laupäev, 31. märts 2012

Võrkpall on võrratu

Tööl, nagu ikka, kui ma siia blogisse midagi kirjutan. Pidu. Võrkpallipidu. Võrkpall, tähendab, on ammu päeva jooksul kooli võimlas ära mängitud, nüüd on see peo osa.

Inimesed jäävad järjest rohkem purju, järjest rohkem tolgendavad siin leti ääres ja teevad silmi. Järjekordne tüüp ajab suust segast välja, ära minna ei taha. Märkab siis sõrmes midagi läigatavat ja ohkab - aga sul on ju mees... Jah! Absoluutselt! Mees püüab oma sassis peakesega natuke mõelda ja loivab siis lõpuks alistunult minema.

Paar minutit vaikust.

Tuleb järgmine. Veel segasema jutuga. Kiidab mu ebamaist ilu, nagu nad seda ikka teevad. Kuidagi nende segaste juttude rägastikus - oh mind ettevaatamatut küll - ütlen, et ma olen kunstnik. Tüüp leiab uue teema, millega mind piinata ja nuiab visandit endast. Ma pole küll ammu niiviisi kiirelt joonistanud, aga tühja kah, võtan paberitükikese ja teen kiire visandi. Mees ahhetab, ohhetab, ütleb, et on täpselt tema nägu! Ja lisab: vend on mul täpselt samasugune, ainult natuke teistmoodi! Sure või ära, nii naljakas hakkas.

Ma juba ammu kahtlustan, et ma olen liiga familiaarne klientidega. Naeran mõnikord koos nendega, räägin vahetevahel muidujuttu. Muidugi mitte kõigiga, isegi pooltega mitte. Aga siiski - igas seltskonnas on vähemalt üks inimene, kellega ongi huvitav vestelda. Suvisest invasportlaste laagrist on unustamatuna meeles üks taat, kes päeval iga natukese aja tagant kohvi ostma tuli sõnadega: anna mulle üits kohv ja ma ei tii sulle midäki! Lõpuks rääkisime taadiga poole ööni maailma asjadest. Ta helistas mulle tööle paar nädalat hiljem, oli välja arvutanud mu töögraafiku ja püüdis vist vabandada oma pealetükkivuse pärast. Minul aga oli rõõm lihtsalt selle üle, et olin kohanud üht siirast inimest.

Ometi on kusagil ka piir. Küsisin kallimalt jupi toru, sisediameeter 16,5mm, materjaliks mis iganes - vask, pronks, raud, vahet pole. Mees sai kohe aru, tõi vasest rõngakese (pronksist olla kahjuks venitamise käigus katki läinud - seda sisemist mõõtu pole ju poest saada!), oli seda pisut siledamakski ajanud. Mina veel natuke lihvisin, lakkisin autolakiga üle, sest vask kipub hullult määrima ja - täna olen ma juba korralikult abielus. Ausalt öelda ka tunnen ennast rohkem abielus, kui siis, kui passis vastav tempel oli. Ja mehed leti ääres ei kleebi enam nii tüütult. Töötab. Tõestatud.

Kontserdile!

Tuleval pühapäeval, 8. aprillil on kõik oodatud Konguta segakoori kontsertidele. Kõigepealt laulame Puhja kirikus - peale kella 10-st jumalateenistust. Rannu Martini kirikus on meie kontsert peale kella 14-st jumalateenistust.

Ma vaatan laulmise ajal saali poole ja kui ma sind seal ei näe... sa ei taha teada. Tule lihtsalt kohale!

ps. Kuidas on õige, kas kontserditele või kontsertidele? Minu keelevaist hakkab manduma...

Tundemälu

http://novaator.ee/ET/meditsiin/depressioon_muudab_maailma_halliks/

Absoluutselt. Mäletan, kui esimest korda masendusega arsti juurde jõudsin, arst lahkesti rohud välja kirjutas ja ma hakkasin paari nädala jooksul maailma üle mitme aasta jälle värvilisena tajuma. Siis ma olin ikka nii sügaval mudas, et ma ei saanud arugi, et ka teistmoodi saab. Kuu aega peale ravi algust imestasin arstikabinetis selle suure muutuse üle, imestasin, kuidas ma näen, et päike paistab... Seda polnud juba ammu olnud. Ja arst naeratas, ütles, et nii peabki, et teised inimesed tajuvadki maailma värvilisena, elamisväärse kohana, et ma olen täiesti normaalne, kui tajun maailma värvilisena... See oli minu jaoks nii harjumatu, nii imelik...

