Ritsikas. Mitte tirts. |
laupäev, 28. veebruar 2015
reede, 27. veebruar 2015
Tervitustega
neljapäev, 26. veebruar 2015
kolmapäev, 25. veebruar 2015
Loperdav mõte
Seoses valimiste ja ka vabariigi aastapäevaga on mõte igapäeva rajalt pisut loperdama läinud. Kuulsin raadiost peotäit valimisreklaame, kuidas "ta soovib Sulle ainult kõike head, ja kuidas seda saada ainult tema teab, see mees on valimindmees" ja mõte läks rändama.
Ma olen aus maksumaksja selle väikse summa pealt, mis ma palka saan. Ja minu väikse aru järgi peaksin saama riigilt vastutasuks ka midagi. Näiteks turvatunde. Et ma ei jää nälga, kui midagi juhtub. Et ma saan ravi, kui haigeks jään. Midagi sellist.
Aga oma mõtte seljas loperdades olen jõudnud arusaamisele, et ilma meheta naine on meie ühiskonnas alaväärne - eriti siis, kui lapsi ka on. Olen teinud vea abielludes selleks kõlbmatu mehega. Ja siis tegin vea temast lahutades ja lapsed enda kasvatada võttes. Ja viga parandada aitaks ainult uue (ja kvaliteetsema) mehe leidmine. Kuna see ei ole õnnestunud, olen jätkuvalt seisus, kus viimane sent näpu vahel. Milline võiks olla kindel tunne, et raha jagub elementaarseteks vajadusteks ja vahel ka natuke rohkemaks, pole aimugi. Harjumuseks on saanud minna toidupoes kõigepealt allahinnatud toiduinete leti juurde. Iga kord, kui käin mõne euro välja asjaks, mida pole ellujäämiseks otse vaja (paar raamatut aastas näiteks), tunnen hirmu ja killuke ka süüd selle eest, et ostan midagi, ilma milleta ellu jään. Enamasti ma surun selle süütunde ilusti alla ja teised seda ei näe, vahel peidan enda eestki ära. Leian põhjendusi, õigustusi... Ometi tunnen väikest torget iga kord, kui loen, kuidas inimesed näiteks teatris või kinos käivad. Või võtavad paaripäevase puhkuse ja lähevad teise Eesti otsa teatrisse, ööbivad kogunisti hotellis... Kuidas nemad seda saavad? Kaur küsis paar kuud tagasi, kas ma olen Tartus kinos käinud, et me võiks koos minna. No pole sellist momenti tekkinud. Ei raatsi. Küllap selle mõne euro ikka leiaks, aga... siis jääb järelikult midagi muud tegemata.
Lapsed on juba enam-vähem nii suured, et lähevad lähiaastatel tõenäoliselt kuhugi edasi õppima. See tähendab suuremaid kulusid. Millega neid kulusid kaetakse, aru ma ei mõista...
Rääkimata sellest, et olen aeg-ajalt mõtisklenud, et võiks ise ka midagi veel õppida. Võibolla saaks parema palgaga töödki*. Nojah. Vähemalt praegu on see küll utoopia.
Kodu tahaks, aga laenu ju mulle ei anta ja ise ka sellist summat nii äkki kokku ei aja, eriti üürimaksmise kõrvalt. Töökaaslasedki leidsid, et ainus variant oleks rikas mees leida. Naine on väärtuslik ainult siis, kui tal on mees kõrval. Võib ka üksi olla, aga lapsi ei tohi kindlasti olla, lastega naine on vilets ja mõttetu, ebausaldusväärne (lapsed võivad ju haigeks jääda!), ei pühendu piisavalt tööle ja ajud on tal ka rasedusega ja imetamisega lõplikult pehmeks läinud. Mees, see on teine asi, mees vääristab iga perekonda.
Naine, vaesus on su nimi.
* See eelmine töökoht andis küll õige pisut suuremat palka, aga tervist tappis rohkem, kui asi väärt. Öötöö on saatanast. Ennemini olen lihtne ja ilma igasuguse kvalifikatsioonita madalapalgaline koristaja.
Ps. Homme saate uue pildi, halajuttu rohkem pole plaanis rääkida.
Ma olen aus maksumaksja selle väikse summa pealt, mis ma palka saan. Ja minu väikse aru järgi peaksin saama riigilt vastutasuks ka midagi. Näiteks turvatunde. Et ma ei jää nälga, kui midagi juhtub. Et ma saan ravi, kui haigeks jään. Midagi sellist.
