Laupäev, 28. veebruar 2015

Ritsikule

Ritsikas. Mitte tirts.
Ritsikal on pikad tundlad, tirtsul lühikesed. Üks tirtsulugu:

Reede, 27. veebruar 2015

Tervitustega

Rott
Käesolev pilt on tellitud siia ühelt rotiaasta tüdrukult ja pühendatud Estale, Hallanile ja Morgiele ning kõigile teistele, kes ennast puudutatuna tunnevad.

Kas pole kena loomake? Senikaua, kuni ta mu seinu läbi ei näri, muidugi.

Neljapäev, 26. veebruar 2015

Varahommik

Sookured
Midagi kerget ja helget.

Kolmapäev, 25. veebruar 2015

Loperdav mõte

Seoses valimiste ja ka vabariigi aastapäevaga on mõte igapäeva rajalt pisut loperdama läinud. Kuulsin raadiost peotäit valimisreklaame, kuidas "ta soovib Sulle ainult kõike head, ja kuidas seda saada ainult tema teab, see mees on valimindmees" ja mõte läks rändama.

Ma olen aus maksumaksja selle väikse summa pealt, mis ma palka saan. Ja minu väikse aru järgi peaksin saama riigilt vastutasuks ka midagi. Näiteks turvatunde. Et ma ei jää nälga, kui midagi juhtub. Et ma saan ravi, kui haigeks jään. Midagi sellist.

Aga oma mõtte seljas loperdades olen jõudnud arusaamisele, et ilma meheta naine on meie ühiskonnas alaväärne - eriti siis, kui lapsi ka on. Olen teinud vea abielludes selleks kõlbmatu mehega. Ja siis tegin vea temast lahutades ja lapsed enda kasvatada võttes. Ja viga parandada aitaks ainult uue (ja kvaliteetsema) mehe leidmine. Kuna see ei ole õnnestunud, olen jätkuvalt seisus, kus viimane sent näpu vahel. Milline võiks olla kindel tunne, et raha jagub elementaarseteks vajadusteks ja vahel ka natuke rohkemaks, pole aimugi. Harjumuseks on saanud minna toidupoes kõigepealt allahinnatud toiduinete leti juurde. Iga kord, kui käin mõne euro välja asjaks, mida pole ellujäämiseks otse vaja (paar raamatut aastas näiteks), tunnen hirmu ja killuke ka süüd selle eest, et ostan midagi, ilma milleta ellu jään. Enamasti ma surun selle süütunde ilusti alla ja teised seda ei näe, vahel peidan enda eestki ära. Leian põhjendusi, õigustusi... Ometi tunnen väikest torget iga kord, kui loen, kuidas inimesed näiteks teatris või kinos käivad. Või võtavad paaripäevase puhkuse ja lähevad teise Eesti otsa teatrisse, ööbivad kogunisti hotellis... Kuidas nemad seda saavad? Kaur küsis paar kuud tagasi, kas ma olen Tartus kinos käinud, et me võiks koos minna. No pole sellist momenti tekkinud. Ei raatsi. Küllap selle mõne euro ikka leiaks, aga... siis jääb järelikult midagi muud tegemata.

Lapsed on juba enam-vähem nii suured, et lähevad lähiaastatel tõenäoliselt kuhugi edasi õppima. See tähendab suuremaid kulusid. Millega neid kulusid kaetakse, aru ma ei mõista...

Rääkimata sellest, et olen aeg-ajalt mõtisklenud, et võiks ise ka midagi veel õppida. Võibolla saaks parema palgaga töödki*. Nojah. Vähemalt praegu on see küll utoopia.

Kodu tahaks, aga laenu ju mulle ei anta ja ise ka sellist summat nii äkki kokku ei aja, eriti üürimaksmise kõrvalt. Töökaaslasedki leidsid, et ainus variant oleks rikas mees leida. Naine on väärtuslik ainult siis, kui tal on mees kõrval. Võib ka üksi olla, aga lapsi ei tohi kindlasti olla, lastega naine on vilets ja mõttetu, ebausaldusväärne (lapsed võivad ju haigeks jääda!), ei pühendu piisavalt tööle ja ajud on tal ka rasedusega ja imetamisega lõplikult pehmeks läinud. Mees, see on teine asi, mees vääristab iga perekonda.

