kolmapäev, 18. juuli 2018

Pediküür on pooleli

Nii kuum on, et vaik tahkub juba ainult mõttest, et selle peaks kõvendiga ühte anumasse valama. Aga ma ei anna alla! Vaigu ja kõvendi kanistrid on pagendatud keldrisse.

teisipäev, 17. juuli 2018

Põhimõtteliselt valmis järgmiseks etapiks

Kuuma ilmaga on saag lõpuks tõrkuma hakanud. Viimane nokateritamine tuleb ikka käsitsi väikse oksasaega teha.

reede, 13. juuli 2018

Kõige pehmem saematerjal

Ja millised ilusad helesinised karvad säärtel!

neljapäev, 12. juuli 2018

kolmapäev, 11. juuli 2018

Pole hiir ei pole konn ta*

Aga ma ütlen, sellest saab veel midagi huvitavat tulema!

*Rida Tsaar Saltaanist

esmaspäev, 9. juuli 2018

Tänane rütm



Ritsiku juures oli jutuks muusika, fännid ja iidolid. Sellest arutelust leidsin omalegi uusi armastusi. Puhkpillimuusikat olen hakanud hindama läbi Mnozil Brassi, nüüd siis selline leid. Omaette võlu on lool tänu sellele, et see on (vähemalt väga suures osas, kui mitte täielikult) improvisatsioon. Improl on tihti võrreldes ettekirjutatud muusikaga nii palju vabadust ja lusti sees 😎 Pikkade läikivae torudega mehed on toredad vaadata, eriti kui nad ise sinna juurde nii toredasti ja kaasahaaravalt hüppavad.

Too Many Zooz on juulis Euroopas (Hispaania ja Inglismaa), siis panevad ämjeerikamaale tagasi. Aga küll nad kunagi jälle tulevad.

Muusika on olnud mingitel perioodidel oluline osa mu elust, sealsamas on olnud üsnagi muusikavabasid kuid ja aastaid. Juba ammu ma ei pane enam kodus taustaks mingit "tapeeti" mängima. Vanadest aegadest on jäänud terve sahtlitäis kassette (enamus ise lindistatud) ja terve riiulitäis CD-plaate. Peaks nad jälle üle kuulama, et mida oleks mõtet säilitada.

Too Many Zooz täiskoosseisus:



---

Natuke vingu ka. Ma ei olegi ammu siin vingunud (kui, siis ainult ajapuuduse üle). Mis kuradi pärast kirjutavad inimesed ingliskeelseid lühendeid eestikeelse teksti sisse? Sain kirja, milles paluti ASAP vastata. Karjusin tütrele tagatuppa, et mida kuradit nad tahavad mult saada?! Eesti keeles ei või kirjutada või? Lagle siis selgitas. Üldse. Mida asja, mis ajast on eestikeelne sõna "laikima"? Mul ei tule rohkem selliseid värdsõnu või -lühendeid hoobilt meelde, aga neid on palju. Palun, olge inimesed, ärge kirjutage nii, nagu see oleks välja oksendatud rosolje! Kõnekeeles ma suudan seda veel taluda, kirjakeeles mitte.

Eks võõrkeelsed sõnad trügivad keelde sisse ikka ja alati, see on nii olnud juba tuhandeid aastaid, nii keel areneb. Võta lahti etümoloogiline sõnaraamat ja sa näed. Olgu. Eks ma isegi kasutan mõnikord russitsisme ja OK on mu sõnavaras täiesti olemas. Aga. Mõnikord on see toores rosolje lihtsalt vastuvõetamatu. Väike näide:

pühapäev, 8. juuli 2018

Kuidas noorsportlane mütsiga löömas käis ja muud jutud

Selleks nädalavahetuseks oli mul meeltesegaduses paigutatud kolm üritust ülestikku. Kahte andis kuidagi ühildada, kolmas (aalujate kokkutulek) jäi kahjuks käimata. Oleks see kuskil lähemal toimunud, oleksin sinna ka saand. Segadus sai alguse sellest, et Eesti meistrivõistlused (tulirelv) on alati olnud juuni lõpus-juuli alguses. Niisiis panin kinni koha Tartu Hansalaadal, maksin ära kohamaksu ja - sain teada, et võistlused on sel aastal nädal hiljem, laadaga samal ajal. Ja kuidagi oli kahe silma vahele jäänud, et kokkutulek ka samal ajal... Egas midagi, natuke organiseerimist ja sai nii võisteldud kui kaubeldud, kaks kolmest on ka hea saavutus.

Võistlused algasid mu jaoks juba reedel, harjutuseks spordipüstol 30+30. Esimese poole järel (ringmärk) olin veel finaali pääseja, aga teine pool (ilmuv märk) kukkus ära, korra lasin lausa märklehest mööda (katsuge ise 3 sekundiga sinna pihta saada!) ja lõpetasin 12-ndana. Laupäeva hommikul viisin Lagle ja sõbranna Tartusse laadale kauplema ja ise kimasin Elvasse tagasi võistlema. Harjutuseks standardpüstol 20+20+20, mida ei ole naised päris ammu võistelda saanud. Harjutus siis selline, kus esimese 20 lasu laskmiseks antakse aega pikalt - 5 lasu aeg 150sek. Teine 20 tuleb teha 20sek/5lasku ja viimane 20-lasuline osa on 10sek/5 lasku. Ehk siis nagu trepakki tantsida. Esimene aeglane osa läks väga hästi, sain lausa ühe 50-silmalise seeria, nendest 4 sisekümmet ja üks tavaline kümme - viiekümnelise tulemuse lugemisel saab võistleja aplausi, oli ilus küll kuulata 😀. Edasi, mida kiiremaks tempo läks, seda rohkem kuulid hajali jooksid, aga päris märklehest välja ükski siiski ei läinud. Lõpetasin võistluse kuuendana (üheksast naisest), tulemusega 496 ja olen ise hullult rahul, sest seda harjutust ei olnud ma isegi trennis saanud ÜLDSE proovida. Seekord läks küllalt hästi, aga järgmine kord vist ei peaks päris mütsiga lööma minema.

