Esmaspäev, 30. oktoober 2017

Kiire aruanne

Ilm on järjest pimedam, nüüd kästi kell ka veel ära keerata - õhtupimedus saabub ebameeldivalt ruttu. Kokkuvõttes olen jõudnud sinnamaale, et ehitus on konserveeritud. Nipet-näpet saan veel teha, aga vundamendinurga valu jääb siiski kevadesse. Laupäeval loopisime peremehe, Hillari ja Kõutsiga kraavipõhja paraja kihi kruusa. Põhja valgunud vesi sai ka välja - mina tõstsin ämbriga kaeviku servale ja mehed jooksid, niiviisi oma 100x järjest. Pump nimelt oli selleks hetkeks meie objektilt lahkunud. Ega see kaeviku kuivendamine palju aega võtnud, saime hakkama küll. Järgmisel hommikul oli täiesti selge, et üle rinna üle100g tõsta ei ole tervislik - selja- ja kõhulihased nurisesid tublisti. Aga töö sai tehtud, kevadel pole muud teha, kui saalungeid kohendada ja ehitust jätkata.

Kruusa loopimine oli lausa lust, eriti võrreldes savitöödega. Ei saa öelda, et ma savi just vihkaksin, aga ega ma teda ei armasta küll. Vähemalt mitte kaevata.

Kuna peremees ja Hillar oleksid pidanud kruusaloopimise asemel laupäeval hoopis puid võrgutama, pidin neile pühapäeval kindlasti appi minema. Pühapäev oli sulnis, vahel tuli küll mõni udusem pilv, aga üldiselt oli tuulevaikus ja vahetevahel paistis pilvehõrenduse vahelt isegi päike. Suurem osa väikseid puid said võrgutatud, mõned ahvatlevamad noored tüved mässitud. Kitsed ja jänesed on küll nunnud, aga paraku mitte noores iluaias. Püüdsin vahetevahel ette kujutada, milline saab Taga talu park olema siis, kui puud juba puumõõtu, aga ei suutnudki.

Suur sügav sügis on käes.

Neljapäev, 26. oktoober 2017

Hurraaa!



.

Kas mäletate filmi Lõputu Küünlapäev? Ma olen kuidagi sinna sisse sattunud. Lumi tuli ka maha, et pilt täielikum oleks. Tahaks ärgata ja leida, et kruusahunnik on saabunud.

Võtsin kudumise ette. Selle, mida 4 aastat tagasi alustasin. Päris mõnus on, isegi kruusa puudumine läheb meelest😊

Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Kas kildu sai?

Arvake ära, kas karjäärist oodatavat materjali sai?

....

Ei saanud. Kopp oli kohal, aga traktoril oli mingi muu pakiline töö ja uued kokkulepped said homseks. Ma usun seda alles siis, kui õue peal hunnikut oma silmaga näen.

Ühtlasi lubab ilma sandiks ära keerata. Ei tea, mis üldse saab. Vägisi kisub sinnapoole, et valamine tuleb jälle edasi lükata. Kildu võib veel lörtsisadude vahel visata, aga valamist ei taha päris ekstreemilmadega ju ka teha. Võibolla tuleb valamine jätta kevadesse. Visata kild kraavi, katta äravoolutoru talveks kinni ja jätta ootele. Minu peamine abiline ei saa selliste ilmadega ka siia kohale - tema sõiduvahendiks on tsikkel ja ma ei taha, et ta ennast lörtsi ja libedaga hunnikusse sõidaks, kohe kuidagi ei taha. Ma pean selle edasilükkamise mõttega nüüd harjuma. Lähen teen tassi teed, võtan tüki kooki ja harjun.

Säärane värvitud mulk

Saagis Kalamees, värvisin mina. Kahe meetri kõrgune mees, kuju kokku umbes 2,5m. Saab paiknema Pikasillas. Viimane ots oli küll üsna ränk, näpud härmas ja nina otsas tilk, aga tehtud sai. Kuju jalgade ette paku külge tuleb silt Mulgimaa. Värvisin ja mõtlesin, et jah, mulgi on maa 😁

