pühapäev, 27. veebruar 2011

Elva Laul 2011



10. veebruaril toimus iga-aastane lauluvõistlus Elva Laul. Mina esinesin kahes kollektiivis. Konguta kooriga laulsime Triin Normani Hümni, mis sai 1. koha. Ja ansamblis Marjulise olin külalisesinejana, nendega saime publiku lemmiku preemia. Küllap selle eest, et me mängisime selliseid pille, mida kellelgi teisel polnud. Ja siis selle eest, et me nii head välja nägime. Ja mina isiklikult arvan, et selle eest, et mu trummimäng kuhugi ei kostnud, mis sest, et ma keskendunult seda kõigest jõust tagusin. Oleks ju võinud peenemaid keerutusi sisse teha, aga need oleksid veel vaiksemalt kostnud. Ühtlasi õnnestus mul ka nii vaikselt laulda, et see üldse kuidagi välja ei kostnud! Mikrofon oli kahe peale ja ma sain sellest kenasti eemale hoida, sest mikrofoni kardan ma nagu tuld.

Igatahes on huvitav ennast vaadata (ja mitte teisi, neid näen ma ju ilma videota ka). Seda, kuidas ma mingisse hoomamatusse punkti põrnitsen, kuidas küürus seisan, kuidas istuvad riided seljas ja kuidas mu kilomeetripaksused kulmud täiesti hämmastavalt mõistlikud välja näevad.

Igatahes on minu andetu (aga tähelepanunäljas) külamuusiku karjäär alanud edukalt. Varsti hakkan laulma ka. Ükskord saan ma ka mikrofonikartusest üle! Ostke kõrvatropid valmis!

reede, 25. veebruar 2011

Helesinine silmapiir

Naiseks olemine on mõnikord vaevarikas. Kõrvalt näen, et meheks oleminegi ei pruugi kerge olla. Inimene olla ei ole millegipärast üldse kerge.

Vahetevahel ei taha midagi muud, kui lihtsalt rahu... Ei mingeid intriige, tõmblemisi, muresid, närveerimisi, suuri tegusid... Lihtsalt vaikselt elada oma elu ja tunda rahuldust rutiinist. Samas - kui see ihaldusväärne stabiilne ja rahulik elu käes on, hakkab see tasapisi hulluks ajama ja hädapärast on vaja midagi, mis vetikatesse kasvava elu konnatiigi põhjalikult läbi loksutaks.

Tahan seda, mida mul parasjagu pole. Saan selle kätte - ja hakkan jahtima uusi helesiniseid unistusi... Lõputu jaht. Praegu mõtlen, et mu unistused on üsna väikseks ja lihtsaks kahanenud, et palju polegi vaja... Õhtuti kallima kaissu magama minna, seinad ümber, katus pea kohal, kõht täis... Mida veel? Kõik muu tuleb ju iseenesest. Raamatukogud ei kao meie maalt veel niipea, trummi asemel võin klõbistada ka puuhalge või plekktaldrikuid, kui olemasolevate trummidega midagi juhtuma peaks, pabereid ja pliiatseid joonistamiseks jaksan ju ikka osta... Aga kas see on nii lihtne? Praegu ma olen üksi ja tahaks olla koos. Täpselt 7 aastat tagasi oli aeg, kui kolisin lahku ja koosolemine oli jube piin... Kõik muutub. Kui ma soovitava kätte saan, kas ma siis oskan selle üle ka õnnelik olla?

Eks elu näitab.

Ootamatu

Hommikul kella 9 ajal oli õues 24 kraadi külma ja värske kurgi lõhn.

Nüüd on see asendunud turbabriketi põlemise vinega ja teiste mõistlike lõhnadega.

Värske kurk?!?

neljapäev, 24. veebruar 2011

Nämm!

Minu loovus hakkab talveunest ärkama. Joonistamise isu ei ole veel tulnud, saagimise oma ammugi mitte. Hakkasin hoopis kokkama. Tänaseks tööle tegin söögi kaasa, nüüd enne ööd siis tekkis lõpuks võimalus ka seda süüa.