Aga oma mõtte seljas loperdades olen jõudnud arusaamisele, et ilma meheta naine on meie ühiskonnas alaväärne - eriti siis, kui lapsi ka on. Olen teinud vea abielludes selleks kõlbmatu mehega. Ja siis tegin vea temast lahutades ja lapsed enda kasvatada võttes. Ja viga parandada aitaks ainult uue (ja kvaliteetsema) mehe leidmine. Kuna see ei ole õnnestunud, olen jätkuvalt seisus, kus viimane sent näpu vahel. Milline võiks olla kindel tunne, et raha jagub elementaarseteks vajadusteks ja vahel ka natuke rohkemaks, pole aimugi. Harjumuseks on saanud minna toidupoes kõigepealt allahinnatud toiduinete leti juurde. Iga kord, kui käin mõne euro välja asjaks, mida pole ellujäämiseks otse vaja (paar raamatut aastas näiteks), tunnen hirmu ja killuke ka süüd selle eest, et ostan midagi, ilma milleta ellu jään. Enamasti ma surun selle süütunde ilusti alla ja teised seda ei näe, vahel peidan enda eestki ära. Leian põhjendusi, õigustusi... Ometi tunnen väikest torget iga kord, kui loen, kuidas inimesed näiteks teatris või kinos käivad. Või võtavad paaripäevase puhkuse ja lähevad teise Eesti otsa teatrisse, ööbivad kogunisti hotellis... Kuidas nemad seda saavad? Kaur küsis paar kuud tagasi, kas ma olen Tartus kinos käinud, et me võiks koos minna. No pole sellist momenti tekkinud. Ei raatsi. Küllap selle mõne euro ikka leiaks, aga... siis jääb järelikult midagi muud tegemata.
Lapsed on juba enam-vähem nii suured, et lähevad lähiaastatel tõenäoliselt kuhugi edasi õppima. See tähendab suuremaid kulusid. Millega neid kulusid kaetakse, aru ma ei mõista...
Rääkimata sellest, et olen aeg-ajalt mõtisklenud, et võiks ise ka midagi veel õppida. Võibolla saaks parema palgaga töödki*. Nojah. Vähemalt praegu on see küll utoopia.
Kodu tahaks, aga laenu ju mulle ei anta ja ise ka sellist summat nii äkki kokku ei aja, eriti üürimaksmise kõrvalt. Töökaaslasedki leidsid, et ainus variant oleks rikas mees leida. Naine on väärtuslik ainult siis, kui tal on mees kõrval. Võib ka üksi olla, aga lapsi ei tohi kindlasti olla, lastega naine on vilets ja mõttetu, ebausaldusväärne (lapsed võivad ju haigeks jääda!), ei pühendu piisavalt tööle ja ajud on tal ka rasedusega ja imetamisega lõplikult pehmeks läinud. Mees, see on teine asi, mees vääristab iga perekonda.
Naine, vaesus on su nimi.
* See eelmine töökoht andis küll õige pisut suuremat palka, aga tervist tappis rohkem, kui asi väärt. Öötöö on saatanast. Ennemini olen lihtne ja ilma igasuguse kvalifikatsioonita madalapalgaline koristaja.
Ps. Homme saate uue pildi, halajuttu rohkem pole plaanis rääkida.
Loom nagu soolikas
Kärp |
Määrisin eile seinu ja ruumi valdaja küsis rõõmsalt, kas raadio ka võiks mängida? Jah, mitu tundi tööd, vaikus läheks ehk igavaks. Olgu. Raadiomasin läks käima. Elmari peal. Nojah, päris mitu ilusat laulu kuulsin ka, aga ma ei ole enam üldse harjunud reklaamiga... Kodus kuulan peamiselt (kui muidugi üldse raadio lahti teen) riigikanaleid - eelkõige klassikat. Mida enam kuulasin, seda enam hakkas mälusopist kummitama see laul:
No kes see toksib aknale? Ei ole tihane, on valimindmees...
