pühapäev, 31. detsember 2017

Numbrivahetus

Pööripäev ehk talve tähtsaim päev on juba olnud. Aga tsiviliseeritud inimestel on kombeks pidada tähtsaks ka kokkuleppelise kalendri aastanumbri vahetust. Olgu siis nii. Ma teen ka kiire üleõla-tagasivaate.

Mis siis oli? Jaanuaris... ei mäleta. Blogi arhiivi ka lapata pole aega. Kui ei mäleta, järelikult pole tähtis. Sama ka veebruariga ja märtsiga. Aprilli ma mäletan - siis sulas lumi lõpuks ära! Mmm... midagi meenub. Eelmisel talvel hakkasime Laglega kristallvaigust ehteid tegema ja kolasime sellega seoses päris palju mööda metsi. Lilli, mida vaiku valada, talvel polnud, küll aga samblaid ja samblikke. Nii see algas.

Mai...? Juuni...? Paistab, et möödunud aasta olulisim tegu on suurima mäluaugu tekitamine. Sellega võiks Guinnessi rekordite raamatusse saada.

Juuli - pidevad hoovihmad, mille vahelt tuli valmis saada 3 suurt skulptuuri Veeriku parki. Töö lõpetasin siiski augusti esimestel päevadel. Juulis ka veel Taga talu kujutalgud - suurepärane seltskond ja terve seljatäis skulptuure. Siis Varbolas käik, pink Rannu mõisaparki, pink Jõgevale. Kooli remont ja selle järgne (või õigemini -aegne) koristus on ka mällu kustumatu jälje jätnud. Septembris sai tehtud kõvasti plaani ja oktoobris löödud kopp maasse. Siis oli vaja kruusa oodata (need 3 nädalat tundusid igavesed) ja siis oli vaja vundamendikraavi sissevarisenud savist puhastada. Niisuguse plastiliiniga ma ei olnudki veel maadenud. Siis... jälle mäluauk. Novembrist ei mäleta midagi ja detsembrist on jäänud meelde õudne kiire kogu aeg. Kuhu mul kiire oli, ei mäleta.

Mida ma tegin läinud aastal esimest korda? Läksin laskmistrenni. Kujutate ette, mina, elupõline spordivihkaja ja sportlane? Mina ei kujuta. Aga olen. Nii absurdne, kui see ka pole.

Maadlesin sellise savihulgaga esimest korda - päris põnev kaevikukogemus.

Tartu Linnavalitsusele sain oma elu suurima tellimuse saetud. Ja Randu sai ka 2 pinki, teine pink ei olnud eespool kirjutades meeles. Peale nende suuremate tööde olid ka mõned väiksemad saagimised.

Esimest korda täiskasvanuelus on lootus, perspektiiv ja lausa teadmine, et ma ei jää kodutuks. Ausalt öelda väga veider tunne. Eeldab ka seda, et ma teen tuleval aastal palju neid töid, mida ma pole kunagi varem teinud - ehitan nimelt.

Sain omale uue perekonna, kelle juures kogu see ehituse - ja koduvärk toimub.

Lapsed said mõlemad täiskasvanuks - poeg küll juba aasta tagasi, aga nüüd on tütar ka 18. Aga nad veel mõlemad koolilapsed, nii et ikka lapsed veel 😊
Suhete plaanis oli päris suuri liikumisi - mõni kauaaegne sõber/sõbranna on kaugenenud, mõni päris uus tutvus on väga lähedale jõudnud. On ka kurbi sündmusi, aga selline see elu ringkäik juba kord on.

Üldiselt - oli hea aasta, kõik võttis ikka palju rohkem aega, kui ma arvestanud olin ja mõnigi algselt sügisesse planeeritud töö lükkus kevadesse, aga väga palju sai ka tehtud. Peaasi, et need aeglased sammud said ikka õiges suunas 😊 Uueks aastaks lubadusi ei anna, kuid plaane on tublisti. Alates muidugi ehitusplaanidest, kolimisplaanidest ja lõpetades tundmatuteks plaanideks jääda soovivatest plaanidest.

Head vana lõppu! Kohtumiseni uuel!

laupäev, 23. detsember 2017

Teile on pakk

Imelik (või siis imeline) aeg on praegu. Ühest küljest nii tüütu ja närvesööv (vaatamata sellele, et mul ei ole vaja isegi enam lasteaia- ega kooli jõulupidudel käia), teiset küljest aga imesid ja üllatusi täis.

Eile õhtuks oli väsimus juba tuju pahuraks muutnud - aeg lippas omasoodu ja iga asjatoimetus oli võtnud täpselt natuke rohkem aega, kui olin algul arvestanud. Lisaks veel juhuslikud kohtumised heade inimestega, kellele ei saa selga keerata - selle 5 või 10 minutit pean neile ikka leidma, et tere öelda ja paar sõna jõulujuttu rääkida. Ja nii me siis kihutasime (ikka ilmaolusid arvestades, mitte ülepeakaela) Muhedikumaale, et sõprade seltsis piparkooke küpsetada. Tainas ja glasuurid olid minu käes, kamp seal ootas minu järel. Aga kui kohale sain, läks tegudeks, küpsetasime ära 2 kg tainast ja kaunistasime kamba peale neist ehk umbes pooled*. Lõpetasime südaöö paiku. Väsimus oli nagu peoga pühitud, hea seltskond teeb imet 😃. Oleksime vist hommikuni toimetanud, kui terve mõistus ei oleks meelde tuletanud, et järgmine päev tuleb ka ärkvel olla. See on siis esimene jõulurõõm - rõõm fantastilistest sõpradest, kellega väsimuski kaob. Aitäh! Pilte ei saa jagada, sest mul lihtviisiliselt ei ole neid, ma ju küpsetasin ja kaunistasin ning pildistamiseks ei olnud vist sekunditki vaba aega ega tulnud meelde ka. Võibolla Papa või Aidi või Rahmeldaja käest midagi kunagi saab. Igatahes köögilaud oli südaööks kenasti koogikirju ja mehed said ka kuuse püsti ning ehitud.