Tuli tuju, võtsin kruubid, panin keema. Praadisin juurde hakkliha sibula ja porgandiga. Jah, soola ja muid juhuslikke maitseaineid lisasin ka. Segasin kokku ja lisasin hea hulga korralikku paksu tomatipastat (Eestimaal purki pandud) ja hautasin veel põhjalikult.

Ma pole ammu midagi nii head söönud. Võibolla oli kõht tühjem, kui muidu.

Aitäh!

Kasutasin ära sünnipäevaks saadud Aura terviseklubi kinkekaardi (aitäh!) ja sain oma möödunud hullumeelsest nädalast väsinud ajud ja kere korrakski välja puhatud. Sain kokku venna eksabikaasaga (teinekord on niiviisi perekonda lisandunud inimesed lähedasemad, kui päris sugulased) ja kuulasin tema muresid, rõõme... Ise suurt ei rääkinudki, nii hea oli oma mured unustada. Võrdlemine öeldakse olevat saatanast, aga on paraku ikkagi inimlik. Ja niiviisi kuulates lugusid teiste inimeste eludest, saan ikka ja jälle kinnitust, et minu probleemid ongi ainult kosmeetilised. Kui ma vaatan inimesi, kes mu ümber on, näen, kuivõrd vedanud mul on. On, keda ja mida hoida.

Suur tänu olemasolemise eest!

---

Nägin täna jälle oma teist poolt. Ühest küljest vajan enda ümber inimesi ja olen nende jaoks valmis tegema kõike, teisest küljest aga olen küllalt enesekeskne ja ei tõtta kohe abi pakkuma, eriti siis, kui ma isegi ei saa aru, milles abi võiks üldse seisneda... Ja samamoodi ei oska ma ise teinekord mulle pakutavat abi vastu võtta. Kirjutan küll siin, et hakkan terveks saama, aga ega vabu ressursse veel kuigi palju pole, isegi püsin alles hädavaevalt rajal. Tööd on palju olnud ja lapsed liiga palju omapead. Vanaema küll käib seal, aga ega temagi kõike jaksa... Püüan oma eluga kuidagi hakkama saada, kõige lähemat ringi toetada, kaugema ringini ma lihtsalt ei ulata... Ja ka ei oska.

Olen olnud iseenda elusse, arengutesse, probleemidesse süvenenud ja ma tean, et keegi peale mu enda ei saa mind aidata. Moraalne tugi kõrvalt on muidugi väga suureks abiks, aga päriselt aidata, korda teha, saan ma ennast ainult ise. Ja ma arvan seda ka teiste kohta - tugi on oluline, aga otsuseid elu üle ei saa võtta vastu võõrad - ikka ise... Ja nii ei ole ka minul päriselt asja teistesse eludesse. Isegi, kui miski tundub kõrvalt vaadates vildakas, ei ole see minu asi minna korda looma - eriti, kui ma ei näe midagi kriminaalset või inimsusevastast.

Igaüks vaatab maailma oma mätta otsast. Minu suurimaid solvumisi oli see, kui sõbranna küsis, kas ma kohe üldse ei mõtle? Muidugi ma mõtlen. Keegi ei ole suutnud mind üllatada veel mõne sellise küsimuse või arvamusega mu elust, mille peale ma pole enne ise tulnud. Ja ma ei julge teiste inimeste elu üle samamoodi sõna võtta, arvates, et küllap nemadki mõtlevad, mis sest, et mina sellest nii aru ei saa - küllap on neilgi oma käitumiseks piisavad põhjendused olemas, mida mina ei tea. Minul oma otsuste jaoks ju on, mis sest, et need teistele ehk ogarad võivad tunduda.

Igaüks elab oma elu, oma rõõmude ja muredega. Igaühel omad tragöödiad ja komöödiad. Kes olen mina, et kõrvalt öelda: nüüd Sa paned võssa! Enda kohta ma ju selliseid ütlemisi ei kannata. Ja ka seda mitte, kui tullakse õpetama, kuidas ma oma elu kujundama peaksin... Või veel enam, tullaksegi mu elu ümber korraldama (neid kogemusi küll õnneks palju pole, isegi ema hakkab viimasel ajal sellest väsima). Ja nii, oma mätta otsast vaadates ei saa ma tihti aru, kus võiks tõesti minu abi vaja olla...

