pühapäev, 7. märts 2021

Raam

 

Oli põhjust pilti teha. Sellest tuli sujuvalt põhjus teha fotole raam. Alus on kergelt peitsitud saarepuust, nurgad intarsia-laadse tehnikaga kaunistatud. 
Kui mõni professionaal seda näeks, hoiaks kahe käega peast kinni, täpsust pole ollagi. Aga mulle oma tarbeks sobib küll. Lillemotiiv (ilma heleda raamita) on 4x4cm ruut. Kokku tegin 4 lillemotiivi, terve raami kaunistuseks lõikasin mõõtu ja kleepisin 192 spoonikildu. Südamik on türnpuu oksast käsihöövliga hööveldatud laastust. Järgmine punakas triip ümber südamiku on mingi mahagonilaadne puu, siis edasi on arvatavasti pähklispoonist kolmnurgakesed, mille ümber on pöögist õielehed. lehevarred on (arvatavasti) pähklist ning tume puu on vist mingi wenge variant. Välisserv kasespoon. Pooli puiduliike ma tegelikult ainult oletan (punane puu, pähkel ja wenge), sest siin kasutatud spoonid on saadud nimetu tootmisjäägina. 
Mõtled, et mis see siis ära ei ole? Neli lillekest. Aga hakka tegema ja oi, kui palju võtab aega! 
Kujundid raamil on kasespoonist silmusnelinurk ava ümber ning silmustes raami nurkades on elupuuõiemotiivid (inspiratsiooniks arhailised lillekirjad tikanditel). 


Mulle selline nikerdamine täitsa istub. Kas ma seda kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas viitsiks teha, on iseküsimus. Kuid muudele tegemistele vahelduseks on selline peen ja täpne töö väga nauditav. 

pühapäev, 28. veebruar 2021

Peipsi

 

Üks päev keset jääd. Valged triibud on külmunud lumi jää peal. Selle sulamisel on kuulda vaikset lummavat heli, kui õhumullikesed lõhkevad. Sfääride muusika ☺
Erinevaid faktuure
Tume ja natuke kõhe jalgealune
Lumekooriku triibud. Vist. 

Venemaad siin pildil palja silmaga ei seleta.
Kaldani on siin pildil ehk ligi kilomeeter?
Minu varustus. Sääsevastsete karbike on kartulist värskelt nikerdatud. Karbi kinnituseks on kaks puutikku kartulist läbi torgatud - pildil on karbike lahti pööratud. 
Ühes otsas ussike, teises otsas lollike ☺Minu saak piirdus ühe pisikese kiisaga ja ühe kõhnavõitu ahvenaga. Kõuts sai ülejäänud 9.
Punane puru müstilise, isegi kosmilisena paistva jääaugu sees on söödaks saadetud ja saatusele vastu laskuvad tõugud. 
Ammused jäljeread
Hallikasvalge vaikus. Olmemured, arvuti, konnasilmad ja kumminaalmaksud on kõik kaldale maha jäänud. Puhas õndsus 
Vaikusega oli küll paraku hõredalt, mõni hetk ikka juhtus, kui miski kõrvas ei pirisenud. Aga jää kannab heli suurepäraselt edasi ning kõik lähikilomeetrite ulatuses liikuvad sõidukid - ATV-d, mootorsaanid, hulgaliselt isetehtud imevigureid, ventilaatoriga hõljukilaadne toode (nähtavasti piirivalve) pirisesid, mürisesid, kolisesid, undasid ja lärmasid peaaegu pidevalt sõites kilomeetreid järvele, seejärel tulles kaugelt järvelt, siis otsides piki kallast õiget maandumise kohta. Kõik muu oli fantastiline, kuid müratekitavaid masinaid oleks võinud küll mõnevõrra vähem olla. 
Sinist taevast oli seekord vähe, rohkem oli lihtsalt täiesti värvitu ilm. Ja jalge all mõni meeter sügavikku.

pühapäev, 21. veebruar 2021

Intarsia-kilde

 Kunagi 11 aastat tagasi sattusin restaureerimiskoolitusele, kus muuhulgas saime ka intarsiat proovida. Oi, mulle meeldis! Siin on kursusetöö, inspireeritud Eesti rahvapäraste kirstude ja vakkade raamatust leitud Jämaja pruutvaka kaanekaunistusest (ei suutnud Muis-ist ega mujalt internetist originaali fotot leida):

Igatahes olen selle tööga siiamaani rahul, vigu on algaja kohta olnud väga vähe. 

Paar aastat tagasi oli intarsiast juttu Rahutu Rahmeldaja pool, kus minu intarsiavaimustuse peale vaatas Puukoi Kati mind nagu ohtlikku hullumeelset - inimene, kes armastab intarsiat, see ei ole ju võimalik?! Sellist ei ole enne nähtud!!! Kati pilgus oli uskumatust, isegi õudu. Igatahes sain temalt sellepeale ühe pisikese spooniparandustöö, mis, tõele au andes ei tulnud just absoluutselt ideaalselt välja, aga vähemalt tehtud ta sai. 

Nüüd tuli tarvidus oma tarbeks üks peenem pildiraam kaunistada. Mõtlesin selles kasutada intarsia töövõtteid. Aga alustuseks tuli teha ikka proovitöö ka - selleks sai söögiriistade hoidik uue nõudekuivatusresti juurde: 



Võrreldes eelmise tööga on see paraku üsna robustne, sellist peenust ja täpsust, nagu 11 aastat tagasi, ma selle detaili juures saavutada ei suutnud. Kuidagi on jäänud kõike vähemaks - kannatlikkust, silmanägemist ja võibolla polnud ka töökoht parima valgustusega. Kokkuvõtteks ma siiski väga ei nuriseks, oma tarbeks on see hea küll.