Teine jõulurõõm ehk ime sündis tegelikult varem. Sain läinud nädalal ootamatu paki - midagi kuskilt tellinud ei olnud, päris põnev oli automaadi juurde minna. Ja veel põnevam pakki lahti harutada. See oli täisnahast seljakott, mille saatis kallis täditütretütar Saaremaalt. Kiri kenasti juures ja 😊. Ega ma ei olnud kitsi, saatsin siis talle samuti ette hoiatamata ka väikse paki omatehtud ehetega. Loodan, et sobis. Siin oli lausa kaks rõõmu, saamise rõõm ja kinkimise rõõm ka.

Kolmas rõõm saabus täna. Jälle täiesti ette hoiatamata kukkus telefoni sõnum, et Smartpostis on pakk. Mis? Jälle? Esimesel katsel ei tahetud mind sinna ligi lasta, oli just automaadi täitmine ja asjamees istus telefoni otsas ja ajas mingeid asju jonksu. Egas midagi, võtsin natuke aega ja tulin hiljem tagasi. Ja mis ma näen! Lapik pakk! Midagi Prisma kampaania stiilis vist? Et jälle raamat? Pakil oli saatja koha peale märgitud "Rahulik vaatleja 😊" ja paki sees kõige kallim raamat, mida ma üldse ihaldanud olen ja ise mitte kuidagi osta ei raatsinud - Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu". Oooh! Ma nüüd kohe ei teagi, keda ja kuidas tänada! See raamat on suur varandus. Ja kui ma väga hästi järgi mõtlen, siis ma isegi vist natuke tean, keda peaksin tänama. Vist tean. Aga kuna ta soovis anonüümseks jääda, siis ma siinsamas tänangi - aitäh, see on üks kõige oodatumaid (ja samas ootamatumaid) ja armsamaid kingitusi, mille olen üldse kunagi saanud!

Aga nüüd ma lähen kööki ja püüan siiamaani haudunud põdramaksa- ja porganditükid pasteediks vormistada. Midagi võiks ju pühade puhul kokata (peale piparkookide). Koristamine on paraku siiani tegemata ja kaunistustest on ka üleval ainult Hallani käest saadud iileksioks. Aga noh. Kus mul kiiret. Ega põrand jänes ei ole, et näiteks ülehomme või üleülehomme eest ära jookseb ja pesta ei lase 😁

*Šokolaaditükkidega tainas oli rullimisel jube pehme ja lausa lödi (ei saanud kujundeid tervena hästi pannilegi), toorelt päris hea ja magus, aga küpsetatuna kaotas magususe ja vürtsi ka nagu polnudki. Nii et seda ärge ostke, kui te just toorelt süüa ei kavatse.

kolmapäev, 20. detsember 2017

Aasta lühim päev

Aasta lühim päev on teatavasti homme. Aga sellenimeline õhkrelvade võistlus oli Ülenurmes juba läinud nädalavahetusel. Minul õnnestus ennast seal igati ületada ja sain 400 silmast 364. Olen nüüd esimese kategooria püstolilaskur 😊. Lisaks sain veel ka esikoha, aga see ei ole seekord peamine - mul oli ainult üks konkurent. Igal võistlusel õpitakse midagi - mina ka. Seekordne õppetund saabus, kui mõte läks kusagil 25-nda lasu juures uitama (oli see piparkoogiküpsetamine või kudumismuster, mis meelde tuli, kes seda täpselt enam mäletab) ja kohe läks märklehe tsentrist uitama ka kuul. Mille peale meenus üks esimesi õpetussõnu, mille Tõives kunagi ammu jagas (öelda sügaval sisendusjõulisel madalal häälel): "Kirp on sinu Jumal!". Nii et ei mingeid piparkooke, peremuresid, töömõtteid, filmiootusi - tulejoonel olles on minu Jumal kirp. See kirp, mis sälgus peaks olema ja märklehe poole vaatama ikka, mitte kirp püksis või särgi sees. Ja pea peab olema võimalikult tühi. Rööprähklemine ei ole hea laskuri tunnus.

 Kirjutasin siin, et nädal on kiire. On jah. Eriti kiire on nädal siis, kui Kõuts kutsub lõbusõidule kaasa - temal oli täna Kadrinasse asja ja käisime siis ka juba üksiti Palmses Hallanil külas. Ilus oli seal, kõik tema aia tuhat väiksemat ja suuremat okkalist on ka talvel oivalised ja rodonupud kuulutavad, et kevad ei jää tulemata, aga pilte ei saanud kahjuks rohkem kui ainult üks ja seegi samblikku kasvanud arooniast.


Mis siis veel? Oleme Laglega viimastel päevadel tuuninud teist ehtekohvrit ja leiutanud sinna kaelakeede riputamiseks raami, ikka nii, et mina saen keset elutuba vuksiga kumeraid liiste silma järgi hüpoteetilise 45-kraadise nurga alla ja plaastreid on pöial täis ning ise kinnitan, et "tavaliselt seda nii ei tehta, aga...". Lagle arvas, et selle lause võiks meile motoks võtta. Nüüd siis on kohvri tuunimine lõpusirgel, kui päris valmis, küll ma siis millalgi meie näputööst pilte jagan ka.

Kokkuvõtteks võiks siis praegu öelda, et "tavaliselt seda nii ei tehta, aga kirp on sinu  Jumal!"

Häid pühi teilegi! 😘



esmaspäev, 18. detsember 2017

Kuidas näeks välja elu, kui...

 ...teeks ainult seda, mida ma ise tahan?

Ei tea.

Viimane nädal enne jõulu. Lootsin selle kuidagi kergemalt mööda saata, aga vist ei õnnestu. No mis sa teed, kui esmaspäea hommik algab sellega, et ülemus helistab ja palub, et ma kasvõi osa asendust enda peale võtaks, kasvõi ainult kaks päevagi, sest kolmapäevaks ja neljapäevaks on keegi olemas. Oeh. No üldse ei taha. Aega nagu polekski selleks ja raha nad ju ka eriti maksta ei taha. Kõigele lisaks on täna töö juures jõululõuna (või pigem õhtusöök), selleks olen juba eelmisel nädalal omaosaluse maksnud ja minnakse Tartusse Aparaaditehasesse. Ja homme hommikuks on vaja saalis paika sättida 200 tooli. Ja tavapärane töö muidugi veel lisaks. Ja mõned ehted oleks vaja komplekteerida. Lisaks on vaja nädala jooksul kududa ühed ilusad sokid (sest mul ei tulnud õigel ajal meelde, et üht kingitust on veel vaja).