No ja võistlustelt otse laadale. Müüsime oma kristallvaigu-ehteid, laada saab lugeda edukaks. Täna oli ka veel poolik laadapäev, Laglega kordamööda müüsime ja käisime ise teisi müüjaid uudistamas, päris põnevat kraami oli. Ega ma suurt midagi ostnud, topsitäie pütikalja, lõhnatu deodorandi (maarjajää baasil), Andre Grand juustujupi, mis oli üllatavalt odav ja maitses selle hinna kohta eriti hästi. Lagle sai rinnamärgi geomeetrilise kassiga ja vanaemale võtsime tulevaks sünnipäevaks linase froteesaunalina. Väga ilusat keraamikat oli ka, aga seekord suutsin vastu panna. Millele ma ei suutnud vastu panna, on raamat, mille ostsin lasketiirust. "Sisekümne seisund", Raymond Prior. Laskespordile pühendunud spordipsühholoogi raamat. Mul ei olnudki enam midagi head unejutuks lugeda ☺

Kokkuvõttes oli kogu see tramburai hirmus väsitav,viimastel päevadel enne laata oli ju vaja veel viimased ehted kokku panna ja üldse oli hirmus kiire. Koju saime täna kella viieks ja keerasime mõlemad magama. Ehk ma saan varsti jälle inimeseks tagasi.

Ah jaa, eelmises postituses lubasin lahkesti näitusepilte - udused ja kauged, aga aimu natuke saab.




 Üks džungel mulle seal meeldis. Džunglis elab kaheksajalg, tanuga uudishimulik naabrieit ja veel teisigi toredaid tegelasi. Kirjuta või muinasjutt 😊


kolmapäev, 4. juuli 2018

Näitus kolis edasi

Esmaspäeval kolisime ehtenäituse Tartu Ülikooli Botaanikaaiast Tallinna Botaanikaaeda.
Näitusest endast on ka pilte, aga need on Lagle telefonis (fotoka unustasime suure sahmimise käigus koju) ja nende kättesaamiseks läheb natuke aega. Ehk täna õhtul või homme hommikul lisan mõned vaated.

reede, 29. juuni 2018

Kui inimene plaane teeb

...siis jumal naerab. Seekord on ta niiviisi muhedalt naernud, mitte õelalt irvitanud.

Töötervishoiuarsti juures käidud, tegin väikse tunnise laskmistrenni, 10 lasku ringmärki ja 60 siluetti (nädala pärast on meistrivõistlused!) ja siis tõmbasin tööpüksid jalga ning panin Ulila poole minema. Sõitsin Verevi järvest mööda, ilusa ilma puhul olid teeääred paksult autosid täis. Imestasin, kas inimestel tõesti midagi muud teha pole? Või on mul liiga palju teha, et ma rannas ei käi lebamas? Ei, asi ei ole selles, ma ei käiks seal ka siis, kui mul oleks kõik maailma aeg. Ma ei saa aru, mida nad seal vedelemises leiavad? Jube palav, pea läheb hulluks ju! Järv on kõrval ja sinna saab jahutama minna, tõsi. Võibolla mõnes rahulikumas kohas käiksin ise ka vee ja kaldapäikse vahet, kes teab. Olen ju mõned korrad elus mere äärdegi saanud, peesitanud ja vees ulpinud, mõnuga. Aga suurele plaažile rahvamassi hulka tundideks kärssama minna? Ei. No ja ma muidugi ei läinudki, sõitsin Ulila poole edasi.

Ulilas avastasin, et olin oma väikse armsa puki koju maha unustanud, seega üle 2m kõrguselt saagida ei saanud. Aga mis tost, allpool oli ka tööd küllaga. Lõin saele hääled sisse ja jõudsin lausa 2 paagitäit tööd teha, kui tuli telefonikõne. Eellugu siis selline, et esmaspäevaks olime jõudnud nii kaugele, et kättesaadava meestemassiga (sõbrad-sugulased) oli lõppude lõpuks hakatud betooni valama. Vundamenti, sedasama, mille tarvis süvendit sai ammu sügisel õõnestatud. Tööd olid kippunud hirmsasti venima, arvutatud lõpuks seda- ja teistpidi ja jõutud järeldusele, et terves mahus on pirni tellimine minu jaoks kallivõitu. Kui tõesti muud moodi ei saa, siis vähemalt osa võiks alguses käsitsi valmis keerutada. Keerutasimegi. Alla poole massist sai esmaspäeval saalungisse. Järgmine tööpäev oli planeeritud reedeks. No ja siis, kui ma Ulilas eile õhtul saagi tankisin, helises telefon ning äkki hakkas hirmuskiire. Tutvused loevad, väga hea õnne korral ja asjaolude kokkusattumisel võib saada võimaluse jääkbetooni utiliseerida (mitte küll tasuta, aga siiski oluliselt odavamalt, kui tellides). Jumal naeratas muhedalt ja saatis mulle 6 kanti betooni. Mõnevõrra rohkem, kui vaja oleks olnud, aga mis sest. Panin autole hääled sisse, korjasin kiiruga Elvast õepoja ja oma poja kaasa ja objektile! Kõuts ja majaperemees juba ootasid ees. Kaks tundi rühmamist ning töö oli tehtud, betoon utiliseeritud minu ateljee vundamendiks! Teine tund sellest kulus ülejäägihunniku lammutamisele, sest see puder oli juba poole tunniga natuke valesse vormi tahkunud. Mehed vehklesid labidate ja pärastpoole kangiga, mina silusin vundamendi vöö pealt loodi. Ise ülepeakaela betoonine, sest parmud! Millega neid lüüakse, ikka pudruse käpaga! Unustamatu õhtupoolik! Nii suuri parme ei ole mina veel nii palju korraga näinud. Parmudega oli sama hull, nagu heinateo ajal, räägivad teadjamad. Kaur meenutas, et korra oli selline jurakas tal auto esiklaasi vastu lennanud. Kaur arvanud, et see oli mõni väike linnuke. Ei olnud, parm oli...

Paar tundi hiljem sõitsime juba Elva poole tagasi, poistel olid õhtuks plaanid tehtud, ei saanud pikemalt kohapeale imetlema jääda. Sõitsime ja mõtlesin, et olen autoroolis samamoodi õnnelik olnud, päris mitu korda. Esimene oli siis, kui ma katuseaknad sain, 25 euri tükk, ja neid Tallinnast ära tõin.

No ja kuna ma eile Ulilas (jälle!) midagi palju teha ei jõudnud, siis lähen sinna ...nüüd!

