Laupäev, 22. oktoober 2016

Traat, pink ja puu...

Üks pink sai jälle paika ja avatud. Kahjuks Mats Traadi tervis ei lubanud teda ennast avamisele, aga ehk saame kirjanikuhärrat pingil istumas edaspidi näha.
 Algus oli, nagu ikka, raske. Ma olen ju lihtviisiliselt laisk. Aga kui õunad hakkasid kuju võtma, läks juba täitsa toredaks, töölust järjest kasvas.

Transpordi leidsin juhuslikult, tuli välja, et endisel koorikaaslasel on kena pisike tõstuk. Nii nunnu! Valdur väntas sellega nagu leierkastimees. Kõigepealt sai palk tema abiga siia aeda ja pärast valmis pink Randu ka.






 Vaja järele proovida, kas kannab :)

 Rannu park võttis meid vastu kuldse ilma ja kuldsete pargipuudega.



Tagakülg.



See on tindipott, kui kellelgi tekib küsimus, mis topka?! Tindipott!!!
Ja siin on sulg, millega kirjutatakse. Kastetakse tindi sisse ja. Kui te pole kuulnud, vanasti käis kõik niiviisi.
Pilt avamiselt. Avamisel luges Silja õues pingi juures mõnes Traadi luuletused, sealt edasi mindi rahvamajja sisse sooja. Rahvamajas nägime Janno Puusepa etendust "Traadist", mis ületas kõiki mu ootusi. Oli vägagi mitmekihiline etteaste, naeruvirvendustest sügiskurbuseni välja.

Avamisel sain kingituseks Rannu lugemiku, kus tartukeelsed murdetekstid. Selle üle on väga hea meel, sest mu enda tartu keel on pisut nõrgaks jäänud ja võru keelega segunenud. Aga tartu keel on ju mu isa keel, ei seda või unustada!

















Kurbi uudiseid ka. Leidsin oma aiast üleeile surnud siili. Keegi teda rappinud ei olnud, nii et arvatavasti mürgitus... Väiksem siil oli. Siil on ju kõigesööja. Aga rotimürke on mitmesuguseid. Räägivad küll, et mumifitseerivad ja... aga mitte kõik mürgid. Kas ta oli ise mürki juhtunud sööma või mürgitatud hiirt, kes teab. Nii et - mõelge, enne kui tuppa tikkuvatele hiirtele mürki hakkate panema - mida ja kuhu ja kuidas. Et mõni teine süütu kannatada ei saaks.

Pühapäev, 16. oktoober 2016

Veel kulda

Panin eile õhtul telefoni äratuse kenasti 7.30-le, et siis 8.30 olla kokkulepitud parkimisplatsil, et minna kohaliku loduskaitseseltsi osakonnaga Järvselga. Mingil hetkel avasin silmad ja tundsin, et midagi on valesti... vaatasin seinakella, see oli midagi poole üheksa ümber. Vaatasin juba tekkivas ärevuses mobiilikella - 8.29! Kargasin üles, kiskusin juba eile õhtul valmis pandud riideid kiiruga selga ja samal ajal püüdsin helistada sõidu korraldajale, et ma olen tulemas, kui nad 5 minutit oodata jaksavad. Haarasin laualt õnneks samamoodi varem komplekteeritud võileivad ning kusagilt juhtus kätte poolik lahtunud pooleliitrine coca-cola. Võeh. Et ma ka kohe ei taibanud see solki valada ja kaevuvesi asemele valada. Hüppasin autosse ja sõitsin kilomeetri kaugusele parklasse (ma ikka tavaliselt nii lühikesi otsi ei sõida, aga...), mind oli oodatud, jõudsin bussile. Telefon, vana rõip, oli jäänud kogemata tööpäevadele äratama, ma oleks oma äratuse homme hommikul alles kätte saanud.

Fotoka unustasin maha.