Naine, vaesus on su nimi.

* See eelmine töökoht andis küll õige pisut suuremat palka, aga tervist tappis rohkem, kui asi väärt. Öötöö on saatanast. Ennemini olen lihtne ja ilma igasuguse kvalifikatsioonita madalapalgaline koristaja.

Ps. Homme saate uue pildi, halajuttu rohkem pole plaanis rääkida.

Loom nagu soolikas

Kärp
Mul on olnud õnn näha nii kärpi kui nirki. Päris mitu korda. Viimane kohtumine oli aasta tagasi Paisjärve ääres, kus kivimürakate ja kaduvate lumelaikude vahel kihutas talvekarvas (loe: valge) kärp ja tegi hiireperel elu kibedaks.

Määrisin eile seinu ja ruumi valdaja küsis rõõmsalt, kas raadio ka võiks mängida? Jah, mitu tundi tööd, vaikus läheks ehk igavaks. Olgu. Raadiomasin läks käima. Elmari peal. Nojah, päris mitu ilusat laulu kuulsin ka, aga ma ei ole enam üldse harjunud reklaamiga... Kodus kuulan peamiselt (kui muidugi üldse raadio lahti teen) riigikanaleid - eelkõige klassikat. Mida enam kuulasin, seda enam hakkas mälusopist kummitama see laul:

No kes see toksib aknale? Ei ole tihane, on valimindmees...

Teisipäev, 24. veebruar 2015

Rahvuspuu

Näputäis noori tammelehti
 Mis sobiks vabariigi aastapäeval paremini kui tamm? Jälle hirmsa kiiru ja rabinaga valminud joonistus. Pole mul aega ühtki põhjalikult teha, kohe tuleb õigesti jooned ja varjud paika panna ja kui midagi nihu läheb, siis nii ka jääb.

Draakon
Nurgake
Ega mind muudmoodi jõusaali saa, kui seinamaaliga meelitades. Heh, vedasin Lagle ka endale appi ja isegi mu ema käis meie tööd vaatamas. Vat see on tase. Saada ema jõusaali! Oli küll saabaste ja mütsiga, mantel seljas ja käekotti ka kõrvale ei pannud. Aga ikkagi! Ma usun, et see oli tal esimene kord.

Esmaspäev, 23. veebruar 2015

Külmarohi

Mustsõstra õied
Väike kiire kriipseldus kiirel päeval. Ei ole paremat külmetuse puhul, kui mustsõstramoositee. Ja millest need marjad siis tulevad? Ikka õitest. Mustsõstralehetee on ka väga hea.

Hommikul käisin jõusaalis. Ei, mis te nüüd, ühtegi aparaati ma küll otstarbekohaselt ei kasutanud - käisin hoopis maalimas. Mult telliti väike mustrijupp värskelt remonditud ruumi. Siis käisin arsti juures, tohter koputas haamrikesega küünarliigeste pihta (mul ei olnud küll otseselt neuroloogi vaja, aga kuidagi pidi ta ju oma olemasolu õigustama) ja andis loa minna võimlema. Võimlemise aega tuleb küll pisut üle 2 nädala oodata... Seejärel käisime Laglega Tartus ja ostsin talle kanga, millest peaks saama kehakate kooli lõpetamise tarvis. Läinud aastal Kauri aktusel kleite vaadates ta küll kinnitas, et läheb pigem Kauri ülikonnaga, kui mõne sellise asjaga, aga me leidsime siiski kompromissi (Kauri ülikond oleks talle pisut suur ka*). Siis, koju jõudnuna, tuli uni peale. Nüüd olen lõpuks jälle ärganud, natuke joonistanud, tööle tuleb ka veel minna. Homme hommikul jälle jõusaali...