---

Täiendatud 15 min hiljem. Jumal jälle muigab, saatis meile väikse vihmapilve. Ju ma vajan siis veel pool tundi puhkust enne saagima minekut.

neljapäev, 28. juuni 2018

Mõmmik


Minu poolt on töö tehtud.

Ma ei saa aru, mis lahti on? Tööd pakutakse uksest ja aknast, just praegu helistas koolidirektor ja küsis, kuidas puhkus edeneb (puhkus algab mul esmaspäevast alles) ning pakkus koolimaja ühe koridori värvimist. See oli ühel slaavi tõugu naisel kärtsroheliseks võõbatud, aga pime ja pikk ruum muutus sellest kohe õõvastavalt pimedaks. Õpetajad on mitu aastat kurtnud, et närvidele käib.

See on tore, et tööd on, aga millal seda kõike tegema peaks? Koridori võõpamise sokutan kellelegi teisele. Kellele, veel ei tea. Praegu on niigi iga ärkvelolekuaja vaba minut arvel. Eile pealelõunal pidin Ulilasse minema, panin tööriidedki selga, kaevasin mõned martagonliilia sibulad välja ja viisin möödaminnes Annele - ega seal palju aega kulu, jõuab veel saagima küll. Aga siis oli vaja vaatama minna tema hullumeelselt uhkelt õitsevat õuekaktust, jäime jutustama terveks tunniks ning kui ma autos kella vaatasin, otsustasin, et pool kuus ei ole tööpäeva alguseks sobiv ning läksin koju. Kutsusin hoopis sõbranna korraks külla, ta igatses vaasi pojenge ja mul veel mõned nupud-tutid on. Ahh, päris tore on mõnikord paar tundi niisama molutada!

Täna ootab mind ees töötervishoiu arst, siis käin tunnikese lasketiirus ja siis saagima (täna ei saa enam viilida, PEAB minema). Võtan võileivakese kaasa ja kui just käed otsast ära ei kuku, teen pikema päeva. Materjal on seal väga vastaline - vaher - jube kõva ja kalk puu, no ei taha sinna saega läheneda, paljast mõttest on juba käed ette väsinud...

Ma nüüd jooksen, arstiaeg läheneb hirmsa kiirusega!

-----

Arsti juures käidud. Kõigepealt ootasin ta ukse taga umbes igavesti, juba mõtlesin, et kaua võib, lähen lihtsalt minema. Aga siis sain kabinetti. Kuna aega oli tal vist napilt (eelmine oli üle poole tunni pikemalt sees!), siis minuga tehti kiiresti. Isegi silmi ei kontrollitud. Ja! Kaalu kohta öeldi, et muretsemiseks pole põhjust! Kui mõnda ajakirja uskuda, peaksin ma juba peaaegu surnud olema, ikkagi oma 10kg ülekaalu. Või siis kuulis ta mu pikkuse valesti, sest minu meelest ütles ta mu kehamassiindeksi nii, et ma peaksin 10cm pikem olema. Aga noh, Mina ju tean, kui pikk ma olen ja kui palju kaalun, kui see mulle ei meeldi, pean ikka ja ainult mina olema see, kes sellega midagi ette võtab (näiteks pikemaks kasvab 😜). Ja - järelikult ei ole lotendav pekk veel nii kaugele paista, et arsti kogenud pilk oleks selle automaatselt ära registreerinud ja alarmi undama pannud. Arst nägi mind täitsa ilma särgita, nii et ei saa öelda, et "hea riidega annab paljugi varjata" vms. Võibolla tuleb mu hea väljanägemine sellest, et ma olen lihtsalt nii lihaseline (naerukoht)? Lihas pidada kaaluma oluliselt rohkem, kui pekk...?

reede, 22. juuni 2018

Direktoreid, töid ja unistusi

Veel kaks said joonistatud.

 Esimene on Johannes Lang(e), kes on Elva kooli juhataja ja direktor olnud kõige pikemalt - 1923. aastast kuni 1944. aastani.

















Teine on Arvo Mälberg, kes juhtis kooli aastatel 1960-1973. Teda ma mäletan päris hästi, ta kirjutas meie klassile paar näidendit minu algkooliajal ja lavastas need meiega. Veel tegi ta aiandusringi suviti, kasvatasime daaliaid, mõõtsime neid, joonistasime. Kui isikliku daalia ümber siblimisest aega üle jäi, külastasime ümbruskonna põnevamaid looduslikke paiku ja ka inimesi - käik Vadim Želnini juurde on meelde jäänud. No miks ta ei pidanud jäämagi - papa Želnin oli mulle ju vana tuttav, lausa vanaisa eest, uhke tunne oli. Mälberg pakkis meid oma vanasse žigulisse hunnikusse (7-8 tüdrukut ikka oli) ja nii me seal käisime. Täpseid aastaid ma ei mäleta, arvatavasti peale esimest ja teist klassi suvel need ringid toimusid. Ühtlasi saime Elva aiandus-mesindusseltsi liikmeteks puha. Ja Elva AMS sügisnäitusele olime Mälbergi juures toksinud reljeefid. Materjaliks tuhaplokk, mina tegin papa Želnini poolprofiili ja olin jube uhke, mu arust tuli hirmus hästi välja. Arvatavasti peale teist klassi suvel sai see kunstitöö tehtud.

Praegu ei oska enam ette kujutada, et mingid esimese-teise klassi juntsud käivad korra nädalas mõned tunnid mingi taadi juures teises linna otsas oma daaliat vaatamas ja mõõtmas ja...

Oli igatahes üks väga vinge vanamees, täpsemalt saab tema elust ja legendaarsetest tegemistest (Elva kooli kirjandusklassi loomisest, muuseumi asutamisest jpm) lugeda siin: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=elvapostip20141101.2.22

Muidu püüan Ulilas saagimas käia. Täna pidin ka minema, aga Lagle tiris mind hommikupoole Tartusse, et ma ta 3D joonistust näeksin (teemaks vanade eestlaste tähtkujud) ning ühtlasi käisin Rootsi Kunni (Sõbralt Sõbrale) poode pidi, et leida ideaalset tugitooli. Sest miks mitte. Ja leidsingi! Paarikümne rutsi eest sain täisnahkse (loe: oksekindla) tumepunase tooli, millel kõrge seljatugi (saab pead toetada), paraja kõrgusega käetoed ning lisaks saab jala peal keerutada. Kodus selgus, et toolil on üks trikk veel - selle saab väikse liigutusega lamamistooliks teha! Vau! Käisime enne Laglega uue mööbli poes ka, istusime muudkui toole läbi ja leidsin ühe, mis oli väga hea. Ainult 200.- maksis. Aga oksekindel punane oli tagumiku all sama hea ning Londonil ei ole kindlasti lamamistooli võimalust (ja lisaks on ta 10X kallim), nii et üks unistus on väga kiiresti teostunud. Eile õhtul otsustasin, et kui ma ikka head tooli tahan, siis milleks ennast pikalt praadida, lähen täna luurele, ja näe, seal ta mind ootaski!