Altruist minus on tibatilluke, egoist üsna suur. Aga - ma olen hakanud aru saama, et teatav kogus tervet egoismi (mis ei talla teisi inimesi jalgade alla), on ainult kasuks. Kes siis seisab minu eest, kui ma seda ise ei tee? Kes täidab minu unistusi? Mitte keegi. Ise tuleb see ära teha.

---

Tahaks koju, magama... ikka tööl olen. 24h, nagu siin tavaks. Andke, palun, korralik graafik ja ärge jääge haigeks nagu juhtub! Ehh, tegelikult ei ole mul siin viriseda midagi, riigipüha puhul makstakse topeltpalka. Lihtsalt väsimus hakkab jälle kohale jõudma...

pühapäev, 20. veebruar 2011

Maraton

Ja mina jälle tööl. Ma vist elan siin.

Kell on 19.00. Nüüd on juba vaikne, finiš suletud ja mõni üksik inimene veel liigub siin. Aga päev! Sellest hetkest, kui hakati finišeeruma, oli mitu tundi tormlevat-voolavat inimmassi, kes siit minust mööda oma diplomeid saamas käisid. Uksed pärani valla, madalaim temperatuur mul siin oli +1 kraadi. Nüüd on juba peaaegu suvi, +6 kraadi! Isegi trükkida kannatab.

Kahjuks nii suurt hulka alasti mehi, nagu nädal tagasi, ei näinud. Aga noh. Eks neid ole juba elu jooksul nähtud ka. See-eest müüsin oma praktikas üle aegade suurima koguse kohvi ja teed.

Vaatasin neid äraaetud külmetavaid inimesi ja ei suuda ette kujutada, mis vägi võiks mind maratonile ajada...

Veel üks väike tähelepanek - hirmus tüütu on ja segadusse ajab, kui inimene tuleb rääkima läbisegi vene ja inglise keeles. Alguses ei saa aru, kas ta räägib minuga? Siis mõistatan, kas see on mõni mulle tuttav keel? Ja lõpuks ikka küsin, mis keeles ta räägib ja valime siis ühe keele välja... Milleks nii palju jama? Sihukese pika päeva peale jookseb juhe lihtsalt kokku, kui keegi veel keeli ka segama hakkab.

Kell on 23.00. Vaikus. Väsimus. Ruumi temperatuur on tõusnud +10 kraadini. Kui jalgade juures puhurit poleks, oleksin vist juba surnuks külmunud. Üksikud ööbimajäänud maratonisõitjad juba magavad, peaks ise ka tukastama. Hommikul saan koju... Ja siis tuleb 3 päeva vahet! Ma kohe ei tea, mis ma sellega peale hakkan?! Võibolla magan? Vahepeal kütan ja siis jälle magan. Söön ka, arvatavasti kütmise ajal, et mitte uneaega raisata - ja siis kohe jälle magama!

reede, 18. veebruar 2011

Inimlik

Jõudsin siin oma sinikate ümber juba kenakese jutu veeretada, padjaklubi raames väikse fotosessiooni korraldada, kui Kaaren meelde tuletas, et sinikad seostuvad siiski ennekõike haigetsaamise ja ka vägivallaga. Jah, eksole, samas jõudsin juba kiruda tänapäeva kunsti, mis on jäle ja õõvastav, eriti jube oli tegelikult Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ajutine näitus, mille vaatamist siiani natuke kahetsen. Minu enda jaoks oli see sinikas lihtsalt üks värviline laik, mis suurt haigetki ei teinud. Aga kellegi teise sinikaid vaadata... on hoopis teine tunne. Samamoodi neid lendavaid kehaosi muuseumis, illustreerimaks õudseid värsse piinamisest, pommidest, mürgitamisest ja naelutamisest...