*See viimane on nali, ausalt. Mitte see, et Kauri ülikond suur on - see on tõsi. Aga ta saab täitsa oma ülikonna! :) Ausalt!

Pühapäev, 22. veebruar 2015

Pühendusega kõigile titeemadele

Mampsel ja tema triibulised
Nüüd on mul sihuke tunne, et tahaks üht triibulist... Aga kui ma vaatan, milliseks nad kasvavad, siis vist ikka päriselt ei taha. Mu korter on väiksevõitu ka.

Laupäev, 21. veebruar 2015

Ripub põllepaela küljes

Väike Rein
Loomade joonistamine on keeruline. Ega seda muudmoodi paremaks saa, kui harjutades.

Käisime eile mongoollasi kuulamas. Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas, aga see muusika tegi purju. Käisime peale kontserti kohvikus ka, naersin ja rääkisin ja hirmus lõbus oli, kaaslased vist hakkasid juba tüdinema... Kuigi ega tea, Pille ümises veel kohvikuski mongoolia viisijupikesi edasi, võibolla oli ka natuke purjus. Ja ei mingit pohmakat hommikul! Õige jah, tegelikult ma ju ei joonud tilkagi alkoholi.

Reede, 20. veebruar 2015

Pääsusilmad

Roosad. Metsikud.
Mäletate, kunagi kasvas heinamaaservas selliseid lilli...? Meil kuuri taga olid ka. Nüüd on maaparandus ja aeg ja elu sealt üle käinud, lilledest on ainult mälestus minu ja ema peades. Kas keegi teab, kus pääsusilmi veel tänapäeval näha võib?

Neljapäev, 19. veebruar 2015

Rrrromantika!

Kahekesi
Oh, kuidas ma juba ootan konnalauluaega! Homme on plaan minna konnajorinat mongoollaste laulu kuulama. Aga jah, kevad on tulemas ja hirmus kihk on... ei tea isegi, mida õieti tahan. Praegu on selline tunne, et selles elus võiks ju korra ehk isegi abielluda veel? Soovidega pidi olema ettevaatlik, mine tea, võivad täide minna. Ma siis igaks juhuks ei soovi, vaid jälgin, kuidas elu voolab ja mida ta järgmise käänaku taga pakub.

Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Kiisu

Haigutus
Täna ei ole minu päev. Hommikul oli ärkamine väga vaevaline, nüüd, peale lõunat, võiks veel ühe tukastuse teha. Isegi joonistada oli harjumatult raske. Sain eile õlga süsti, infoleht ütleb, et :

Tekkida võivad järgmised häired:
- naha kahjustused: naha õhenemine ja elastsuse vähenemine, venitusarmid (striiad) nahal, akne, naha
täppverevalumid (petehhiad) või suured nahaalused veritsused, teleangiektaasiad (väikeste veresoonte
laienemine), muutused naha pigmentatsioonis ning haavade paranemise aeglustumine;
- luude ja lihaste kahjustused: lihasnõrkus ja lihasmassi vähenemine, luumassi vähenemine
(osteoporoos) ning murrud selgroo või puusapiirkonnas;
- silmade häired: glaukoom (silma rohekae) ja katarakt (silma hall kae);
- seedetrakti häired: vaevused maos, peptilised haavandid, pankreatiit (kõhunäärmepõletik), iiveldus ja
söögiisu langus;
- endokriinsed häired: neerupealiste koore funktsiooni pärssumine, Cushingi sündroom (kuunäo teke ja
rasvkihi koondumine turjale), suhkurtõbi, kaalu tõus, suguhormoonide sekretsioonihäired ­
ebaregulaarne menstruatsioontsükkel, impotentsus, liigne karvakasv;
- immuunsüsteemi häired: immuunvastuse nõrgenemine, suurenenud oht infektsioonide tekkeks,
kortikosteroidid võivad maskeerida infektsiooni sümptomeid; suurenenud on oht verehüüvetest
tingitud veresoonte umbumise tekkeks;
- neuroloogilised häired: pearinglus, peavalu, isiksushäired ning depressioon;
- kõrge
vererõhk.
Ülitundlikkusreaktsioone esineb harva.
Kortikosteroidid pärsivad laste ja noorukite kasvu.

