Neljapäev, 7. oktoober 2010

Tööööl

Tööl, väsinud, tüdinud. Kohustuslikud tööd on tehtud, arvutis enam ei jaksa olla. Juturaamatu unustasin koju... Käsitöö samamoodi... Hommikul kell 9 saan alles siit minema, seniks tuleb mingi tegevus leida. Ehk õnnestub isegi tukastada... ja mõni jalustrabav uni näha - tööl on need parimad uned!*

Hirmus igatsus on. Kõigepealt tahaks kallima kaissu. Sellele järgneb täiesti vastupandamatu igatsus armsa padjaklubi ja KohviPaksu järele!

Aga - ma tean, KohviPaks ootab mind juba ülehomme, armsa Moorikese pool (kuhu padjaklubi sai selleks korraks suunatud).

Iga asi omal ajal (või natuke hiljem).

*Uned on siin erilised. Öösiti on enamasti rahulik ja väike tukastus on lausa soovitatav, et hommikul kuidagigi adekvaatselt vahetus üle anda. Aga - sellegipoolest olen tööl ja valves, üks kõrv on kõik aeg lahti, kuulen iga krõpsu. Välja ikkagi korralikult ei puhka, järgmisel päeval olen sooda... Enamasti on uned siin luupainajad, näen, et keegi tuleb ja ma pean uksele vastu minema... aga keha ei liigu, hirm ja õudus, et olen tööl magama jäänud ja ei suuda oma töökohuseid täita.
Ühe tavapärasest veidi erineva armsa luupainajaga une nägin mõni nädal tagasi. Nüüd on uni - hämmastava kiirusega - hakanud täituma. Tookord nägin, et olin siin tööl. Öösel, hall hämarus üle kõige. Millegipärast ei põlenud ükski lamp. Algul soovis üks mees siit linna minna, aga väljas oli suuuuuur marutuul. Saabus politseitraktor, mis läks linna poole tagasi ja viis ka selle mehe läbi tormi linna. Tulin leti taha tagasi, siin oli kušett, kuhu viskasin küliti ja uinusin. Mind äratas koristaja Lea, kes midagi kobises, mina häbenesin, et olin leti taha magama jäänud ja tänasin teda, et ta mind üles ajas. Lea võttis seina najalt reha. Mina aga ei saanud enam aru, kas see ikka on meie koristaja? Küsisin, kes ta on, kas on Lea, mida siin öösel teeb jne. Ta ei vastanud. Minul tuli hirm, halvav hirm, järjest vähem suutsin ennast liigutada, häält teha... Lea läks välja ja tuli reha ning käruga tagasi. Minust ei teinud väljagi, suundus ülemuste kabinettide poole. Sel hetkel, kui painaja kõige hullem oli, sain väikse isikliku valgustuse, mis nüüd unevälisel ajal ka mu elu kujundab. Aga tööl... täna kuulsin, et meie haldusjuht oli koondatud, homme on ta viimane tööpäev. Seda see Lea sinna reha ja käruga läks. Mina aga vist jään - vähemalt esialgu. Minust ei teinud ta ju väljagi. Pealegi on mul niikuinii ainult poole kohaga ja tähtajaline leping.

Töö-öö

---

Hommikul kuulsin veel uudiseid. Ka majandusjuhataja koondatakse ja kahe koristajakoha asemel jääb 0,5. Letitöötajad (administraatorid) veel esialgu jäävad, sest nende palgad on väiksemad, nende koondamisega palju kokku ei hoia ja putka tuleb ikkagi viimase võimaluseni lahti hoida - kui kedagi enam majas pole, on kaputt.

Unenägudeni!

Kommentaare ei ole: