reede, 30. november 2012

Kuldsõrg, kus sa oled?

Kuna kallid lugejad ei ole mind ühegi originaalse otsinguga üllatanud, pean ise omast peast siia midagi kokku soperdama.

Kõigepealt ving lume teemadel - ma võin vedada kaevust vett, aia äärde solki, kuurist puid. Üldse ei häiri. Aga lumeviskamine ajab vihale. Eriti, kui lumi kleebib labida külge ja iga labidatäit tuleb lahti raputada nagu kits raputab sitatükki jala küljest. Ja siis, kui plats puhas, hakkab uuesti sadama ja tuiskama - hullemini kui enne! Ja sellele järgneb minu kohustus tööle minna.... Mis mind nüüd kodus oodata võib...? Lugesin küll lastele sõnad peale, et katsugu rajad puhtad hoida, aga ma ise, täiesti ise koputasin eile selle kleepiva pasa labida küljest irrutamiseks kallile tööriistale mõra. Ehk püsib ühes tükis kuni palgapäevani...?

Pidin lõpuks ülevalt ärklitoast alla kolima. Lastel kadus luksus eraldi tubades magada. Ja mina pean uinuma õndsa vaikuse asemel külmkapi urina, akvaariumi mulina ja seinakella tikusmise saatel...

Oh, ja mis ma praegu avastasin! Ainus väärt kontsert, mis detsembris (ja üldse selles poolaastas) Elvasse tuleb - sel päeva olen ma tööl... :(

Elu on karm, aga ebaõiglane.

---

Aga muidu on väljas väga ilus, lausa muinasjutuline. Lumelt peegelduv valgus on pidulik. Kui kühveldamise ebameeldivustest mitte välja teha, olen ilmaga rahul. Pimedust oligi pisut palju saanud.

Otsisin juutuubist üht vana vene multikat, mingit aastavahetuseteemalist, kus üksildase metsaonni juurde tuli kuldsõraga hirv, kepsutas lumisel katusel ja pildus imeilusa muusika saatel sädelevaid kalliskive... Aga ma ei leidnud seda, sest ma ei mäleta selle multika nimegi...

--

Nii kui olin jõudnud haledaks minna, leidsin üles! Hõbesõrg oli hoopis! Ei olnud ka aastavahetus, lihtsalt talvine pilt oli mällu sööbinud. Nüüd vaatan seda vast ehk 20x järjest, ega vist enne isu otsa saa...

Õigust räägid, õigust räägid :)

esmaspäev, 26. november 2012

Vastused lugejate küsimustele

Juba mõnda aega on avatud uus rubriik - vastused lugejate küsimustele. Tänan kõiki, kes on mind jälle meeles pidanud ja statistikaosakonda küsmusi saatnud!

Palju kaalub inimpea
Ma ei tea. Arvatavasti sõltub see indiviidi vanusest, soost, elusolemise astmest, näiteks muumia pea võib küll kõvasti kergem olla  ja traditsiooniline kuivatatud pea on kindlasti üpris kerge. Elusas olekus pakuks ehk mõned kilod - võibolla 4-5 kilo täiskasvanul?

Härjapõlvlane oo
Seda on kohe 6 korda küsitud, järelikult on tähtis küsimus. Seetõttu on eriti kurb teatada, et täpset vastust ma ei tea. Tunnen küll mõnda härjapõlvlast, meil siin töö juures kaitsealal elavad Elulemb Aopelg ja Häpi Õnnelemb, aga oo-st pole kahjuks kuulnud...

Ega töö jänes ole
Ei ole jah. Ja kui liiga kiire on, tuleb pikali visata, pisut tukastada ja küll suur kiire mööda läheb! Mõnikord on töö aga hoopis vesirott või mutt - kui ta tähelepanuta jätta, uuristab jalgealuse hõredaks...

Miina Anni - Härma
Miina Anni oli minu vaarema neiupõlvenimi. Aga Härma ta küll ei olnud. Hirsch oli hoopis peale meheleminekut mu kallile vaarisale Danielile (enne nimede ümberkirjutamist vene ja siis tagasi ladina tähestikku oli selle mehe nimi Tannel Irs). Muuseas, Anni oli perekonnanimi.