Kahtepidi arvamused on mul ka suhete osas. Nimelt - kui mulle tundub, et näen kusagil hoolimatust, valetamist, vägivalda, tahaks kohe hüüda - lase lahti! Sellest ei tule midagi! Võibolla on see mu enda abielulahutuse pärand, kus peale üksikolimist tundsin ennast uuestisündinuna. Aga kui praegu keegi kõrvalt vaikselt heatahtlikult küsib: "kas ta ikka hoolib sinust?" jne, siis on mul tunne, et tungitakse minu isiklikku ruumi, et teised ei tea midagi, et see on minu elu ja kellelgi pole õigust midagi öelda. Ma püüan selle jutu lõpetada juba eos ja ma ei kavatsegi hakata ennast õigustama - miks ma peaksin, see on ju minu elu? Pealegi - jah, ma olen kõiki neid asju endalt küsinud, rohkemgi veel. Ja vastused saanud. Minu pärast ei pea muretsema. Ja ma püüan hoida ennast tagasi ja mitte hakata ka teiste kohta midagi arvama, kui ei küsita.

Ekslik olla on inimlik. Ja pime olla on inimlik. Kahepalgeline samamoodi. Ja ustavus, siirus, hoolivus on inimlikud omadused. Nagu kiindumine, kangekaelsus ja klammerdumine, oma ideedele ja eesmärkidele kindlaks jäämine. Ja selle kõrval täpselt samamoodi on inimlik ka muutlik meel ja arenemisvõime. Peale selle on vägagi inimlik see, et omade juures sallitakse seda, mida võõraste juures hukka mõistetakse. Ja muidugi ka vastupidi.

Ma tahan olla kangekaelne, las ma siis olen.

Kolllinn

Vabandan juba ette kõigi antud linna elanike ees. Käesolev kirjatükk kirjeldab ainult minu isiklikku päeva ja kogemust.

Mari tegi mulle välja rongipiletid Tallinna ja tagasi. Plaanis oli käik Kumusse graafikat kaema ja Tarbekunstimuuseumi. Sõit Tallinna oli ilus, päike tõusis, kaunid maastikud ja tasapisi soojenev rong. Balti jaamas liitusid meiega Mari õde ja tädi.

Tarbekunsti- ja disainimuuseum oli ilus küll, meid lasti koguni mõni minut enne 11 sisse, et me surnuks ei külmuks. Alustasime kolmandalt korruselt ja mida allapoole jõudsime, seda selgemaks sai, et tänapäeval tehakse tõeliselt koledaid asju. Ainus korrus, kus koledusi polnud ja oli hea olla, oligi kolmas - tarbekunst ~100 aastat tagasi.

Siis vaatasime üle jääskulptuurid - idamaised 12 kalendrilooma. Kui Mari õde ei oleks nii hullult külmetanud ja vingunud, oleks kauemgi vaadanud.

Siis läksime trammi passima, mis ei tulnud ega tulnud. Nüüd vingusime juba kõik külma käes ja lippasime lõpuks bussi peale, saime Kadriorgu, tegime kogemata ilmatu tiiru (möödudes üsna lähedalt unustamatust parginurgakesest, kus viimase laulupeo ajal romantikat sai tehtud) ja pääsesime Kumusse. Soooooja.

Graafikatriennaal "Armastuse, mitte raha pärast" sisaldas kõvasti raha, ängi, kurbust ja väga vähe armastust. Seda muljet alles seedin.

Siis tormasime Mari õe õhutusel Mustamäele kaltsukasse, kust ma vastu ootusi ei saanud korralikumat talvejopet. Kõik olid kas õhukesed, nabakad või lihtsalt kitsad! Kas ma olen siis nii üle mõõdu suur inimene?! Ja sealt edasi kimasin rongijaama, Mari jäi õega tädi poole.

Rong, vana m***, hilines Tartusse pool tundi ja oli külm nagu hundilaut. Kui bussiga Tartust Elvasse ja koju sain, kirusin, et üldse sinna Kolllinna läksin. Nüüd olen juba soojenenud ja leebunud, tööle jõudnud. Mine tea, võibolla võin sinna kunagi soojema ilmaga ikka korraks käima minna, kui hea põhjus juhtub olema...