Mõned pisikäigud olid veel vaja teha ja kui siis koju jõudsin, polnud veel kell liiga palju. Oleks Ulilasse jõudnud küll. Aga jube väsimus (linn ON väsitav) ja teiseks tumedad pilved ümberringi ringmängu mängimas. Praeguseks on sadu jälle järgi jäänud, kuigi tuul ikka tuulab nagu meeletu. Ah, vahetevahel on hea natuke puhata ka. Muidu saen omal väsinult mõne jäseme või muu jupi kogemata maha. Küll kõik tehtud saab, iga asi omal ajal ja järgemööda. Ulila töö tähtaeg on tegelikult alles taasiseseisvumispäev, nii et tegemata ta ei jää.

Jaanilaupäeval on plaan vähemalt pool päeva tööd teha (kui ilm lubab ja jaksan, siis saagima, aga kui ei, siis on ka lihtsamaid töid). Õhtupoolik, öö ja võibolla ka hommik on ette nähtud tulesid ja sõpru pidi hulkumiseks.

Kaunist jaani!

laupäev, 16. juuni 2018

See ei ole karu






See ei ole põder ka, kuigi lille tagant paistavad sarved ja kõrvad.
Kui kuju tolmust puhastatud ja õlitatud saab, panen veel pilte. Lehis. Tööd alustasin juba sügisel, kuidagi väga venima oli jäänud.

---

Täna (pühapäeval) osalesin Valge Roosi karikavõistlusel. Ringmärk läks päris kenasti (278 silma nagu eelmiselgi võistlusel), läksin harjutuse teist poolt - siluetti - laskma neljandal positsioonil. Siluetiga kukkusin kuuendaks, ühtlasi oli see mu isiklik rekord - 541 silma. Kuna 8 esimest said finaali, sain minagi. Välja kukkusin finaalist esimesena, nii et kokkuvõttes 8. koht. Pole paha. Esimene finaalikogemus mul. Kuigi see urrima siluett ehk teisisõnu ilmuv märk on ikka veel üks mõistatus. Mis mõttes antakse ainult 3 sekundit käe tõstmiseks ja märgile pihta saamiseks?! Iga lask niiviisi eraldi, 7 sekundit punast tuld ja 3 rohelist. No pihta ma saan, aga mitte piisavalt keskele. Adrenaliini on ka tulejoonel natuke liiga palju, lausa jala võtab teinekord värisema. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Ja käsi teeb nende väga loetud sekundite jooksul mingeid imelikke mikroliigutusi, mida ta ei peaks tegema, tunne on selline, nagu loobiks lõdva randmega märklaua sisse nooli. Kuigi peaks olema nagu relssi mööda sirgelt ja kindla kiirusega liikuv jäikade liigestega hoob. No ei ole ju. Oeh. Kõigele lisaks loeti finaalis ainult tabamusi ja tabamuseks loeti silmi alates 10,2-st! Ma sain päris mitu ilusat üheksat, ka kaks 10,1-te, aga 10,2-tesid ja suuremaid tuli vähe. Kui vähe, ei mäletagi kohe.

Tulin võistluselt koju, näljane nagu hunt. Rebisin midagi hambusse ja panin kohe emaga Nõo poole ajama - tema 93-aastane sõbranna on väga kehvaks jäänud viimasel nädalal ja ema tahtis väga teda veel vaatama minna. Hea on, et käidud sai.

Lähitulevikku (3 nädala pärast) jäävad Eesti Meistrivõistlused. Siis tuleb pikem võistluspaus. Enne meistrikaid on vaja saagida puitu, valada erinevaid materjale ja hakata penoplastist kukke vormima. Et siis edasi sellele penole klaasriiet ja vaiku peale mätsida. Veel tuleb võtta maha Tartu näitus (1. juuli on viimane päev) ja viia Tallinna Botaanikaaeda. Kõigele lisaks oleks selle 3 nädala jooksul hea leida paar tundi trenniaega, siis võiks rahuliku südamega võistlema ja lustima minna - kui Tuhkatriinu teeb kõik tööd, mis teha kästi kahe nädalaga ära, saab ta natukeseks lasketiiru ka. Ja ehituse jaoks tuleb planeerida mõned tihedad tööpäevad. Aga küll kõik saab. Järgemööda.

Ma lähen nüüd direktoreid joonistama. Kolm on tehtud, kaks on teoksil, sügisesse jäävad ülejäänud 11.

neljapäev, 14. juuni 2018

Pooleli

No ei ole ma mingi karumeister. Aga kui postkast lõpuks laekub, saan mõmpsiku päris valmis teha.

Aga muidu vehklen siin mitmel rindel nagu tumm leilis. Täna õhtupoolikul võtsin paar tundi täitsa vaba aega lihtsalt vedelemiseks ja väga imelik oli olla. Molutamist peab aeg-ajalt treenima, muidu kaob oskus täiesti.
Ega neid tegemisi nii väga palju olegi, aga hirmus erinevad on. Mõte hüpleb pidevalt 10 eri töö ja tegemise vahet ning seoses sellega on lühimälu (ja mälu üldse) hakanud päriselt ära kaduma. Vibuinstrueerimised, püstolitreeningud, võistlused, saagimised, kuke projekt, ehitustööd, kolimine (ja sorteerimine), direktorite portreede joonistamine ja kõigele lisaks palgatöö. Midagi oli kindlasti veel, aga kohe ei tule meelde...