Tegelikult tehakse intarsiat üldiselt nii, et ehisdetaili ei kleebita eraldi kõrgema tükina esemele, vaid ikka täies tükis spoonilehe sees on kaunistus, pind peab jääma sile-tasapindne. Aga mulle piisab sellestki - proovitööna ja köögitarbena täidab see oma eesmärgi. Ja nüüd hakkan tegema raami. Kui see valmis, küll siis näete ☺

kolmapäev, 27. jaanuar 2021

Ajaloolise sündmuse visandas kiirelt üles...

 Kellel on fb, see näeb pilte. Kellel ei, siis palun kannatust - küllap ilmub sündmus avalikumasse paroolivabasse meediasse ka ning küll ma siis jälle viiteid jagan.

https://www.facebook.com/elvavald/posts/2722960864632578

Lugu ise siis selline, et täna allkirjastati leping Tartu linna ja Elva valla vahel seoses 2024. aastal saabuva kultuuripealinn Tartuga. Mina olin sündmust jooksu pealt joonistav päevapiltnik-õuekunstnik. 

reede, 22. jaanuar 2021

Mõned laastud

 

Peaaegu aasta tagasi said kokku liimitud kilbid, millest pidi tulema diivan. Suvi läbi seisid plaadid kapi otsas ja ootasid oma aega. Talve tulles võttis mees need alla ja hakkas mõõtu lõikama, pahteldama, lihvima... Minu osa selle kunsttüki juures on seljatoe profiili joonistamine, nikerduste valmistamine ja liimimine, peitsimine, lakkimine, porolooni ning kanga hankimine (Hagelin!), õmblemine. Siin-seal hoidsin ka vahepeal otsast kinni, mõnes kohas aitasin pisut lihvida, aga suurem töö kasti kokkupanekul on siiski mehe tehtud. Mu meelest sai päris kena maalähedane diivan, mille porolooniosa saab ette magamisasemeks lahti klappida. Praeguseks on kõik komplekteeritud, ainult seljatagusel padjal on veel vaja niiti ja nõela - fotol on poroloon lihtsalt kangasse keeratud. 

Materjaliks on mänd (peitsitud), nikerdused on peitsimata tammest, pärnast ja pihlakast. Poroloon Hagelinist (12.-/kg, kokku u. 6kg), korralik paks mööblikangas Hagelinist (5.-/jm, ostsin 6m ja ega väga palju üle ei jäänudki). Töötunde ei oska ei puidu- ega kangatöö juures enam keegi kokku arvata. Lihtne asi, aga kui tegema hakkad, siis aega kulub lihtsalt uskumatult. 




Lakkimata veel.
Nii need krõnksud alguse said.








Vahepeal oli külm. Siin on vaade otse elutoa aknast viimasele päikesekillule. Ja muidugi termomeeter.
Viimaseks pildiks panen ühe kuumalt küdeva tähe, et süda ikka soe püsiks! Hetkel on küll sula, kuid talv ei ole veel möödas. 

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Proovikivi

 Täna sai Elva Linnaraamatukokku üles uus väike näitus. Vahepeal oli lausa 2 aastat pausi, mil ühtegi tõsisemat väljapanekut ei olnud. Nüüd siis - üle tüki aja akvarelli- ja raaminäitus "Proovikivi".

Näituse nimi tuleb 2019. aastal ilmunud väga sümpaatsest raamatust "Muinaslood ja rahvajutud" ning täpsemalt muinasjutust "Proovikivi". Lühidalt lugu siis selline, kus printsessi isale, naaberriigi kuningale pidi oma väärtust peigmehena tõestama proovikivi toomisega. Vanem vend läks laia ilma, leidis igasuguseid kalliskive, aga mida neist pidada kõige paremaks, proovikiviks, mille abil näeb tõde? Noorem prints sai oma isa juhatusel omast kodust varakambrist peegli. See näitas just seda, mida vaja - nooruse ilu ja südikust - selle hetke tõde. Noorem vend sai kauni printsessi endale. Kui siis aastate pärast vanem vend pikalt otsiretkelt saabus, ootas teda pettumus - kaua igatsetud pruut oli juba ammu tema nooremal vennal mehel, lapsedki juba sündinud. Noorem vend näitas vanemale oma proovikivi - peeglit, ning vanem nägi, et see tõesti tõde näitab - peeglist vaatas vastu vana ja väsinud mees. 

Sellel näitusel on mõned akvarellid - aasta tagasi ostetud 48 värviga Leningradi akvarellide komlpekt (tänapäevaselt küll St-Petersburg ja Nevskaya Palitra) on imeline töövahend. Killuke loodust ja killuke fantaasiat sai seekord paberile. Ning värvilise loomingu kõrval on samaväärselt esindatud peeglid, millest iga näituse külastaja võib oma tõe leida. Kõik see on vormistatud erikujulistesse raamidesse, nii et mõnes mõttes on see ka raaminäitus. Materjalideks sanglepp, saar, tamm, kask, pihlakas ja pärn. Olen üritanud igal järgmisel näitusel teha midagi uut, siiani eelkõige materjalide ja tehnikate osas. Seekord on uueks isetehtud raamid. Ses osas avaldan tänu oma abikaasale, kelle abita ei oleks näitus sellisena kindlasti sündida saanud - tema abikäsi muutis mõnegi lahenduse võimalikuks.

Kui pikaks näitus üles jääb, pole veel otsustatud. Selleks kuuks kindlasti, arvatavasti ka veebrariks.







reede, 1. jaanuar 2021