Reede, 30. mai 2008

Vabadus!

Lastel oli täna viimane koolipäev. Parim nali oli see, et Kaur, olles saanud tunnistuse neljade-viitega kätte, kartis jätkuvalt suvetööle jäämist. Tükk seletamist oli, et neljaga suvetööle ei jää...

Mina lõpetasin oma kujud, mitu päeva peale teisi, aga hakkama sain. See on lausa imetlusväärne, kui ruttu inimloom väsib. Alles oli kõrgendatud meeleolu seltskonnast ja tegevustest ja juba tahaks edasi liikuda, mõne päevaga on tekkinud tüdimus. Hämmastav.

Margus tuli veidikeseks külla, vestlesime nagu ikka eksistentsialistlikel teemadel läbi kunstniku pilgu. Et mis siis on elu mõte ja kuidas edasi. Mina leidsin, et mul on üsna mitu toredat eesmärki, kuhupoole liikuda: elamistingimuste parandamine (veevärki tahan, pesupesuvõimalust, mõistliku planeeringuga elamispinda, nii et riidekappi ei pea akna ette panema jne, hea päevavalgusega sobivas suuruses kööki ja muud ei tulegi kohe meelde...), motoriseeruda soovin ( autojuhtimine kobeda vähelaguneva auto puhul on vägagi meeldiv, meeldiv on ka ise soovi korral transportuda mööda kallist kodumaad kedagi nuiamata). Siis oleks kena saada oma kasutusse hea fotokas ja asjalik arvuti, praegune on laste mängu pann, milles pole enam tilkagi tühja ruumi.
Igasuguseid häid mõtteid tuleb pähe. Millegipärast vägagi materiaalseid. Kuhu jäävad siis kõik kõrgelennulised ideed kirgastumisest, maailma paremaks muutmisest jne? Vot ei teagi. Kuna ma pole elule ikka veel muud mõtet leidnud, kui elamine, siis nii ongi. Ja kui juba elada, siis miks mitte sellest rõõmu tunda?

Hämmastavalt hästi on mõjunud žen-šenn. Hakkasin puupäevade ajal võtma, elu tuli sujuvalt sisse tagasi ja jõudu jagus. Vaikselt, rahulikult, mitte nagu kohviga, mis paneb lõpuks käed värisema ja käib liiga ruttu maha. Kohvi joomise järel tuleb lõpuks suur äkiline väsimus, žen-šenniga oli jõudlus ühtlane ja ma tundsin ennast ootamatult tervena. Mõnus.

Kuulan, mida inimesed arvavad kunstist. Olgu siis maalikunst või puukuju, igaühel on ikka omad eelistused ja sümpaatiad, antipaatiad. Sümpaatia on automaatselt "hea" kunst, antipaatia vastavalt kas kitš või nn. mõttetu kunst (abstraktne kunst). Kas mehed, kes kasutavad tööriistana ainult saagi, on ülbed oma oskustega või ei? Mõned, kes on vähe saaginud, vaatavad nende peale pisut viltu. Umbes nagu lillemaalide teema - kas lillede maalimine on kunst või mitte? Üldine suundumus (väikeste eranditega) on minu meelest see, et mida rohkem tööd on endal tehtud, seda vähem teisi halvustatakse. Seda laiem on silmaring, mis ei luba enam halvustada. Isegi kähku kuidagi valmis visatud kujukäkid võivad osutuda vägagi õigel kohal olevateks. Mis ei õigusta ülejala ja lohakat tööd. Üllataval kombel on ka kuidagi kehvapoolsed (minu meelest) kujud leidnud oma kindla austajaskonna. See on õpetlik. Ja samas annab pisut kindlustunnet, et kõigile ei saagi meeldida ja igaühe tööle on kusagil soovija. Kusagil on keegi, kes vajab - soovib just seda, mida mina teen. Mida mulle meeldib teha. (Igipõlised kunstniku küsimused, mida teha ja kuidas ära elada.)