Ma tänan südamest Rahmeldajat, kes  nädal tagasi hüüatas: "Ega me hakka ometi omavahel kingitusi tegema?!". Ei saa salata, seda oli hea kuulda. Olen oma elu tüürinud sinnapoole, et neid kingitusi ikka võimalikult vähe teha oleks - oma perele võib ja saab ikka mõne armsa üllatuse teha, aga kollektiivis poolvõõraste inimeste vahel on see loosipakitamine ju piin. Noh, selle üleplaanilise sokipaari kudumise elan üle, on see sokisaaja ju ka hää sõber. Kui ainult lisakohustusi enam rohkem juurde ei pandaks, sest kiirustamist ma ei kannata, aga tähtajad ju hingavad juba kuklasse.

Jõulukaunistused on kodus kõik üles panemata, ja kas neid sel aastal riputataksegi, pole veel üldse kindel. No ei ole tuju. Selle asemel tuleb minna poiste tööõpetuse klassi koristama. Aga jõuluni (isegi pööripäevani) on veel mitu päeva aega, ehk jõuab jõulutunne millalgi ka kohale. Kui mitte enne, siis reedel, sest reedeks on meil plaanitud seltskondlik piparkoogiküpsetamine Muhedikumaal Papa juures ja piparkookide küpsemise lõhn ei ole veel kunagi alt vedanud 😊

Kuna siin tares jõulukaunistusi ei ole, panen illustratsiooniks foto oma džunglist.
Minu ja Lagle näitusest pilte ja natuke ka avamist näeb aga siit, Elva Linnaraamatukogu flickri lehelt:
Anni Irsi ja Lagle Nõu ehtenäitus (14.12.2017)

pühapäev, 10. detsember 2017

Kõik ei ole veel kadunud

Kui kellegi on vastupandamatu soov saada osa minu ja Lagle näitusest (ja avamisest!), siis on see täiesti võimalik. Näituse saime üles, aga avamise lükkasime edasi lausa neljapäevale (14.dets), sest siis on ka raamatukogu juhatajal aega reklaami teha. Ühtlasi on võimalik osta meie tehtud pudinaid (mitte küll otse seinalt, vaid meil kaasas olevast kohvrist). Kellaaeg on veel pisut segane, kella viiest oleme juba täiesti kindlasti kohal, aga võibolla ka kella neljast ning raamatukogus kindlasti kella seitsmeni.


Aga muidu - lumi sulas peaaegu ära ja minu lumerookimisving oli pisut enneaegne. Ärge pange tähele.

Kolmapäeval käisime Rahmeldaja, tema kaasa ja Laglega Kimmo Pohjoneni kontserdil. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Ma vist ei püüa parem. Aga kui ta veel peaks kunagi lähikonnas kontserti andma, nui neljaks lähen. Muusika ja etendus, mis ei mõju mitte peaaju mõistmisvõime tõttu, vaid otse seljaaju kaudu. Ma olen siiamaani ühtejutti õnnelik 😊

Eile käisin Narvas laskmisvõistlustel ja saavutasin tagantpoolt kolmanda koha. Ei, ei olnud 3 ega 5 laskjat ainult, ikka rohkem, Nii et arenguruumi mul on. Laskmine ise oli seekord natuke ärev (eks see kuigivõrd ka tulemuses kajastus), sest minu püstol otsustas hakata viimase nädala jooksul susisema. Ei pidanud enam õhku sees. Läksime siiski kohale, et ehk Narva relvameister leiab vea ja parandab. Ja mul on ju võimalik õhupüstolit alati ka viskerelvana kasutada 😁. Tulejoonele sain siiski laenurelva Reijo käest ning nappide proovilaskude jooksul pidin jõudma selle enda silma järgi parajaks kruttida. Ei pidanud märklauda vana katkise püstoliga loopima ja sain enda arvates antud tingimustes siiski rahuldavalt (hinne 3) hakkama.

Mis siis veel? Katleia õitseb. Presidendikäpp `Nelly Isler` õitseb. Jõulukaktus punnitab järjest nuppe avada. Akvaariumis on tekkinud mõnus džungel, varsti peaks vist kärpima hakkama. Eriti võimas on veesõnajalg, kelle lõpmatu nälg ja kasvukihk sõi musta habevetika eest toitained ära. Teod on ka muidugi abiks olnud (aitäh, Kadri!). Kadrilt saadud punane nimetu taim kasvab ilusti ja annab kenasti kooslusele värvi, teisedki tema saadetud tunnevad ennast hästi. Erakordselt hästi tunneb ennast ebay kaudu tellitud sammal, mis pidas vastu ümbrikus(!) 3 nädalat ümber maailma rändamist. Vajab ka juba kärpimist ja ohjeldamist, sest on kasvatanud üllatavalt pikad võrsed ja tahab omast nurgast akvaariumi vallutama hakata.

Pilte peaks ka lisama, aga fotokas on hetkel Lagle käes jälle. Kui pildid kätte saan ja veidi aega on, siis näete mu džunglit.

kolmapäev, 6. detsember 2017

Ega tali taeva jää...

Oo, milline kaunis ilm! Ei mingit pori, korraga on terve linn muutunud muinasjutuks! Öö on valgemgi, kui jaaniöö.

...