Järvselja jahilossi juures võttis meid sappa Heino Kasesalu, nägime-kuulsime nii mõndagi põnevat. Sai näpitud selle ja tolle puu okkaid, võrseid, lehti... Palju sealt meelde jäi, on muidugi iseasi. Üks puu võitis küll otsekohe mu südame, ma olen nüüd armunud jälle :D
Tõin sellelt puult kaasa ühe tagasihoidliku 30cm-se lehekese. Kasesalu ütles, et see olla tamm. Lossis valasin joogiks kõlbmatu pruuni löga kraanist alla ja asendasin sealse veega. Mul on nüüd lisaks puulehele ka hindamatut eluvett, Järvselja vett!

Edasi läksime Agali arboreetumisse. Olek läks järjest helgemaks, mälu järjest nõrgemaks :D Sinna tahan kindlasti tagasi.

Siis piilusime ürgmetsakvartalit ning sealt edasi sai mindud taimeaeda. Seal ju kena katusealune (kusagil oli ju vaja viisakalt pajukit võtta) ning lahke perenaine, kes pisikese etteteatamise peale kohale tuli ja meile oma valdusi näitas. Uues uhkes metsakasvuhoones oleks tahtnud rohkem ringi luusida, aga ega ei lastud - perenaine pani vihmuti tööle ja see ajas meid nagu rehaga sealt välja. Nalja kui palju. Mõõdukas niiskus teadagi paneb kasvama. Pikkusse ma vaevalt et enam kasvan, aga laiusse nagu hästi ei tahaks enam, nii et seekord jäin kastmata. Siis lehvitasin veel Kaie nina ees oma imeilusat lehte ja sain teada, et täpsemalt on see kähar tamm. Ooh! Ma saan seda lehte vist nüüd pikalt padja all hoidma :D

Edasi sai külastatud Riiupalu 200-aastast männikut ja sealt edasi meie jämedaimat remmelgat Rasinal. Ja juba algas kodutee. Eestimaa on imeilus!

Tulin koju, selle aja peale oli pilvetekk juba hõredamaks kulunud, ei tahtnud küll kuidagi tuppa jääda. Helistasin sõbrannale ja tirisin ta õue, tegime veel väikse tiiru Tamsa ja Laguja kõrgematel küngastel.



 Pimeda saabudes olime juba Illi järve ääres termosest teed joomas ja õunakooki söömas. Nahkhiired lendasid ja piiksusid. Mida ilusamat võiks ühelt sügispäevalt tahta? Puhas kuld.

Lähipäevil saab Randu viidud pink ja reedel saab olema selle avamine. Mats Traat saab Rannu mõisaparki oma pingi. Ja ühtlasi saab ta kuu aja pärast 80-aastaseks. Kirjanikuhärra on lubanud ka pingi avamisele tulla, jään põnevusega kohtumist ootama. Aga pilte ma pingist enne avamist ei luba, see ei oleks ilus :)

Ahh!




Käisime Laglega täna kontserdil. Nägin oma silmaga ERMi, näitustele küll ei jõudnud, aga seda elamust oli niigi väga uhkelt. Ise nad reklaamisid üritust nii:

Pärimusmuusikakontserdil annavad hea ülevaate soome-ugri rahvaste muusikast külla sõitnud ansamblid liivi Kāndla, karjala Istoki, mari Murseskem, komi Tomlun, udmurdi Ekton Korka, neenets Ruslan Salinder ning Eestis tegutsev udmurdi ansambel Jumšan Gur, mari rahvalaulik Anna Mišina ja udmurditar Maria Korepanova.

Väga erinevat muusikat oli, laulu, tantsu, väikseid näitemängegi. Üks Ungari ansambel oli ka, kelle nime ma siit nimekirjast ei leia. Meeleolu on, lühidalt öeldes, ülev.

Ekton Korka mehed hõljusid lava kohal, vägisi võttis endalgi jala tatsuma ning käed olid kontserdi lõpuks plaksutamisest täiesti tuimad.

Kogu etendusega mängis kaasa veel täiskuu, mis helendas läbi udupilvede kaugusse sirutuva ERMi taustal. Enne parklas autosse istumist tegime väikse tiiru värsketel pargiradadel, no lihtsalt ei raatsinud ära tulla.

Tahan tagasi...