teisipäev, 24. veebruar 2015
Rahvuspuu
Näputäis noori tammelehti |
Draakon |
Nurgake |
esmaspäev, 23. veebruar 2015
Külmarohi
Mustsõstra õied |
Hommikul käisin jõusaalis. Ei, mis te nüüd, ühtegi aparaati ma küll otstarbekohaselt ei kasutanud - käisin hoopis maalimas. Mult telliti väike mustrijupp värskelt remonditud ruumi. Siis käisin arsti juures, tohter koputas haamrikesega küünarliigeste pihta (mul ei olnud küll otseselt neuroloogi vaja, aga kuidagi pidi ta ju oma olemasolu õigustama) ja andis loa minna võimlema. Võimlemise aega tuleb küll pisut üle 2 nädala oodata... Seejärel käisime Laglega Tartus ja ostsin talle kanga, millest peaks saama kehakate kooli lõpetamise tarvis. Läinud aastal Kauri aktusel kleite vaadates ta küll kinnitas, et läheb pigem Kauri ülikonnaga, kui mõne sellise asjaga, aga me leidsime siiski kompromissi (Kauri ülikond oleks talle pisut suur ka*). Siis, koju jõudnuna, tuli uni peale. Nüüd olen lõpuks jälle ärganud, natuke joonistanud, tööle tuleb ka veel minna. Homme hommikul jälle jõusaali...
*See viimane on nali, ausalt. Mitte see, et Kauri ülikond suur on - see on tõsi. Aga ta saab täitsa oma ülikonna! :) Ausalt!
pühapäev, 22. veebruar 2015
Pühendusega kõigile titeemadele
laupäev, 21. veebruar 2015
Ripub põllepaela küljes
Väike Rein |
Käisime eile mongoollasi kuulamas. Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas, aga see muusika tegi purju. Käisime peale kontserti kohvikus ka, naersin ja rääkisin ja hirmus lõbus oli, kaaslased vist hakkasid juba tüdinema... Kuigi ega tea, Pille ümises veel kohvikuski mongoolia viisijupikesi edasi, võibolla oli ka natuke purjus. Ja ei mingit pohmakat hommikul! Õige jah, tegelikult ma ju ei joonud tilkagi alkoholi.
reede, 20. veebruar 2015
Pääsusilmad
neljapäev, 19. veebruar 2015
Rrrromantika!
Kahekesi |
kolmapäev, 18. veebruar 2015
Kiisu
Haigutus |
Tekkida võivad järgmised häired:
- naha kahjustused: naha õhenemine ja elastsuse vähenemine, venitusarmid (striiad) nahal, akne, naha
täppverevalumid (petehhiad) või suured nahaalused veritsused, teleangiektaasiad (väikeste veresoonte
laienemine), muutused naha pigmentatsioonis ning haavade paranemise aeglustumine;
- luude ja lihaste kahjustused: lihasnõrkus ja lihasmassi vähenemine, luumassi vähenemine
(osteoporoos) ning murrud selgroo või puusapiirkonnas;
- silmade häired: glaukoom (silma rohekae) ja katarakt (silma hall kae);
- seedetrakti häired: vaevused maos, peptilised haavandid, pankreatiit (kõhunäärmepõletik), iiveldus ja
söögiisu langus;
- endokriinsed häired: neerupealiste koore funktsiooni pärssumine, Cushingi sündroom (kuunäo teke ja
rasvkihi koondumine turjale), suhkurtõbi, kaalu tõus, suguhormoonide sekretsioonihäired
ebaregulaarne menstruatsioontsükkel, impotentsus, liigne karvakasv;
- immuunsüsteemi häired: immuunvastuse nõrgenemine, suurenenud oht infektsioonide tekkeks,
kortikosteroidid võivad maskeerida infektsiooni sümptomeid; suurenenud on oht verehüüvetest
tingitud veresoonte umbumise tekkeks;
- neuroloogilised häired: pearinglus, peavalu, isiksushäired ning depressioon;
- kõrge
vererõhk.
Ülitundlikkusreaktsioone esineb harva.
Kortikosteroidid pärsivad laste ja noorukite kasvu.
Ühtlasi hoiatatakse, et kui enne on depressiooni olnud, suureneb suitsiidirisk kõvasti. Ma ikka hea meelega elaks edasi, lasin selle süstigi teha teadmises, et see aitab kõõlusepõletikul (või mis see diagnoos seekord täpselt oligi) laheneda ja ma saan edasi tegutseda ja muuhulgas ka elus olla.
Vähemalt ei olnud sagedaste kõrvaltoimete hulgas äkksurm ja verine okse. Asi seegi.