---

Midagi meenus. Eelmise võistluse tulemused võiks ka ära märkida. Laskespordinädalal võitsin naiste arvestuses spordipüstoli (tulemus 10,7 silma). Õhupüstol scatti seadme küljes andis mulle 2. koha (10,3). Vibulaskmises jäin teiseks (32) Lagle järel (uskumatud 46 silma! on mul aga tütar!). Väikesekaliibriline püss lamades andis 8-9 tulemuse (10,6) ja sama püss lamades toelt 8. koha (10,4). Pole paha arvestades, et püssilaskmises oli jube konkurents, ma proovin seda ju ainult korra aastas, aga võistlesin tugevate tegijatega.
Tulemusi näeb siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20Lasken%C3%A4dal%202018-tulemused.pdf

---
Toredaid töid on tore teha. Vibuinstruktor on vahetevahel täitsa tore olla, saagimine on küll raske, aga siiski on äge, kui midagi hakkab valmis saama, joonistamine on ka haarav ja kolimist olen tegelikult juba aastaid igatsenud. Nüüd olen hakanud unistama tugitoolist. Sellisest ideaalsest, paraja pehme istealusega, mis on natuke tahapoole kaldu, kõrge seljatoega, mis on just selja järgi ja kuhu saab ka pead toetada, mugavate käetugedega. Tool, milles on hea käsitööd teha või raamatuid lugeda. Noh, tool ei ole ületamatu, selle ma leian. Aga toolist üksi on vähe. Vaja on ka päiksesooja põrandat, kuhu see tool asetseda ja parasjagu molutamise aega, et see käsitöö või raamat kätte võtta. Oh millal ma küll sinnani jõuan...

kolmapäev, 6. juuni 2018

Laskespordinädal

Parem natuke Hilja, kui ei keegi (kaks päeva tagasi oleksin pidanud kirjutama). Laskespordinädal on alanud. Kuni pühapäevani on võimalik Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses oma käega katsuda sportrelvi ja vibu, märki lasta ja soovi korral ka võistelda. Uksed on avatud tööpäeviti kell 16-19, laupäeval-pühapäeval kell 11-15.

Täpsem info siin: http://www.elvalask.ee/uudised/elva-laskespordinadal-1
                 ja siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20XVIII%20Laskespordin%C3%A4dala%20juhend.pdf

Mina olen tiirudes instruktorina abiks homme (neljapäeval), laupäeval ja pühapäeval.
Olgu tuldud!

kolmapäev, 30. mai 2018

Ajakohane





No ja nüüd hakkas kummitama. Las kummitab teil ka.

reede, 25. mai 2018

Kribu-krabu

Sain Omnivast lõpuks kinnituse, et nad maksavad mulle raha tagasi. Algul nad pakkusid, et maksavad raha saatjale (kellele ma olin kauba eest juba maksnud! ja saatmise eest maksin ju ka ise pakiautomaadi juures!), aga imekombel nad otsustasid ilma pikema kärata siiski mulle ülekande teha. Ainult 5 kirja vahetasimegi. Ma ikka avaldasin muidugi põhjalikult nördimust sellise napaka olukorra üle ka.

Ma näen, et keegi ei ole julgenud midagi arvata Taim Rohelise kohta. Eks ta ole keeruline jah.

Allkirjastasin täna lepingu, mis toob ühe päris huvitava tellimuse. Mäletate, kaks aastat tagasi siplesin kuu aega paaditöökojas klaasriide ja vaikudega? Vot, nüüd tasub tookordne õpiaeg lõpuks ära, sain tellimuse klaasplastist skulptuurile. Kukk. Suur. Värviline. Augusti alguseks peab valmis olema. Oi, saab põnev olema 🐔

Enne kuke kallale asumist ootab nikerdamist ka paar puuskulptuuri. Tööpuudust ei ole, pigem on kummitamas pidev ajanappus. Juulikuusse sai pandud ka üks laat - Tartu Hansalaat - sain just kohatasu arve. Sellekski tuleb aega leida, et sinna müügikraami juurde treida - praegu on varud laada jaoks veidi kõhnavõitu. Munamäele ka oodatakse üht-teist müüki. Taimi, mida vaiku valada, on juurde korjatud, teisipäeval käisime Tartus botaanikaaias ja saime lausa ametliku loa aedniku seltsis korjet teostada 😁, sealjuures noppis aedniku osav käsi meile mõnegi kalli ja haruldase õie või lehe. Näiteks ameerika kuldking on juba eile vaiku valatud ja tuleb näitusel esitlemisele.

Kolimiseks on jäänud aega natuke üle kuu. Praegu veel tundub, et aega on palju-palju, aga ma tean küll, see tunne on petlik. Homme külastab mind üle pika aja korteri perenaine, ma juba vargsi lootsin, et ta ei tulegi ja viimase 8 kuu üür jääb maksmata. Aga noh. Eks ma siis maksan.

Ilus ilm on olnud. Aednikud kurdavad põua üle, aga kuna ma olen oma aia juba peaaegu tühjaks jaganud (ja uusi juurde ei hangi), siis mind põud ei kummita. Päris mõnus on. Enamusel päevadest ei ole kuumus ka tappev, laseb elada ja toimetada. Ilus.

neljapäev, 24. mai 2018

Taim. Roheline.

Kes see lahke oligi, kes määramisabi pakkus? Paistab olevat oksajupp mulda pistetud, juured alla ajanud ja lehed peale. Täpsemalt pole ennast tutvustada soovinud.

esmaspäev, 21. mai 2018

Eile lubatud

Sain kujukese valmis. Jalakas.


Üldiselt on elu ilus. Sirelid ja piibelehed lõhnavad just täpselt korraga, nii et kaif on pidev. Saepuru väga hullusti ei torgi ja ilm on fantastiline, ainult sääsed ja kihulased võiksid ennast minust kaugemale hoida. Meepott on siiski vaatamata parasiitidele aus. Ja loomulikult on meepotti kukkunud ka üks tõrvatilk. Nimelt sai Laglel telefoni aku otsa, tellisime kiiresti uue ja see pidi saabuma pakiautomaati. Pakk tuligi, või õigemini pakend. Omniva pakiautomaadist leidsime lahti lõigatud tühja paksema ümbriku. Helistasin, soovitati kirjutada kaebus. Kirjutasin. Sain vastuse, et sellega tegeldakse 10 päeva jooksul. Arvata on, et sellest ei saa midagi, paremal juhul automaatne vabanduskiri ja kõik. Jube kahju, Omniva automaat on mul siin lähim ja igal kellaajal kättesaadav. Hea, et siiski ka muid valikuid on. Postkontori kohta mul ühtki kaebust pole, sest töötajad on siin väga toredad. Aga jah. Hea, et selles pakis midagi väärtuslikumat polnud... Arvata on, et pakk lõigati väga oskuslikult katki kuskil teekonna ajal (vahelaos?), kuller pani kappi tühja paksu ümbriku nägemata, et see katki on (lõikejälg esmapilgul välja ei paistnud) ja ega ümbrikus ei peagi ju midagi paksu ja rasket olema, et sisu näpu vahel kindlasti tunda on.