Nüüd on teistmoodi. Olgu mis on, aga ma püüan kehvematel aegadel kõigest jõust meeles pidada, et maailmatajumisviise on rohkem, kui see, mis hetkel on. Hoian oma mälu alles. Kasvõi ainult abstraktse teadmisena, et kõik möödub, et ma olen ka värvilist maailma näinud. Mul on ka oma meeldetuletajad. Inimene, kes teab, mida õigel hetkel öelda. Ja Žanna segatud aroomiõli on ka hämmastavalt hea abivahend mälu värskendamiseks.

Samas - kui hetkel on helgem olek, ei tule üldse meelde tablette võtta... Eilne, üleeilne ja üleüleeilne hall olek on meelest pühitud nagu poleks seda olnudki. Teadlik tundemälu on ikka lühikesevõitu. Targas raamatus on öeldud, et peale meeleolu normaliseerumist peaks vähemalt pool aastat kuuri jätkama, korduva depreka puhul isegi pikemalt... Varem ei julge ära ka lõpetada, selle jubeduse tagasitulek ei ole vastuvõetav. Kuidas seda iga päev meeles pidada, et väiksed valged jubinad tuleb näost sisse ajada? Mul ei ole harjumust veel tekkinud. Arvata võib, et ei tekigi.

esmaspäev, 26. märts 2012

Loogiline

http://novaator.ee/ET/meditsiin/kuidas_tekkis_depressioon/

Mul pole viimase 2 aasta jooksul isegi nohu olnud. Esimene tilluke poolepäevane palavik oli nädal tagasi. Ise imestasin, et kuidas see nii olla saab? See, mis toimub peas, mõjutab ju üsna otse füüsilist seisundit? Ju ma siis olin kriitilistel hetkedel (viiruste liikumise perioodil) juba pidevas võitlusseisundis. Lühiajaline stress on ergutav, pikaajaline kurnav. Püsivaid kahjustusi ei paista veel suurt olevat.

Huvitav, kas praegune kerge haigestumine näitab kuidagiviisi ka psüühilist stabiliseerumist? Selle loogika järgi?

---

Vaatasin, kes siin siis käib ja millise otsinguga kohale jõuab? No, nagu ikka. Pidevalt otsitakse alasti naisi, ka alasti naised rannas on kuum kaup. Veel on keegi ajanud taga audi genekat ja amorte - teadmiseks - siit neid ei saa! Peale selle otsitakse "suuredrinnahoidjamodellid". No neid ka siit ei saa. Paljaid naisi tasub otsida kuumal suvepäeval rannas, külmemate ilmadega saunas. Alati on võimalus oma soovi mõne naisterahvaga jagada, äkki tuleb vastu, koorib paljaks? Päris naine on ikka ägedam, kui värelev kuvaripilt? On ju? Ja rinnahoidjatega on sihuke lugu, et kahjuks tuleb kuhugi mujale pöörduda, ma ei jaga sellest värgist muhvigi. Modell olen olnud, tudengitele joonistamiseks-maalimiseks-voolimiseks, aga absoluutselt ilma rinnahoidjata. Ei näe põhjust, et seda muutma peaks. Nii et otsige mujalt, ma niiviisi sõbralikult soovitan.

Huvitav, alasti naisi otsitakse kõvasti, aga alasti mehi...? Mina otsiksin küll mehi. Või ma ei tea. Netist vist küll mitte. Kui juba, siis ikka päris :)

reede, 23. märts 2012

Ärkamine

Selline tunne on, nagu hakkaksin paari aasta pikkusest letargilisest unest ärkama. Õhus on muutuste tuult.

Täna oli asutuses üldkoosolek, kus saime teada, et juhatajal lõpeb paari kuu pärast leping. Ja et ta pikendamist ei taotle. Kuidagi ... kõhe on. Ta on kõige inimlikum ülemus, kes mul olnud on. Mis sellest asutusest ilma temata saab? Kes asemele tuleb? Eks aeg näitab.

Sula.

kolmapäev, 21. märts 2012

Flashback

Kõik algas unenäost. See, mis alguses toimus, pole antud loo juures oluline. Oluline on see, et lõpus sain aru, et olin mõttetult vaielnud oma exiga, pidades teda kellekski teiseks. Vihastasin ja saatsin ta pikalt...