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Uitmõtteid

Mida siia saan kirjutada ja mida ei maksaks? Kes siin lugemas käivad? Mida nad siit välja loevad? Kas ma olen valmis sellega leppima, et minu mõtteid võib lugeda igaüks, kes internetti pääseb? Kas ma tahaksin olla anonüümsem? Või hoopis avalikum?

Mina, naiiv, arvan, et siin käivad ainult minu tuttavad blogardid, võibolla ka mõni juhuslik võhivõõras. Ja siis, mõnikord, astub keegi mitteblogardist tuttav ligi (kellele ma oma hinge ometi avada ei taha) ja ütleb, et leidis minu blogi... Kuidagi kõhe tunne on seda kuulda. Ise ka ei tea, miks. On mul siis midagi varjata? Kes teab, ehk ongi...

Ma pole siia küll palju kirjutanud, iga sõna olen veeretanud nagu kuuma kartulit. Mida ma siis kardan? Ikka kriitikat... Ma kardan, et inimesed, kellel ei ole õrna aimugi sellest, mis on minu mõttekäikude ajendiks, mõistavad mind hukka või teevad muidu maha.

Olen juba pikemat aega iseenda lappimisega tegelenud ja nüüd jõudnud sellesse seisu, kus mul on äkki valik - mismoodi reageerida, kuidas arvata, kuidas ennast tunda. Olen tasapisi tutvumas enda erinevate külgedega - eriti huvitav on lasta välja neid iseloomu osi, mida siiani varjanud (eriti enda eest) olen. Olen ikka arvanud, et olen tagasihoidlik, hall, vaikne, nagu hiireke... Väga veider tunne on leida, et see ei ole üldse nii! Et ma võin vabalt suure seltskonna ees kõva häälega sõna võtta ja mitte häbeneda! Et ma võin olla uhkelt nii viimaste kui esimeste hulgas (milles iganes).

Ema on mulle lapsest peale õpetanud, et ei esimeste ega viimaste hulgas pole hea olla. Kõige rahulikum on halli massi sees... Ja ma arvasingi end olevat see hall mass, nagu täidis madratsi sees. Oma saavutustest pole osanud õiget rõõmu tunda, uskudes, et need on ühe väikse tavalise inimese teod, mis ei ole suurt väärt. Olen arvanud, et mu pea kohal on lagi, et mu oskused ja võimed on keskpärased. Küllap sellest ka hirm mahategemise ees - siis oleksin ju päris poris maas... Pole julgenud uskuda oma ideedesse ega oma väärtusesse.

Mõnda aega ei ole ma üldse mingite kunstialadega tegelnud. Arvasin, et tühi aeg kestab ehk paar kuud, aga nüüd on see juba päris pikalt. Ootan impulssi. Vägisi ju pole ka mõtet. Hea on teada, et mina olen ikka mina ka siis, kui ma ei joonista. See teadmine teeb vabaks.

Neid valdkondi, läbi mille ma ennast identifitseerin, on veel. Ma tunnen ennast inimesena, kui ma armastan ja mind armastatakse. Aga seda ma ei raatsi ära kaotada, et saada teada, kas ma ennast ka siis inimesena tunnen, kui armastust pole...

Kummaline tunne on. Ühest küljest on kerge ja vaba olla, justkui nooremaks oleksin saanud. Teisest küljest on tunne, justkui oleksin elanud pika-pika elu. Nii pika elu, et olen aru saanud, et pisiasjade pärast ei ole mõtet põdeda. Elu läheb ikka edasi hoolimata sellest, kas ma tunnen sellest rõõmu või mõtlen ennast kõige õnnetumaks inimeseks maa peal. Miks siis mitte rõõmu tunda?

Terveks hakkan saama.

1/3

Eile oli sünnipäev. Tänan kõiki õnnitlejaid südamest, kopsust ja maksast*! (Ja ma ei pahanda, kui te ei jõudnud veel õnnitleda, ma olen ise ka väga kehv kuupäevade meeles pidaja.) Luban, et ei raiska teie öeldud ja ütlemata soovide soojust mõtlematult!