Ühtlasi hoiatatakse, et kui enne on depressiooni olnud, suureneb suitsiidirisk kõvasti. Ma ikka hea meelega elaks edasi, lasin selle süstigi teha teadmises, et see aitab kõõlusepõletikul (või mis see diagnoos seekord täpselt oligi) laheneda ja ma saan edasi tegutseda ja muuhulgas ka elus olla.
Vähemalt ei olnud sagedaste kõrvaltoimete hulgas äkksurm ja verine okse. Asi seegi.

Ühtlasi sain saatekirja taastusraviarstile, kes saab saata edasi ravivõimlemisse. Helistasin Elva haiglasse, et aega panna, tuleb välja et siin sellist imelooma, nagu taastusraviarst, enam polegi. Soovitati võtta saatekiri neuroloogile, tema saab ka võimlema suunata. Võiksin ju ka Tartu minna, aga seal on ju palju pikemad järjekorrad ja see asi ei kannata enam nädalaid ja võibolla kuid oodata. Oeh. Miks, miks, ma ei mõista, peab füsioterapeudi juurde pääsemine nii keeruline olema? Nojah, Elvas on ka tore eraettevõte, kuhu saab täitsa kohe asjaliku füsioterapeudi juurde, aga see on paraku tasuline. Käisin seal oma õlga teipimas, oli suures abiks.

Tahaks omale niisama sitkeid ja nõtkeid liikmeid, nagu ülaloleval loomal... Tahtmine on taevariik, saamine iseasi, nagu mu ema ikka armastab öelda.

Teisipäev, 17. veebruar 2015

Umbrohtu ka

Piimanõges
Umbrohi võib päris kena olla. Neid ilusaid on teisigi veel, mõni päev jätkan seda teemat. Homme panen paberile midagi liikuvamat.

Esmaspäev, 16. veebruar 2015

Mõista-mõista?

Nooh, mida pakute? Ema arvas, et poolik sidrun kellegi kõhus. Värviline pilt oleks muidugi abiks, aga ega ma seda teile siis nii lihtsaks ka teha ei saa.

---

Suuremad foobiad on vist nüüd üles joonistatud - ämblik, hiir, konn, sisalik, madu... Kas on veel ettepanekuid?

Pühapäev, 15. veebruar 2015

Kes ei armastaks ämblikku?

Hüpikämblik
 Ma pole päris kindel, kas see on kohalik liik või mitte. Aga see polegi tähtis. Siinmail on selliseid armsakesi ka küllalt. Leidsin terve galerii, jalust võttis nõrgaks. No vaadake ainult! Ja tantsida oskavad:



Vaadake teisi ka, seitsmes on väga vahva šamaani-näoga!

Laupäev, 14. veebruar 2015

Mis nad siis tulevad meie õue peale...!

Linavästrik ja varblane
Järgmine teema on ka juba valitud. Käed juba sügelevad, aga ei saa veel joonistama, lippan enne looduskaitseseltsi koosolekule.

Ah jah, nagu selgus, olen ma unustanud inimesi kutsuda. Arvates, et kõik ise niikuinii teavad ja veavad ennast kohale, kui viitsivad. Igatahes pakutakse homme (pühapäeval, viieteistkümnendamal veebruaril) siin majas pirukat. Rietus (ja kellaaeg) mis ise tahade.

Hakkasin, mõtlema, kas mul täna õhtul küpsetamise kõrvalt joonistamiseks aega üldse jääb...? Ja homme? Eks näis. Karta on, et mind ei suuda miski peatada, isegi pirukas mitte, tordist rääkimata!