Kolmapäev, 12. oktoober 2016

Üks paigas, teine tulemas.

Nädala pärast on seal jälle pilt muutunud. Õli tõmbab puusse sisse, värvitoon maheneb. Ma ei tahtnud päris sellist halli, aga teiseks oli valida käre kollane ja see oleks veel hullem olnud. Nii et ütleme, et see pidigi nii olema. Ja kirja oleks  vaja pisut parandada, kui õli tahenenud on. Anti (muuseumimees) pidi kinnitustoru otsi ka veel töötlema, et silma ei häiriks. Aga jah. Selline ta üldjoontes sai.










 Õues jääb järjest vaiksemaks. Olen olulisemad taimed juba ära kolinud, siia aeda on jäänud vähe. Aga värvi ja särtsu leiab ikka.

Vaarikalehekollane näärelehise roosi kõrval on ilus :)
 Tundmatuks jääda sooviv aster.
 Keskpäeval naabri aias ringi kimav siil. Pildid tegin üle aia.
 Kollane (heleenium) lillal taustal, klassika.
 Mandžuuria elulõng on väga uhkes helendavas seemnerüüs.
 See taim alles kasvab. Järgmisel nädalal on küps.
Mõni ükskik punane leht veel lehvib.


Paar nädalat veel, siis saab fookuse õuest üldiselt toa poole pöörata. Siin on agaralt kasvatamas õievarsi presidendikäpp, katleia, jõulukaktus ja üks hinge vaakuvast leidlapsest üles putitatud kuuking, kelle õievärvi ma veel ei teagi.

Reede, 7. oktoober 2016

Tuleb neiuke. Ühelt poolt. Ei tassi kivi. Tassib hoopis Toscana nähtamastust juuksenõelast tehtud keeli.

 Rõngu Pillimuuseumi juurde tuleb üks neiuke, vabandust, kontrabass. Veel paar viimast liigutust, kruvid keelte pingutamiseks ja veidi meiki ning tuleval nädalal saab neiu, vabandust, kontrabass seisma alevi keskel kõvera kõrtsi, vabandust, pillimuuseumi ees muruplatsil. Neiuke on 260cm pikk, aga kaalu ei ole viisakas küsida, nii et kehamassiindeksit ei oska öelda.


 Töö ei ole veel päris valmis. Kiri "Pillimuuseum" alumisel pakul tahab toonimist, kogu kuju vajab õlikihti ja keelte pingutuskruvid on ka veel keevitamisel. Aga muidu - peaaegu valmis :D

Kui kõik läheb plaanipäraselt (ptüi-ptüi-ptüi) saame ta teisipäeval viimistletud ja õigesse kohta paigaldatud.

Pühapäev, 2. oktoober 2016

Kuldne päev

Vana sõbra Hallani juurde ei saa minemata jätta. See on juba igasügisene traditsioon, peaaegu nagu palverännak (kui nii saab üldse öelda). Seekord olime seal ainult ühe päeva, aalujate lõuna-osakonna esindajatega, aga see-eest millise päeva!

Selleks ei olegi sõnu. On ainult mõned fotod, mis ei anna tegelikkust kuigi palju edasi.











Peaaegu nagu kodukolle :)

Päikseline koer


Ussuuri pirnipuu e. kaunis õhetav pruut

Jupike pruudiloori


 Nii palju soojust, rõõmu ja naeru, lusti ja lõbu pole ammu olnud. Hing on siiani kerge sees.

Tagasi lõunaosariikidesse jõudsime sügavas pimeduses, ööseks jäin Taga tallu. Hommikul kodu poole sättides oli ilm hoopis halliks läinud, aga oma võlu oli sellelgi. Tegime suurelt teelt pisikese kõrvalepõike, siin on nüüd hüpetega vaade Tamsalt Laguja suunas.


Ah, kus tahaks veel rändama, aga ega kogu aeg ka ringi tritutada ei saa. Keegi peab tööd ka tegema vahetevahel. Hetkel on lõpusirgel kaks suuremat puunärimist, nii kui need valmis ja õigel kohal, näitan teile ka.