Ühtlasi sain saatekirja taastusraviarstile, kes saab saata edasi ravivõimlemisse. Helistasin Elva haiglasse, et aega panna, tuleb välja et siin sellist imelooma, nagu taastusraviarst, enam polegi. Soovitati võtta saatekiri neuroloogile, tema saab ka võimlema suunata. Võiksin ju ka Tartu minna, aga seal on ju palju pikemad järjekorrad ja see asi ei kannata enam nädalaid ja võibolla kuid oodata. Oeh. Miks, miks, ma ei mõista, peab füsioterapeudi juurde pääsemine nii keeruline olema? Nojah, Elvas on ka tore eraettevõte, kuhu saab täitsa kohe asjaliku füsioterapeudi juurde, aga see on paraku tasuline. Käisin seal oma õlga teipimas, oli suures abiks.
Tahaks omale niisama sitkeid ja nõtkeid liikmeid, nagu ülaloleval loomal... Tahtmine on taevariik, saamine iseasi, nagu mu ema ikka armastab öelda.
teisipäev, 17. veebruar 2015
Umbrohtu ka
esmaspäev, 16. veebruar 2015
Mõista-mõista?
Nooh, mida pakute? Ema arvas, et poolik sidrun kellegi kõhus. Värviline pilt oleks muidugi abiks, aga ega ma seda teile siis nii lihtsaks ka teha ei saa.
---
Suuremad foobiad on vist nüüd üles joonistatud - ämblik, hiir, konn, sisalik, madu... Kas on veel ettepanekuid?
---
Suuremad foobiad on vist nüüd üles joonistatud - ämblik, hiir, konn, sisalik, madu... Kas on veel ettepanekuid?
pühapäev, 15. veebruar 2015
Kes ei armastaks ämblikku?
Hüpikämblik |
Vaadake teisi ka, seitsmes on väga vahva šamaani-näoga!
laupäev, 14. veebruar 2015
Mis nad siis tulevad meie õue peale...!
Linavästrik ja varblane |
Ah jah, nagu selgus, olen ma unustanud inimesi kutsuda. Arvates, et kõik ise niikuinii teavad ja veavad ennast kohale, kui viitsivad. Igatahes pakutakse homme (pühapäeval, viieteistkümnendamal veebruaril) siin majas pirukat. Rietus (ja kellaaeg) mis ise tahade.
Hakkasin, mõtlema, kas mul täna õhtul küpsetamise kõrvalt joonistamiseks aega üldse jääb...? Ja homme? Eks näis. Karta on, et mind ei suuda miski peatada, isegi pirukas mitte, tordist rääkimata!
reede, 13. veebruar 2015
Tellimus
Suurkõrv |
Kas teate, joonistamine tekitab adrenaliini! Sellest võib sõltuvusse sattuda! On olemas igasugused sõltlased. Trennisõltlased, seksisõltlased, toidusõltlased, suitsusõltlased, mängusõltlased, kasiino-sõltlased, narkosõltlased. Aga et joonistussõltlased ka olemas on, sain nüüd enda peal teada.
Nahkhiired on ka ühed mu lemmikud*. Otsisin eile netist pilti ja ohh, millised näod ja kehakujud! Tõeline keskaegne deemon! Aga nii nunnu ikkagi :) Näiteks selle mehe tehtud kääbusnahkhiire foto:
* Õigem oleks muidugi öelda, et ma olen sisse võetud enam-vähem kõigist elukatest. Väikseks erandiks on parasiidid, ma ei suuda ette kujutada, et hakkaksin suure hoole ja armastusega paelussi portreteerima. Aga jah, kui see säike seltskond välja jätta, siis üsna valimatu vaimustus igasuguse elu vastu. Loodus on lihtsalt imeline!
neljapäev, 12. veebruar 2015
Mäletate lõhna?
Piibeleht |
Ma saan ise ka aru, et olen hetkel juba parasjagu maniakaalne. Mõtlesin, et kui haiguslehelt tööle saan, ei jõua enam päris iga päev uut joonistust siia teha. Aga võta näpust! See on täna juba kolmas pilt. Ägeee! Mul on varsti väikse näituse jagu pilte juba koos, saan isegi valida.