Tulen 15 minutit peale südaööd töölt. Traktor on lükanud mu värava ette poolemeetrise valli. Sadu kestab. Võtan labida (Fiskars on parim!), hakkan tänava äärest pihta. Kõigepealt vajab teisaldamist eelpoolnimetatud vall, siis auto ümbrus. korralik tasku tuleb teha. Auto katusel on nii kõrge lumekuhi, et masin tundub olevat bussi mõõtu. Kaabin puhtaks aknad, katusele jätan uhke tordi. Siis rada majani, trepp, mõnikümmend meetrit radu kempsu-solgiauguni-puukuurini-kaevuni, siis uuesti trepp. Lumi on märg, iga labidatäit tuleb labida küljest lahti kas kraapida või koputada. Kui on, kuhu koputada. Puutüve pihta koputades oli päris huvitav ahelreaktsioon. Lõpuks saan tuppa, ei läinud tundigi - kella üheks öösel olen juba katuse all!
Lumesadu on lakanud. Palun armulist panteoni, et nii jääkski - maa valgeks ja rajad puhtaks. Igaks juhuks väga ei looda, arvestan homme vähemalt kolme lükkamise-sessiooniga. Ja siis nad imestavad, et mulle lumerookimine ei meeldi. Ei meeldi jah. Oleks seda siis 10-20 meetrit rajakest, aga ei! Kogu õu on vaja ära ussitada, sest muidu jään kuivale või külma või tuleb jurta taha asjale minna.

Kui ma rikkaks saan, siis ostan ühe väikse saare Kreekamaal. Talvitamiseks. Ja igaks juhuks palkan ka lumerookijad, kui tuleb tahtmine vahetevahel talvel ka siinmail olla. Vot nii.

Ühtlasi annan teada, et reedel (8.dets) kella viiest võib tulla Elva Linnaraamatukokku, avan oma tütrega koos näituse. Seekord on materjaliks kristallvaik ja kodumaine loodus. Kui näituse plakati ka tehtud saan, panen siia blogisse veel ühe meeldetuletuse koos asjakohase pildiga.

esmaspäev, 27. november 2017

Pildikesi

Unest äratatud nahkhiir Muhediku kuuris. Ahh, kui armas! Häiritud loomake oli hommikuks endale uue magamiskoha otsinud.















Kamina ees on pööratud yin ja yang. Yin on vanem ja suurem, kirjuvõitu. Yang on noorem, see-eest väge täis ja sisaldab kohustuslikku valget laiku ka (lausa mitut, mis sest, et need pildil ei paista).










Selle sügise viimane lõke vist. Tantsisime neljakesi, hangud käes, ümber sädemepilve. Ma ei teagi nüüd, kas hing põles puhtaks või jäi mõni tahmane näpujälg ka sellele?






Pole vahepeal tahtnud kirjutada, sest.... ei osanud. Kuidas kirjutada sellest, kui käid sõbral külas, ehitad poole ööni maja (vundamendist korstnani, pliidist vannitoani...), lähed koju, hing kerge ja ... ülejärgmisel õhtul saad teate, et ta on nüüd teisel pool Toone jõge. Ma ei puudutanud teda ärasaatmisel, sest minu hinges on ikka veel alles see soe viimane kallistus. See päris, see tõeline. Ja nii ta jääbki, alati meid saatma oma mõtete ja soovidega, ideede ja plaanidega, mida on jagatud. Senikaua, kuni me mäletame krutskeid täis naeratust, häälekõla, sära silmis, lõppematut elutarkust ning kustumatut elujanu, elab ta meis edasi. Aitäh, Muhedik, sa oled mulle andnud rohkem, kui ma praegu arvatagi oskan!

teisipäev, 14. november 2017

Killukesi

Kaamos võtab maad. Päikese kaar on järjest madalam, kütteperiood ammu alanud ja tahtmine karu kombel koopasse pugeda on järjest tugevam. Aga inimene ei ole karu. Ega ka siil.

 Tööl juhtub ikka üht-teist nägema. Olen siin varem näidanud kooli Kondi-Robi, siin on nüüd õpetaja kapist välja ilmunud Robi jäse. Ma arvasin, et säilinud on ainult torso, aga õnneks ma eksisin. Päris huvitav. Puha ladinakeelsete kirjadega ja.
 Mõnes blogis on hiljuti olnud juttu surmateemadel - et kes kardab ja mida ja miks. Ma sellest pikalt ei hakka heietama, aga üldiselt on mu suhtumine samasugune nagu nendesse kontidesse siin - surm on elu osa. Ja see ei pruugi olla sugugi kõige hirmutavam või koledam osa. Surm lihtsalt on. Ma ei karda surma paaniliselt, aga elada tahaks küll. Elu on ju nii ilus ja huvitav!

 Vurr kella keeramas. Udupilt, sest objektiiv must ja Vurr liiga kiire.
 Härmatis peldiku taustal. Miks nii udune? Sest ma ei tulnud selle peale, et telefoni läätsekatet võiks puhastada. Päris fotokaga ei olegi mõnda aega pildistanud, seda ei tassi ju igal pool kaasas ja ausalt öelda ei ole meeldegi tulnud, et pilti võiks teha. Vahel harva, kui härmatist vaja dokumenteerida, siis teen oma telefoniga odavaid udupilte. Fotokas on rohkem Lagle käes olnud, kes sellega koolis toimetab.
 Värskamaa vahutordid. Või siis alpi põdrasamblik.
Vareskold. Tõenäoliselt mets-vareskold, sest nõmm-vareskold on palju haruldasem, näevad nad üsna sarnased välja. Nägin seda taime Värskas esimest korda, väga põnev hakkas, kukkusin kohe guugeldama. Muuhulgas sain teada, et inglased seda maaseedriks kutsuvad. Nunnu 😊 Nüüd tahaks veel ungrukolda ka kohata, siis oleks Eestimaa kollad laias laastus tuttavad.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Kiire aruanne

Ilm on järjest pimedam, nüüd kästi kell ka veel ära keerata - õhtupimedus saabub ebameeldivalt ruttu. Kokkuvõttes olen jõudnud sinnamaale, et ehitus on konserveeritud. Nipet-näpet saan veel teha, aga vundamendinurga valu jääb siiski kevadesse. Laupäeval loopisime peremehe, Hillari ja Kõutsiga kraavipõhja paraja kihi kruusa. Põhja valgunud vesi sai ka välja - mina tõstsin ämbriga kaeviku servale ja mehed jooksid, niiviisi oma 100x järjest. Pump nimelt oli selleks hetkeks meie objektilt lahkunud. Ega see kaeviku kuivendamine palju aega võtnud, saime hakkama küll. Järgmisel hommikul oli täiesti selge, et üle rinna üle100g tõsta ei ole tervislik - selja- ja kõhulihased nurisesid tublisti. Aga töö sai tehtud, kevadel pole muud teha, kui saalungeid kohendada ja ehitust jätkata.

