Palju saepuru

 Just sai valmis. Veeriku pargis on nüüd oma linnuhaldjas. Suuremalt jaolt minu tehtud, aga tütar oli ikka ka tubliks abiks.

 Detail.

 Väike tagasivaade, kuidas töö algas.

 Aga mitte ainult Tartus pole saepuru tehtud. Taga Talus olid väiksed talgud. See on Hallani teise päeva töö.

 Lagle siilijõmm.

 Kaarna seenepere ühest...

 ...ja teisest küljest.

 Mu sõnajalapuhmas ja lilleke selles.

 Sõnajalahaldjas ning jaaniuss (all vasakus nurgas).

 Andrese ürgmees.

 Meenutab väga Mulgi meest tikutopsilt, ainult et kuube pole.

 Kassi alustas Ants, mulle jääb lõpetada.

 Hallani esimese päeva linnupaar.

 Oti ümarmudil.

 Ja natuke järjekorras valesse kohta on see foto sattunud. See on jälle Veeriku park, teine skulptuur, mis hetkel on natuke rohkem saetud, kui pildil näha, aga mitte veel valmis. Homme lähen jälle sinna saepuru tegema.

 Taga talus ei olnud mitte ainult puupakud ja urisevad saed, vaid ka Meeri ...

 ... ja kassid ...

 ... ja lilled. Ning vahva pererahvas ning üldse nii mõnus olemine, et heldimus tuleb peale. Eriti jään igatsema vaikset improvisatsioonilist pealelõunamuusikat Kaarna vilepillist, Andrese mandoliinist ja Hallani trummist. Ja öist ühist lõkkeäärset jorinat ning trummimüdinat - kes seda suudaks unusta!

Veeriku pildid on minu tehtud, Tagatalu omad Lagle klõpsitud.

Järgmine kord ehk jaksan rohkem kirjutada. Praegu on mul puhkus, nii et võite ette kujutada, kui ennekuulmatult kiire on.

Mis sirtsutamine see on, ma küsin?!

Ilm on praegu tõeline sabotöör. Midagi ei lase teha. Vaevat saan töötandrile minna, kui ajab uue pilve üles ja oota siis autos poolteist tundi ning passi hoovihma taandumist. Korduvalt. Ja siis jõuab õhtu, pilved hajuvad ning saabub kuiv öö. Et ennelõunal saaks saabuda järgmine rongitäis hoovihma- ja äiksevaguneid. Miks, oh miks? Ja kui kaua see jama kestab veel? Mul on tööd vaja teha!

Nii. Sain välja öeldud, rohkem täna ei virise. Ilusaid päikselisi päevi on ka ju olnud, näiteks nädalavahetus, siis ma ei saanud ometi tööd teha, vaid tuli sõita ammu kokku lepitud liivakujude meisterdamisele Võsule. Ja Hallani aeda loomulikult. Ning veel ühte metsade vahele peidetud salaaeda, kuhu pääsemine on sama haruldane nagu lotovõit.

 Esimene kuju on seest täitsa tühi. Pidin kavandi ümber tegema. Praeguseks on töö juba hoopis teistsugune, aga ma ei ole taibanud pildistada - fotokas on ikka kaasas, aga mälu (minu oma siis) on maha jäänud. See on siin nädalatagune vaade.

 Õõnsus, mida väljast ei osanud arvata.

 Imede aia asukad.

 Glehni südaliilia.

 Maarjasõnajala eosed on nagu väiksed iminapad - justkui oleks ta mõni veeloom.

 Tigu? Seen? Mis vahet seal on...?

 Seeria kaktus-mandalaid ja mõned õied.

 Korvipunuja kaktus 😃

 Alumine ja ülemine maailm.

 Liivakujude tegu oli sel aastal eriti raske, sest ettevalmistatud neljakantmeetrised liivakuhjad olid põhjani tulikuivad. No ei jõua ämbriga merest mitut tonni vett vedada ning kuhjasid läbi kaevata-segada, aeg piiratud ja vormimine võtab ka aega. Aga midagi sai läbi häda mätserdatud, Laglega koos tegime. Kaaren valvab munakurna. Teema pidi olema lastekirjandusest ja ma esimese hooga ei suutnud antud materjalile muud pakkuda, kui Juhan Jaigi Kaarnakivi jutte, mis minu ajal veel viiendas klassis kohustuslik lugemine oli.

Teistest kujudest ei jõudnud pilte teha, nii võhmal olime.  Ühtlasi õnnestus mul täiesti kogemata oma turi põhjalikult ära põletada. Nüüd ootan, millal ma maona nahka hakkan ajama.








Tassihullud (mina ja Lagle) ostsid ühe tassi juurde (nagu meil neid vähe veel oleks...). Korjasime sinna Hallani aiast metsmaasikaid ja paar kenamat kortslehte, kes üle tassiserva piiluvad. Peremees on ka pildile jäänud. Nagu on udupildist aimata, oli meil seal lõkke ümber mõnus ja lõbus. Seal on vist alati nii 😊

 Ja nii see ilm on. Kuldne põld ehk heinamaa viimastes päikesekiirtes enne järgmist musta kõvasti kolisevat pilve.

 Muude tööde vahelt sai mõned ehted jälle kokku pandud.

Aia- ja lillepildid siin postituses on Lagle tehtud, ülejäänud minu omad.

Sel nädalavahetusel on tulemas pisikesed puupäevad Taga talus Rahmeldajamaal. Huvilistel anda otse mulle või Rahmeldajale märku, saab tulla kiibitsema ja soovi korral ka ise natuke saepuru teha.