kolmapäev, 29. juuni 2011

**

Mädanemise ja kõdunemise staadiumist olen nüüd kuidagi välja saanud. Jube oli. Ma kartsin, tõsiselt kartsin, et ei saagi sealt enam välja, et minu sees on miski parandamatult katki läinud. Aga näe, ma elan, naeran, suudan tunda rõõmu ja seda kõike arvatavasti ka homme, ülehomme ning edaspidigi. Uskumatu.

Praegu käivad Vastseliina puupäevad. Mina jõuan sinna ülehomme ja jään pühapäevani.

See tähendab, et ma peaksin sae üle vaatama, tankima, teritama, käima tõmbama... Kuidagi kõhe on... Ma pole seda sügisest saati teinud... Irmus-irmus.

laupäev, 25. juuni 2011

*

Jaanipäev saabus jäleda masendushooga.

Vaatamata sellele, et on imeilus aeg, kõik lõhnab, õitseb, elab, tunnen mina enda ümber ainult mädanemist, kõdunemist, lagunemist, hävingut. Ja lootusetust, et ma olen sellesse lagunevasse maailma lõksu jäänud.

Teistpidi vaadates on muidugi mädanemine ka üks elu loomulikke protsesse. Tänagi korjasin töö juures üles vastu majaakent surnuks lennanud linnu. Sipelgad olid ta kolba juba peaaegu puhtaks söönud, aga sabasuled olid veel kõvasti küljes, ei kukkunud ära, kui ma teda metsa mätta alla viisin. Järelikult polnud veel korralikult roiskuma jõudnud hakata - sipelgad olid kiiremad.

Ajus on kusagil jälle mingi lühis tekkinud. Ega see pole midagi uut, see tekibki täiesti kindlalt regulaarselt suuremate pühade aegu (jõulud, näärid, lihavõtted, jaan...), kui ma tunnengi ennast rohkem üksi, kui ükskõik millisel muul ajal.

Mäletan üht maipüha, lapsed olid maal isa juures... Võtsin vastu õhtut ratta ja läksin sõitma. Väike eesmärk oli ka - leida oma kunagise klassijuhataja maakodu, mille asukohta umbes teadsin ja kuhu kunagi lahkesti kutsuti. Tiirutasin mööda kauneid metsi ja maid, külade vahelt, imetlesin tärkavat loodust, linde, loomi... Ja ma ei leidnud seda talu üles ja minu jaoks ei olnud tol õhtul kusagil ühtegi lõket, kuhu mind oleks oodatud või kuhu mul oleks olnud luba sooja minna. Jõudsin hilja õhtul surmväsinult ja külmunult koju. Väga ilus matk oli ja samapalju, kui see oli ilus, oli see ka kurb. See tunne ei ole mind enam maha jätnud.

Eks on ju olnud ka neid sõpru, kes on seltsi kutsunud, ikka. Aga haruharva on korraks taandunud tunne, et olen hoolimata sellest, et mind kutsuti, ikka võõras. Tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled külas... Ma elan oma elu, nagu oleksin ise oma elus külaline, kellel ei ole paljudki asjad lubatud ja kes ei tõsta omatahtsi mööblit ümber, ei kutsu ise kedagi külla, püüab pererahvale mitte jalgu jääda ja tunneb ennast järjest ebamugavamalt, teades, et see on kellegi teise elu, kellegi teise kodu ja tegelikult ei ole mul õigust seal olla.

Ma ei väida, et see jutt on siin arukas, loogiline ja muutumatu tõde. See on kõigest hetke emotsionaalne pilt.

teisipäev, 21. juuni 2011

Alasti

Lappasin natuke blogimaailmas, hüppasin ühelt lingilt teisele ja sealt kolmandale ja jõudsin Vabameelse blogisse. Tema on teema ikka väga põhjalikult ette võtnud, mina nii ei viitsi/jaksa, aga mõnigi mõte oli minugi peakesest läbi käinud.

Ma ei saa jätkuvalt aru, mis on inimese kehas varjamisväärset, häbenemisväärset? Jah, ma ise ka mõnedes olukordades häbenen, aga pigem mitte oma keha, vaid teiste inimeste (minule arusamatute) moraalinormidega vastuollu minekut ja sellest tekkivat ebakõla. Ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin panema ujumiseks riided selga? Kuivemaks ma nende sees ei jää, mugavamaks need ujumist ei tee, vaja on neid ainult vetteminekuks ja väljatulekuks ehk siis loetud sekunditeks... Ja eriti kummaline on vaadata, kuidas ujumistrikoo sealsamas rannas avalikult seljast kistakse, et kuivatada ja kuivad riided selga saaks. Kus siis sündsus ja häbelikkus on? Rääkimata sellest, et ujumisriided on materjalist, mis ilgelt kaua kuivavad. Vea see märg narts (märjem, kui rätik) koju ja kuivata palehigis. Oeh.