Esmaspäev, 23. oktoober 2017

Ehitusregistrist

On vaja dokumentatsiooni korrastada. Tuhnin ehitusregistris, samal ajal maaameti kaart kõrval lahti. Ja täiesti juhuslikult tuleb välja, et ehitusregistris oleva küüni koordinaadid viitavad kaardil hoopis laudale, lauda koordinaadid on puukuuri küljes, puukuuri koordinaatide järgi leiab sauna ja ... kuna sauna jaoks ei ole maaameti kaardil hooneid jagunud, siis on see täispuhutav ja portatiivne või midagi. Elumaja oli elumaja koha peal. Hea seegi. Peremees käis selle infoga täna vallas ja sai imekombel kohe midagi korda, loodetavasti me ei pea puid kuurist sauna ümber kolima ja kuuri laudaks vormistama 😁

Selle üllatava avastuse rääkisin edasi sõbrale, kellega kohe koos arvuti avasime ja tema talu hooned üle kontrollisime. Tema ise teadis, et hoonetega peaks kõik korras olema. Ja! Tuli välja, et registris on ainult elumaja! Saun, laut, kuivati ja puukuur on puudu! Maaameti kaardil on olemas, aga ehitusregistris mitte silpigi! Sõber läks ähmi täis ja lubas esimesel võimalusel valda silgata.

Sest kes ei ole kuulnud - kui 2020. aastaks ei ole olemasolevad hooned ilusti seadustatud ja registris, hakkab riik omale 500 euro kaupa tulu teenima iga ebaseadusliku hoone pealt. Või vähemalt nii on ametlikult ähvardatud. Isegi see, kui paberitel ja arhiivides on kõik korras, aga digitaliseeritud pole, võib minna kalliks maksma. Nii et olge hoolsad, et te ametnike tegemata tööd varsti omast taskust trahvidena kinni ei maksa!

Niisiis. Mine ehr.ee leheküljele, pane otsingukasti oma kinnisvara aadress või registrinumber ja vaata, mis seal kirjas on. Et kas kõik hooned ikka on üldse olemas. Vaata ruutmeetreid ja üldse, kas midagi paistab väga valesti. Kui klõpsata hoone ehitusregistri koodile, avaneb konkreetse hoone lehekülg, kus on juba rohkem andmeid. Koondvaate juurest leiab ka konkreetse hoone koordinaadid. Ja kõrvutades koordinaadi-numbreid ning maaameti kaarti , saab kontrollida, kas hooned on ikka õige nimega. Koordinaate näeb kaardi ülanurgas, kuhu kursor näitab, selle punkti koordinaati näitabki. Üldjuhul peaks hoonete kohale märgitud ristkülikute nurkades olema täpselt ehitusregistris toodud koordinaadid.
Lisan juurde - teine ja lihtsam variant on ka - ehitusregistris hoone leheküljel on valik"asukoht". Sellele klõpsates avaneb uus asukohaandmete aken, mille all servas on "vaata asukohta kaardil". Kui hoonel on koordinaadid küljes, avaneb kaart koos eraldi värviliseks märgitud hoonega. Kui hoonel koordinaate küljes pole, avaneb ilma erimärkideta terve katastriüksuse kaart.

Lustige! Mulle küll kaardid meeldivad, nii põnev on 😊 Teiseks on hea teada, kas kõik on ikka korras, et paari aasta pärast ei oleks halbu üllatusi.

Kui otse ei saa, tuleb ringiga minna



Kui telefon keeldub pilte arvutisse andmast, tuleb proovida otse telefonist blogida. Noh, võimalik ju on, aga jube tüütu...

Pühapäev, 22. oktoober 2017

Arengud ja Väljakutsed

Kolmepäevastest talgutest sai sujuvalt ühepäevane üritus, sest KRUUSA EGA KILDU EI SAA KÄTTE! Juba 2 nädalat pole lähimates karjäärides olnud koppa. Mis iganes need põhjused ka pole olnud. Kopamees ise ei tea oma tööplatsi ette rohkem kui 1 päev. Mingi legendi järgi pidi esmaspäevast kopp tagasi olema, aga seda juttu olen ma varemgi kuulnud. Enne ei usu, kui kruusahunnik õue peal. Teadaolev lähim töötav karjäär on 35km kaugusel, sealt traktoriga tuua oleks pisut jama. Veoautot aga õu veel ei kanna - see jube vesi, mis viimastel nädalatel alla sadas, ei ole kamarast veel lahkunud. Nii et Arengud ja Väljakutsed - kõige keerulisem väljakutse on leppida asjaoludega, mida mina muuta ei saa ning õppida rahulikult ootama.