Sellega olen vabaduse teema juures tagasi. Igaühel on vabadus luua mida iganes või siis mitte luua. Ma ei pea midagi tegema. Ma võin teha kõike, mida soovin (tagajärjed kuuluvad komplekti juurde). Mitte millelgi pole tegelikult mõtet, või siis sellist mõtet, mida tillukene inimene oma pisikese ajuga suudaks hoomata. Ma võin vabalt teha selliseid kujusid, nagu ma tahan. Ja maalida selliseid maale, nagu tuleb. Sest pole mingit põhjust teha teisiti.

Teisipäev, 27. mai 2008

Saagimisest

Saagimine on lahe. Ma olen küll kordi kehvem saagija, kui mehed, aga see ei loe. Kui midagi hakkab välja tulema, on see hullult lahe. Seda juhtub kahjuks veel üsna kaootiliselt, kunagi ei tea ette ennustada, missugune kuju välja kukub, samas võibki olla see üllatusmoment olla just suurema kaifi põhjustaja. Tasahaaval, ilma suurma kisa ja kärata on minu elutahe tagasi hiilinud. Elul pole jätkuvalt mingit mõtet, aga pole ka soovi seda meeleheitlikult leida.

Mati ütles ükskord ilusti: "Hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis oli mul selline tunne, et see tähendab sae käima tõmbamist. See tunne on jälle tagasi. Kadunud ja jälle leitud.

Hirmus koba olen ikka, ei oska õieti saagi teritadagi, kõik need kraadid ja nurgad, erinevad teritusviisid jne... Ootan järgmisi puupäevi Vastseliinas, kus "isakesed" jälle koos on ja saab õpetust küsida. Saagimises on oma võlu, justnagu tsiklisõidus. Neis on miskit sarnast. Mootorispordid mõlemad. Autojuhtimine tekitab ka minus kirge, kaifi. Tsiklitega olen kõige vähem kokku puutunud, kuid mõistan kõrvalseisjana küll, miks nende pärast hulluks minnakse.

Puupäevade kunstiline tulemus on omaette teema, praegu vist isegi veel tiba värske, et päriselt pilti kokku panna. Üllatavalt ühtne, samas mitmekesine komplekt. Ootan pikisilmi, millal saab tegelasi metsas, rajal näha.

Mehed on ka ikkagi imetlusväärsed, Enrico on jahmatav, pimestav talent. Valdur samamoodi. Mõnele on kohe sünniga ikka hämmastavalt palju kaasa antud... Kui kuti käest küsida, kus ta õppinud on ja ta sellepeale kostab, et algklassides olid joonistustunnid... Ja ise samal ajal saeb nagu noor jumal surematuid kunstiteoseid, siis võtab tummaks. Kõik sel aastal Elvas käinud mehed on vapustavad. Ja mitte ainult saagimise poolest. Inimestena ka, igaüks isemoodi. Minu vaimne suguvõsa.

Maril on õigus - nende puupäevade jooksul on suvi kätte jõudnud. Suvel on mul alati kergem olla olnud. Selgem, julgem, tugevam.

Esmaspäev, 26. mai 2008

Väsinud, saepurune

Puupäevade ametlik osa on selleks korraks jälle läbi, viimane mees lahkus täna. Meie Mariga saame veel mõnda aega lasketiirus käia ja oma töid lõpetada. Nii väsinud...

Statistika - seekord valmis umbes nelja päevaga ligi 40 kuju, tegijaid oli 12 meiega koos. Minu jagu on 3 kuju. Inimesed on kuidagi üldse väsinud, seekord polnud sellist sädet. Tore ikka, lihtalt Enneolematu Vapustav Kaif on jäänud eelmistesse aastatesse. Rahamured, turumured, ajad on läinud raskemaks.

Kõige värskem elamus on vapra Mägra toit, Mäger on tore sponsor küll, aga söögid on neil kivist. Kõik sama maitsega ja seedimatud. Vahel oli selline tunne, nagu Mäger oleks meid tappa tahtnud. Kuigi - tõele au andes - olid eelmised aastad selle poolest ka vingemad. Täiesti läbi praetud toite seekord polnudki, selliseid 2 aastat vanas õlis leotatud. See on tõsine areng. Salateid oli ka märgatavalt tohkem. Ja isegi magustoitu toodi...