Võibolla olen ma kunstikooli poolt rikutud, võibolla sellest, et ligi 2 aastat seal ise modelliks olin, aga ma ei usu. Ma olin juba enne selline isepäine riietumise koha pealt. Ka rinnahoidja vajalikkus on üldiselt arusaamatu... Kui rinnad suured pole, on rinnahoidja ju tarbetu ja tegelikult ebamugav... Imetamise ajal kandsin ise ka rinnahoidjat, sest ilma kippus piim särgi sisse jooksma. Sealjuures olen oma lapsi imetanud päris paljudes avalikes paikades, keegi pole julgenud mind kividega surnuks loopima tulla... Ja miks peakski? Kui minul on nälg, võin oma võileiva kasvõi tänaval nahka panna, rääkimata linnapargist ja ammugi sünnipäevalauast. Miks ei võiks siis imikki süüa pargipingil või pidulaua taga? Kusagilt on meelde jäänud ühe noore ema kurb tõdemus, et lapsega ei saa külla minna, sest seltskonna kõrval pole sobilik imetada ja kempsus ka nagu ei tahaks... Misasja?! Peldikusse last söötma?! Ise ei tuleks ju selle pealegi, et peldikusse sööma minna, mille poolest siis laps vähem inimene on, et teda peldikus söötma peaks! Kas väikelaps on suurest inimesest kuidagi viletsam, et tema avalikult süüa ei või? Iseasi on see, kui seltskonna lärm söömist lihtsalt segab. Sündsusetusega ei tohiks imetamisel küll midagi pistmist olla.

Segasaunad on minu väikses maailmas täiesti normaalne nähtus. Ja hommikul voodist tõustes ei ole lonksu vett jooma minnes vaja midagi katvat ümber võtta (kui just külm pole). Minu lapsed on mind päris palju alasti näinud ja ma ei usu, et see neid kuidagi rikkunud on.

Alastiolekut peetakse nilbeks ja otse seksuaalsusega seotuks, aga kunsti õppinud teevad väga hästi vahet, mis on seksuaalsus ja mis alasti keha. Nendel on väga hõredad seosed. Seevastu on riietus tunduvalt seksuaalsem. Varjatud osad kehast on alati huvitekitavamad, kui nähtavad. Keelatud vili on ikka magus.

Nudistide klubide mõte jääb mulle pisut arusaamatuks, sest alastiolek on ju tegelikult loomulik olek, mingi klubi selle teema ümber punumine on kuidagi kummaline.

Minu isiklik ideaal oleks see, kui ma võiksin käia alasti ujumas ka avalikus rannas. Olla kodus alasti, vajaduseta kakkuda midagi meeleheitlikult ümber, kui keegi uksele koputab. Ma olen ju omas kodus! Ja kui riides või kui alasti, see on minu enda otsustada - näiteks õhutemperatuuri järgi. Praeguses elukohas tunnen tegelikult puudust privaatsusest aias, tunnen oma nahal kõik aeg naabrite hukkamõistvaid pilke paljalt mõttest, et kuuma ilma puhul jätta õuetoiminguteks rõivad ümber panemata...

Vabameelse blogis ilmutatud tõlkest leidsin hulga muidki mõtteid, mis võõrad polnud. Ka selle kohta, kuidas mõned riietumiskombed koguni tervisele kahjulikud on - näiteks uurimus, millest selgus rinnahoidja kandmise ja rinnavähi esinemissageduse vaheline seos. Ka aluspüksid kipuvad olema (eriti sünteetilisest materjalist) põletike ja seenhaiguste soodustajad. Mis raamatus see oligi, kus võlur kinnitas, et on hea, kui rüü all midagi pole ja tervislikul tuuleõhul vaba liikumisruum?