Paljalt saunas
Seda otsitakse palehigis mu blogist peaaegu igal nädalal. Ja see on kõige arusaamatum otsing. Sest mismoodi seal saunas siis ikka ollakse?! Kasukaga või ballikleidiga ei näe nagu suurt mõtet? Aga sauna te siit ei leia. Siit leiate te ainult näputäie elektrone. Te olete internetis, mitte saunas. Aga sauna kohta, kui te ei tea - saun on eriti hea enda ihu harimiseks ehk teisisõnu pesemiseks. Seda on kõige parem teha alasti. Päriselt.

neljapäev, 22. november 2012

Rämpspost

Tuli meilikasti kiri - tundmatult saatjalt, selline, mis otsekohe prügikasti lendab. Aga pealkiri jäi meelde.

Eating without feeling guilty

Mismõttes? Nüüd siis on tavaks juba söömise eest ka ennast süüdi tunda?! Ja siis vaevaliselt-vaevaliselt õppida sööma nii, et süütunnet ei tulegi! Ei, ma saan aru küll, et jutt on mõeldud neile miljarditele, kes oma kehakaaluga palehigis võitlevad, on selleks siis reaalset vajadust või mitte. Aga ikka on häiriv, et ilma küsimata-palumata saadetakse mulle kirju, mis eeldavad, et mul on probleem. Mingid odavate medikamentide reklaamid, potentsitõstjate reklaamid, nüüd siis eeldatakse, et mul on toitumisprobleemid. Ei ole, teate, neid probleeme mul ei ole. On mõned teised probleemid või teistmoodi sõnastatuna - lahendamist vajavad ülesanded. Aga nendele ma otsin ise lahendusi, mitte ei oota, et need lahendused viirusena postkasti potsatavad.

Ma olen juba mõnda aega loobunud ajalehtede lugemisest (anekdoodid ja koomiksid loen ikka läbi, kui leht kogemata kätte juhtub), uudiste kuulamisest (libauudiseid kuulan mõnikord), teleka vaatamisest (väga üksikud saated, mille jaoks korra kuu või paari jooksul vaevaks võtan teleka sisse lülitada*). Kõik vajalik jõuab niikuinii minuni - kas siis pidevas suhtlemisvaeguses ema kaudu, kes on uuemate ja olulisemate uudistega kursis ja neid ilmtingimata minuga jagab või sõprade kaudu. Niigi on pidev info (ja rämpsinfo) uputus. Milleks ennast veel rohkem risustada liigsega?
Palun, kauged võõramaa kaubitsejad, ärge risustage mu postkasti enam peenisepikendajate pakkumistega!

Omaette teema on, mida ma kahjuks eriti sügavalt lahata ei suuda, kuidas äri õitseb tihtipeale teise inimese õnnetusel. On see siis kollane ajakirjandus, mis sureks koledate kõmu- ja katastroofiuudisteta välja või ravimitööstus või sõjatööstus. Keeldun olemast inimene, kelle ebakohtade arvel teised söönuks saavad!***

---

Eile oli tähelepanuväärne päev. Ma ostsin kleidi. Mitte kaltsukast, vaid Päris Poest! Ma ei mäleta, millal ma viimati sellise tembuga hakkama sain... Võibolla 20 aastat tagasi...? Meil nimelt tuleb pühapäeval kooriga vastutusrikas esinemine ja otsustati, et naised kannavad klassikalist väikest musta kleiti. Juba kevadel oli kooris garderoobitäiendusest juttu ja naised (kellel vastav riideese kapist puudu) ajasid kleite poode mööda taga. Mina ka. Kevadel ei leidnud. Nüüd siis. Ja kustkohast? Oma kõige lähemast poest, Konsumist! Ma pole sealt iial mingit asjalikku ja taskukohast riidetükki leidnud. Seda, mis eile juhtus, võib nimetada imeks. Kui ma suudan nüüd oma voldid** ilusti kenasti ritta seada, et kleit ikka jätkuvalt kenasti seljas istub, võib seda nimetada pöördeliseks sündmuseks. Mul pole kunagi varem garderoobis midagi kohustuslikult klassikalist olnud. Võibolla saab ka minust kunagi lähema 60 aasta jooksul Daam.