...

...ärkasin telefonihelina peale. Mulle helistas ex. Tabas mind uimase ja unisena, kaitsetuna, ütleks lausa, et alasti. Küsis peenetundeliselt, kas ma olen kodus? Jah, olen... ärkan just... Kas sa saad mulle natuke appi tulla? Noh... (aimates halba, aga siiski liiga uimaselt, et valetada - mul on tähtsaid kohustusi!)... olgu... Sõitsin Tartusse, kus läks käiku üks kõige segasemaid skeeme, kuidas parandada tema venna autot, samal ajal, kui ta vend ise on exi oma autoga Elva lähedal tööl. Noh, sõitsime jubinat ostma. Ootasin foori all rohelist (oma autoga ikka), kui äkki kapoti alt tuli kahtlast auru... Õudne. Pidasime esimeses võimalikus teeääres kinni, vaatasime - lõdvik oli vana ja väsinud, lekkis tosooli ja pritsis sõiduga kuumale mootorile. Nonii. Mina tahtsin otse Elvasse sõita armsa mehaaniku Kalle juurde (senikaua, kuni veel mingigi vedelik ringluses on), siis mees ütles, et tal oleks tegelikult vaja Erastveres käia... Misasja?! Sellest ei olnud alguses üldse juttu? Igatahes olen ma igavesti vilets enda eest seisja, ex mõtles välja hoomamatu logistilise süsteemi ja mina nagu loll järgisin seda... Sõitsin Elvasse, viisin auto Kalle juurde, istusin ümber exi masinasse, läksime Erastverre, võtsime sealt aku, sõitsime Tartusse tagasi, seal vahetas ex venna uuel Audil (ise kirudes: ärge ostke uusi autosid!) aku ja sõitis Erastverre genekal mingit juppi vahetama. Ja pidi õhtul kella 8-ks veel Tartusse tööle tagasi tulema. Mina sõitsin Elvasse, kus andsin minu kätte jäänud auto õhtul exi vennale. Ja sain lõpuks viimase infona teada, et Audi genekas, mille pärast tõmmeldi, oli täiesti korras. Oli mingi vale koha pealt märg olnud...

Muidu polnud ju viga, ilm ilus, kaunid Otepää ja Kanepi ümbruse maastikud jne, aga sõidukaaslase valik oli küll mööda... Kuidas kurat ma sain temasse kunagi armunud olla? Armastus on mitte ainult pime, on ikka kurt ka ja lõhna ta ka ei tunne. Ja ma elasin sellist elu üsna mitu aastat. Milleks mulle nüüd seda meeldetuletust vaja oli?! Et ma õpiksin ära tundma seda hetke, kus EI öelda?

Annaks taevas tarkust talle teinekord kasvõi unepealt öelda - mine p....!

Niipalju ma ikka suutsin enda eest seista, et kui ta laia kaarega ütles: kui see oleks minu auto, vahetaksin selle lõdviku siin kohe ise ära!, ma provokatsioonile ei reageerinud ja teda oma masina ligi ei lasknud. Ma tean küll - kõik, mida ta puudutab, hakkab mädanema. Kuldsete kätega mees on poolt kuningriiki väärt, aga tema käed pole mitte kullast. Aru ma ei taipa, kuidas ma sain ikka nii loll olla? Siis, ma mõtlen. Praegu muidugi ka. Niiviisi endale pähe istuda lasta...

Aja jooksul on midagi siiski muutunud. Olen olnud kiindunud järgemööda mitmetesse meestesse, soojemad suhted on tulnud ja läinud, aga austus on jäänud. Ainus, keda ma austada ei suuda, on ex. Ju ma siis olen aja jooksul hakanud siiski paremaid valikuid tegema. Et ma selle esimesega kohe abielluma pidin ja lapsed saama! Ega seda enam tagantjärele ümber ei tee...

teisipäev, 20. märts 2012

Pööripäev...

...pööras täna kevade peale imeilusasti. Aitäh!