Mehed on armsad, isegi kui nad külge löövad ja muutuvad veidi häbematuks. Ühest küljest on vahel raske olla naine meeste hulgas, eriti, kui on "väliolukord", unustatakse pered kodus ja loodus hakkab kutsuma. Teisest küljest on tore olla naine meeste hulgas, meeskollektiivis on kindlalt parem kui naiskollektiivis. Ja saagijamehed on üks mõnus kamp. See on minu vaimne perekond ja suguvõsa. Inimesed on ikkagi toredad.

Sellega minu väikesed väsinud mõtted täna lõpevadki, kõrgelennulist vilusohviat siit täna küll ei tule.

Kolmapäev, 21. mai 2008

Puupäevad

Täna on see päev, kui üle suure laia kodumaa tuleb väiksesse Elvasse kokku hulk karvaseid mehi. Saagidega. Ja meie Mariga oleme karjajuhid. Igaks juhuks on juba ette natuke hirmus.
See tähendab ka, et ma olen arvutist mõned päevad eemal.
Loodan, et ilmavana on meie vastu armuline ja saemehed heasüdamlikud. Töö hulk on jälle üüratu, aeg piiratud. Ja tulemust tahaks ju parimat!
Olgu tervitatud kõik saagijad, ilmategijad ja loodusesõbrad!

Esmaspäev, 19. mai 2008

Blublu

Kolasin ringi mööda blogipuud. Leidsin viite tõeliselt lummavale multifilmile. Tänaõhtune väärtfilm...
Esimene mulje võttis sõnatuks, sellest ei saagi rääkida, ainult vaadata.
Niisiis olen vait.
http://www.vimeo.com/993998

Pühapäev, 18. mai 2008

Põhjataeva tuled

Elu pakub imelisi hetki. Käisin täna kontserdil. Selle jaoks ei olegi sõnu olemas, ainult niipalju, et kui on võimalus kuulata Kirtana Rasat elavas esituses, võib selle nimel nii mõnestki asjast loobuda, kaotamata midagi. Ainult võita, saada lõpmatult rikkamaks. Nende olek on nii värske, särav ja elus, et see on imetlusväärne. Nad tunnevad rõõmu sellest, mis teevad ja see on jumalik.

Laupäev, 17. mai 2008

Sündis palju

Täna oli tõeliselt loov päev, sündis palju. Sündis mitmeid gupisid, õunatigusid(minu akvaariumis) ja ka mõned imelikud juhtumised. Imelike juhtumiste esirinnas on raha saamine ootamatust kohast.

Käisin täna Frugo pool Paluperas kuuri lammutuse eeltöid tegemas. Ilus ilm, meeldiv seltskond, mõned uued uudised ja ideed. Frugo on võtnud plaani kolida maale, kuu aega tagasi tal seda plaani veel polnud. Maja oli siis liiga logu veel. Nüüd on maja sama logu, lihtsalt vaatenurk on teine. Nähes kõrvalt, et teised inimesed võtavad ka raskeid otsuseid vastu, on endal kuidagi julgem. Usk hakkamasaamise võimalikkusse suureneb. Jõudu ja jaksu teile, julged inimesed! Ja veel enam jõudu teile, kel teil julgust napib!

Täna oli veel ka imeline päev seetõttu, et Kaur sai oma kauaoodatud jalgratturikiivri, mida on üle kuu aja oodatud. Mõttetu vanamees püüab mingit mõtet tekitada. Selle kõrval on rahasaadetis Matilt, kes ei võlgne mulle ikka veel midagi, kainestav. Seal kusagil Soomes teeb ta tööd, peab kolimiseplaane, saadab ikka veel raha, muretseb minu pärast. Püüab andeks anda endale ja mulle, toetab ja julgustab nendes harvades telefonikõnedes, muretseb iseenda joomise pärast. Mina ei jõua enam tema pärast muretseda, soovin talle kõike head, küll ta endaga hakkama saab kui vaja. Oma asjad võiks ta ikkagi ära viia, aga küll ta viib. Kuu siia või sinnapoole, iga asi omal ajal. Vabadus! Ja mul on järjest vähem kahju, et see suhe nii lõppes, kui ta mulle purjus peaga helistab. Mari jõudis järeldusele, et Mati eesmärk siin Elvas oligi Suurepärase Kempsu ehitamine, minu elukvaliteet on kõvasti tõusnud.

