Laupäev, 22. juuni 2013

Tahan Utoopiasse!

Juba 10 päeva olen puhkusel ja nüüd siis lõpuks hakkab elusa inimese tunne tulema. Üleeile suutsin koguni pliiatsi kätte võtta ja natuke paberit määrida. Aga muidu olen lihtsalt maganud, vaadanud hullumeelseid kirjeldamatuid unenägusid, ärkveloleku ajal rattaga pisut matkanud ja molutanud-molutanud molutanud. Vaim oli algul nii tühi ja väsinud, et lausa haige tunne oli. Ma ei mäletagi enam hästi, mida ma siis teha tahan, kui mul selleks aega on, ma ei tahagi enam midagi teha, nii läbinätsutatud tunne on.

Eile käisin korra töö juures - sünnipäevi peeti, käisin ka õnnitlemas. Ohh, kui õudne see käik oli, ma ei suuda praegu veel ette kujutada, et puhkus on selleks korraks nädala pärast juba läbi... Õnneks oli piisavalt veini, nii et õudus minus tuimestus kiiresti.

Öelge, inimesed, kas kusagil on olemas ka mõni töökoht, mis kokkuvõttes ei aja täiesti hulluks? Sel konkreetsel on küll ka häid külgi, kuigi tundub, et neid jääb tasapisi, aga pidevalt järjest vähemaks. Ja töö ise läheb tasapisi, aga vääramatult järjest keerulisemaks, raskemaks, vastutusrikkamaks. Ja palk... no isegi tõusis, lausa 7% (miinus maksud muidugi). Öelge, kas on olemas koht, kus ei pea öösiti töötama? Koht, kuhu ei pea hirmuga minema, et mis mind seekord ootab? Koht, mis jätab vaimu ellu ja koguni värskeks. Koht, kust saab mõistlikku palka, nii et minusugune hädavaresest üksikema oma üürid jõuab maksta ja laste trennid-muusikakoolid ka ja jõuab peale selle veel koguni süüa osta. Utoopia?

---

Sellegipoolest soojendab suvi mu väsinud hinge. Peale möödunud lõputut talve võiks tulla ometi kord ka üks lõputu suvi - pikk, soe, malbe, rikas, võiks venitada novembrini, see oleks ilus.

---

Mõtlete, et vingun siin niisama? Jah, teil võib õigus olla. Et igal heal asjal on ka varjukülg, et iga töökoht sisaldab juba eos kas probleemset ülemust või liiga väikest palka vms. Inimesel on kalduvus alati rahulolematu olla. Sellegipoolest ei taha ma enam kuidagi leppida sellega, et peale tööpäeva ei kulu taastumiseks enam mitte üks, vaid kaks või koguni kolm päeva (ja juulist alates on meil 12-tunnised vahetused, mis tähendab, et mul ei jää enam kahte päeva väljamagamiseks peale töö-ööd).  Ma ei taha enam hästi taluda seda, et töölt koju tulles on jube uni, midagi teha ei suuda, kõik ajab vihale ja samas ei suuda ka enam magama jääda, ainult väriseda ja nutta. Ei, mitte alati, ainult mõnikord, aga ka ainult üks kord on juba liiga palju. Tulen koju, viskan pikali, suudan läbi raskuste korraks uinuda ja ärkan kohe selle peale, et süda taob, nii et voodi vappub... Inimesed taluvad öösiti ülevalolekut erinevalt. Minagi sain sellega esimesel aastal üsna kenasti hakkama, aga nüüd ei taha keha enam sellega leppida. Rääkimata kõigest muust, mida ei ole avalikku netiruumi ilus üles riputada - näeb liialt tagarääkimise moodi välja.

Olen seda- ja teistpidi mõelnud, kuidas saaksin oma tööd parandada, nii et see paremini sobiks. Jah, pisiasju saab ikka parandada, töökorraldust sujuvamaks muuta, aga põhiprobleemid on minu käeulatusest väljas. Palju segavaid asjaolusid on raha taga. Kompleks on suur ja vana ja väsinud, aga vahendeid remondiks ja renoveerimiseks on minimaalselt. Ruumid külmad, paljud toad nutavad remondi järgi, mõnes vanemas kämpingus sajab saepuru laelaudade vahelt külastajatele pähe jne jne. Noh, hea tahtmise juures saaks neid probleeme siiski aegamööda vähendada. Aga öötöö on ja jääb, see ei kao kuhugi. Ja seda ma enam ei kannata.