Kruusa loopimine oli lausa lust, eriti võrreldes savitöödega. Ei saa öelda, et ma savi just vihkaksin, aga ega ma teda ei armasta küll. Vähemalt mitte kaevata.

Kuna peremees ja Hillar oleksid pidanud kruusaloopimise asemel laupäeval hoopis puid võrgutama, pidin neile pühapäeval kindlasti appi minema. Pühapäev oli sulnis, vahel tuli küll mõni udusem pilv, aga üldiselt oli tuulevaikus ja vahetevahel paistis pilvehõrenduse vahelt isegi päike. Suurem osa väikseid puid said võrgutatud, mõned ahvatlevamad noored tüved mässitud. Kitsed ja jänesed on küll nunnud, aga paraku mitte noores iluaias. Püüdsin vahetevahel ette kujutada, milline saab Taga talu park olema siis, kui puud juba puumõõtu, aga ei suutnudki.

Suur sügav sügis on käes.

neljapäev, 26. oktoober 2017

Hurraaa!



.

Kas mäletate filmi Lõputu Küünlapäev? Ma olen kuidagi sinna sisse sattunud. Lumi tuli ka maha, et pilt täielikum oleks. Tahaks ärgata ja leida, et kruusahunnik on saabunud.

Võtsin kudumise ette. Selle, mida 4 aastat tagasi alustasin. Päris mõnus on, isegi kruusa puudumine läheb meelest😊

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Kas kildu sai?

Arvake ära, kas karjäärist oodatavat materjali sai?

....

Ei saanud. Kopp oli kohal, aga traktoril oli mingi muu pakiline töö ja uued kokkulepped said homseks. Ma usun seda alles siis, kui õue peal hunnikut oma silmaga näen.

Ühtlasi lubab ilma sandiks ära keerata. Ei tea, mis üldse saab. Vägisi kisub sinnapoole, et valamine tuleb jälle edasi lükata. Kildu võib veel lörtsisadude vahel visata, aga valamist ei taha päris ekstreemilmadega ju ka teha. Võibolla tuleb valamine jätta kevadesse. Visata kild kraavi, katta äravoolutoru talveks kinni ja jätta ootele. Minu peamine abiline ei saa selliste ilmadega ka siia kohale - tema sõiduvahendiks on tsikkel ja ma ei taha, et ta ennast lörtsi ja libedaga hunnikusse sõidaks, kohe kuidagi ei taha. Ma pean selle edasilükkamise mõttega nüüd harjuma. Lähen teen tassi teed, võtan tüki kooki ja harjun.

Säärane värvitud mulk

Saagis Kalamees, värvisin mina. Kahe meetri kõrgune mees, kuju kokku umbes 2,5m. Saab paiknema Pikasillas. Viimane ots oli küll üsna ränk, näpud härmas ja nina otsas tilk, aga tehtud sai. Kuju jalgade ette paku külge tuleb silt Mulgimaa. Värvisin ja mõtlesin, et jah, mulgi on maa 😁

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Ehitusregistrist

On vaja dokumentatsiooni korrastada. Tuhnin ehitusregistris, samal ajal maaameti kaart kõrval lahti. Ja täiesti juhuslikult tuleb välja, et ehitusregistris oleva küüni koordinaadid viitavad kaardil hoopis laudale, lauda koordinaadid on puukuuri küljes, puukuuri koordinaatide järgi leiab sauna ja ... kuna sauna jaoks ei ole maaameti kaardil hooneid jagunud, siis on see täispuhutav ja portatiivne või midagi. Elumaja oli elumaja koha peal. Hea seegi. Peremees käis selle infoga täna vallas ja sai imekombel kohe midagi korda, loodetavasti me ei pea puid kuurist sauna ümber kolima ja kuuri laudaks vormistama 😁

Selle üllatava avastuse rääkisin edasi sõbrale, kellega kohe koos arvuti avasime ja tema talu hooned üle kontrollisime. Tema ise teadis, et hoonetega peaks kõik korras olema. Ja! Tuli välja, et registris on ainult elumaja! Saun, laut, kuivati ja puukuur on puudu! Maaameti kaardil on olemas, aga ehitusregistris mitte silpigi! Sõber läks ähmi täis ja lubas esimesel võimalusel valda silgata.

Sest kes ei ole kuulnud - kui 2020. aastaks ei ole olemasolevad hooned ilusti seadustatud ja registris, hakkab riik omale 500 euro kaupa tulu teenima iga ebaseadusliku hoone pealt. Või vähemalt nii on ametlikult ähvardatud. Isegi see, kui paberitel ja arhiivides on kõik korras, aga digitaliseeritud pole, võib minna kalliks maksma. Nii et olge hoolsad, et te ametnike tegemata tööd varsti omast taskust trahvidena kinni ei maksa!

Niisiis. Mine ehr.ee leheküljele, pane otsingukasti oma kinnisvara aadress või registrinumber ja vaata, mis seal kirjas on. Et kas kõik hooned ikka on üldse olemas. Vaata ruutmeetreid ja üldse, kas midagi paistab väga valesti. Kui klõpsata hoone ehitusregistri koodile, avaneb konkreetse hoone lehekülg, kus on juba rohkem andmeid. Koondvaate juurest leiab ka konkreetse hoone koordinaadid. Ja kõrvutades koordinaadi-numbreid ning maaameti kaarti , saab kontrollida, kas hooned on ikka õige nimega. Koordinaate näeb kaardi ülanurgas, kuhu kursor näitab, selle punkti koordinaati näitabki. Üldjuhul peaks hoonete kohale märgitud ristkülikute nurkades olema täpselt ehitusregistris toodud koordinaadid.
Lisan juurde - teine ja lihtsam variant on ka - ehitusregistris hoone leheküljel on valik"asukoht". Sellele klõpsates avaneb uus asukohaandmete aken, mille all servas on "vaata asukohta kaardil". Kui hoonel on koordinaadid küljes, avaneb kaart koos eraldi värviliseks märgitud hoonega. Kui hoonel koordinaate küljes pole, avaneb ilma erimärkideta terve katastriüksuse kaart.