Aga tühja sellest pakist ja Omnivast. Vähemalt olete hoiatatud. Elu on siiski ilus ja tegus - 1. juunil avame Tartu Botaanikaaias ehete ja maalide näituse - minult ja Laglelt ehted ja Evelt maalid. Ja üks põnevam saetöö on pooleli ja kaks tellimust on järge ootamas. Ja see pole veel kõik. Aga igast asjast omal ajal ja järgemööda 😉

pühapäev, 20. mai 2018

Päkapikuleib, Chata Baby Jagi ja teisi jutte

Nädal tagasi ei olnud laskmisvõistlusi, täitsa vaba olin. Ainult tööd oli vaja palju teha (nagu ikka alati on,) nii et selle asemel, et palehigis tööd vihtuda, käisin Kõutsiga hoopis Poolas. Ega me kaugele ei jõudnud, Suwalki käisime risti-põiki läbi. Pilte tegin moblaga ja ainult mõne üksiku, siin on meie ööbimiskoha tagaõu hiigeltammega (silma järgi vähemalt 300-aastane). Peale kauni looduse vaatasime üle ka kaubanduse, ehituspoed olid päris põnevad. Näiteks kipsplaat ei maksnud peaaegu mitte midagi (vist oli ümberarvutatuna umbes 3.- plaat?), kuigi selle infoga ei ole mul suurt midagi peale hakata - ehituse juures ei ole plaanis kuigipalju kipsi kasutada. Tõin ära tillukese kirjulehise potilille, millele trükitud nime kuukelis tõlkides sain teada, et see on Taim, Roheline. Reis oli tore, isegi vaatamata lämmatavale palavusele. Peenemad nüansid hakkavad juba mälus tuhmuma, pole ka fotosid, mille najale mälu ehitada. No ja mis ma siin ikka sellest kirjutan, kuidas ma turult ei raatsinud kirjulehelist pööki osta (see võib meie kliimas õrn olla), keda see huvitab. Või et umbkeelsete Poola poemüüjatega saab eesti keeles ka suheldud, kui kätega piisavalt juurde vehkida (seda ei teinud küll mina, ma vaatasin kõrvalt ja imetlesin hääletooni ja žestide kõnekust).

Mäluga on üldse kehvad lood, viimasel ajal paistavad mäluaugud järjest süvenevat. Kehva mälu (ja hajali tähelepanu) arvele võib kirjutada ka selle, et panin nädal varem bookingu kaudu öömaja kinni ja - enne teeleminekut leidsin meili pealt kirja, mis küsis, miks ma ei ööbinud broneeritud kohas? Aaahhh! Ma olin kuupäevad segi ajanud! Eks sellega kaasnes ka rahaline kadu, aga see ei olnud õnneks suur. Palju ärritavam oli mu enda lollus. Broneerisin kähku järgmise lähima odavaima kodumajutuse ja asusime teele. Ilusasse kohta jõudsime, pildil on killuke sellest. Peremees ütles küll, et po russki kõneleme (ingliš talle ei sobinud), aga ise pani ikka poolat. Umbes poolest jutust ei saanud möhhigi aru. Igatahes - hakkama saime jällegi. Kolmekorruseline loss, katusekamber meile ja hiigelpatjadega voodi ning sealsamas korrusel ka roosilise kahliga duširuum. Pererahva elukorrusel oli ainult tammepuust mööbel, meile oli küll siiski ka laminaati jagunud. Sellegipoolest ilmselgelt küllaltki rikas majapidamine. Krundi piiril oli renoveerimisel palksaun suure peoruumiga ja ka õues lõkke- ja grillikohad, eks nii vist tehakse omale pensionilisa. Sauna peal suur kiri Chata Baby Jagi. Vot siis, kus me ööbisime. Kanajalakesed olid ilusti peidus, maja maskeerunud lossiks.

Tagasiteel oli hädasti vaja Valmiera Depos peatus teha, tõin omale ometigi korraliku padja (normaalsuuruses, Poolas katsutud padi oli ilmselgelt lausa ebamugavalt suur). Ja ühes külakeses maantee ääres oli laat, sealt sai kaasa ostetud kärakas käsitsi tehtud rukkileiba. Ma sõin seda siiamaani, oli kõva nagu päkapikuleib, aga ikkagi väga hea.

Selle söödud päkapikuleiva najal sain eile laskmisvõistlustel 6. koha. Harjutus 30+30, mida ma olin varem ühe korra trennis proovinud ja ühe korra võistelnud. Nii et päris uus asi ikka veel mu jaoks. Võistlejaid oli umbes 17, nii et ma olen väga rahul. Seekord ei lasknud ühtki pauku päris mööda ka, nagu eelmisel korral Heli Rassil. Noorsportlane areneb seitsmepenikoormasaabaste sammudega! Esimese poole (ringmärk) tulemuseks oli 277 silma, millega olin 4. kohal. Ilmuva märgi järel oli lõpptulemus 539 silma, mis on otse loomulikult mu isiklik rekord ja langesin üldarvestuses ainult 2 kohta. Hea on ka seda teada, et see ei ole sugugi mu võimete lagi - soodsate asjaolude kokkulangemisel võin isegi küündida medalikonkurentsi (seda küll ainult kodumaal, rahvusvahelise edu jaoks oleksin pidanud hakkama treenima 30 aastat varem).