Aga mis siis tehtud sai? Minu karjatuste peale ilmus kohale ex, Kaaren oma abikaasaga, AlGusti ja Kõuts. Kõutsi dirigeerimise all sai kraav savipasast tühjaks visatud ja toestatud, et kui see neetud kruus ehk kild kohale jõuab, saab kohe edasi tegutseda. Mina aga ronisin kraavist enne lõunat välja, kutsusin AlGusti seltsiks, tegime süüa, tegime süüa, tegime süüa. Rahmeldaja oli õnneks juba põdrakondid puljongiks vormistanud. Aga õhtuse prae liha tükeldamine (metskits ja põder) oli küll väljakutse - pidevalt rippus Vurru hammastega lihakäntsaka ühes otsas ja Siku käppapidi teises otsas. Täna hommikul vaadati mind õige pika pilguga - et kus siis värske põder on? Eile ju oli?

Kõigile abilistele, kes ohverdasid oma kallist ajast mulle terve ilusa päikselise laupäeva, olen üdini tänulik - ilma teieta ma poleks midagi tehtud saanud. Saviviskamine, ise põlvini porisse aheldatud, on ränk töö. Ühegi masinaga sinna praegu ligi enam ei pääse, nii et ürgne labidajõud oligi hetkel ainus lahendus. Seal kaevikus olles ikka mõtlesin, aga kuidas sõja ajal oli? Niiviisi neid kaevikuid kaevatigi? Küllap vist. Ainult labidad olid tillukesed sapöörikad ja kaevati elu eest, kuulid pea kohal vihisemas. Meil oli selle kõrval lausa lustlik see ettevõtmine... Ja suurem osa vundamendist on olemas ju. See mudamaadlus toimub kõigest ühes puuduolevas nurgakeses.

Kummaline mõelda, et mis see siis ära ei ole? Kraav maasse, siis killupadi alla (karjäärid on ju lähedal), saalung ja segu ja valmis! No nii põhimõtteliselt. Ja siis tuleb kopp, närib maasse kraavi, ja kohe hakkab sadama. Ilusast kraavist saab kiiresti jube mülgas. Kruusa ei saa karjäärist kätte. Juba mitu nädalat ei saa kätte. Täiesti algsest plaanist välja on see, et 4 inimest kaevavad nagu segased, et kraav saaks algsesse olekusse tagasi. Lisaks kilpide naelutamine jne. Huvitav, mis veel kõik juhtuda saab? Kui palju on võimalusi, et see väike (pealtnäha) lihtne töö saab veel takerduda?

Täna kasutasin osavalt ära killustiku puudumist ja kasutasin vaba päeva ERMi galeriinäituse vaatamiseks. AlGustiga oli see üks tore ettevõtmine, iga viimne kui kostüüm, pluus, kampsun ja kleit sai üksipulgi üle vaadatud ja hinnatud. Näpud hakkasid kohe sügelema, ma nüüd kohe ei teagi, kas ma peaksin midagi kuduma, tikkima või pilutama. Väga inspireeriv näitus. Pean selle kudumiskihu vist siiski edasi lükkama sellesse aega, kui välitööd lõppenud on.

Mul oleks isegi paar pilti, aga mingil põhjusel ei anna telefon pilte arvutisse välja. Kitsipung.

Aga lõpetuseks - ma tänan! Arvata on, et need ei ole sellel objektil viimased talgud. Loodetavasti ei ole järgmised talgud enam hädaolukordade likvideerimised, vaid päriselt loovad. Tänan veel kord!

Laupäev, 14. oktoober 2017

Kullatamispäev

Ametlikult peaks olema kolletamispäev, aga ma käisin täna hoopis kulda jahtimas. Algul oli küll natuke teine plaan, võtsin ikka väitse ühes ja ragistasin võssa, endal sihiks salajane sirmikukoht. Aga kussa saad. Sirmikud olid kõik juba otsa saanud vist. Maaks ja mullaks tagasi. Seeni oli palju, aga nad kõik olid tundmatuteks seenteks jääda soovivad isendid. Udulehtrikud ja muu taoline udu. Isegi kärbseseened olid otsa saanud! Seal metsas on muidu ikka alati olnud eriti kaunid kärbseseeneringid. Kuni, oh rõõmu, leidsin selle üksildase metsatuka ainukesest kukeseenekohast pool ämbritäit puhast (natuke vettinud) kulda! Ja siis edasi mõned šampinjonid ja kuuseriisikad ka! Oh seda rõõmu 😋

Teisest kohast leidsin sirmikulaadse ka, arvatavasti safransirmiku, aga ta oli vihmaga nii nätske, et ma ei olnud milleski enam kindel ja jätsin ta igaks juhuks metsa. Sel sügisel siis sirmikuteta... 

