Teisipäev, 29. detsember 2015

Õnn on

Loen praegu sellenimelist raamatut. Peaksin ehk kokkuvõtte tegema siis, kui raamat loetud (olen alles 96. leheküljel 346-st). Aga mis sest, kirjutan ikka. Raamat on kokku pandud 108 õnneuurija-teadlase artiklitest, autorid on 50 riigist. Esindatud on kõik maailmajaod, religioonid, maailmavaated. Põnev :)
Raamatut ma ümber jutustama ei hakka, lugege ise, kui huvi on. Kirjutan pigem sellest, mis on õnn minu jaoks. Ühtlasi on see ka väike tagasivaade aastale :)

On olnud aegu, kui elu on olnud hall. Sihitu, lootusetu, perspektiivitu. Olen sellest siingi kirjutanud. Minu elus on õnn see, kui mu vaim on terve. Paranemine on võtnud viissada kuni tuhat päeva, seda polegi väga palju. Julgen öelda, et see aasta on olnud üle aegade - üle 20 aasta on sellest - parim. Rõõmsaim, elavaim, lootusrikkaim ja tegusaim. Oma osa heal enesetundel on ravimitel - tablettide kohta ei oska miskit suurt kosta (kuigi ka neid sai söödud), aga tubli tõuke olen saanud aroomiteraapiast. Seejärel vahetasin töökohta (st. tulin ilma uue kohata vanast ära, tühjusse, sobiv töökoht tekkis natuke hiljem). Poolteist aastat ja nüüd vist olen lõpuks suuremalt osalt vaba tolle vana ameti ja koha frustratsioonist. Aga see pole sugugi kõik. Elu on hakanud kätte mängima järjest põnevamaid kaarte, mina olen aga järjest suuremas hasardis. Mööduv aasta tõi mulle uue vaimse perekonna ja äratas talveunest vanad kired ja ideed - märtsikuus tutvusin esimeste aalujatega ja nüüd ei päästa mind vist enam miski - mul on veel üks valdkond lisaks, mis teeb õnnelikuks - aiandus.

Mis on õnne komponendid pikemalt järele mõtlemata? Õnn on sügav rõõm ja rahulolu. Rõõm on näha, kuidas lapsed kasvavad järjest asjalikumateks. Ma ei osanud õieti lootagi :) Õnn on see, kui oma loom tuleb ja paneb nina minu nina vastu ja tasakesi nurrub. Õnn on see, kui varjusurmast üles potitatud lill näitab esimest korda oma õievärvi. Õnn on, kui peale mitmenädalast ootamist idu ajab nina mullast välja. Mul ajas eile grevillea nina välja :) Veel on õnn see, kui midagi oma kätega teen (on see siis pliiatsi, pintsli, sae, klaasi või saviga, vahet pole) ja see tuleb välja. Tuleb hästi välja. Õnn on see, kui on, mille poole püüelda, kui on isu õppida uusi tarkusi (ma võiks vist isuga mida iganes õppida - sepatööd, pottsepatööd, puusepatööd, aga ka kõike loodusega seonduvat*, ajalugu, etnograafiat, antropoloogiat, nimekiri on lõputu). Õnn on uudishimu ja austus elu vastu.

Veel teeb mind õnnelikuks mõni hea raamat. Ja head tööriistad ning -vahendid muidugi ka.

Aga inimesed? Kuhu siis nemad jäävad? Ei ole täielikku õnne, kui pole omasid inimesi. Sõpru, perekonda, teekaaslasi. Aitäh, et te olemas olete**! Ilma teieta poleks ma pooltki seal, kus praegu! Sest kes siis tagant utsitaks, kes nõu annaks ja õpetaks, kes pead silitaks ja kallistaks, ütleks, millega iganes rinda pistan - sa saad sellega hakkama! Teie, mu armsad, olete see liim, mis hoiab koos kõike muud.

Ja vahetevahel on suur ja otsata õnn see, kui peale kõike seda õppimist ja saagimist saab lihtsalt välja magada, südamest.
Südamest magaja, ehk must kass mustal taustal, varbad taeva poole :)
* Viimase aja õnnelikke hetki - tuhlasin raamaturiiulis ja leidsin autori pühendusega raamatu.
"Armsale looduse lapsele ja bioloogile väiksele Annile autorilt. Jää alati looduse lapseks! 20.07.`85 V.Želnin"
Olin siis 9-aastane. Hea on teada, et ma olen vaatamata vahepealsetele udu-aastatele ikka samal rajal. See on hea rada :D Südamega :D

** Lisan veel juurde ühe õnne komponendi - see on kõike läbiv tänulikkus. Tänu teile, armsad sõbrad ja sugulased! Ja tänu üldse Elule, Ilmale, Loodusele, Ajale ja Imele (ja kõigele-kõigile teistele, kes-mis esimese hooga üles tähendamata jäid).

