikku juurde 😄

Kuidas ma põdrakärbsel käisin

Ega siin palju kirjutada olegi. Kahe päeva pärast algab sügis, tagumine aeg oli kasutada ära ilusat ilma ja käia ometigi ükskord metsas. Võtsime Kõutsiga ämbrid ja noad ning panime metsa poole ajama. Ilusam oleks muidugi korvidega olnud. Kolm metsa kolasime läbi, kokku üle 4 tunni. Imeilus päev oli. Kõik need sõnajalapuhmad saja-aastases metsas, mägraurud ja punased pudenevad haavalehed. Seentega oli kesisevõitu, kuigi tänu Kõutsi heale ninale ja radadele saime siiski arvestatava saagi. Punapuravikke veidi, kukekaid natuke, kitsemampleid vähe. Kupatatavad seened saatsin Kõutsi tütrele, neid oli rohkem. Kõige paremini oli põdrakärbestega. Neid oli nagu putru. Ühe põdrakärbse sain kätte veel lausa nüüd, ilmus kuskilt õmbluse vahelt välja, kuigi mets jäi juba mitu tundi tagasi selja taha. Puuke leidsin ka riietelt kõndimas mitu.

Ahh, veel tahaks metsa! Põdrakärbestest hoolimata!

Pildil mägrauru tagauks. Vähe kasutatav, aga muidu ilus, juurikatega raamitud ja puha.

Mägrauru esiuks.

Seentest pilti ei teinud. Las teevad need, kellel metsas parem pilditehnika kaasas. Mägraurgu dokumenteerisin, et ise mäletaksin - viimati nägin toimivat linnakut ligi 30 aastat tagasi.

Kärbseseeni oli metsaalune täis, nii valgeid kui punaseid. Ilus oli küll.

Ja siis metsast padavai koju tagasi, sest Al Gusti pidi läbi astuma - lubasin talle suurema osa oma orhideekollektsioonist. Siin on aknad kitsad ja valgust lilledele vähevõitu. Mis ma neist piinan. Küllap kunagi edaspidi saame omavahel uuesti jagada ja paljundada, kui mul jälle rohkem aknapinda olema saab. Niipalju siis aiandusest... Ei ole mul enam oma lillepeenart õues ega mitutkümmet lillepotti toas. Aga nii see ei jää, ma tean.

Veeriku

Käisin täna Veerikul aasta tagasi tehtud kujusid hooldamas. Keegi tobu oli neid musta värviga sodimas käinud, õnneks küll üsna vähestest kohtadest. Sodimine muidugi ei ole tore, aga õnneks oli värv ainult õhukese pinnakihina, oli lihtne maha lihvida. Ja rõõm oli ka näha, et Pinotexi terrassiõli on täitsa väärt, kujudel olid tumedaks tõmmanud ainult horisontaalpinnad.

Viimane veerand tundi oli ka teravamaid elamusi, nõelumisest ma siiski pääsesin. Selle muna all on herilasepesa, no kuda sa õlitad, kui triibulised-tiivulised pidevalt ümber sumisevad ja imestavad, miks nendele tilgub laest mingit haisvat kleepuvat löga? Ma päris nii korralikult, kui oleksin tahtnud, seda paika õlitada ei suutnudki.


Tamm on ikka suurepärane materjal, vaadake, kui ilus on eelmisel aastal saetud kuju, värskelt veidi lihvitud (ka see nägu oli musta värviga) ning õlitatud.

Vot selline oli enne lihvimist. Kõik kolm kuju olid värvi saanud. Kolmandast ma täna pilti ei tenudki...


See suvi on igatahes unustamatu. Mul on küll viimaste kuude ennekuulmatust elutempost mäluhäired tekkinud, aga selle suve kliimat ma mäletan. Ja seda, kui palju oli sooje öid, on praegugi veel. Suvi ei taha otsa saada. Ausalt öelda ei ole mul selle vastu midagi - olgu veel nädalake või paar. Küll me jõuame veel külma ja rõsket ilma näha nii et kõrini saab.

Tsensuur tuleb tagasi?

https://kuidaskasvatadainimest.wordpress.com/2018/09/13/blogijad-jagage-saveyourinternet/

Ühest seaduseelnõust, mis saab meid kõiki puudutama.

Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud

Panin krokodillikuu postitused mustanditeks tagasi.

Ühtlasi mõtisklen, et olen siin juba üle 10 aasta kirjutanud. Võiks keskkonda muuta. Näiteks wp-s on parooli võimalus, saaksin "kiri sõbrannale" postitusi justnimelt kaugete (ja lähemate) sõprade ja sõbrannadega jagada. Minusugune grafomaan ju vait olla ei suuda, eriti kui on kolleege vaja kiruda vms.

Aga ma mõtlen veel. Kahte blogi ka pidada ei viitsiks, ma tean ennast küll. Samas tehtud töid tahaks ju ikka avalikult jagada. Oh ütle armas poepreili, mis ma nüid tee, kas ma paikan Mihkli vana padjapööri ää ja ostan Miinale uie või paikan Miina vana padjapööri ää ja ostan Mihklile uie padjapööririide? Ütle nüid, armas poepreili, mis ma piaks tegema?

Ei ole veel Hilja

Nädal tagasi lubasin näidata pilte, kui need Lagle telefonist kätte saan. Nüüd siis sain. No ei ole kõige paremad, aga midagi ikka. Muuseas, fotoka leidsin eile ikkagi üles ☺

 Kaks näitust paralleelselt.

 Pärnu Käsitöö Salong

 Pärnu Keskraamatukogu

Lagle on salaja pilti teind