Vanad sõbrad kindlasti mäletavad mu Ihaste-aega, kus meie tagaaias oli topless-paradiis, kus peale sauna olid riided ka toas üksnes juhuslik lisand. Ja selles majas ei toimunud hoolimata hõredale riietumisele mingit hooramist, laaberdamist, ülemäärast alkoholitarbimist ega muid nudismiga seostatavaid õudusi. Olidki erinevas vanuses erinevad inimesed lihtsalt oma loomulikus olekus.

reede, 17. juuni 2011

Töörõõmud

Tartu vangla suvepäevad. Mina letis. Igasugust rahvast liigub ringi, (õnneks küll ainult töötajad, mitte vangid,) joobeaste nullist lõpmatuseni. Üks kenasti pehme keelega tüüp A. käib ikka aeg-ajalt juttu vestmas. Tuli siis temaga samal ajal meie projektijuht S, kena noormees, mulle tööalast infot edastama. Tüüp piilus kõrvalt, siis küsis: "mis selle neiu nimi on?" S. vastas: "seda pead sa küll tema enda käest küsima!" ja astus oma kabinetti. Intrigeeritud A. vaatas talle järele, muigas ja küsis: "kas sa oled ta naine?" - "Ei!" - "Kas sa oled ta sõbra naine?" - "Ei!"... Kuti kabinetist kostis kõva kolks, ehmunud A. tegi ainuvõimaliku järelduse: "Nüüd poos ennast üles!"

Nojah. Vähemalt igav ei ole.

Nii minu päevad mööduvadki, puulusikate ja nikerdatud esmaabikappide seltsis.

---

Jah, eksole, hea mees kes lubabki. Lubasin, et peale pikka vahetust ei võta järgmiseks päevaks ühtegi kohustust. Aga hõre rahakott ei lase ühtegi pakkumist ära öelda, kuni ma veel püsti seista jaksan. Hommikul koju, paar tundi und ja pääle lõunat vibutama. Tööd tuleb teha siis, kui seda on...

neljapäev, 9. juuni 2011

*Pasunakoorid*

Laskespordinädala tulemused on selgunud! Lugesin kokku, osalesin 7 võistlusel ja võitsin neist 5!

---

Targu jätan märkimata, et ühel võistlusel olin naiste hulgas ainuke osavõtja ja neljal üks kahest. Ülejäänud kahel võistlusel sain 3. koha ja jagasin 4.-5. kohta.

teisipäev, 7. juuni 2011

Uudiseid

Laskespordinädal on nüüd selleks aastaks möödas. Mul õnnestus peaaegu kõigil võistlustel ka osaleda, midagi ma ka võitsin, aga täpsed tulemused on veel kokku löömata.

Kõige rohkem võitsid kihulased, kes tahtsid süüa ära nii ihu kui hinge. Viimasel päeval tööle sõites jalad niiiii sügelesid, et plaanisin minna juhataja kabinetti ja südantlõhestava häälega paluda: "Aita mind minu ihu ja hinge hädas! Anna viina!" ja siis mõne hetke möödudes lisada, et kublad jalgadel sügelevad. Aga juhatajat polnudki kabinetis, nii et pidin selle viinatilga tema kapist varastama. Pärast tunnistasin küll selle üles, juhataja ainult naeris ja ütles, et siis on hästi, kui sellest abi oli. Ta juba teab mind liiga hästi ja nii on hirmus raske nalja teha...

Täna oli vilets päev. Algas küll ilusti, romantiliselt parmudega võideldes, aga õhtu läks käest ära. Armas kaastööline jäi kõhutõppe, nii et tormasin teda asendama ja laulukoori (kus peeti kahe kuu sünnipäevi!) ei jõudnudki. Siis helistas Raivo, kes on Härjapõlvlaste kaitseala ja turnimiseraja ehituse juht. Raivo ise oli masinat parandama sõitnud, aga tema kõige noorem tööline oli siit tsikliga sõitma läinud ja - hunnikusse lennanud. Murdnud erinevatel andmetel üks kuni mitu luud, tsikkel on absoluutselt kasutuskõlbmatu (kutt ostis selle 3 päeva tagasi). Organiseerisin siis tsiklijäänuste kiire siiaveo... Poisi viisid abivalmis külaelanikud õnnetuskohast Tartusse paikamisele.

Ja just enne sõitu olin vaadanud kuti otsa, see säras nagu hernes, vaatasin teda ja masinat ning mõtlesin, et ükskord tuleb see päev, kui mina ka... Nüüd on äkki üsna kõhe. Noh, roller äkki? Selline väiksem, aeglasem... Tiristaksin vaikselt 15 km/h maanteeääri pidi ja kui ümber kukuksin, siis pääseksin paari sinikaga?

Kahtlane värk. Aga noh. Elamine on üldse üks ütlemata ohtlik tegevus. Tee mis tahad, ikka kipub surmaga lõppema, venita kasvõi 100 aastat, aga sellest mööda ei pääse...

---

Praeguse seisuga on teada, et kutil on ainult kämblaluu murd. Igaks juhuks on veel päevakese haiglas jälgimisel.