Sihukest tunnet küll ei ole, et oleks vanemaks saanud... Eks see ole selline umbmäärane vanus ka, ümmarguselt võiks ehk nimetada kolmandikuks elueast. Mul on tunne, et olen hoopis nooremaks saanud. Väsimus, kurbus ja äng on kadunud ja hulga kergem on olla.

Sünnijärgsel hommikul oli nii armas tööle tulla, ülemus oli kenasti poes käinud, ostnud kalamarja, sushit jm toredaid suupisteid. Tööpäev algas kallistamisega ja kange napsiga pudelist, millel kahtlased kirjad: "MALUNININKU Millers´Bitter, Trauktine, Pagaminta Lietuvoje, alc. 50% vol." Õige kah, hommikul tuleb töötajad üles sulatada ja käima saada, muidu ei ole neist küll midagi asja. Ja praeguse külmaga alla 50% pole mõtet kasutada, sest -20 + 50 annab peaaegu inimese kehatemperatuuri kätte, puudujääv 6,6 peab inimesel endal olemas olema.

Sünnipäevanädal tõotab erakordselt tihe tulla - täna olen tööl haigestunud I. asemel (kõigest 12 h), homme sõidan Tallinnasse kunstinäitusele, ülehomme asendan haigestunud J.-t (24 h vahetus). Kui siis laupäeva hommikul töölt koju jõuan vahib kari sünnipäevalisi juba vastu, kes vist peavad ennast ise lõbustama, kui mina tukun ja pühapäeval olen I. asemel jälle tööl - on maratonipäev (jälle 24 h tööl). Järgmine nädal, ma usun, kulub taastumiseks. Siis peaks proua J-l haigusleht lõppema ja mina jään ainult ühe inimese asemel tööle. Puhkus, ma ütlen!

Aga see maluninininku - seda ei või usaldada! Nagu lambiõli...

* Ja põrnast ja põiest ja...

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Külm

Hoolimata külmast ei ole elu siiski seisma jäänud. Auto ei taha liikuda, lapsed kooli minna, aga sellega seisakud ka piirduvad.

Kooriproovis tegi Kaido välja oma värske abiellumise puhul. Naised õnnitlesid, kostis isegi mõni nukker-õhkav hääleke: tahan ka! Ja mehed avaldasid kaastunnet. Siit on ilusti näha, kui erinevalt saab ühte sündmusse suhtuda... Kuidas keegi. Eks see sõltub sellest, kas on endal juba ära käidud ja kui tormine meri peale abieluranda jõudmist juhtus olema.

Elu veereb vaikselt. Sinikas kannil on võtmas juba kõiki vikerkaarevärve.

pühapäev, 13. veebruar 2011

Yin ja Yang

Eelmaraton. Avatud suusarajale on vaatamata hammustavale külmale tulnud umbes miljon inimest, enamus mehed. Istun siin leti taga ja vaatan, kuidas nad hordide kaupa fuajeesse trügivad, ennast alasti kisuvad ja kuivad riided selga ajavad, jääpurikad kelmikalt habemes tilkumas... Yang.

Eile jällegi oli padjaklubi korraline koosolek, seekord kahjuks pr. Kudzuta. Aga - hoolimata pikaleveninud ootamisest saime enam-vähem keskööks täiesti auväärse hulga rahvast kokku. Enamus, nagu ikka, naised ja lapsed. Saun, maasikad, mokalaat... Mehed tunnistasid ennast teenindavaks personaliks. Yin.

Isegi ennustatud sai. Aivaril on soodne võtta ühendust võimuesindajaga ja Morgiel soovitati olla võimalikult igav... Helbele lubati abielu noore daamiga. Kaarnaproua aga ei peaks oma remondiga üleliia kiirustama, vaid seljalõikusest veel taastuma. Mul aga - nagu oligi arvata - kästi jätkuvalt kannatlik olla. Jääda kindlaks oma eesmärkidele ja mitte rapsida. See hakkab juba imelikuks muutuma, tõenäosus saada erinevate ennustusviisidega 7 korda järjest sama tulemus... See on imelik. Ma võin seda niiviisi ju kogemata koguni uskuma jääda! Peatüki nimeks oli "alguse raskused". Ei no tore. See algus on juba ilgelt pikk, kuna sellest algusfaasist välja saab, pole aimugi. Igatahes lootusrikas, kui algus on nii pikaldane, siis on lootust, et kogu saaga kestab veel umbes igavesti ja ma saan elada 112-aastaseks, nagu kunagi lubatud sai. Kiiret pole ju kuhugi, aega on küll!