Saehooaeg on ka avatud, esimest kujukest näitan teile homme.
Üldse tõotab üle aegade huvitavaim suvi tulla. Eks ma siis jupphaaval hakkan seda siin avama, kui asjad hakkavad teostuma.

kolmapäev, 9. mai 2018

Tonn taimi ja vana karikatuur

Ah, kes jõuab kõike mäletada, mis vahepeal juhtunud on. Hea, et telefonis mõni piltki on. Näiteks imeilus konn Anne aias. Aed oli veel ilusam, aga sellest ei saanud jällegi pilti.
Midagi ma ikka mäletan ka - näiteks eilne päev on täitsa meeles veel. Hallan tegi lõunaosariikide-tuuri ja esmaspäeva õhtupoole lõbutsesime Järvselja taimeaias ning Rahmeldaja aed sai risti-rästi läbi käidud. Eile olin Hallani saatjaks Lätimaal, esialgne plaan oli ainult Strenči ja Valmiera puukoolid. Ilus oli, kuigi Valmieras olid valikud üsna lahjad, aga midagi sai Hallan ikka ostetud. Kuni Hallan Valmieras küsis, kas neil rohkem rodosid pole, mille peale imestati, et mis me siis seal teeme, mingu me ikka Baltezersi! Et ainult 70 km, algul Riia suunas ja siis Pärnu peale. Vaatasime kella, aega justkui oli, hakkasime sõitma. Lõpuks muidugi selgus, et see oli ikka rohkem nagu 100km ja peaaegu Riias. Ma sain meie ringikeerutamiste käigus tagasisõidul koguni 25m linna sisse sõita! Minu esimene Riiaskäik 😁. Teed küsisime kõigest ühel korral ja ka siis selgus, et olime õigel suunal. Baltezers ise oli aga imeline! Mitmekümneaastaste rodode park küll ei õitsenud veel, kohe-kohe oli puhkemas. Aga seal oli muudki kaunist ja lausa jahmatavat. Ning mitte ainult pargis, vaid ka müügiplatsil. Nii et Hallan tõi sealt kaks kärutäit rodosid, mida tal veel polnud (ma täpseid numbreid ei tea, aga tal on oma aias umbes 600 rodotaime u. 60-st liigist-sordist, tõenäoliselt isegi rohkem, nüüd kohe kindlasti rohkem) . Pilte ma küll ei taibanud väga teha, paar klõpsu ainult, sest telefon ei ole ikka õige pildistamise riist, hädapärast kõlbab dokumenteerimiseks. Igatahes sai auto pilgeni täis taimi ja alkopoest ka haruldasi Läti meeneid (õlut) Hallani põhjaranniku-sõpradele. Ratas kippus tagasisõidul koopasse käima, kuidas ta kogu kraamiga ööseks koju jõudis, ma ei kujuta hästi ette. Mina tõin kogu reisilt ära kaks tühja pappkasti, alkolaost. Kolimine ju vaikselt-vaikselt ja pidevalt käib. Ma arvan, et kaubareis oli meile mõlemale kasulik, mina olen oma tooduga igatahes rahul 😏

Kolimisega seoses saab palju asju läbi sorteeritud, ära visatud, ära jagatud ja mõnikord ka üles leitud või meelde tuletatud. Mõni päev tagasi leidsin paberite hulgast reliikvia - 8. klassis minust joonistatud karikatuuri. Autoriks vist Indrek Tobreluts (aga ma ei ole 100% kindel). Noh, päris adekvaatne ei ole, ma ei armasta karglemist, aga peaaegu, kui mõõga asemele püstol joonistada ja jalad ilusti maha panna😼 Kustkohast meie poisid küll teadsid, et ma selline olengi?!

Oot, midagi oli veel... õige! Võistluste jutt jäi eelmisel korral pooleli. Heli Rassi võistlustel õhupüstoliga sain 363 silma (40 lasku) ja sellega 10. koha. Eestlaste hulgas oleksin olnud viies, aga lätlannad ja soomlannad trügisid ka ette. Nädal edasi olid Elva lahtised meistrivõistlused, seal läks mul (koha mõttes) veidi paremini - võitsin sportpüstoli ringmärgiharjutuse ära 😊 278 silmaga (30 lasku). Kui oleksin võistelnud üldarvestuses (noored-vanad-kuked-kanad koos), oleksin saanud 3. koha. Üldiselt, ei kurda, kuigi arenemisruumi on, lausa 22 silma oleks võimalik rohkem lasta, kuni 300-ni*. Järgmine võistlus on spordiliidu Jõud meistrivõistlused 19.-20. mail Elvas. Enne seda jõuan veel piiri taga väiksel huvireisil käia, aga see on juba uus lugu.

*Üle selle numbri on ka võimalik lasta, aga seda suudab ainult Chuck Norris.

laupäev, 28. aprill 2018

Noorsportlase künnitööd

Praegu käivad Heli Rassi mälestusvõistlused. Ma ka proovin kätt. Eelmisel aastal osalesin ainult õhupüstoli harjutuses, sel aastal püüdsin juba sportpüstoli-kava ka läbi teha. Püstolinaistele on ainult harjutus 30+30, see tähendab et alustuseks 30 lasku rahulikult paigal seisvasse märki ja harjutuse teine pool on 30 lasku siluetti - see tähendab märklauda, mis keerab ennast sihverplaadiga kolmeks sekundiks minu poole ja siis seitsmeks sekundiks ära, siis jälle ette ja kohe ära, nii 5x järjest (ja seda 6 seeriat, kokku 30 lasku). Iga lasu vahepeal peab käe langetama 45-kraadisele nurgale, märgi ette pöörates tuleb käsi kiiresti tõsta ja paari sekundiga ilusti märki lasta. Nii. Tavaline ringmärk pole probleem, sellega läks isegi üle ootuste hästi - seeriad 93, 94 ja 93 andsid edetabelis enne harjutuse teist poolt 5. koha (võistlejaid oli 18). Aga siis tuli see "kiirtule" aeg. No mis sa ikka hakkad laskemoona ja kallist aega trenni peale raiskama, võistlus pidi ju parim trenn olema? No jah. Nädal tagasi sain korra trennis siluetti proovida ja kõik. Nüüd olin tulejoonel, jalg värises, süda puperdas ja. Algus oli ikka väga... algus. Ma silmi ei mäletagi, mitu laksu läks märgist mööda ja üks läks puhtast ärevusest lahti enne, kui märklauad ennast ette keerasid, lasksin enda ette paari meetri kaugusele murusse, nii et muld lendas! Üllatasin sellega kõrvalseisjaidki, kes ehmatus(või vaimustus?)hüüdeid ei suutnud tagasi hoida. Aga siis käis kõvem närv maha, sest hullemaks ei anna ju enam eriti minna? Ja hakkas ka tulemus paranema, kohtunik ütles lõpuks, et harjutuse algus ja lõpp olid justkui täiesti erinevate inimeste lastud. Viimane viiene seeria andis 48 silma (viiekümnest), nii et noorsportlane areneb. Ei ole vaja raisata kallist moona ja aega tühipalja trenni peale, sest üks võistlus olla kolme trenni eest, nagu Reijo räägib. Kokkuvõtteks ei kukkunud ma isegi oma ilusalt viiendalt positsioonilt päris lõppu, jäin neljateistkümnendaks 😁

Homme hommikul ootab õhupüstol joonele.