Olge teie ka tervitatud esimese ametliku kevadpäeva puhul, kellele ma isiklikku tervitust pole saatnud, ma ikka mõtlen teie peale!

esmaspäev, 19. märts 2012

Mulje

Just nüüdsama kirjutasin sellest, kuidas oluline pole mitte täpsus, vaid mulje - joonistamisest oli jutt. Sealjuures on hulgaliselt valdkondi, kus ma väga hindan seda, et "mulje" ei erineks tegelikkusest. Olen ikka aus püüdnud olla - nii teistega kui ka endaga. Vahel õnnestub, vahel mitte.

Paar päeva tagasi kohtusin ühe blogituttavaga. Kummaline kohtumine oli - minu jaoks vähemalt. Meil on niivõrd erinevad temperamendid, et ma hakkasin tänu sellele kontrastile ennast üle hulga aja kõrvalt nägema. Nägin, kui aeglane ma tegelikult olen. Ja seda, kuivõrd vähe on minus (antud hetkel) sädet. Viskoosne nagu... mesi? Aga mitte nii magus? Kas ma kleebin ka niiviisi?!

Kunagi lapsena häbenesin ennast, tahtsin olla teistsugune, targem, julgem, osavam... Nüüd enam ei häbene. Olen see, kes olen. Järjest julgemalt. Ja lähen selles ikka osavamaks. Võibolla on selles isegi oma terake tarkust...

Ei häbene. Vahel lihtsalt imestan, kuidas asjad käivad, et mõni naine ei julge toast meikimata ninagi välja pista, et mõni ei julge sugulasi külla kutsuda, kui köögis on möödunud aasta remont (ilmselgelt vananenud! mis mulje me niiviisi jätame!). Imestan silmakirjalikkust, imestan, kuidas ühele räägitakse üht ja sealsamas teisele vastupidist... Ise püüan sellisel juhul pigem vait olla. Alati ei õnnestu. Ega minagi ingel ole.

Mulje on nagu kataloogipilt. Tore on, kui tegelik toode ka sellele vastab.

Kui palju on abielusid, mis koosnevadki ainult "muljest"? Kui palju inimesi loovad võltsfassaadi küllusest ja võimust, vabadusest, samal ajal orjates näiteks panka? Ja kui paljud näitavad ennast viletsamana, et saada toetust, haletsust, tähelepanu? Kui suur osa meie eludest on näitemäng?

---

Teine teema, mis mind ikka ja jälle hämmastuma paneb - ju ma olen siis selle koha pealt naiivne - on mehed. Kas tõesti on nii, et kui naine on mehega koos saunas (näiteks), siis mehel on peaaegu et kohustus naisele läheneda? Füüsiliselt? Lihtsalt sellepärast, et üks on naine ja teine mees? Mõnda meest ma tean, kellel see on lausa läbiv käitumisviis (ja iseloomuomadus), aga kas see on üldine? Ma ei ole ennast kunagi eriti ligitõmbavaks pidanud. Ja mind pole ligitõmbavaks ka peetud - vähemalt mitte niiviisi, käsipidi külge kleepudes. Olen kümnete meestega koos saunas käinud, tuba jaganud, pikki jalutuskäikegi tehtud, ilma igasuguse seksuaalse kleepimiseta. Ja nüüd siis... vana inimest... niiviisi traumeerima... Ma pean ju hakkama oma maailmapilti niiviisi korrigeerima! Vaev ja viletsus!

Lennult

Kujutan ennast praegu lendama, vaatan lõuna poolt meie territooriumi ja joonistan seda üles. Eks maa-ameti kaart on ka abiks... Nii suurt ja nii peenikest tööd pole ammu teinud. Tuleb välja, et ma olen ennast ikka kõvasti üle hinnanud. Algul arvasin, et saan selle mõne tunniga valmis, siis et paari tööpäeva jooksul (mitte küll päris täistööpäevad, aga siiski...), nüüd läheb juba neljas päev ja täna ma seda ei lõpeta.

See töö kinnitab järjekordselt, kui valikuline mälu mul on. Maa-amet annab ju ainult põhiplaani (ja selle ka teinekord puudulikult). Mul on aga nurga alt vaadet vaja, uksed-aknad jne... Tuhkagi ei mäleta, ise töötan siin juba pea 2 aastat. Jälle paber kätte ja õue, visand paberile ja. Lõpuks lohutan ennast, et ega keegi neid aknaid lugema ei hakka, peaasi, et mulje õige oleks... Mõõtkava on täiesti nihkes (majade kõrgused on täiesti suvaliselt käe järgi pandud), vertikaaljooned on ka kahtlaselt mitmesuunalised. Aga mulje pole paha.