Feng shui järgi on peldik ainuke asi, mis on suht õige koha peal. Kõik muu lonkab. Parandamatult. Noh, kusagilt peab ju alustama...

Reede, 16. mai 2008

Riidekapp

Jälle netis tagasi. Lahingus käidud, hing sees, meeleolud stabiliseerunud.
Lammutasin täna Mati riidekapi laiali, tuppa tekkis kummaline tühik. Ja sellega koos kohe hakkasid arenema peas erinevad olulised küsimused (mis on pooluinuvas olekus seal juba tükk aega).

Kuidas paigutada mööblit nii, et korter muutuks paremaks?
Kas mul on mõtet üldse sellega vaeva näha, (see korter on nii totaka planeeringuga, et tegelikult ei saaks minu pere siin 95% tõenäosusega kunagi elamist mõistlikult paigutada), võibolla oleks targem mõelda päris tõsiselt kolimisele?

Kas ma tegelikult julgen võtta ette suuremat elumuutust, mis arvatavasti kolimisega kohe kaasneb - võimalik tööleminek, maabumine täiesti võõrasse keskkonda (kui lähen Elvast ära) jne?

Tegelikult peaksin ma täiskohaga tööle minema, kuidas muidu saan ma oma rahalist seisu stabiilseks, kas ma olen selleks valmis, et mul pole enam aega või jõudu maalimiseks ja saagimiseks?

Hirm on. Eelkõige selle ees, et ma peaksin mingeid otsuseid vastu võtma, mille tagajärgi ma tegelikult ei tea. Hirm määramatuse ees. Hirm olla sundolukorras.
Tegelikult ju olen ma praegu ka sundolukorras, eelkõige rahaliselt ja ka ideeliselt. Millegipärast olen ma võtnud omaks arvamuse, et mul pole kunagi piisvalt raha, et oma olukorda parandada. Ja ka see, et ma olen välistanud täiskohaga töölemineku oma eelnevate ebameeldivate kogemuste tõttu. Sinna otsa veel enda alaväärtustamine, oma loomingu odavaks pidamine.
See kõik viib sinna, et ma tegelikult ei tea oma kohta maailmas, miks ma üldse olemas olen. Ma ei tea enam, millised tegevused teevad mind rõõmsaks, millised tegevused annavad elule mõtte.
Suurepärane segane retsept depressiooniks, millelgi pole enam mõtet ja kõikjal on kuidagi ebamugav. Kogu aeg.

Vahel mõtlen, et peaks vist mingeid aineid manustama, võibolla laskma arstil endale midagi välja kirjutada. Aga selle vastu on argument, et arst ei anna ja rohi samuti suunda, mis muudaks elamise elamisväärseks. Rohi üldiselt tuimestab. See tundub liiga lihtne ja ka lühiajaline lahendus. Võibolla oleks ikkagi rohust abi, segavad asjaolud tuimeneksid ja vaateväli laieneks. Ei tea. Siiani olen püüdnud arstita hakkama saada. Oma olemasolemise mõtet ei saa ma ju kusagilt mujalt, selle leidmine on ikka minu enda teha.

Nii palju küsimusi tänu ühele riidekapile...
Ja nii vähe vastuseid...

Neljapäev, 8. mai 2008

Väsimus

Ja ongi nett kodust läinud, käin raamatukogus netis.
Laululahing on juba ülehomme, munder on olemas ja tantsusammud ka kuidagi. Saame näha, seekord sellist ärevust nahas pole, nagu eelmine kord.
Meeleolud kooris on veidi stabiliseerunud, loodan parimat.
Väsinud tunne on. Üldse. Kõigest.

Teisipäev, 6. mai 2008

Imelikud mehed ja raha

Muidugi on kõik inimesed erinevad, üks imelikum kui teine, aga mina võtan hetkel vaatevälja kitsamaks ja teemaks on ainult mehed. Need mehed, õigemini mõned nendest, kellega on olnud au lähemalt suhelda.

