Neljapäev, 28. veebruar 2013

Kahe näoga

Elu keerab iga natukese aja tagant teise näo ette. Nagu Janus. Ja võibolla on tal koguni rohkem nägusid, teda on nähtud ka neljanäolisena. Etruski nimi Ani on ka kuidagi tuttav :) Uute alguste, üleminekute ja väravate valitseja. Minu meelest koosneb terve elu pidevast üleminekust - ühest päevast teise, rõõmust muresse ja murest rõõmu, lõputu loksumine mööda elurada. Või noh, lõplik ikka, aga mitte seda päris lõppu ma ei mõelnud. Ja kes teab, milline loksutamine peale lõppu veel ees oodata võib?

Igatahes on elu teise külje ette keeranud, haavad on tasapisi paranemas ja enamus koorikuidki juba maha tulnud, mõni üksik haavaarm veel pisut sügeleb.

Sain täna kätte massaažilaua, nüüd tuleb väike harjutus- ja meeldetuletusperiood ja siis saan hakata juba soovijaile teenust pakkuma. Töö juures on ka olemas juba esmane kokkulepe, et saan siinseid ruume kasutada.

Võitsin eile Viking lotoga 5,13 €! Teada sain seda täna, nii et võidu võib tänase päeva plusspoolele kirjutada.

Töö juures oli üldkoosolek. Jahuti kõikvõimalikel teemadel, mille tagajärjel peaks töökeskkond järjest paremaks ja töö tulemuslikumaks muutuma. No võibolla natuke muutub ka, loota ju ikka võib? Igatahes oli huvitavaid uudiseid ka. Nimelt on plaanis ülejärgmisest kuust väike palgatõus, kui nõukogu selle mõtte ikka heaks kiidab. Ja veel tutvustati meile uut premeerimissüsteemi, esimene kvartalipreemia (kena valge ümbrik krabiseva sisuga) anti pidulikult kätte. Ja arvake ära, kes selle sai? Mina! Ma sain pool massaažilaua hinnast tagasi! Kui lugeda kokku, kui palju on meil töötajaid ja kui palju aastas kvartaleid, siis on järgmist preemiat oodata statistiliselt... umbes kolme aasta pärast. Kui ma vahepeal ennast ületa ja kogemata kombel paremat muljet ei jäta, kui teised siin.

Samas tekitab see pisut ebamugavust - justkui ma oleksin parem kui teised või teinud midagi rohkem... No ei ole ju. Või noh, jah, keegi ei ole siia ju ühtegi kuju saaginud, peale minu ei ole ükski klienditeenindaja ka ei giid kohalikel radadel ega instruktor, kui vaja. Võibolla ma siiski olen midagi rohkem teinud, kui teised. Igatahes olen ma rohkem saepuru teinud. Siin saab seda asja näha, mis saepurust välja sai õngitsetud. Praeguseks on pilt veel pisut muutunud - pajas on üllatavalt palju münti ja pappi ning pleksiklaasist illuminaatorisse graveerisin ka mõned mustrid sisse.

Ikkagi kummaline. Mitu korda on mul siin täiesti ahastus peale tulnud, et ma ei saa oma tööga hakkama, ei halda olukorda, ma ei ole üldse kindel, kui hästi ma oma põhitööga hakkama saan. Ja teen sealt kõrvalt natuke-natuke midagi muud maja jaoks ja see leiab äramärkimist... Aga need kontimurdvad tööpäevad, mis võtavad siin leti taga viimast - ükskõik, kes hetkel tööl olema juhtub - need ei vääri ühtki head sõna* ega ammugi rahalist tunnustust... Tore on preemiat saada, aga natuke imelik on ikka ka. Nagu ma oleks teistest parem. Ei ole ju.

*Väike liialdus. Mõni sõna ikka vahel harva tuleb.

Reede, 22. veebruar 2013

Mis ei tapa teeb vigaseks

Hall ja tuim. Vahel korraks lööb helgemaks, nagu ilmgi väljas. Koorik kisub paranevatel haavadel, mõne ootamatu liigutuse peale rebeneb ja väike verepiisk tuleb jälle välja...