Homme püüan hommikul enne tööd midagi valmis joonistada, sest peale tööd jooksen kohe Tartu bussile ja otseteed Maarjamõisasse kompuutrisse. Õlaga. Vastuse saan teisipäeval. Aga kui homme hommikul joonistada ei jõua, katsuge siis sellega leppida, mis siin juba olemas on :)
Kribinal-krabinal
Nastik
Mina vä? |
Rääkisin töökaaslastele, et joonistan iga päev midagi. Et on olemas juba konn ja sisalik ja... Mille peale kostis mitmest suust kõva kisa, et küll on jubedad loomad, silmaotsas ei või kannatada! Aga mis ma teha saan, mulle nad meeldivad. Küllap saate siin veel näha elukaid, kes mõnele armsad ja teisele jubedad näha. Näiteks kasetriibik :) Võtangi selle järgmiseks.
kolmapäev, 11. veebruar 2015
Kevadine kaunitar
teisipäev, 10. veebruar 2015
Õhus on kevadet
Aia ääres |
Vaatasin seda pilti siin ja ei olnud rahul. Võtsin pliiatsi, sigrisin veel 5 minutit, tegin uue foto ja vahetasin pildi välja. Palun.
See joonistamine võtab üllatavalt palju aega. Samas... kooli ajal oleksin sellist pilti vähemalt kolm korda kauem joonistanud. Aga ikkagi. Tahaksin ühele pildile teinekord kauem keskenduda, aga samas tahaks siia iga päev ikka midagi üles panna, niikaua kuni tuul pöörab ja ma näiteks suure hoolega hoopis maalima või kuduma hakkan. Mingil salapärasel põhjusel ma ei suuda hästi mitut asja samaaegselt teha. Ikka perioodidena, üks tegevus korraga. Praegu on veel joonistamise aeg.
esmaspäev, 9. veebruar 2015
Mida lihtsam, seda keerulisem...
pühapäev, 8. veebruar 2015
Pesamuna
laupäev, 7. veebruar 2015
Minu poeg
Natuke kibe
Käisime täna Tuljaku konkursil laulmas. Pärast pidime ühe koorikaaslase juurde kogunema, tähistama tagantjärele jõule, värskeid sünnipäevi ja läbitud konkurssi. Pidu! Pidupaik ise on mu elukohast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Ei ole nagu palju, aga jala ka päris käia ei taha, eriti selle jubeda lörtsi-ilmaga. Ja auto mul ju hetkel ei sõida. Küsin siis ühelt kaaslinlaselt, kas läheb, ehk saan temaga tagasi? Ei vist, tema pere haige ja... Olgu. Küsin teiselt - ei tema ei lähe üldse, homme pikk tööpäev... Nojah, mis teha. Aga meie linnakesest käib seal kooris ju veel inimesi. Küsin siis ühelt seltskonnalt, kuidas Jüri juurde ja tagasi saadakse? Ja kohe läheb jutt käima, üks olla lubanud teise oma auto peale võtta ja kolmas muidugi ka ja neljas pidi ka nendega minema ja - oot, üks koht on veel, sinna saame ju tee pealt viienda võtta! Kuulan kõrvalt seda kiiret asjade paikapanekut ja sihuke tunne on, nagu oleks ämbritäie külma vett saanud. Minu jaoks ei ole kohta.
Enne oli ühe paariga juttu olnud, kuidas edasi minnakse. Aga nemad ei ela ju minu kandis. Küsisid pärast lahkesti, kuidas ma õhtut veetma tulen? Pakkusid, et mees võib ju kaine olla ja mu pärast koju tuua? Kuigi tegelikult ei peaks nad ise täna öösel enam kuhugi liikuma, naise kodu on peopaigast üle põllu.
Korraga ärkasid minus kõik peod, alates koolist, klassiõhtutest ja lõpupidudest, diskodest ja juubelitest, kust on nuttes koju tuldud. Ja ma ei tahtnud enam üldse kuhugi minna. Miks ma pean vägisi tükkima kuhugi, kus mind niikuinii justkui olemaski ei ole? Istun seal seina ääres või mitte, mis vahet seal on? Ei saa ise tuldud ega mindud, minu pärast peab siis veel keegi eraldi sõidu tegema? Juua ma ka ei saa, kere ei kannata alkoholi, enne kui purju jõuan jääda, hakkab halb. Sauna ei julge haige õlaga veel minna. Ei. Parem mitte.
Ma olen solvunud. Kelle peale, isegi ei saa aru. Tõenäoliselt peaaegu kõigi pidude peale, kus ma olen õnnetu olnud ja millepärast ma ei suuda enam päris adekvaatselt käituda. Mul ei ole põhjust olla solvunud oma koorikaaslaste peale, sest mina olin see, kes õigel hetkel ei küsinud küüti. Ja kes pärast teistele kaugematele abipakkujatele lihtsalt ära ütles.