---

Päev pole veel läbi. Õemees laenutas siit suuski ja püüdis üle 26 aasta suusatada. Ei saanud ta suusatada rohkem, kui ühe sentimeetri, kui ta paistes randmega tagasi oli ja tema tütar hädalise traumapunkti transportis. Kas oli luumurd või muidu nihestus, pole veel teada. проснулся - гипс. Kellelgi on lootust briljante leida.

Õhtu on alles poisike...

teisipäev, 8. veebruar 2011

Jätkub

Tööl. Ratastega kontoritool. Upitan prahti prügikasti poole ja see sindrima tool otsustab minust vastassuunas eemalduda, jättes serviti käetoe lahkesti kanni alla! Sinikas alles kogub ennast, nii et tõelist ulatust, toone ja kuju veel ei näe.

Kas see nüüd jääbki nii?! Et enne, kui eelmised sinikad paraneda jõuavad, saan uued?! Kuni järgmise, draakoni aastani?!

---

Aga eks häid asju on ka. Tööd on, see on hea. Aga see, et mu lapsed peavad nii palju omaette, ilma minuta olema, ei ole nii hea. Teisest küljest vaadates on minu tööl olemise rõõm jällegi teiste inimeste õnnetus, sest praegu ei anna ma mitte puhkusi, vaid asendan haigeid - see tundub niipidi vaadates nagu teiste hädalt kasu lõikamine. Aga ega mina neid haigeks ei teinud. Tööga jällegi kaasneb palk, mis on loomulikult hea. Hea on ka see, et ma vähehaaval, aga pidevalt, õpin siin tööl uusi asju.

See, et mul on olemas talvepuud ja esimest korda selles üürikas ei ähvarda vastu kevadet kütte lõppemine, on hea. Kehv on see, et kuur ähvardab kokku kukkuda.

Hea on see, et ma olen uuesti armunud. See lööb vere käima. Halb on see, et ühes vere käima löömisega muudab see mind vist veel suuremaks udupeaks. Aga noh, ega ma enam 15 ole, nüüd on armumised palju paremini talutavad ja rõõm ületab igal juhul udupäisusest tulevad kahjud. Üldse on hea vanemaks saada (kui sellega ei kaasne reumat vms). Teismeline oli kole olla - kõik tundus nii traagiline. Nüüd võib juba endale armumistki lubada, nii et see enam mitte töövõimet ei kahjusta, vaid hoopis innustavalt mõjub. Eriti huvitav on armuda mitu korda jutti samasse inimesse - tunne muutub järjest sügavamaks ja mitmekihilisemaks, ka turvalisemaks, soojemaks.

Hea on see, et talvemasendus läks üle. Lumelaululaager tegi minuga imet. Hea on, et ma saan iseendaga palju paremini läbi. See on viimase aja suursaavutus.

Hea on, et see maja, kus ma kohe varsti juba 7 aastat elanud olen, ei hakka enam nii õudselt vastu - ju vist hakkan kuidagimoodi ära harjuma. See ei tähenda, et ma poleks valmis paremasse kohta kolima, kui võimalus tuleb.

Ja sinikad - need ainult kaunistavad ja muudavad mu kanni ahvatlevalt värvikaks. Mis veel tahta?

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Trahhhh!

Kukkumiste seeria sai uue hoo sisse. Puhkasin just parasjagu laagriväsimust välja, kui koputati uksele - naabrinaine andis teada, et meie puukuuril on tema osas kaks tala alla kukkunud ja kogu lakapealne kraam alla sadanud... Minupoolne ots veel püsib.