Otsin uusi võimalusi. Paistab, et minu aeg seal asutuses hakkab tasapisi lõpule saama. Võibolla venitan veel mõne kuu, ehk isegi läbi talve, eks näis. Ega vanasse kaevu ikka enne ei sülita, kui uus valmis.

Pühapäev, 9. juuni 2013

?

Kustkohast leiavad inimesed aja, et telekat vaadata? Või arvutimänge mängida? Aru ma ei mõista. Müstika. Ime, et ma üldse olen leidnud mingeid ajakillukesi, et paar korda nädalas blogimaailma kiigata, kirjutamine on paraku siiski üsna soiku jäänud. Seda teen vahel harva muude tööde vahelt, mitme tunni jooksul sõnahaaval. Mängida ju vist ei saa nii, et mängid, ütleme, poolteist minutit ja siis kohe vastad klientide küsimustele, jagad võtmeid või tutvustad, näiteks, hinnakirja. Kirjutada blogisse aga saab. Panen aknakese alla ootama, ootab nagu kukununnu just niikaua, kui mul vaja. Ja siis on loomulikult meelest läinud, kuidas ma alustatud lauset üldse lõpetada tahtsin...

Kodus ma seda rumalust küll ei tee, et teleka või arvuti ligi lähen. Kui, siis maksimum korra päevas kiire käik postkasti. Pagan võtaks, isegi raamatuid ei ole suutnud lugeda. Vahepeal oli juba tunne, et olen peaaegu välja puhanud, aga eile kukkusin ikka õhtul enne kümmet otse voodisse ja tänahommikune kaheksane ärkamine (et tööle tulla) oli väga vaevaline. Puhkus on äärmiselt teretulnud.

Käesoleval nädalal oli mõni hetk, kui ma ei maganud, ei pidanud kuhugi tormama ega üldse midagi tegema ja väga imelik oli. Et saangi teha mida tahan?! Aga mida ma siis tahan...? Ei mäleta enam hästi...? See tegi ärevaks. Ei ole hea, kui ma ei mäleta enam kes ma olen ja ei suuda iseendaga aeg-ajalt rahus, vaikuses ja üksinduses hakkama saada. Puhkus, tuleb välja, on lausa eluliselt hädavajalik. Tahaks kõigepealt paar-kolm päeva, kus ei ole ühtki kohustust, et saaksingi lihtsalt olla ja meelde tuletada, kes ma olen, kui ma ei leegi ümber ilma ringi või kui ma ei ole klienditeenindaja kõige selle juurde käivaga. Kui ma saangi magada niikaua, kuni uni ise ära läheb ja siis veel tund aega rahulikult ärgata. Ja siis vaadata lihtsalt iseenda naba, kuni tuleb sisemine tahtmine midagi teha. On suur vahe, kas ma teen midagi sellepärast, et ma tahan või sellepärast, et mingitel põhjustel peab. Tööl on oma tahte osa üsna väike - ega mul eriti valikuvõimalusi ole - alati tuleb naeratada, kena ja viisakas välja näha, olla sõbralik ja abivalmis jne jne. Kui ikka tööd palju saab ja puhkust vähe, kui hommikust peale on miljon inimest kõik korraga midagi tahtnud (ja erinevaid asju), siis see killustatus on õhtuks sellise seisundi tekitanud, et kõige suurem igatsus oleks kõik ettejuhtuvad inimesed lihtsalt pikalt ja pidevalt põrgusse saata. Isegi viisakad ja toredad inimesed saadaks põrgusse, purjus ja tüütud saadaks veel kaugemasse ja mustemasse kohta, füüsiliselt, kui vaja. Ja mitte enam naeratada. Ja mitte enam trükkida arveid, sisestada andmeid sellesse lollakasse hotisesse. Visata töömobla aknast välja, nii et killud taga. Lauatelefon ka. Keerata uks enda tagant kinni ja astuda lihtsalt minema.

Tegelikult mulle see töö siin meeldib. Inimesed on enamasti toredad, ma saan enamasti aru, mida ma pean tegema, ma saan hakkama. Tore on näha, et ka mõni klient on siiralt rõõmus just mind siin nähes. Aga sellest jääb väheks. Magada tahan.