Laupäev, 26. detsember 2015

Jõululill

Üks otsustas õitsema hakata:


Augustis Jardinist 1 euro eest saadud Kingi dendroobium. Foto värv on muidugi täitsa vale, sest mu fotokas ei oska taimelambi valgusega midagi tarka peale hakata. Proovisin seda Gimpist läbi lasta ja parandada õigemaks, aga ei osanud. Järjest hullemaks läks. Lillekene elab mõne saatusekaaslase seltsis mu köögis külmkapi peal ja pole üle 4 kuu näinud grammigi naturaalset päikesepaistet, ainult 2 väiksemat sorti spetsiaalset taimelampi on neil.

Kassi sai ka üle hulga aja pildistatud (Lagle klõpsis), seda  fotot kruttisin pisut oma parema äranägemise järgi - taustal oli enne liiga palju müra.
Minu ilus loom
Hüva jätkuvat jõuluaega ja head uut (eile alanud) 10229. aastat alates maa sünnist siinkandis!

Kolmapäev, 23. detsember 2015

Revolutsioon

Pole aega kirjutada ega isegi õieti teiste kirjutatut lugeda. Mingi rahutus on sees. Ja see ei ole see päris jõulutunne, see on midagi muud. Ärevus, rahutus, vibratsioon. Ei suuda kaua paigal istuda, hakkangi jälle mängima mõtetega, kuidas ja mida saaks ümber tõsta, värvida, välja vahetada, paremaks sättida... Käin omas kodus, mõõdulint käe külge keevitatud. Kribin suvalistele paberitükkidele võimalikke skeeme ja plaane. Kolan mööda netipoode ja pärispoode, ise täpselt teadmata, mida otsin. Ja aeg-ajalt ütleb kaine mõistus üles ja ma tulen taaskasutuskeskusest tagasi, auto silmini köögikappe täis topitud (kusjuures need ei ole isegi mitte mu unistuste köögikapid, vaid sellised, mis mõõdu poolest sobisid, südant pahaks ei ajanud ja rahakotis ka päris mõrva ei korraldanud, ei enamat...)...

Ning mul ei jää muud üle, kui vanad mööblitükid mujale paigutada ja uued seina kruvida, vahel mõnda asja tähelepanematusest tagurpidi keerates, siis jälle lahti kruvides ja õigeks pöörates... Enne kapi seinapanekut on aga vaja kontakt mujale viia, seega jälle poodi, rull kaablit, harukarp ja kontakt osta ja... Algul kauplesin küll sõbra elektritöid tegema, aga no ei kannata oodata. Ja mis seal nii väga keerulist ongi, mul ju kõigest kahesoonelised juhtmed, isegi maandust pole. Areneme ja õpime :D  Ma tean, et see köök ei jää lõplikult nii, aga praegune olek on kõvasti parem, kui eelmine ja nüüd ma ehk kannatan siin niikaua olla, kuni põhjalikum remont tehtud saab ja päriselt-päriselt siia midagi head ja paremat saab. Vahefaas ehk limbo, mis loodetavasti siiski päris kümmet aastat ei kesta. Ega seegi limbo pole veel päriselt saavutatud, sein tahaks hädasti värvi(parandust) ja põrand ka midagi ja laual ei ole veel sahtlit küljes ja... Kraanivesi on veel kauge muusika.
Mingi mulje juba on

Igavese tudengi majapidamine, lipp lipi ja lapp lapi peal, pildistatud esikunurgast ehk saapahunniku otsast...

Peale kappide tirisin koju ka mõned lauajupid (ema juurest) ja 6 meetrit ketti ning kruvikonkse. Punk-riiul sai hämmastava kiirusega seina.

Kõige nende kruvide ja plaatide keskel olen jõudnud valmis kududa ka mütsi. Läinud talvel jäi kummitama üks viie õielehega lill, mille mütsipõhjaks katsetasin ja siis sujuvalt edasi patsideni jõudsin. Mul üks sarnane (ilma lilleta) patsimüts juba oli, aga selle ma andsin emale. Nüüd me oleme ka mütside kaudu sugulased :)


Inspiratsioon

Kudumise kummalised rajad :)
Pikkade patsidega - nüüd on mul ometigi juuksed!
No ja ega see rahutus ei anna asu. Pidevalt on vaja kas midagi puurida või kruvida või kusagil ringi ajada. Poodides ka ei jõua kõik aeg olla - väga kulukaks läheb. Nii siis saigi külastatud kahte armast aednik-sõpra. Pööripäeva puhul ühiselt tuldki tehtud. Kui see talv nüüd selle peale ei tule, siis... siis tuleb kevad. Mu hiidlaugud juba näitavad ninasid. 