Selle uudise peale võtsime kohe ette kuuri katuselt lume alla ajamise. Seda, nagu selgus, on seal tonnide viisi. Redel on lühike ja muud ei jäänud üle, kui jälepika ridva otsa reha kinnitada ja siis riisuda. Praegu on tunne, nagu oleks tappa saanud, kõik (või peaaegu kõik) lihased valutavad.

Mis nüüd edasi saama hakkab, pole õrna aimugi...

pühapäev, 6. veebruar 2011

Ahh!

Tulin just silmipimestavalt, hingematvalt ja kõrvulukustavalt heast koorilaagrist. Hullult tahaks kirjeldada, aga selleks ei ole lihtsalt sõnu. Ma pole ammu (kui üldse?) nii palju kelgutanud, rivisuusatanud (4 inimest korraga ühel suusapaaril), lumejalgpalli mänginud põlvekõrguses lumes... Ja sai tantsida, laulda, saunatada, süüa, juua, naerda, naerda, naerda...

Laagri dresscode ja muidu teema oli tantsupidu suusabaasis. 80-ndad.

Seda võib praeguse seisuga nimetada selle talve tipphetkeks.

Ps. Ei kukkunud kordagi, vähemalt mitte kogemata. Aga mäest kelguga laskumise teatevõistlusel sain maksimum stiilipunktid juhusliku ette planeerimata perfektse salto eest poolel mäel, laskumist aeglustamata!

reede, 4. veebruar 2011

Kolaki!

Värskelt sadanud lume all oli esmaklassiline jää. Enne, kui ma arugi sain, olin selili maas ja ehmatus lõi hinge kinni. Küünarnukk oli saanud obaduse täpselt närvi pihta, nii et lausa nutma ajas. Sel talvel polnudki ma veel kukkunud...

Ei, valetan. Eile solki välja viies libastusin, kukkusin ümber ja siputasin tükk aega nagu sitikas solgi sees. Kõrged lumevallid ümber ja rada kitsas...

Selle järgi võiks ennustada uut aastat - kassiaasta algas solgi sees. Ja jätkus märguandega vasakult küünarnukilt (mida ütleks proua L.V. selle kohta? Vasak tähistas meespoolt ja küünarnukk...? Ainus seos on, et sellega lüüakse ribide vahele...). Homme on tulemas koorilaager Otepääl muru... ei, ikka lumemängudega. Üsna kindel, et kukkumiste seeria jätkub. Loodetavasti kuidagi meeldivamalt. Näiteks: "kukkus (kuigi kirjanduslikult on vist rohkem kasutatud sõna "langes") kallima tugevate käsivarte vahele...", või siis: "kukkus jalapealt voodisse ja magas nagu surnu, et ärgata järgmisel hommikul nagu uuesti sündinu". Variante on muidugi veel. Noh... näiteks... kukkus oma masenduse tornist helgesse ellu? Kukkus allmaailma, kus sai endale kuldse lossi ja printsessi (või vajadusel hoopis printsi), kellega elas elu lõpuni õnnelikult ja kui nad surnud ei ole, külmetavad oma kuldses lossis siiani ja on surmani tüdinud kõigest hiilgavast... Kukkus oma ametiredelil nii sügavale, et jõudis teisele poole maakera ja on nüüd suurkontserni tippjuht. Kukkus pesast välja ja poolel teel alla (enne lömakskukkumist) õppis lendama? Oeh. Ma kohe ei tea, mida siis võtaks? Relatiivsusteooria järgi on kukkumine muidugi üldse väga suhteline tegevus. Võibolla oleks antud kontekstis siiski õigem nimetada seda kokkupõrkeks planeediga? Niiviisi vaadates on mul s***ks õnne olnud!

Ps.Tegelikult olen sel hooajal ikka mõned korrad varem ka kukkunud, aga ilma haiget saamata. Nii et need ei loe - need ei jää ju meeldegi.

Pps. Ausalt, ma ei löönud pead ära. Või kui lõin, siis ei mäleta. Huvitav, mida ma sel juhul veel ära unustasin?