Lustige! Mulle küll kaardid meeldivad, nii põnev on 😊 Teiseks on hea teada, kas kõik on ikka korras, et paari aasta pärast ei oleks halbu üllatusi.

Kui otse ei saa, tuleb ringiga minna



Kui telefon keeldub pilte arvutisse andmast, tuleb proovida otse telefonist blogida. Noh, võimalik ju on, aga jube tüütu...

pühapäev, 22. oktoober 2017

Arengud ja Väljakutsed

Kolmepäevastest talgutest sai sujuvalt ühepäevane üritus, sest KRUUSA EGA KILDU EI SAA KÄTTE! Juba 2 nädalat pole lähimates karjäärides olnud koppa. Mis iganes need põhjused ka pole olnud. Kopamees ise ei tea oma tööplatsi ette rohkem kui 1 päev. Mingi legendi järgi pidi esmaspäevast kopp tagasi olema, aga seda juttu olen ma varemgi kuulnud. Enne ei usu, kui kruusahunnik õue peal. Teadaolev lähim töötav karjäär on 35km kaugusel, sealt traktoriga tuua oleks pisut jama. Veoautot aga õu veel ei kanna - see jube vesi, mis viimastel nädalatel alla sadas, ei ole kamarast veel lahkunud. Nii et Arengud ja Väljakutsed - kõige keerulisem väljakutse on leppida asjaoludega, mida mina muuta ei saa ning õppida rahulikult ootama.

Aga mis siis tehtud sai? Minu karjatuste peale ilmus kohale ex, Kaaren oma abikaasaga, AlGusti ja Kõuts. Kõutsi dirigeerimise all sai kraav savipasast tühjaks visatud ja toestatud, et kui see neetud kruus ehk kild kohale jõuab, saab kohe edasi tegutseda. Mina aga ronisin kraavist enne lõunat välja, kutsusin AlGusti seltsiks, tegime süüa, tegime süüa, tegime süüa. Rahmeldaja oli õnneks juba põdrakondid puljongiks vormistanud. Aga õhtuse prae liha tükeldamine (metskits ja põder) oli küll väljakutse - pidevalt rippus Vurru hammastega lihakäntsaka ühes otsas ja Siku käppapidi teises otsas. Täna hommikul vaadati mind õige pika pilguga - et kus siis värske põder on? Eile ju oli?

Kõigile abilistele, kes ohverdasid oma kallist ajast mulle terve ilusa päikselise laupäeva, olen üdini tänulik - ilma teieta ma poleks midagi tehtud saanud. Saviviskamine, ise põlvini porisse aheldatud, on ränk töö. Ühegi masinaga sinna praegu ligi enam ei pääse, nii et ürgne labidajõud oligi hetkel ainus lahendus. Seal kaevikus olles ikka mõtlesin, aga kuidas sõja ajal oli? Niiviisi neid kaevikuid kaevatigi? Küllap vist. Ainult labidad olid tillukesed sapöörikad ja kaevati elu eest, kuulid pea kohal vihisemas. Meil oli selle kõrval lausa lustlik see ettevõtmine... Ja suurem osa vundamendist on olemas ju. See mudamaadlus toimub kõigest ühes puuduolevas nurgakeses.

Kummaline mõelda, et mis see siis ära ei ole? Kraav maasse, siis killupadi alla (karjäärid on ju lähedal), saalung ja segu ja valmis! No nii põhimõtteliselt. Ja siis tuleb kopp, närib maasse kraavi, ja kohe hakkab sadama. Ilusast kraavist saab kiiresti jube mülgas. Kruusa ei saa karjäärist kätte. Juba mitu nädalat ei saa kätte. Täiesti algsest plaanist välja on see, et 4 inimest kaevavad nagu segased, et kraav saaks algsesse olekusse tagasi. Lisaks kilpide naelutamine jne. Huvitav, mis veel kõik juhtuda saab? Kui palju on võimalusi, et see väike (pealtnäha) lihtne töö saab veel takerduda?

Täna kasutasin osavalt ära killustiku puudumist ja kasutasin vaba päeva ERMi galeriinäituse vaatamiseks. AlGustiga oli see üks tore ettevõtmine, iga viimne kui kostüüm, pluus, kampsun ja kleit sai üksipulgi üle vaadatud ja hinnatud. Näpud hakkasid kohe sügelema, ma nüüd kohe ei teagi, kas ma peaksin midagi kuduma, tikkima või pilutama. Väga inspireeriv näitus. Pean selle kudumiskihu vist siiski edasi lükkama sellesse aega, kui välitööd lõppenud on.

Mul oleks isegi paar pilti, aga mingil põhjusel ei anna telefon pilte arvutisse välja. Kitsipung.

Aga lõpetuseks - ma tänan! Arvata on, et need ei ole sellel objektil viimased talgud. Loodetavasti ei ole järgmised talgud enam hädaolukordade likvideerimised, vaid päriselt loovad. Tänan veel kord!

laupäev, 14. oktoober 2017

Kullatamispäev

Ametlikult peaks olema kolletamispäev, aga ma käisin täna hoopis kulda jahtimas. Algul oli küll natuke teine plaan, võtsin ikka väitse ühes ja ragistasin võssa, endal sihiks salajane sirmikukoht. Aga kussa saad. Sirmikud olid kõik juba otsa saanud vist. Maaks ja mullaks tagasi. Seeni oli palju, aga nad kõik olid tundmatuteks seenteks jääda soovivad isendid. Udulehtrikud ja muu taoline udu. Isegi kärbseseened olid otsa saanud! Seal metsas on muidu ikka alati olnud eriti kaunid kärbseseeneringid. Kuni, oh rõõmu, leidsin selle üksildase metsatuka ainukesest kukeseenekohast pool ämbritäit puhast (natuke vettinud) kulda! Ja siis edasi mõned šampinjonid ja kuuseriisikad ka! Oh seda rõõmu 😋

Teisest kohast leidsin sirmikulaadse ka, arvatavasti safransirmiku, aga ta oli vihmaga nii nätske, et ma ei olnud milleski enam kindel ja jätsin ta igaks juhuks metsa. Sel sügisel siis sirmikuteta... 