Peale selle otsustas ema anda mulle kätte viimase osa mu pärandusest. Kuldketi, mille isa emale hõbepulmade puhul kinkis ja sinna juurde ripats, mis on õige auväärse päritoluga. Nimelt oli selle läinud sajandi esimeses otsas Ameerikast toonud mu vana-vanatädi (täpne aeg on teadmata, igatahes ei elanud nad Ameerikas mitte sõjapõgenikena, vaid lihtsalt õnneotsijatena ja tulid juba esimese vabariigi ajal tagasi) ja kinkinud selle mu vanaemale. Ema ei teadnud, kas ripats on kuld või kassikuld, sest siinmail tuntud proovi peal polnud (ainult 9 ja C ning aimatav t), aga mul oli armsa interneti abiga mõne minutiga selge - see on 9-karaadine kuld. Peridoodi-sarnase kivikesega. Ja selliseid (mitte päris sama mudel, aga sama käekiri) müüakse interneti-antiigipoodides küllalt. Dateeritud 1900 algusse.

Niisiis olen ma nüüd rikas nagu kröösus! Ripatsi mahamüümisel ei saaks ma suurt midagi (mõne kuu üüri ehk makstud...), aga emotsionaalne väärtus on suur.

Ja uue musta kleidi juurde sobib imehästi... :)


Pildil kulla nanoosakesed. Kuna mu fotokas, mäletate, on vana juust ja ta küljes ei olegi võimsat elektronmikroskoopi, olin sunnitud kasutama internetist leitud fotot. Kosmiliselt rikas pilt! Vot nii rikas olengi!

*Morgie, sinu teleka ma ikka võtaks, mu lapsed ekspluateeriksid seda minust hulga rohkem.
**Voldid on, aga süütunnet söömise suhtes ikka ei ole!
*** Ja ma palun südamest vabandust sõprade ees, kes juhtuvad mu kirjatükki lugema esimese päeva jooksul - ma võin seda suvaliselt muuta, sest mõte on nii aeglane, ikka oleks mõni tund hiljem vaja midagi juurde lisada ja otse keset teksti! Igatahes palun juba ette ja taha vabandust, ma ei usu, et see komme üle läheb.

kolmapäev, 21. november 2012

Magajad

 Üks magab. Sellepärast me ei saagi õhema ekraaniga asju majja võtta - kus ta siis enam nii ilusti magada saaks...?
 
Taevaskojast, tõenäoliselt magav kõverik.
 Unehaldjad Haldjarajal, Vitipalu nõiamaja lähistel. Täna lõpetasin selle töö. Piltidel olijad magavad neil kohtadel juba üle kuu aja, tänasest tööst jäi kahjuks pilt tegemata. Haldjapildid tegi minu ema.




pühapäev, 18. november 2012

Romantika-remontika

Kuulsin pealt noorte naiste vestlust romantika-teemadel. Et kui mõttetu see jant küünaldega ikka on - kui kallim mingi sellise klišee järgi õhtusöögi korraldaks, siis naeraks ta küll välja... Kuulasin ja mõtisklesin, mida tähendab sõna "romantika" minu jaoks?

Tuleb välja, et see on väga laia tähendusega sõna. See võib tähendada peaaegu mida iganes, kus süda kaasa laulab, eriti muidugi kalli inimese seltsis. Ja väline vorm ei ole oluline. Näiteks romantiline-remontiline kohtamine pimedas, vihmas, maantee ääres, kui ta oli linna bentsu järgi tulemas ja paak 4 km enne linna tühjaks sai - viisin talle abiks mõne liitri kütust. Ja siis see külm, kiire, vihmamärg musi. Väga romantiline, või kui soovite, siis remontiline.

Või on meel millegipärast kurb ja saab teise kaisus nutta ja pärast silmad särgikraesse ära kuivatada - väga romantiline, või kui soovite, jällegi ka remontiline.

Samas, kui suvaline sõber tuleb pudeli veiniga külla ja istume, vestleme, küünal põleb ja puha, siis see minu jaoks romantiline pole. Väline vorm ei loe midagi, kui hinge keeled kaasa ei helise.

Vahetevahel peetakse kurbust romantiliseks, nukrad armastuse taganutmise laulud jne... No ei ole, midagi pole teha, ma olen selleks liiga palju südamevalu üle elanud, ma jälestan melanhooliat. Pigem võib olla minu jaoks romantiline kasvõi nilbete naljade rääkimine (oleneb siiski situatsioonist). Koos naermine on igal juhul romantiline.