Kõigi teiste hulgas tähistatakse seal täna ka minu sünnipäeva. Olgu siis nii.
See-eest saate täna õhtul tõenäoliselt siia uue joonistuse. Varsti. Kuidagi peab ju seda ootamatult sülle kukkunud aega ära kasutama ja sellest mingit kasu lõikama.
Mul on nädala pärast sünnipäev. Töö juurest küsiti eile, kuidas ma tähistan? Vastasin, et vist ei tähistagi eriti. Ema ja õde käivad ehk külas, võibolla paar sõbrannat ka ja ongi kõik. Pole ju ka juubel. No ja tegelikult ei ole ma elu jooksul kordagi ühtki suuremat pidu korraldanud, ka suuremateks tähtpäevadeks. Ju vist on kibedus igasuguste peo-sarnaste ürituste suhtes sügavamal, kui ma olen arvanud. Millest mul see vastumeelsus on, kes seda enam mäletab. Kas klassiõhtutest või veel mingist varasemast ajast, pole aimugi. Karta on, et esimene pidu, mille korraldajaks ma (kaudselt küll) saan olema, on mu matused. Aga kuna mul on esialgu plaan mõned head kümned aastad veel elada ja kes teab, mis kombed siis on ja kuidas mu lapsed selle sündmuse üldse korraldavad, pole ka see kindel.
Ps. Väiksemad koosviibimised sellist krampi ei tekita, padjaklubi Kudzumajas on alati suurepärane sündmus olnud. Hea seegi. Muidu võõrduksin inimestest vist päriselt ära.
Enne oli ühe paariga juttu olnud, kuidas edasi minnakse. Aga nemad ei ela ju minu kandis. Küsisid pärast lahkesti, kuidas ma õhtut veetma tulen? Pakkusid, et mees võib ju kaine olla ja mu pärast koju tuua? Kuigi tegelikult ei peaks nad ise täna öösel enam kuhugi liikuma, naise kodu on peopaigast üle põllu.
Korraga ärkasid minus kõik peod, alates koolist, klassiõhtutest ja lõpupidudest, diskodest ja juubelitest, kust on nuttes koju tuldud. Ja ma ei tahtnud enam üldse kuhugi minna. Miks ma pean vägisi tükkima kuhugi, kus mind niikuinii justkui olemaski ei ole? Istun seal seina ääres või mitte, mis vahet seal on? Ei saa ise tuldud ega mindud, minu pärast peab siis veel keegi eraldi sõidu tegema? Juua ma ka ei saa, kere ei kannata alkoholi, enne kui purju jõuan jääda, hakkab halb. Sauna ei julge haige õlaga veel minna. Ei. Parem mitte.
Ma olen solvunud. Kelle peale, isegi ei saa aru. Tõenäoliselt peaaegu kõigi pidude peale, kus ma olen õnnetu olnud ja millepärast ma ei suuda enam päris adekvaatselt käituda. Mul ei ole põhjust olla solvunud oma koorikaaslaste peale, sest mina olin see, kes õigel hetkel ei küsinud küüti. Ja kes pärast teistele kaugematele abipakkujatele lihtsalt ära ütles.
Kõigi teiste hulgas tähistatakse seal täna ka minu sünnipäeva. Olgu siis nii.
See-eest saate täna õhtul tõenäoliselt siia uue joonistuse. Varsti. Kuidagi peab ju seda ootamatult sülle kukkunud aega ära kasutama ja sellest mingit kasu lõikama.
Mul on nädala pärast sünnipäev. Töö juurest küsiti eile, kuidas ma tähistan? Vastasin, et vist ei tähistagi eriti. Ema ja õde käivad ehk külas, võibolla paar sõbrannat ka ja ongi kõik. Pole ju ka juubel. No ja tegelikult ei ole ma elu jooksul kordagi ühtki suuremat pidu korraldanud, ka suuremateks tähtpäevadeks. Ju vist on kibedus igasuguste peo-sarnaste ürituste suhtes sügavamal, kui ma olen arvanud. Millest mul see vastumeelsus on, kes seda enam mäletab. Kas klassiõhtutest või veel mingist varasemast ajast, pole aimugi. Karta on, et esimene pidu, mille korraldajaks ma (kaudselt küll) saan olema, on mu matused. Aga kuna mul on esialgu plaan mõned head kümned aastad veel elada ja kes teab, mis kombed siis on ja kuidas mu lapsed selle sündmuse üldse korraldavad, pole ka see kindel.