Reede, 13. veebruar 2015

Tellimus

Suurkõrv
 Öötaevas mõelge ise juurde.

Kas teate, joonistamine tekitab adrenaliini! Sellest võib sõltuvusse sattuda! On olemas igasugused sõltlased. Trennisõltlased, seksisõltlased, toidusõltlased, suitsusõltlased, mängusõltlased, kasiino-sõltlased, narkosõltlased. Aga et joonistussõltlased ka olemas on, sain nüüd enda peal teada.

Nahkhiired on ka ühed mu lemmikud*. Otsisin eile netist pilti ja ohh, millised näod ja kehakujud! Tõeline keskaegne deemon! Aga nii nunnu ikkagi :) Näiteks selle mehe tehtud kääbusnahkhiire foto:

 * Õigem oleks muidugi öelda, et ma olen sisse võetud enam-vähem kõigist elukatest. Väikseks erandiks on parasiidid, ma ei suuda ette kujutada, et hakkaksin suure hoole ja armastusega paelussi portreteerima. Aga jah, kui see säike seltskond välja jätta, siis üsna valimatu vaimustus igasuguse elu vastu. Loodus on lihtsalt imeline!

Neljapäev, 12. veebruar 2015

Mäletate lõhna?

Piibeleht
Mõtlesin, et oleks ilus vahepeal näidata teile midagi neutraalset. Madu ja hiir ja... Eks homme näete, mis järgmiseks.

Ma saan ise ka aru, et olen hetkel juba parasjagu maniakaalne. Mõtlesin, et kui haiguslehelt tööle saan, ei jõua enam päris iga päev uut joonistust siia teha. Aga võta näpust! See on täna juba kolmas pilt. Ägeee! Mul on varsti väikse näituse jagu pilte juba koos, saan isegi valida.

Homme püüan hommikul enne tööd midagi valmis joonistada, sest peale tööd jooksen kohe Tartu bussile ja otseteed Maarjamõisasse kompuutrisse. Õlaga. Vastuse saan teisipäeval. Aga kui homme hommikul joonistada ei jõua, katsuge siis sellega leppida, mis siin juba olemas on :)

Kribinal-krabinal

Kasetriibik
Nii, kõik, kes nüüd mao peale ei karjunud, saavad võimaluse hiirt nähes kiljuda. Kõik teie heaks, lugupeetud vaatajad ja lugejad!

Nastik

Mina vä?
Ma usun, et siia pildi kõrvale kõlab nii mõnigi verdtarretav karjatus. Aga mulle ta meeldib. Jah, voodit ei jagaks, talla all ka hea meelega ei näeks, aga mõõdukalt kauguselt teineteist aupaklikult korraks silmitseda - miks mitte? Madusid õpetas mind austama isa. Suur tänu talle selle eest!

Rääkisin töökaaslastele, et joonistan iga päev midagi. Et on olemas juba konn ja sisalik ja... Mille peale kostis mitmest suust kõva kisa, et küll on jubedad loomad, silmaotsas ei või kannatada! Aga mis ma teha saan, mulle nad meeldivad. Küllap saate siin veel näha elukaid, kes mõnele armsad ja teisele jubedad näha. Näiteks kasetriibik :) Võtangi selle järgmiseks.

Kolmapäev, 11. veebruar 2015

Väike visand

Roos on roos on roos
Esimene sel aastal. Hakkas pisut vajuma, püüdsin ruttu paberile.

Kevadine kaunitar

Ülane
Praegu võiks ju veel nautida talve, aga mõte jookseb ikka ettepoole. Sulavatesse hangedesse, linnulaulu ja esimestesse liblikatesse ning hapratesse õitesse kuusiku serva...

Teisipäev, 10. veebruar 2015

Õhus on kevadet

Aia ääres
 Kusagil mullas on pungad juba ootel, sõnajalad väikeste pallikestena ootamas aega, et kauni spiraalina taeva poole sirutuda.