Kui see ükskord valmis on ja skänneeritud, saab see paiknema meie kodulehel. Eks ma siis ikka viitan.

Hea on joonistada. Peaaegu nagu ... oleks elus inimene. See võib niiviisi harjumuseks saada!

reede, 16. märts 2012

Pžghdvrdšcjfxyžhfhghhhf

Majas ööbivad järjekordsed töömehed. Enamuses venelased. Ülemus ka, see on ukrainlane. Ja mida öö poole, mida rohkem promille (temal ikka), seda arusaamatumaks muutuvad tema väga viisakad pöördumised. Naeratan, noogutan, ütlen da-da, ise hoian kramplikult absurdinaeru tagasi... Pika punnitamise peale sain lõpuks aru, et ta tahtis teada, ega ta alluvad pole mingeid probleeme tekitanud, on ikka kõik korras? Aga suust tuli tal küll midagi läinud nädala libauudiste sarnast... Kas see ongi ukraina keel?

Töökoht on mul tore. Ma küll püüan olla ametlik ja ligipääsmatu, aga ikka ja jälle juhtub, et mu letile nõjatuvad paar õllest tüüpi ja püüavad mulle vahel ühekaupa, vahel võidu külge lüüa. Ma lihtsalt ei oska neid ennetavalt paika panna. Kui ma olen terve päeva siin istunud, on mõnega ju vahel päris hea paar sõna rääkida... Ja nii nad siis kleebivadki ennast siia leti külge, ostavad ohjeldamatutes kogustes kohvi, mõnikord mulle ka šokolaadi, ja nende jutt läheb järjest rohkem selliseks, nagu jookseksid jänesed plekktoru mööda igaviku poole murumunad suus. Lõpuks jõuab nende monoloog ikka väikse dialoogipüüdluseni välja - küsitakse ohtrate vabanduste saatel, kas mul mees ka on? Jah, loomulikult! Enamusel sellega teema lõpeb, mõni üksik hakkab sõrmest sõrmust otsima. Nagu peaks mees sõrme ümber keerdus olema?

Noh, eks ma saan ju neist ka aru. Päev otsa kraavi visatud (sõna otseses mõttes, tegelevad meie linnakese kanalisatsiooniga), tahaks ju väikest vaheldust, naisterahvas leti taga muutub nii kutsuvaks (vähemalt häälepaeltele). Ma olen kõige noorem ka siin majas selles ametis. Mis nende pensionäridega ikka vestelda...

Nüüd tuli herr ukrainlane tagasi ja tahtis teada, kas mul ikka mees on, et eelmine saunaseltskond on saunast läinud ja ruum soe, kas ma läheksin temaga sauna? Või? Ma ei saanud aru. Nüüd ma isegi ei tahtnud enam aru saada. On aga töö. Kell pool 2 öösel. Mine magama. Jah, sina ka! Ei lähe välja suitsu tegema!!! Uneaeg!!!!! Tuba nr. 15, ma tean küll, ma ise andsin ju võtmed välja!!!!!!!

neljapäev, 15. märts 2012

Regulaarne teadaanne

Olen elus.

Vahepeal kippus küll juba vastupidine tunne tulema, aga näe, siin ma nüüd olen.

Kõigepealt lõi pähe - mingid juhtmed sattusid liiga lähestikku ja jubeda kärsahaisuga sulasid kokku. Siis vajus allapoole ja jõudis kõhtu. Ishias, ma ütlen! Paar päeva paastusin, pisikese palavikuga. Nüüdseks on see jubedus möödas. Eile käisin teist korda laavakivimassaažis, küllap ka see aitas kaasa.

Laavakivi ise aga oli... maagiline. Ma ei tea, kuidas, aga see leebe, pehme, pikaldane tegevus (koos sobivate eeterlike õlidega) teeb minuga midagi sellist, mida ma pole varem iial kogenud. Eile õhtul oli veel üsna tavaline tunne, aga juba täna hommikuks on midagi minus tasapisi muutuma hakanud. Ja mul ei ole kahju, et ma oma viimase raha selle peale panin - selle kuu palk on veel saabumata. Ainus, mis on kuidagimoodi võrreldav selle tundega, selle muutusega, on armumine. Küllap sobivad erinevatele inimestele erinevad ravid ja tegevused. Hullult hea meel on, et ma lõpuks ka midagi enda jaoks päriselt töötavat olen leidnud. Žanna ise on aga nagu inglike - pehme, leebe, malbe blond, kelle vanus on vist igavesti noor.