---

Võeti jälle teema üles, et kas ma olen sõjardiks hakanud? Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib teha midagi ilusasti ja täpselt. Näiteks täpselt märki lasta. Võib ka peenelt ja täpselt joonistada. Või kududa (mul on ühekordsest lõngast sõrmikud ikka veel pooleli!). Või paberilõikeid teha. Või palli korvi loopida. Mille poolest erineb korvpall laskespordist? Väga palju ei erinegi. Ainult see, et enamasti on see individuaalsport, inimesed ei keksi ringi ja kuul ei ole suur kummist pall, vaid on pisike, metallist ja lendab püssirohu jõul. Võib ka õhu jõul lennata. Aga püüe ilusale lasule või viskele ja täpsusele on ju sama? Või ei ole?

reede, 27. aprill 2018

Vastus


Ma näen, et keegi ei ole rohkem julgenud midagi arvata? Olgu siis nii. Eilne küsimus oli inspireeritud raamatust Eesti silmuskudumine, 2. osa, sukad ja sokid. Autor Anu Pink. Vastust näete siit:
Juurde on veel kirjutatud, et:
Suka kanna ilp (kannalatt) kooti edasi-tagasi naistel 1,5 ja meestel 2 kondrat pikk (kondar on pöidla esimene liiges). EA 48, Mustjala
Kukeruss käändäss üle ´keskmätse sõrme otsa seenigu tõese jakuni. (Nõo)
Kukõruś om kats sõrmõ jaku kõvõrust. (Räpina)

Ehk siis kukerus, kukernoks, kondar ja kont on pikkusmõõdud. Kukernoks on keskmise sõrme esimese liigese pikkus ja Kodavere kandis kasutatud mõõt/sõna, kukerus on keskmise sõrme kaks viimast liigest ja Lõuna-Eesti sõna. Kondar on pöidla esimene liiges (Kihelkonna ja Karja) või teine liiges (Mustjala), teist liigest on ka kondiks kutsutud (Kihnu). Kasutati suka-soki kannalaka pikuse mõõtmiseks, aga tõenäoliselt ka muudeks väiksemateks mõõtmistöödeks. Nagu näiteks vaksagi.

Niiea raamat! Ma olen ausalt vaimustuses, ma pole nii põhjalikku ja informatiivset ja huvitavat ja harivat ja ilusat raamatut veel näinud! Tavaliselt on raamat kas ainult ilus või ainult hariv, aga et seda kõike korraga! Näiteks on peensusteni lahti kirjutatud erinevad kannatüübid (mäletate, koolis õpetati ainult üht tüüpi, nagu see oleks maailmas ainuke?):

Kõigil on juures kudumisõpetused ja skeemid, nii et loll saab ka aru. Ja ka nende kannatüüpide variatsioonid. Ja erinevad sukaotsad, sest kahandada on ka võimalik mitmel eri viisil. Näiteks on Pärnumaal, Viljandimaal, Muhus ja mujalgi kahandatud suka- ja sokivarbaid tihti viltuselt, et ikka paremini jalga passiks.
No ja loomulikult kuulub sukakunsti juurde ka parandustööde-kunst, sellestki on korralik ja põhjalik peatükk.

Mul ei ole ühtki sukaseent! Kus selle häbi ots! Ja ei ole vist ka kedagi, kes oskaks puutööd?!
Ma loodan, et keegi selga ei lenda autoriõiguste rikkumise eest, aga ausalt - see on siin ju ainult reklaam - raamatut ennast on 384 väga sisukat lehekülge, siin on ainult võimalus natuke nuusutada. Mõned juhuslikud pildid veel:












Ahh! Nüüd ma hakkasin seda raamatut omale tahtma. Ja arvatavasti esimest osa ka, sest tõenäoliselt on see sama sisukas. Ja kolmandat osa, kui see trükitakse. Käsitööraamatuid on umbes miljon trükitud, enamasti õhukesed vihikukesed näputäie mustritega ja kõik. Neid ma ei igatse. Selleks on raamatukogu. Aga see raamat! See on poolt raamatukogu väärt!

Nüüd siis auhindadest. Kõik vastanud on väärt väikest auhinda, et nad üldse vastasid. Esimese auhinna saab Al Gusti vaimukuse ja ka diskreetsuse eest, luban ennast üheks päevaks sinu käsutusse näiteks naadi kitkumisel vms. Teise auhinna saab Kaaren, mis sest et pisut mööda läks - kukernoksiga oled sa kokku puutunud tunduvalt tihedamini kui vehmriga - ütleks lausa, et igapäevaselt ja ööpäevaringselt ja sünnist saati 😃, aga vehmri, kannipuu  ja raa meelde tuletamine on juba ise auhinda väärt. (Muuseas, Saaremaal oli kannipuie nimi hoopis paarid, mu ema rääkis. Ja pesupulki kutsuti pesunagideks - need olid ilma vedruta ja ühest puutükist hargid.) Auhinnaks on sulle üks joonistatud pilt. Kolmanda auhinna saab asjakohase ja suunava küsimuse eest Notsu, kellele ma ei oska küll midagi tarka välja pakkuda. Aga kui me kohtuma peaksime, küll ma sulle midagi asjakohast pihku pistan, kui muud pole võtta, siis kukernoks ja kondar ajavad asja ära 😊

...

Kontrollisin enne postituse avaldamist, et ega keegi ei ole rohkem kommenteerinud. Oligi! Kaamos on vastanud ära täpselt pool küsimust! Pikkusmõõdud jah! Nii et ka Kaamos on teeninud ära väikse meelespidamise. Millega täpselt, las see jääda üllatuseks 😉