Pilte tegin ka, aga telefon keerab vahepeal käru. Mõnigi pilt, mis ma omast arust ilusti kinni püüdsin, on kadunud. Ja teised on udusevõitu. Ja kolmandatel on valgus- ja värvibalanss nihkes, aga mis sest. Ma ikka panen paar kullapilti.

 Kullatükk, kaunisti krousitud
 Selliseid kaunitare oli tonnide viisi
 Isepäine
 Seeni on lademetes! Aga kes nad on? Väga vaiksed olid, põrnitsesid mind ja ei vastanud teretusele ega kiirustanud end nimepidi tutvustama.
 Nööpnõela-seened
 Udu-seened
 Harikud
 Ei ole seened, on seenlilled
 Puuseened
 Sügisene sinililleleht on punastama hakanud














Vot selline päev. Tegelikult oleks pidanud sadat muud asja tegema, aga no ei suuda. Metsas oli nii hea olla... Ja nagu vanasõna ütleb - tänasida toimetusi ära viska homse varna, sest ülehomme on ka päev 😁

Esmaspäev, 9. oktoober 2017

Kutse mudamaadlusele

Mul on abipalumine millegipärast hirmus raske. Juba oli tahtmine voodi alla pugeda ja teha nägu, et mind ei ole ja üldse. Aga.

Kui seda kirjatükki juhtub lugema mõni inimene (eelistatult meesterahvas, sest statistiliselt on meesterahvastel musklirammu rohkem, aga ma ei diskrimineeri sooliselt - igasuguse abi võtan vastu), kes tunneb, et ta võiks ja saaks mind aidata, siis võib siia kommentaaridesse või veel parem - mulle otse teada anda. Nädalavahetuseks on planeeritud vundamendi valamine. Ilm on (pehmelt öeldes) kõik ära s****nud, nii et kahest mehest, kes kindlasti tulevad, jääb väheks. Vaja kruusa kühveldada ja poriga maadelda. Ning saalungit kokku klopsida ja segumasinaga mängida. Kui ei tule laussadu (ptüi-ptüi-ptüi), koguneme reede hommikul Taga tallu ja pühapäevaks peaks midagi valmis olema. Abi on teretulnud ükskõik mis ajal alates reedest kuni pühapäevani.

Ilmad ei näita paranemise märke, seetõttu on esialgu plaanis see ekstreemüritus. Pole paremat aega oodata, maa kõvemaks ei lähe, ainult pehmemaks. Ja vastu talve on see töö vaja ära teha. Laussaju korral tuleb üritus vist siiski edasi lükata, lõpliku otsuse mudamaadluse toimumise aja suhtes (kas see või siis järgmine nädalavahetus) teeme kas kolmapäeval või neljapäeval olenevalt ilmateatest. Kraavi kaldad peavad ka ikka kandma, kui kõik vettib lähema paari päevaga läbimatuks sooks, lükkame ürituse ka nädala või paari jagu edasi.

TÄIENDUS! MUDAMAADLUSEKS PLANEERITAVAD KUUPÄEVAD ON 20.-22.OKT!

Kui tahad jätta omale sellest sügisest unustamatu mälestuse, anna märku, et teaksin supipaja liitreid arvutada. Pakun suppi, tõenäoliselt ka praadi ja magustoitu, võimalust mängida saviga, liivaga, kruusaga, tsemendiga, vihma- ja põhjavett (loodetavasti on vihmavett ja üldse vett vähem), head seltskonda ning parima jõusaali väärilist trenni. Soovi korral võimalust õhtul trummi lüüa. Öömajavõimalust, kui saad ja tahad mitmeks päevaks jääda. Sauna ja dušši.

Kohtumiseni!