Järgmisel nädalal algab kevad.

---

Mh, palk tuli...

kolmapäev, 7. märts 2012

Pläpläpläp

Täna tööl tabasin hetke, kui algasid libauudised*. Rebisin ennast toolilt üles ja paiknesin ruumis kõlarile lähemale (leti taha kostab halvasti). Ja mida ma kuulsin! Kirjeldamatu! Vaieldamatult tänase päeva nael.

Nüüd on õhtu käes, ööbijad (üks naine ja mõned mehed) on majja tulnud ja osa neist vaatavad siin fuajees telekat ning vestlevad. Mul on ikka midagi viga, nii õudselt käib närvidele, et see naine ei saa oma suud kinni! Topiksin oma kõrvad hea meelega kinni... Ja saan nüüd aru küll, mis tunne on, kui naisel** on õhtuks kõik sõnad alles, aga mees on kõik päeva jooksul ära kulutanud. Ma kuulaksin parema meelega neid libauudiseid...

*Loodan, et sai õige link, mul pole siin kõlareid, ei saanud üle kontrollida.
** Siinkirjutaja jätab targu mainimata, et ka temal on komme aeg-ajalt teisi surnuks rääkida.

teisipäev, 6. märts 2012

Mehed!

Juhtusin mõni aeg tagasi kogemata Delfi naistekasse. Ja lugesin arvamusartiklit selle kohta, kas naised peaksid kosmeetikat kasutama, või pole see oluline. Härra Mihkel oli võtnud raske koorma olla kõigi Eesti meeste hääletoru ja öelda välja valus tõde - värvimata naine on nii kole, et ei kõlba millekski.

Niiviisi. Olen juba ammu huvitunud sellest, kas see, mida naised ilusaks peavad (millised jalad, millised riided jne) on kuidagimoodigi vastavuses sellega, mida mehed arvavad? Vastused on ... ütleme, seinast seina. Maitse asi. Maitse üle ei vaielda, kakeldakse hoopis.

Küsisin siis oma uudishimu rahuldamiseks ka kallilt kallimalt, mida tema arvab? Mees mõtles pisut, siis ütles, et kui natuke värvida, on kena küll, muudab silmad ilmekamaks jne. Arvas, et pisut värvima ikka peaks. Mina muutusin selle peale kurvaks, et mina siis ju ei kõlba, ma ei värvi üldse... Aga sa värvid ju? Natukene ikka? Ei, ei värvi, viimati sai väike kriipsuke silma ümber tehtud vast ehk aasta tagasi...

Milline on järeldus? Kaks varianti: 1)kas mees ei pane üldse tähele või 2)ma olen lihtalt pimestavalt ilus juba sünnipärast.

Tõenäoliselt on mõlemad variandid õiged, aga mulle meeldib see viimane igal juhul rohkem.

laupäev, 3. märts 2012

Kiretu

Mis ma siin kirjutasingi? Et kirge tahaks? No ma ei ole seda leidnud. Veel viletsamaks on olukord muutunud. Käisime eile 8. märtsi klubiga* Pühajärvel ujumas ja saunatamas. Jah, ma saan aru, et ujuda on hea. Jah, ma mõistan tibatillukese terve mõistusenurgakesega, et aurusaun on mõnus. Aga keha ei suuda millegipärast rõõmu tunda. Paar helgemat hetke oli, siis, kui ma peakat hüppasin. Leidsin oma meeleheaks, et pool basseini pikkust suudan vee all ikka kenasti ära ujuda - pole paha. Aga muidu... elamise rõõm on kuhugi kadunud. Tulevikku vaadates ei näe muud, kui ainult pimedust. Järjest süveneb tunne, nagu ma oleksin tulnukas. Inimesed ja nende toimetamised tunduvad jaburad ja mõttetud (kuni mulle meenub, et ma ka ise inimene olen)...

*Sõbranjed, kes üritavad läheneva naistepäeva puhul ujumishooaega alata - juba teist aastat järjest! Traditsioon on loodud. Uusi liikmeid võetakse lakkamatult vastu.