Teisipäev, 15. juuli 2014

Vaikusest

Leidsin Väga Naise juures viite. Mõlgutuse sel teemal, kuidas vaikus on ebamugav. Ja raadiod, telekad, ning muu müra rahustab ning pausid vestluseski on ebamugavad - need tuleb millegagi täita.

Mul on hetkel (ja see hetk kestab juba päris pikalt!) hoopis vastupidine vajadus - soov vaikuse järele. Ma ei kuula kodus raadiot, telekat ei vaata ammugi (telekas on meil hoopis tähtsamas rollis kassi postamendina), isegi oma kogutud muusikat kuulan haruharva. Inimeste seltsi ikka aeg-ajalt otsin, aga mitte ülearu tihti. Küll on hea, kui mu sees on vaikus, kui kiirus ja kära jäävad kaugele!

Vaikuses omaette olles olen leidnud uue naudingu - heita endalt ära kõik olnud ja olevad rollid. Küsin endalt: kes ma olen, kui ma pole tütar, ema, administraator, sõber, naine, kunstnik, abikaasa, armuke, käsitööhuviline, müüja, ostja, väikelinna kodanik, matkaja, panga klient, eestlane, autoomanik...jne jne? Ja neid kihte maha koorida on nii hea, ütlemata kerge hakkab. Kes ma olen, kui sõnadega nimetatavad rollid hetkeks eemaldada (lõplikult ju ei saa - keegi peab ikka ema ja tütar ja kunstnik ja kodanik edasi olema...)? Mis jääb järele? Vägagi tähendusrikas vaikus jääb järele. Selles vaikuses on hea olla. Soovitan.

Ps. Laulupeol ma ei käinudki, kuigi räägitakse, et see olla väga vahva olnud. Selle asemel läksingi hoopis linnast ära metsade, järvede ja rabade veerde ja leidsin vaikuse. Kuldaväärt.

Laupäev, 12. juuli 2014

Teateid

Olen pikalt vait olnud. Kirjutada oleks paljust, aga...

...noh, küll need kirjutamise ajad ka jälle tulevad.

Elus olen. Ametlikult täiskohaga tööle pole läinud. Teen midagi siin ja üht-teist seal, nagu mu ema ütles:  üheksa ametit, kümnes nälg. Aga ma ütlen - elu on paremaks läinud - enne oli üks amet ja teine nälg. Nälja osakaal on endise 50% asemel ainult 10%.

Vahepeal oli auto katki. Juba jõudsin ahastada, et kas selle üldse korda saan või jään jalameheks(naiseks)? Aga ei, korda sai, sõidab paremini kui enne. Siis tahtis saag kõpitsemist. Esmaspäeval lähen töökotta järele, eks näis, kas selle ka paremaks sai, kui varem. Võiks ju?

 Ja... ja nii see elu veereb, päev päevalt, üksinduses, kampsunite, labakute ja esmaabikappide keskel.