Küll pulmadeks ära paraneb. Haa. Haa.

---

Tööd peaks tegema, paarile kirjale vastama vist, laenutuse uiskudel kuluma kippuvaid inventarinumbreid uuendama, ülehomseks plakatit kujundama... Aga ei jaksa. Magada tahaks. Magada-magada-magada ja ärgata alles siis, kui lumi on juba läinud ja praegune hetk on nagu kauge juba ununev kehv unenägu.

Ei ole mul enam viga midagi. Lihtsalt ... jääknähud.

Esmaspäev, 18. veebruar 2013

Elus olemise valu

Kuidas saada lahti sees keeravast hirmust, et midagi olulist, midagi väga olulist on võibolla parandamatult katki? Ja ma ei saa mitte midagi teha? Või saan...? Rahu oleks vaja. Nii paar tonni. Ja midagi punaste silmade vastu. Imelik, et tööl keegi midagi ei ole küsinud, ju ma siis nii mädamunana habras tundun, et parem on mitte puutuda. Küllap on neil õigus.

Ja ikka veel on kusagil väikselt vaikselt lootus, et kõik hakkab ükskord mingit arusaadavat ja talutavat, isegi toredat rada jooksma. Kunagi. Kunagi, kui ma olen juba küllalt tark ja ei peksa ennast iga esimese ettejuhtuva teravama kivinuki vastu veriseks.

Neljapäev, 14. veebruar 2013

Sõbrapäev?

Mis sõbrapäev? Vahet pole, mis täna on, homme on hoopis minu sünnipäev! Ja kui ma eelmisel aastal sain 100-aastaseks (tuleb välja, et me oleme notsuga üheealised), siis järelikult ootab mind auväärne sajaesimene eluaasta. Üldse olen ma nii ülbe, et ei kutsu kedagi külla ega korralda suurt süldilauda ega midagi (ega ma pole seda eriti kunagi varem muidugi ka teinud). Külalised võiksid ise nii ontlikud olla, et mind oma kohaletulekuga austada ja soovi korral laua ka katta. Tee, kohv ja juustukuklid on minu poolt.

Täna hommikul tabas mind sünnipäevamasendus, aga nüüdseks hakkab see pisut üle minema. Sellises auväärses vanuses juba on, mida meenutada. Eelkõige meenusid kõik koledad ja üksildased sünnipäevad. Nüüdseks on pilt paranenud ja meelde on tulnud õige mitu toredat sünnipäeva ka.

Laupäev sobib. Pühapäev ka. Ja kui te ei suvatse tulla, siis ma lihtsalt julmalt koon. Kindaid. Seentega värvitud lõngast. Vot nii!

Pühapäev, 10. veebruar 2013

Kõige ilusam


Lux Aurumque - Eric Whitacre

Eile käisime kooriga Tuljaku konkursil. Laulsime, nagu oskasime, sabin oli sees ja esinemine kohati pisut konarlik. Aga noh. Ikka olime tublid. Tulemused saame tänase päeva jooksul teada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - hoopis konkursist osavõtjate kontserdist, mis pärast TÜ aulas oli. Üks noortekoor (vabandan, mul pole omal kava ja ma ei tea täpseid nimesid) laulis seal seda laulu. Siiani olen tumm. See oli rohkem kui laul. See oli lausa nagu loits - midagi ta tegi, midagi nähtamatut, kõigis kuulajates.

Igatahes tervisi teile kõigile algava maoaasta puhul - et pudrukest oleks su pajas, et su varbad ei külmetaks, nupp ikka nokiks ja et unenäod oleksid ikka ilusad!

Neljapäev, 7. veebruar 2013

Kindad

Jutu lisan hiljem juurde. Vaadake niikaua niisama.