Pilte tegin ka, aga telefon keerab vahepeal käru. Mõnigi pilt, mis ma omast arust ilusti kinni püüdsin, on kadunud. Ja teised on udusevõitu. Ja kolmandatel on valgus- ja värvibalanss nihkes, aga mis sest. Ma ikka panen paar kullapilti.

 Kullatükk, kaunisti krousitud
 Selliseid kaunitare oli tonnide viisi
 Isepäine
 Seeni on lademetes! Aga kes nad on? Väga vaiksed olid, põrnitsesid mind ja ei vastanud teretusele ega kiirustanud end nimepidi tutvustama.
 Nööpnõela-seened
 Udu-seened
 Harikud
 Ei ole seened, on seenlilled
 Puuseened
 Sügisene sinililleleht on punastama hakanud














Vot selline päev. Tegelikult oleks pidanud sadat muud asja tegema, aga no ei suuda. Metsas oli nii hea olla... Ja nagu vanasõna ütleb - tänasida toimetusi ära viska homse varna, sest ülehomme on ka päev 😁

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Kutse mudamaadlusele

Mul on abipalumine millegipärast hirmus raske. Juba oli tahtmine voodi alla pugeda ja teha nägu, et mind ei ole ja üldse. Aga.

Kui seda kirjatükki juhtub lugema mõni inimene (eelistatult meesterahvas, sest statistiliselt on meesterahvastel musklirammu rohkem, aga ma ei diskrimineeri sooliselt - igasuguse abi võtan vastu), kes tunneb, et ta võiks ja saaks mind aidata, siis võib siia kommentaaridesse või veel parem - mulle otse teada anda. Nädalavahetuseks on planeeritud vundamendi valamine. Ilm on (pehmelt öeldes) kõik ära s****nud, nii et kahest mehest, kes kindlasti tulevad, jääb väheks. Vaja kruusa kühveldada ja poriga maadelda. Ning saalungit kokku klopsida ja segumasinaga mängida. Kui ei tule laussadu (ptüi-ptüi-ptüi), koguneme reede hommikul Taga tallu ja pühapäevaks peaks midagi valmis olema. Abi on teretulnud ükskõik mis ajal alates reedest kuni pühapäevani.

Ilmad ei näita paranemise märke, seetõttu on esialgu plaanis see ekstreemüritus. Pole paremat aega oodata, maa kõvemaks ei lähe, ainult pehmemaks. Ja vastu talve on see töö vaja ära teha. Laussaju korral tuleb üritus vist siiski edasi lükata, lõpliku otsuse mudamaadluse toimumise aja suhtes (kas see või siis järgmine nädalavahetus) teeme kas kolmapäeval või neljapäeval olenevalt ilmateatest. Kraavi kaldad peavad ka ikka kandma, kui kõik vettib lähema paari päevaga läbimatuks sooks, lükkame ürituse ka nädala või paari jagu edasi.

TÄIENDUS! MUDAMAADLUSEKS PLANEERITAVAD KUUPÄEVAD ON 20.-22.OKT!

Kui tahad jätta omale sellest sügisest unustamatu mälestuse, anna märku, et teaksin supipaja liitreid arvutada. Pakun suppi, tõenäoliselt ka praadi ja magustoitu, võimalust mängida saviga, liivaga, kruusaga, tsemendiga, vihma- ja põhjavett (loodetavasti on vihmavett ja üldse vett vähem), head seltskonda ning parima jõusaali väärilist trenni. Soovi korral võimalust õhtul trummi lüüa. Öömajavõimalust, kui saad ja tahad mitmeks päevaks jääda. Sauna ja dušši.

Kohtumiseni!

pühapäev, 8. oktoober 2017

A mul savi

Viimaste nädalate jooksul on hakanud materialiseeruma üks suur ja pikaajaline projekt. Algus on tehtud, mõõtmatult palju teha veel. Pistelisi pildikesi tööprotsessist:
 Paar taime oli tööplatsilt vaja ümber istutada. Selle käigus leidsin unise triitoni. Loomake oli küll uimane, aga telefoniga pildi tegemiseks ikkagi veel liiga kiire (pilt udune). Viisin ta rahulikumasse puhmasse, kus keegi lähiajal kindlasti kaevama ei hakka.
 Maapind tuli ette valmistada. Meerile see ei meeldinud. Küll ta püüdis koppa läbi närida, aga kopp oli kõvem. Kuna Meeril on ka edaspidi oma hambaid vaja, meelitasin looma tuppa ja kopp hakkas segamatult kopategusid tegema.
 Aga see ilm! Ilusamast kraavist pilti ei saanudki, kohe tuli vihm selga ja varing, varing, varing... Hakka või nutma. Ei, nutmine ei aita, vett on niigi juba ülearu palju. Ega muud ei jäänud üle, kui labidas kätte ja tegudele!
 Õudneee!
Kuskil selle lasu all on äravoolu toru, mille külge tuleb kolmik sättida. Algul kaevasin üksi, kaevasin toru välja ja puha, aga siis hakkas JÄLLE sadama ja kõik varises veel hullemini kokku, nagu juuresolevalt pildilt näha on. Järgmisel hommikul tulid sõbrad appi. Jalad kõrvuni saviplödisse kinni imetud, labidas 10 kg raskem ja järjest jämedam, taevast ajab mingit udu (ei jõua isegi palvetada enam, et ärgu jumalaeest kõvemini sadama hakaku...!). Sellist tööd tegin ma esimest korda. Omamoodi sürr kogemus on võtta labidaga pehmet saviplödi, siis raputada seda kalda poole, siis vanduda ja kraapida palja käega labidalehelt sula savi ning loopida peotäishaaval kaldale. Et siis jälle võtta labidaga plödi, raputada seda kalda poole... Igatahes. Kõik keraamikahuvilised võivad mu käest saada täiesti tasuta savi. Ilusti läbi sõtkutud. Ise viite minema! Mul on juba natuke kõrini sellest! Ühtlasi võib saada ühe vana naistekinga (tald on eraldi), nõukaaegse keefirikoti (27 kop), Riia portselani kilde, rohupudeleid, potikilde, klaasikilde, roostetanud traktorijuppe...
Õudne maadlemine oli, aga kolmik sai siiski paika. Sellest kahjuks hetkel fotot pole, käed olid nii porised, et telefoni fotokas ei tundnud mu sõrmi ära ja ei teinudki pilti. Alles nüüd avastasin, et pilti polegi.

 Ega kõik ei ole pori ja savi ka olnud, hinge kosutuseks ostsin omale tuliuue saarepuust laua. Kas pole kaunis ja elegantne? Kui poris maadlemine kunagi läbi saab ja on seinad ja laed ja katus ja põrandad ja kõik muu, mis sinna juurde käib, saab see laud olema koht, mille ümber me kokku saame, kooki sööme, naerame ja trummi lööme. Keskpunkt on olemas. Ainult ääred ja servad (katused-põrandad) vaja veel teha.
 Mõni ei tea kaevamisest midagi. Ainult mäng ja siis uni, siis jälle mäng ning uuesti uni.
 Sõbra kaisus on uni veel parem. (pilt õhtuhämaruses ja seetõttu udune)
Alles algus. Peopesas ei olegi veel ville ja püksid ei ole päriselt pori täis.


Nüüd palvetame, et ilm ei oleks nii jõle, nagu ilmateade lubab. Ja et lähikonna karjäärid hakkavad tööle (eelmise nädala viimastel päevadel oli kruusa hankimine siinkandis võimatu). Ja et ilm oleks ilusam. Ja kuiv võiks olla. Ning sadu lõppeda. Ning kui taevataat enam meile pähe ei pissi, saab tööd jätkata. Niisiis - loodame tahedamale ilmale ning kui ilmataat meid soosib, saab järgmine kord siia juba vähem poriseid uudiseid postitada. Sest muidu võib juhtuda, et siia tuleb veepõhine vundament ning ujuvad põrandad.

---

Hirmus poripruun lugu sai. Tegelikult on ikka kõike muud ka, kaselehekollast ja vahtrapunast. Nii erksaid toone, nagu sel sügisel, näeb harva. Kes juhtub Vana-Kuustest läbi sõitma, siis sealne mõisapark on eriti uhkelt ja säravalt kirju. Ah, mis, tegelikult on praegu igal pool vaimustavad vaated. Punast on sel aastal puuvõrades kaugelt rohkem, kui see meil siin sügiskuudel tavaline on ning kollane on kohe eriti kuldne. Kaunis aeg, viibi veel 😊

neljapäev, 21. september 2017

Elumärki

 Augusti lõpuks oli sõbral vaja 3 pinki valmis saada, endal tal jube kiire, kutsus abilisi. Mina sain valmistada pingi tuntud viljaaretajale Hans Küütsile, paiknema hakkab see Jõgeval. Materjal künnapuu.
 Pink eestpoolt...
 ... ja tagantpoolt.
 Kõrval tegid tööd Andres, Vambola ja lõpuks ka Martti ise. Nende teosed on siin:


 Aeg-ajalt käisime Taga Talus toimetamas, pisut augustilõpuvalgust sai endale talletatud.



 Kuna mulle oli kätte juhtunud suurepäraseid künnapuujuppe, saagisin paar sõnajalga ja konna. Kui kellegi selline taim ehk loom puudu on, võib julgelt küsida. Sobib ka kingituseks. Kujukesed on piisavalt väiksed, et neid sülega tõsta jõuab.







 Laglel läks ka hammas verele ning minu kõrval sai saetud väike sõnajalg, vahtrapuust. Sellel kujukesel on juba uus omanik.


 Suure saepurutegemise vahepeal oli vaja käia ka Võhmas laadal. Laadapilte mul kahjuks pole. Laadal oli hall ja märg, õnneks seltskond hea (meil ikka oma aalujate nurgake), nii et kurta pole millegi üle. Taimelaat on hirmus lõks. Kuna mul omal hetkel arendatavat aeda pole (armsamad olen juba Taga tallu kolinud, ülejäänud on vabal pakkumisel), siis toore jõuga hoidsin ennast taimelettidest eemal. Peaaegu oleksin ühe tubase sukulendi ostnud, aga õnneks tuli mõistus õigel hetkel tagasi - mul ei ole ka toataimede jaoks siin sentimeetritki vaba ruumi enam. See-eest käisime kohaliku kirbuturul ning Lagle sai endale turvakingad.

Võhmast tagasi tulema hakates läks ilm ilusaks, mahedaks. Põikasime möödaminnes sisse Kolga-Jaani, mis on ootamatult armas väike asula. Ja Meleski klaasivabrku juures tegime peatuse. Pilte hakkasin tegema alles alates Tamme paljandist Võrtsjärve ääres. Sellel fotol on ühiselamu.

 Klammerduja

See sügis on eriti pihlamarjapunane
 Pärn püsib kõigele vaatamata. Kas ta kõrgust ei karda?
 Silmapiir sai kogemata viltu
 Enne kojujõudmist tulime läbi Sikamäelt, kus on mu esivanemate hauad. Sikamäe lähistel oli selline põld.
 Tatar
 Siit saab head tumedat mett, põnevalt tatramekilist.
 Aga see sügis! Üks pilv ajab teist taga, annaks ometi kuiva! Vägisi meenub Põhja-Tallinna laul sõnadega: tulen ja lähen ja tulen ja lähen ja kõik on ikka veel siin. Pilved tulevad ja lähevad, aga uputus on ikka veel siin.
 Pilve-eelne vaade Laguja mäelt. Haruldane päikselaik on pildile jäänud.
 Titeuudiseid on ka 😊
Taga Talus on värske Vurr. Täitsa õige nimi on saanud, veereb väsimatult ringi, ketrab kõvasti vurinal nurru ja vurrud on tal vägevad.
 Lapsuke on armas, silmi temalt ära ei saa.
 Peale vägevat ringiketramist on lapsuke väsinud.
 Kõige lõpuks sain veel saepuru tehtud - igikõvaks kuivanud saarepuust. Tundmatut tõugu kala.


Üks poolik töö sai ka lõpetatud. Kass sai siledamaks ning tervitab tulijaid Taga talus. Pilt näpatud Taga talu blogist.

Nii. Palju pilte, vähe juttu. Ausalt öelda ma ei mäletagi enam, mis selle viimase kuu aja jooksul juhtunud on. Hea, et mõni piltki sellest ajast on.