Nüüdseks on vist suuremad rabelemised rabeldud, ei jää muud üle, kui järjest ja järjest sorteerida ja kaotada majapidamisest kaste - ma elan praegu nagu Indias, kastisüsteem püsib kangekaelselt. 

Maalida on jätkuvalt vaja, aga selleni ma enne ei jõua, kui töötoas nii palju ruumi jälle on, et värvidega vehklema mahun. 

Reede, 11. detsember 2015

Kõike ja rohkem



Tööst puudus ei ole, sellest ma juba kirjutasin. Aga kõike muud on ka. Paar päeva tagasi õnnestus pimedas astuda korraliku hunniku sisse ja - nagu oligi arvata - töö juures hakati kohe peale seda jõulupreemiast rääkima. Raha ei haise :)

8 külvatud mimoosiseemet on esimese ninakese (luuraja?) mullast välja saatnud. Teised veel passivad.

Võtsin südame rindu ja viisin kaktused ja teised sukulendid ärklituppa talvitama - seal on toredalt jahe ja keegi ei kasta ka. Äkki õnnestub kunagi isegi mõnda õit näha?

Raamatukogust sain omale õitsva cambria (vist? ma ei tea täpselt, guugel arvas nii), millegipärast nad surusid selle peaaegu jõuga mulle kaasa, kui ma seda pikemalt silmitsema jäin.
Tulevalges

Muud nalja kah - tulin töölt, õuerõivis ja mõtlesin, et hea kohe ahjupuud ära tuua. Võtsin puudekorvi, tatsasin kaevu juurde ja vinnasin selget vett ämbritäie üles. No ja valada polnud seda kuhugi... Puksusin naerda, sättisin täis ämbri kaevu äärele ja läksin edasi puukuuri... Mõned inimesed leiavad, et ahiküte ja kaevuvesi on jube raske elukorraldus. No ei ole. Ma isegi ei mäleta seda enam. Täitsa automaatselt tegutsen need mõned minutid päevas. Tühja joogiveeämbriga ei ole veel puukuuri läinud :D


Esmaspäev, 7. detsember 2015

Küsi ja sulle antakse

Ma olen küsinud. Ja antakse. Järjest ja rohkem. Tööd, mida siis veel?

Midagi sain ka oma lõbuks täitsa iseendale valmis nokitsetud:
Minu Esimene. 39x22,5 cm
Tahtsin alustada millestki väiksest. Ja siis see väike hakkas kasvama ja kasvama. Pikemaks ja laiemaks ja siis veel laiemaks... Tina kulub uskumatutes kogustes. Juba jõudsin turu-uuringut teha, kust saaks kõige odavama kilohinnaga. Ühtlasi ei jõua ära tänada Muhedikku, kes mulle lihvimismasina laenas - ilma selleta oleksin alles esimese killu ürgsete meetoditega kraapimise  juures. Aitäh!

Kui vahepeal veel mingit ootamatut tööd selga ei saja, katsun selle homme aknale riputada.

Aga muidu - kaks maali oleks vaja maalida, üks keerulisem joonistus kombineerida ja täna selgus, et oleks vaja ka kuju veel selle aastanumbri sees saagida, sest järgmisse eelarveaastasse pole asutuses seda raha planeeritud, kui ära ei kasutata, tuleb linnaviletsusele tagasi anda. Oeh. Sinna vahele teen ikka aeg-ajalt massaaži, püüan natukenegi lapsi kasvatada* ja loomulikult ei tohi unustada, et jõul on tulemas. Õige jah, ametlik palgatöö ka veel. Aga ei tohi kurta. Ise olen küsinud ja tegelikult on mul seda kõike vaja. Mida vanarahvas ütleski: uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Olgu siis nii. Ma ikka võtan vahetevahel killukese magamiseks ka, unekott, nagu ma olen :)
Vot selline vaade avanes mulle peale kosutavat und küla peal (tänan lahket pererahvast, südamest puhkus oli see külaskäik). Magada ma juba mõistan, magan ilma ilusaks :)

Detail värskest lapsukesest
*Nali