Ps. Väiksemad koosviibimised sellist krampi ei tekita, padjaklubi Kudzumajas on alati suurepärane sündmus olnud. Hea seegi. Muidu võõrduksin inimestest vist päriselt ära.
reede, 6. veebruar 2015
Uus katse
Jäneseoblikas |
Eesti Loodus ütleb:
"Nimekülluslik taim mitmeks otstarbeks. Jänesekapsast on inimesed söönud juba ammustest aegadest peaaegu aasta läbi, kuid kõige rohkem ikka kevaditi. Eesti kultuuritraditsioonis tõendavad taime tuntust paljud nimetused: jäneseoblikad, jäneseapukad, jänesehapikud, jänesseristikhain, metskapsas, kikikapsas, hapu kolmikleht, Saksa oblikas, meesterahva soone rohud jne. Enim ongi selle taime rahvapärastes nimetustes loomanimelise lisana mainitud just jänest. Samas on ammustes nimetustes viiteid ka teistele loomadele, näiteks kitsele (kitsekapsas), kassile (kassikapsas), konnale (konnakapsas), käole (käukapsas), tedrele (tedrekapsas) ja liblikale (liblikhein)."
Meesterahva soone rohud on ühed mu lemmikud. Kasvavad mul siinsamas kuuri kõrval ja aiapingi all.
Nimede poolest tean mina jällegi, et konnakapsas on hoopis varsakabi. Eks rahvakeel on neid nimetusi seganud ja kombineerinud kogu hingest ning igas külas on omad nimed ja sõnad :)
Homme pole vist aega joonistada, läheme kooriga Tuljakule võistlema. Eks siis pühapäeaval jätkan siin.
neljapäev, 5. veebruar 2015
Midagi "väikest ja lihtsat"
Jänesekapsad |
Kevadet tahaks! Päris jänesekapsaid ja sinililli ja õunapuuõisi ja siile ja linnukesi röökimas... Aga küll ta tuleb.
kolmapäev, 4. veebruar 2015
Tervitustega
teisipäev, 3. veebruar 2015
Veel üks lemmik
Jah? |
Mul on hirmus joonistamise kihk tulnud. Enam ei saa pidama. Kas ma selle jaoks oma õla ära põrutasingi, et joonistama hakata?
Ps. Esimene raks tööl ära käidud, täitsa elus olen. Ainult seda peab pidevalt meeles pidama,et raskemaid asju ei või vasakusse kätte võtta. Ämbrit veega näiteks. Ohh, milline rõõm on tegutseda ja mitte valutada! Käe liikuvus on hetkel juba täiesti taastunud, ainult nõrgavõitu on veel. Arvata võib,et ma ei saa käsipidi niipea (kui üldse kunagi) oksal ega redelil rippuda. Aga ma pole seda viimased 10 aastat saanud, nii et vahet pole.
Kivil istus...
Tiigielanik |
Lapsepõlve suur rõõm oli, kui mul lubati keldrisse eksinud konn kinni püüda ja õue vabadusse lasta. Vot sihuke tüdruk olin :) Olen siiamaani.
esmaspäev, 2. veebruar 2015
Vaba käega
Fantaasia |
http://klassikaraadio.err.ee/v/fantaasiaplaat/saated/5a1b6b0a-2ffe-4bc7-b16e-2c02e532aaaf
Sügav ja samas hele, kerge ja helge muusika. Pisut rõõmu, pisut nukrust. No ja muidugi Tarmo Tabas, kelle kommentaarid (ja laulude lühitõlked) selle kuulamise veel säravamaks tegid.
Homme lähen tööle.
Ps. Ei tea, kas võrreldes esimese joonistusega sellest seeriast on joon vähe tervemaks läinud? Hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem, ei ole enam nii kaootiline? Natuke kaost on hea. Mu meelest kunst ongi tihti balansseerimine kaose ja korra vahepeal. No ja diagnoosi annab nende kritselduste järgi ka panna, ma olen täiesti kindel :)
*Vaevalt, et siit pildilt otse midagi Vietnamipärast või üldse idamaist leiab, aga lendavad kerged mustrid on mu meelest küll sarnased.
pühapäev, 1. veebruar 2015
Serviti, serviti!
Tellimine:
Postitused (Atom)