---

Nüüd siis natuke juttu ka. Kudusin need kallile sugulasele juubeliks. Värvivalik on selline, kuna teisi enam-vähemgi kokkusobivaid toone peenikest lõnga kodus lihtsalt hetkel polnud. Hall lõng on alpaka, teised on tavalised villased. Puna-valge-rohelisega on Rannu vöökiri (juubilar on sealt vallast pärit). Varrastel oli 100 silma (25 igal vardal). Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda... Ainult seda, et kudusin need jälle käigu pealt edasi-tagasi-ümber mõeldes, mustreid valides, kasvatades-kahandades. Minu esimesed kiiluga pöidlad. Aega ma täpselt ei mõõtnud, aga hinnanguliselt kulus kindapaari kudumiseks 35 tundi*.

Järgmised tahan seentega värvitud lõngast kududa - mul on roosakat ühekordset lõnga :) Millise lõnga sellele kõrvale saan, pole veel teada.

*Kui keegi on huvitatud, siis ei, ma ei ole nõus kirjatud kindaid müügiks kuduma. Ainult kingituseks ja oma vabal tahtel. Ma ei tea ühtki inimest, kes oleks nõus peenemustrilise villase kindapaari eest 100.- maksma ja alla selle hinna see töö ära ei tasu. Kui su vanaema veel koob, "tasuta", siis tea, et su vanaema teeb sulle hindamatuid kingitusi. Selle üle, kui häbematult odavalt tahetakse käsitööd kätte saada, ma parem ei virise. Ei ole mõtet närvirakke kulutada - need on mulle samamoodi hindamatult kallid.

Laupäev, 2. veebruar 2013

Ilmaennustus

Hommikul tulid kütja Harri ja koristaja Lea mu juurde küsimusega, et kas ma ei tea mõnda ilmaennustajat? Et mis räägitakse, kas veebruar tuleb külm? Tuletan meelde oma ilmavanasid - isa on surnud, vanaisa on surnud, papa Želnin on surnud... Ega siis midagi, tuleb ise ilma hakata ennustama! Nõudlus on olemas, esivanemate kogemus (traditsioonid) ka, nii et takistusi ei tohiks olla. Ja täiesti juhuslikult on mul täna taro kaardid* tööl kaasas! Võtsin siis kaardid kätte, segasin nagu tarvis ja ladusin lauale. Lea ja Harri võivad kinnitada - kaardid ütlesid, et veebruari esimene dekaad tuleb heitlik. Suurt külma ei ole oodata. Teine dekaad on seisak - kümme päeva stabiilset aega, eeldatavasti külmemat (kuigi seda kaarti oli kõige raskem tõlgendada, näitas ainult ühtlast mittemidagitoimumist), aga ei midagi hullu. Ja siis kuu lõpus virutab, nii et silmist lööb sädemeid!

Teie kaardimoori esimene ilmaennustus. Võtke või jätke.

Siia juurde sobib kenasti ka Harri kirjeldus oma temperatuurinäidikust. Nimelt peldikuaken olevat ideaalne - kunagi ei valeta. Kui aknale hakkab moodustuma jää, on temperatuur õues alla -3C. Kui jää muutub paksuks ja kõvaks (raske on ära kratsida), on juba üsna krõbe. Kui aken sulab puhtaks, on plusskraadid. Igatahes olen selliste lollikindlate kontrollmeetodite poolt, sest ilm.ee andurid, mis meie maja küljes on (Elva ilmapilt ja temperatuur jm andmed tulevad internetti siit), näitab küll mõnikord neidsamuseidki aiateibaid või kalossinumbreid. Elagu Harri peldikuaken!

*Õigluse mõttes lisan, et isa, vanaisa ja papa Želnin ennustasid ilma ikka enamasti looduse märkide järgi. Isa kasutas väga edukalt lisaks ka unenägusid. Aga vahet pole, mille järgi, seapõrn on mu meelest sama usaldusväärne, nagu kaardidki. Traditsioonide all mõtlen siinkohal seda, et meie peres on ikka ilma** ennustatud, ükskõik siis mille abil.

**Mina võin muidugi ka tasu eest ennustada. Ilma ka kogu aeg ei jaksa. Tasuna on vastuvõetav kõik alates kanamunadest ja lõpetades villaste sokkidega (kopranõret külarahvale rohuks jagades oli kõige tavalisem tasu emale-isale villased sokid). Ära ei ütle ka küttepuudest, raamatupoe kinkekaartidest ja vastuteenetest.