Vaatasin seda pilti siin ja ei olnud rahul. Võtsin pliiatsi, sigrisin veel 5 minutit, tegin uue foto ja vahetasin pildi välja. Palun.

See joonistamine võtab üllatavalt palju aega. Samas... kooli ajal oleksin sellist pilti vähemalt kolm korda kauem joonistanud. Aga ikkagi. Tahaksin ühele pildile teinekord kauem keskenduda, aga samas tahaks siia iga päev ikka midagi üles panna, niikaua kuni tuul pöörab ja ma näiteks suure hoolega hoopis maalima või kuduma hakkan.  Mingil salapärasel põhjusel ma ei suuda hästi mitut asja samaaegselt teha. Ikka perioodidena, üks tegevus korraga. Praegu on veel joonistamise aeg.

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Mida lihtsam, seda keerulisem...

Suleke
Võtsin jälle midagi oma arust lihtsat, aga paraku ei ole ma ise tulemusega väga rahul. Oleks saanud palju paremini. Järgmiseks joonistan vist midagi keerulist :)

Pühapäev, 8. veebruar 2015

Pesamuna

Lagle ja veel üks
Käesolev pilt on pühendatud mu pesamunast tütrele. Kõrget lendu tugevatel tiibadel ja kaunite maastike kohal! Et ikka oleks häid seltsilisi, kellega samas suunas lennata!

Laupäev, 7. veebruar 2015

Minu poeg

Kaur kaaslasega
 See pilt on pühendatud mu esmasündinud pojale. Olgu tal ikka vaba vesi ja kaaslasi, kellega rõõm kõrvuti ühist asja ajada!

Minu kuivainekapp
Hiiri seal ei ole.

Natuke kibe

Käisime täna Tuljaku konkursil laulmas. Pärast pidime ühe koorikaaslase juurde kogunema, tähistama tagantjärele jõule, värskeid sünnipäevi ja läbitud konkurssi. Pidu! Pidupaik ise on mu elukohast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Ei ole nagu palju, aga jala ka päris käia ei taha, eriti selle jubeda lörtsi-ilmaga. Ja auto mul ju hetkel ei sõida. Küsin siis ühelt kaaslinlaselt, kas läheb, ehk saan temaga tagasi? Ei vist, tema pere haige ja... Olgu. Küsin teiselt - ei tema ei lähe üldse, homme pikk tööpäev... Nojah, mis teha. Aga meie linnakesest käib seal kooris ju veel inimesi. Küsin siis ühelt seltskonnalt, kuidas Jüri juurde ja tagasi saadakse? Ja kohe läheb jutt käima, üks olla lubanud teise oma auto peale võtta ja kolmas muidugi ka ja neljas pidi ka nendega minema ja - oot, üks koht on veel, sinna saame ju tee pealt viienda võtta! Kuulan kõrvalt seda kiiret asjade paikapanekut ja sihuke tunne on, nagu oleks ämbritäie külma vett saanud. Minu jaoks ei ole kohta.

Enne oli ühe paariga juttu olnud, kuidas edasi minnakse. Aga nemad ei ela ju minu kandis. Küsisid pärast lahkesti, kuidas ma õhtut veetma tulen? Pakkusid, et mees võib ju kaine olla ja mu pärast koju tuua? Kuigi tegelikult ei peaks nad ise täna öösel enam kuhugi liikuma, naise kodu on peopaigast üle põllu.

Korraga ärkasid minus kõik peod, alates koolist, klassiõhtutest ja lõpupidudest, diskodest ja juubelitest, kust on nuttes koju tuldud. Ja ma ei tahtnud enam üldse kuhugi minna. Miks ma pean vägisi tükkima kuhugi, kus mind niikuinii justkui olemaski ei ole? Istun seal seina ääres või mitte, mis vahet seal on? Ei saa ise tuldud ega mindud, minu pärast peab siis veel keegi eraldi sõidu tegema? Juua ma ka ei saa, kere ei kannata alkoholi, enne kui purju jõuan jääda, hakkab halb. Sauna ei julge haige õlaga veel minna.  Ei. Parem mitte.