Kirjud romantilised maastikud. Olen romantik, jah, põhjalikult ja omamoodi. Võibolla sellepärast, et ma armastan.


Üks eelpoolkirjeldatud ebaromantilistest naistest on selgesõnaliselt öelnud, et armastust ei ole olemas. Ja mina olin sinnamaani imestanud, miks ma teda võõrastan? Küllap sellepärast, et me elamegi väga erinevates universumites.

*Pildil minu põlv äärmiselt romantilises kaisutuses. Kui olin selle paberile trükituna seinale riputanud, küsis armas vanamoeline ema, kas see on sekspilt? Eeee...mmmm.... ei ole nagu. Lihtsalt romantiline. Minu jaoks. Ja hoitud olemise pilt muidugi ka.

kolmapäev, 14. november 2012

Nagu hane selga vesi

Täna on (jälle!) see päev, kus ma ei tahaks tööl olla. Kui te tahate mind nutmas näha, karjuge mu peale. Ei hakanud nutma, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Lätlased, kes muu... Kummaline, minu peale võib karjuda küll, aga niipea, kui Karl silmapiirile ilmub, on kisakõri leebe nagu suvine tuul...? On see nüüd sooline diskrimineerimine või lihtsalt isikliku jõu vähesuse tunnusmärk?

Ema ütleb: tee ennast kõvaks. Kuidas küll?

Tahetakse, et ma siin majas oma andeid rohkem rakendaksin, aga ma ei ole veel soone peale saanud. Alati on kas liiga palju sahmimist - looming vajab süvenemist, mitte tähelepanu hakkimist - või kui vaikseks jääb, olen juba liiga väsinud ja tuhm... Meie praeguse pääliku käitumine tuletab kohati pisut meelde laupäevase mardijooksuvõistluse organiseerijat, kes karkudel komberdavale Ülisele järele karjus "Rahu! Rahu!!! Rahu!!!!" Ma ei suuda niiviisi midagi välja mõelda. Eriti, kui kogu mu siintöötamise aja jooksul on kõige rohkem korratud lause mis? Loomulikult "Raha ei ole!". Nüüdseks on tekkinud selline refleks, et isegi, kui möödaminnes öeldakse, et mingi summa on kulutamiseks olemas, ma lihtsalt ei julge seda küsima minna. Pealegi - igaühel on oma arvamus - mis ühele meeldib, on teisele vastukarva - kes olen mina, et siin asju oma parema äranägemise järgi sättida? Ausalt, ma ei kannata üldse kriitikat. Ja kui kellelegi (siin alalistest töötajatest - olgu see või koristaja) ei sobi, mis ma teen, siis ma parem ei tee üldse midagi. Ja niiviisi, ilma rahaliste vahenditeta (päris kõike ikka täiesti tasuta ei saa) ma kõigi meele järele küll olla ei suuda.

Teisi ma ümber teha ei suuda. Järelikult oleks lahendus see, kui ma ei võtaks nii palju südamesse ja lihtsalt teeksin midagi ära. Ja kui keegi siis midagi mögiseb, laseks selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kõigi meele järgi olla niikuinii ei saa. Ilus ütlemine - nagu hane selga vesi. Miks minu seljas vesi ei ole, vaid pigem pigi...?


 


Et kogu lugu ei lõpeks halaga, panen siia lõppu oma seekordsed näitusetööd. Seksikad seened, vallatud liblikad (arva ära, kumb neist on naine?) ja toredad toekad öökullid. Pildikvaliteedi üle paluks mitte nuriseda, sest need on mu vana juustuga pildistatud. Isegi hästi sai selle kohta. Kui jaksan, panen edaspidi üles ka Hallani ja Mari tööde pilte.


Seened on vahtrapuust, liblikad tammest ja öökullid saarest.
Rahapajale aga punuti ilus legend juurde - härjapõlvlane Häpi on Karli sule läbi kõnelnud.