Juulikuust alates oleme tööl 12-tunnistes vahetustes. Eks näis, kas see vähendab väsimust või tähendab hoopis vaba aja kadu? Praegune seis, kus peale tööpäeva kulub puhkamiseks ja normaliseerumiseks juba 2 päeva, ei ole enam talutav.

Ja nüüd kiire teemavahetus - eelmise ja üleelmise postituse teemadel jätkates - miks ei ole inimene rahul endaga nii nagu ta on? Miks tuleb mõned kehaosad karvadest paljaks ajada ja miks tuleb mõnda teise kohta karvu juurde kleepida? Aru ma ei taipa. Mina armastan oma säärekarvu. Kas ma olen imelik või? Kas säärekarvade ajamine on tänapäeval mingi standard või? Ja kui ei aja, siis on halvasti? Samamoodi võiks küsida, kas meik on kohustuslik? Lugesin siin nimelt meie klienditeenindaja tööjuhendit ja seal oli kirjas: Töötaja välimus:Peaksid nägema välja professionaalne ja rõõmsamelne.

Korralik riietus
Juuksed korralikus soengus
Tagasihoidlik meik
Sõrmeküüned puhtad ja hoolitsetud

Mu nahk ei kannata seda jama. Õnneks on mul kulmud, mille intensiivsus varjutab absoluutselt meigi puudumise. Ah jaa, küüned olid ka juhendis mainutud. Lakki ma küüntel ei kannata - ebamugav umbne tunne on. Eelmisele vahetusele tööle tulles olid mu küüned põhjalikult hoolitsetud tõrvaõliga (õli on ju küüntele hea, eks?) ja turgutatud mineraalainetega (otse mullast). Hoolitsus paistis mustade rantidena kaugele. Oi ma nägin vaeva, et seda hoolitsust kätelt maha kraapida...

Mulle tundub, et ma olen ainuke normaalne inimene ("naine" mõtlesin "inimese" all - selles mõttes normaalseid mehi on millegipärast küll). Oma karvade ja nahaga. Küünte ja kulmudega. Miks inimesed ennast muuta tahavad? Et ilusad olla? Väljast saab, jah, pisut paremaks kõbistada, aga sisemise koleduse vastu ei aita küll miski. Millegipärast on mul suur ja sügav veendumus, et ma olen niisamagi ilus, karvu katkumata, kleepimata, kosmeetikaga mökerdamata. Ausalt. Mõnikord lisaks välisele ka seest ilus. Jah, ja ülbe olen ma ka (vt. eelmist lauset).

Laupäev, 8. juuni 2013

Pildikesi Prosti juurest

Eelmise postituse lõpus küsitud küsimus on Kaarna abiga vastuse saanud - oma äranätsutatud vanad hambaharjad karvadeks ja oma näritud nätsuga kinnitamine (vt. eelmise postituse kommentaare) peaks sobima küll. Mõte hakkas kohe liikuma - inimene on igavene rahulolematu - säärekarvad on ülearu, ripsmeid on puudu... Millest ka kohe lahendus - säärekarvad võib peale eemaldamist kõrvavaiguga laugude külge kleepida! Allergikule täiesti sobiv lahendus :) . Ja veel edasi - kui säärekarvad on liiga heledad ja lühikesed, või kasutada kas kaenlaaluseid karvu või häbemekarvu - viimased on koguni pikad ja ka kaunilt kaardus :D Ahh, geniaalne!

Nüüd on lõpuks jõudnud kätte päev, kui saan üles riputada mõned ammu lubatud fotod kõige ihaldusväärsema poissmehe 80-ndalt juubelilt, nimelt tema muuseumist.




Inimesi oli ka pidus







Täiuslikult harmooniline kolmnurkne kompositsioon 

















Süüa anti ka, tegelikult päris uhkelt








Pihlakas läbi masina
Nagu sellest pisikesest pildiseeriast näha, on minu silm terav detailidele, üldplaanid nii väga ei huvita...

---

Käesolevaga teatan ka seda, et üks vahetus on veel jäänud, kolmapäeval nimelt, siis saan puhkusele, kuu lõpuni. Mis tähendab muidugi tellitud tööde saagimist, Vastseliina puupäevi ja palju muudki veel. Küll ma vahel blogimaastikul ka uitan - kui tihti, ei julge siiski lubada.

---

Pee ess. Vastuseks eelmise postituse viimasele kommentaarile - külalised on oodatud.