Ma olen solvunud. Kelle peale, isegi ei saa aru. Tõenäoliselt peaaegu kõigi pidude peale, kus ma olen õnnetu olnud ja millepärast ma ei suuda enam päris adekvaatselt käituda. Mul ei ole põhjust olla solvunud oma koorikaaslaste peale, sest mina olin see, kes õigel hetkel ei küsinud küüti. Ja kes pärast teistele kaugematele abipakkujatele lihtsalt ära ütles.

Kõigi teiste hulgas tähistatakse seal täna ka minu sünnipäeva. Olgu siis nii. 

See-eest saate täna õhtul tõenäoliselt siia uue joonistuse. Varsti. Kuidagi peab ju seda ootamatult sülle kukkunud aega ära kasutama ja sellest mingit kasu lõikama.

Mul on nädala pärast sünnipäev. Töö juurest küsiti eile, kuidas ma tähistan? Vastasin, et vist ei tähistagi eriti. Ema ja õde käivad ehk külas, võibolla paar sõbrannat ka ja ongi kõik. Pole ju ka juubel. No ja tegelikult ei ole ma elu jooksul kordagi ühtki suuremat pidu korraldanud, ka suuremateks tähtpäevadeks. Ju vist on kibedus igasuguste peo-sarnaste ürituste suhtes sügavamal, kui ma olen arvanud. Millest mul see vastumeelsus on, kes seda enam mäletab. Kas klassiõhtutest või veel mingist varasemast ajast, pole aimugi. Karta on, et esimene pidu, mille korraldajaks ma (kaudselt küll) saan olema, on mu matused. Aga kuna mul on esialgu plaan mõned head kümned aastad veel elada ja kes teab, mis kombed siis on ja kuidas mu lapsed selle sündmuse üldse korraldavad, pole ka see kindel.

Ps. Väiksemad koosviibimised sellist krampi ei tekita, padjaklubi Kudzumajas on alati suurepärane sündmus olnud. Hea seegi. Muidu võõrduksin inimestest vist päriselt ära.

Reede, 6. veebruar 2015

Uus katse

Jäneseoblikas
Uus proov, seekord oma pildistatud foto järgi.

Eesti Loodus ütleb:
"Nimekülluslik taim mitmeks otstarbeks. Jänesekapsast on inimesed söönud juba ammustest aegadest peaaegu aasta läbi, kuid kõige rohkem ikka kevaditi. Eesti kultuuritraditsioonis tõendavad taime tuntust paljud nimetused: jäneseoblikad, jäneseapukad, jänesehapikud, jänesseristikhain, metskapsas, kikikapsas, hapu kolmikleht, Saksa oblikas, meesterahva soone rohud jne. Enim ongi selle taime rahvapärastes nimetustes loomanimelise lisana mainitud just jänest. Samas on ammustes nimetustes viiteid ka teistele loomadele, näiteks kitsele (kitsekapsas), kassile (kassikapsas), konnale (konnakapsas), käole (käukapsas), tedrele (tedrekapsas) ja liblikale (liblikhein)."

Meesterahva soone rohud on ühed mu lemmikud. Kasvavad mul siinsamas kuuri kõrval ja aiapingi all. 

Nimede poolest tean mina jällegi, et konnakapsas on hoopis varsakabi. Eks rahvakeel on neid nimetusi seganud ja kombineerinud kogu hingest ning igas külas on omad nimed ja sõnad :)

Homme pole vist aega joonistada, läheme kooriga Tuljakule võistlema. Eks siis pühapäeaval jätkan siin.

Neljapäev, 5. veebruar 2015

Midagi "väikest ja lihtsat"

Jänesekapsad
Tänane päev on üsna tihe, joonistamiseks mitut tundi pole. Mõtlesin siis midagi väikest ja lihtsat võtta. Jänesekapsad on ju nii lihtsad ja tillukesed? Aga tulemus ei ole paraku üldse nii äge, kui ma lootsin. Kahtlustan, et lilledel pole häda midagi, aga taustaga võiks veel üht-teist ette võtta. Pole kahjuks aega enam midagi ümber ka teha (või lausa uus pilt joonistada). Las siis täna jääb nii.