Laste isa lubas poisile sünnipäevaks jalgrattakiivri, ratta jaoks ta raha ei andnud (selles osalesid vanaemad ja tädid). Nüüd on juba üle kuu aja möödas, poiss küsib, et mina talle kiivri ostaks. Mina vastu, et issi pidi ostma. Tema aga on juba issis lootuse kaotanud ja nüüd arvab, et ei saagi kunagi kiivrit... Mõttetu vanamees! Rääkimata mõttetust 700.-, mis on kahe lapse elatusrahaks. Tõsta seda ka ei anna, ainult kohtu kaudu. Omavahelisel kokkuleppel ta seda maksma ei hakka, kui juba ei saa sünnipäevakingigagi hakkama oma armsa lapse 10 aastaseks saamise puhul. Eriti, kui kingitus on vajalik asi. Palka teisel ka õieti pole, mis sa valvurist ikka tahad. Mis teha, ise ma temaga vabatahtlikult abiellusin ja lapsed sain. Mis ei õigusta tema täitmata kohustusi.
Selle taustal on kuidagi imelik, et Mati, kes pidi oma asjad siit ära kolima, kandis mulle täna täiesti küsimata raha üle. Me ei ole enam paar, tal pole enam minu suhtes kohustusi, välja arvatud ehk üür toa eest, kus asjad on. Ja ta ikka saadab. Alla kirjutas, inglid. Ja mul on hädasti raha vaja, Lagle muusikakool on võlgu...

Raha, raha, ikka jälle raha... Ma saan aru, et ma peaksin suunda muutma ja kuidagi vee peale tõusma, ainult ma ei mõista kuidas. Ma ei oska tegelikult isegi rahaga ümber käia, planeerida. Sest neid kogemusi, kus raha on olemas mingilgi arvestataval hulgal, on minu elus õige vähe olnud. (Olen ka palgalisel tööl olnud, aga see juhtus olema nõme mõttetu töö ja sealt läksin otse depressiooniravile, rääkimata sellest, et see töö andis nii vähe palka, et ikka ei jagunud kuidagi...) Maksan maksud ja võibolla söön natuke, nädal peale palgapäeva on arve tühi ja jälle olen emal elus hoida. Olen arvestanud, et minu ja laste eluspüsimise raha praeguse üüriga koos oleks ehk 5000.- kuus, siis veaks kuidagi välja. Uusi riideid selle eest muidugi ei osta, aga elus püsiks stabiilselt. Jah, kuidas seda saavutada, nii et saaksin ikka käia ka puupäevadel ja teha muid asju, mis aitavad elus olla?

Aitab virisemisest, selle küsimusega oleks nüüd mõistlik magama minna, mõnikord juhtub, et unenägu vastab.

Liblikaid

Panin siia üles mõned laiadest neti avarustest korjatud liblikad. Loodan, et nende vaatamine teeb rõõmu mitte ainult mulle.
Liblikad sellepärast, et hetkel on soov olla niisama kerge ja liikuv.
Meenub lugu raamatust "Naised, kes jooksevad huntidega". Libliknaise tantsu lugu.
Raske on olla kerge, kerge on raskeks saada...
Kerge tants kevadises soojas tuules.

Esmaspäev, 5. mai 2008

Ei saa mitte vaiki olla

Täna oli kooriproov, laupäeval lähme laululahingusse. Kui meie koor selle katsumuse üle elab, võistluse ja mis kõik sellega kaasa käib ma mõtlen, on kõva sõna. Praegu on üldine meeleolu langemas kohutava kiirusega ja lõppu pole näha. Kuhugi on kadunud rõõm, ja mitte ainult minul. Liiga palju eriarvamusi, liiga vähe tolerantsust, piisavalt erinevaid egosid. Kõigil tuju ära ja mis sest siis lõpuks ikka saab? Saame näha. Kooris laulmas käimine on osutunud ootamatult seikluslikuks tegevuseks. Eriti seikluslik, peaaegu verine ettevõtmine on kooriliikmete riietamine.