Pühapäev, 8. oktoober 2017

A mul savi

Viimaste nädalate jooksul on hakanud materialiseeruma üks suur ja pikaajaline projekt. Algus on tehtud, mõõtmatult palju teha veel. Pistelisi pildikesi tööprotsessist:
 Paar taime oli tööplatsilt vaja ümber istutada. Selle käigus leidsin unise triitoni. Loomake oli küll uimane, aga telefoniga pildi tegemiseks ikkagi veel liiga kiire (pilt udune). Viisin ta rahulikumasse puhmasse, kus keegi lähiajal kindlasti kaevama ei hakka.
 Maapind tuli ette valmistada. Meerile see ei meeldinud. Küll ta püüdis koppa läbi närida, aga kopp oli kõvem. Kuna Meeril on ka edaspidi oma hambaid vaja, meelitasin looma tuppa ja kopp hakkas segamatult kopategusid tegema.
 Aga see ilm! Ilusamast kraavist pilti ei saanudki, kohe tuli vihm selga ja varing, varing, varing... Hakka või nutma. Ei, nutmine ei aita, vett on niigi juba ülearu palju. Ega muud ei jäänud üle, kui labidas kätte ja tegudele!
 Õudneee!
Kuskil selle lasu all on äravoolu toru, mille külge tuleb kolmik sättida. Algul kaevasin üksi, kaevasin toru välja ja puha, aga siis hakkas JÄLLE sadama ja kõik varises veel hullemini kokku, nagu juuresolevalt pildilt näha on. Järgmisel hommikul tulid sõbrad appi. Jalad kõrvuni saviplödisse kinni imetud, labidas 10 kg raskem ja järjest jämedam, taevast ajab mingit udu (ei jõua isegi palvetada enam, et ärgu jumalaeest kõvemini sadama hakaku...!). Sellist tööd tegin ma esimest korda. Omamoodi sürr kogemus on võtta labidaga pehmet saviplödi, siis raputada seda kalda poole, siis vanduda ja kraapida palja käega labidalehelt sula savi ning loopida peotäishaaval kaldale. Et siis jälle võtta labidaga plödi, raputada seda kalda poole... Igatahes. Kõik keraamikahuvilised võivad mu käest saada täiesti tasuta savi. Ilusti läbi sõtkutud. Ise viite minema! Mul on juba natuke kõrini sellest! Ühtlasi võib saada ühe vana naistekinga (tald on eraldi), nõukaaegse keefirikoti (27 kop), Riia portselani kilde, rohupudeleid, potikilde, klaasikilde, roostetanud traktorijuppe...
Õudne maadlemine oli, aga kolmik sai siiski paika. Sellest kahjuks hetkel fotot pole, käed olid nii porised, et telefoni fotokas ei tundnud mu sõrmi ära ja ei teinudki pilti. Alles nüüd avastasin, et pilti polegi.

 Ega kõik ei ole pori ja savi ka olnud, hinge kosutuseks ostsin omale tuliuue saarepuust laua. Kas pole kaunis ja elegantne? Kui poris maadlemine kunagi läbi saab ja on seinad ja laed ja katus ja põrandad ja kõik muu, mis sinna juurde käib, saab see laud olema koht, mille ümber me kokku saame, kooki sööme, naerame ja trummi lööme. Keskpunkt on olemas. Ainult ääred ja servad (katused-põrandad) vaja veel teha.
 Mõni ei tea kaevamisest midagi. Ainult mäng ja siis uni, siis jälle mäng ning uuesti uni.
 Sõbra kaisus on uni veel parem. (pilt õhtuhämaruses ja seetõttu udune)
Alles algus. Peopesas ei olegi veel ville ja püksid ei ole päriselt pori täis.


Nüüd palvetame, et ilm ei oleks nii jõle, nagu ilmateade lubab. Ja et lähikonna karjäärid hakkavad tööle (eelmise nädala viimastel päevadel oli kruusa hankimine siinkandis võimatu). Ja et ilm oleks ilusam. Ja kuiv võiks olla. Ning sadu lõppeda. Ning kui taevataat enam meile pähe ei pissi, saab tööd jätkata. Niisiis - loodame tahedamale ilmale ning kui ilmataat meid soosib, saab järgmine kord siia juba vähem poriseid uudiseid postitada. Sest muidu võib juhtuda, et siia tuleb veepõhine vundament ning ujuvad põrandad.

---

Hirmus poripruun lugu sai. Tegelikult on ikka kõike muud ka, kaselehekollast ja vahtrapunast. Nii erksaid toone, nagu sel sügisel, näeb harva. Kes juhtub Vana-Kuustest läbi sõitma, siis sealne mõisapark on eriti uhkelt ja säravalt kirju. Ah, mis, tegelikult on praegu igal pool vaimustavad vaated. Punast on sel aastal puuvõrades kaugelt rohkem, kui see meil siin sügiskuudel tavaline on ning kollane on kohe eriti kuldne. Kaunis aeg, viibi veel 😊