Kevadet tahaks! Päris jänesekapsaid ja sinililli ja õunapuuõisi ja siile ja linnukesi röökimas... Aga küll ta tuleb.

Kolmapäev, 4. veebruar 2015

Tervitustega

Kaaren
Aega jäi pisut napiks, seda pilti saaks veel kõvasti edasi joonistada. Sellegipoolest - käesoleva pildiga tervitan proua Kaarnat!

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Veel üks lemmik

Jah?
Proportsioonidega läks pisut nihu. Aga kui originaali kõrvale ei vaata, pole vigagi :)

Mul on hirmus joonistamise kihk tulnud. Enam ei saa pidama. Kas ma selle jaoks oma õla ära põrutasingi, et joonistama hakata?

Ps. Esimene raks tööl ära käidud, täitsa elus olen. Ainult seda peab pidevalt meeles pidama,et raskemaid asju ei või vasakusse kätte võtta. Ämbrit veega näiteks. Ohh, milline rõõm on tegutseda ja mitte valutada! Käe liikuvus on hetkel juba täiesti taastunud, ainult nõrgavõitu on veel. Arvata võib,et ma ei saa käsipidi niipea (kui üldse kunagi) oksal ega redelil rippuda. Aga ma pole seda viimased 10 aastat saanud, nii et vahet pole.

Kivil istus...

Tiigielanik
Üks mu lapsepõlve lemmikloomi. Teist lemmikut nägite üleeile. Jänes oli ka, eriti päris pisikesena. Jänesed on toredad küll, aga enam nii tugevaid emotsioone ei tekita. Siil ja konn on jäänud :) Kärnkonn on eriti armsa näoga, ümmargused laiali silmad ja lai naeratus. Sisalik on juurde tulnud. Ja kass. Eks neid on veel, linnurahvas, rohusööjad, kiskjad, kõigusoojased-kahepaiksed, putukad, ämblikud, vee-elanikud... Ainult parasiite ei taha enda lähedal näha.

Lapsepõlve suur rõõm oli, kui mul lubati keldrisse eksinud konn kinni püüda ja õue vabadusse lasta. Vot sihuke tüdruk olin :) Olen siiamaani.

Esmaspäev, 2. veebruar 2015

Vaba käega

Fantaasia
Joonistasin, nagu torust tuli. Eile õhtul alustasin, kõrvale kuulasin seda*:
 http://klassikaraadio.err.ee/v/fantaasiaplaat/saated/5a1b6b0a-2ffe-4bc7-b16e-2c02e532aaaf

Sügav ja samas hele, kerge ja helge muusika. Pisut rõõmu, pisut nukrust. No ja muidugi Tarmo Tabas, kelle kommentaarid (ja laulude lühitõlked) selle kuulamise veel säravamaks tegid.

Homme lähen tööle.

Ps. Ei tea, kas võrreldes esimese joonistusega sellest seeriast on joon vähe tervemaks läinud? Hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem, ei ole enam nii kaootiline? Natuke kaost on hea. Mu meelest kunst ongi tihti balansseerimine kaose ja korra vahepeal. No ja diagnoosi annab nende kritselduste järgi ka panna, ma olen täiesti kindel :)

*Vaevalt, et siit pildilt otse midagi Vietnamipärast või üldse idamaist leiab, aga lendavad kerged mustrid on mu meelest küll sarnased.

Pühapäev, 1. veebruar 2015

Serviti, serviti!

Okaskera
Äge sell, kas pole?

Mmm... vaatasin praegu, midagi pole teha, ikka kipun munakujulisi objekte joonistama. Kassipall, siilimütakas... Isegi kastepiisk on üsna ümmargune.