Naaber käis täna ütlemas, et lõpetab interneti lepingu. Millal mina selle jõuan enda nimele teha, saab näha. Vahepeal võib tulla paus siia kirjutamisse, eks siis kirjutan vihikusse... Pole päris tükk aega käsitsi kirjutanud.

Sallimist ja mõistmist. Rohkem ei ütle täna enam midagi.

Vihm

Eile oli veel soe, paistis päike ja kiskus koledasti metsa poole. Õhtul aga tuli äike vihmakesega ja nii see ilm ära keeraski. Rohi joob nagu segane, kirsil on õiepungi rohkem, kui möödund kevadel. Saame näha, mis sest saab.

Praegu siin kirjutades saan äkki aru, et mul on võimalus olla õnnelik, on nii palju inimesi, kellel pole võimalik jälgida kirsside õidepuhkemist. Kui see mul ainult endal kuidagi meeles püsiks.
Akvaarium, mida tuliselt soovisin, teeb mind nõutuks. Ma ei tea ikka veel, millal "härra" oma asjad minu tillukesest kodukesest ära kolib ja kas kolitavate asjade hulka kuulub ka akva. Kas hakata asja edendama või mitte? Kruvida külge lisavalgus? Panna põhjakruusa juurde? Istutada veel taimi ja hakata neid väetama? Ma tõesti ei tea.

Kolimine viibib. Loodan, et mitte liiga kaua. Olin juba valmis tema kolimiseks, asju juba hulk kokku pandud. Lasin isegi kodust jalga Ahjale, et ta saaks rahulikult oma staffi ära viia ilma meie omavaheliste pingeteta. Aga võta näpust- minul oli jõel tore küll, Matist aga ei kippu ega kõppu. Teadmatus. Määramatus. Ma isegi ei taha enam, et ta siia jääks. Mõni nädal tagasi veel tahtsin, nüüd olen juba harjunud üksiolemise võludega. Eks on üksiolemisel ka puudusi, kuid on ka eeliseid. Mul on rohkem ruumi oma kodus, mul on rohkem enesemääramisõigust.

Laste isa oli siin, kui ma jõel olin. Tagasi jõudes ta veel ei läinud, tegi aega parajaks enne tööleminekut. Ja- mul oli jälle kitsas, ta täitis oma kogu ja lõhna (haisuga) terve elamise. Ma ei tea, kas tal on mingi terviseprobleem, aga ta jalad haisevad isegi siis, kui need on värskelt pestud... Tüütu. Aga ta on mu laste isa ja ma ei saa teda ju minema ajada, lastel on õigus oma isa näha. Seda ei ole tegelikult liiga tihti.

Pea on tühi, ma ei viitsi isegi süüa teha. Deprekas, mis muud. Suunda ei ole. Ei taha kuhugi liikuda, midagi teha, hea meelega oleks vaikselt keras ja haihtuks...

Ema, minu ingel ja saatan, käib närvidele. Ta peab mind jätkuvalt üleval oma pensionist (ja elatab ka minu lapsi), ilma temata oleksin juba ammu kas kaelani võlgades, hullumajas, mõnes tehases liinitööline või... ennast kokku võtnud ja astunud välja sellest jamast siin ja oleksin iseseisev, edukas ja andekas. Ma ei tea. Igatahes ma tahan temast puhkust. Ta käib siin, ostab mulle süüa, maksab makse, kui ma ei jaksa ja on iga päev olemas. Ka siis, kui ma ei taha. Ka siis, kui pole tegelikult vaja. Sõltuvus, mõlemapoolne, ma arvan. Tuleb ja räägib mingeid külajutte, mida ma tegelikult ei taha üldse kuulata. Käib mind siin "inimeseks" tegemas, vihale ajab see vahel. Võibolla on tal õigus, ma ei tea. Aga ma tahan siiski vabaks. Ma tahan ära sellest sõltuvusest, iseolemisse, iseseisvusse. Kas ma kunstnikuna olen võimeline olema iseseisev?
Selle küsimusega võikski täna lõpetada.

Pühapäev, 4. mai 2008

Mõttetuid mõtteid

Mida raskem olen, seda kergemaks tahan. Sellepärast kõik need liblikad siin. Värviline, õhuline maailm.