--------
Niiviisi. Ega sellega siis päev veel läbi pole. Nüüd käis üks siin ööbiv umbvenelasest töömees mölisemas. Juua täis nagu tarakan, mitte midagi ei saa aru - diktsioon on täiesti võimatu ja lauseid ta ka vist enam moodustada ei suuda. Kas ta hädaldas duširuumi katkise kardina pärast või oli midagi veel, ei saanudki aru. Keeldusin öösel pool 2 ülemusele helistamast ja tüüp läks lõpuks tuppa, viimased sõnad olid "žopa budjet". Tore.
---
Ei olnud viimased sõnad. Mul on osa rahvast veel väljas, välisust ei saanud lukku panna (õuemajas ööbib tüüp) - tükkis sisse tagasi, lõpuks kutsusin g4s-i mehe välja. Nüüd tegeleb joobnu turva tüütamisega. Oeh.

Huvitav, kas see liigitub ka sooliste eripärade alla? Mina siit leti tagant ei julgenud välja tulla, naine, nagu ma olen. Kutsusin sinistes tunkedes mehe... Kui ma oleksin mees, kas ma siis julgeksin rohkem? Sae julgen küll kätte võtta, konna ja hiirt ei karda, ämblikust rääkimata. Aga näe, joodikust jagu ei saa... Kummaline, kuidas sellistel puhkudel kisub vägivaldseks - kui jutuga enam olukorda lahendada ei suuda, tahaks tüübi jõuga paika panna. Kasvõi lihtsalt tuppa lükata ja ukse tagant kinni panna, kuni ta ennast kaineks magab. Aga ma ju tean, et isegi purujoobnuna on tema jõud minu omast üle. Naine, nõrkus on su nimi...

Üksainumas kord on mind nii vihale aetud (värskelt lahku mindud, tüüp tuli tagantjärele paika panema ja ähvardas õpetuseks mulle tappa anda), et ma mäletan, ma mõtlesin: sina oled suurem ja tugevam, aga kui sa mind puutud, siis sina sured esimesena. Ta ei puudutanud mind sõrmeotsagagi, läks lõpuks ära, mina aga ei jõudnud ära imestada, milline jõud võib vihal olla. Jah, ma arvan, et ma oleksingi ta esimese ettejuhtuva abivahendiga maha löönud. Me olime ju köögis.

Enese eest seismise õppetunnid. Tegelikult tahaks koju, sooja teki sisse ja kõik ära unustada, praegu, just praegu tahaksin olla väike, pehme, kaitstud, soojas pesas ja ilma igasuguse vastutuseta. Ma olen väsinud.

----

Ja eelmise postituse teemal jätkates - ma tunnen küll, kus männis on rahu, aga ma ei saa sinna minna - ma pean tööl olema! Pealegi ei tahaks välja enam pikalt tolgendada, eriti ühe ja sama männi all, külm hakkab ju. Ma võtan pigem selle rahuliku männi, mis on juba halgudena ja topin selle hommikul ahju ning magan selle sooja (ja rahu) paistel. Aga sinna on veel mitu tundi elada.

Ma tunnen, kus männis on rahu

Lugejad on toredad, eriti need otsinguga siia sattuvad. Nii ilusaid mõtteid toovad mulle, lausa luulelisi :) Aitäh!

Kui kellelgi on hädapärast vaja teada, siis ma tunnen ära küll, kus männis on rahu. Vähemalt minu jaoks. Ja selle ka, kus pärnas on rahu, kus kuuses on kodutunne ja kus kadakas kangus.

Aga muidu... eelmise nädala elasin üle. Kõik tüütud või lihtsalt liiga kiired ja seetõttu väsitavad tegemised ei ole veel läbi, aga suurem osa küll. Nüüd saan tasapisi hakata keskenduma ... kõigepealt magamisele, loomulikult. Ja seejärel ka joonistamisele-maalimisele ja käsitööde nokitsemisele.

Uni, uneke... saabunud kaamos on kasvatanud uneaega sujuvalt 10 tunnini ööpäevas ja sellestki kipub väheks jääma. Eks oma osa nõuavad ka töö-ööd, mida tagantjärele suure usinusega olen ära püüdnud magada. Ega õhtuti eriti ühtki raamatut ei jaksa kätte võtta, silm ei seleta enam trükikirja, unenäod on hoopis elavamad ja selgemad.

Üks raamat siiski on, mille une eel läbi lappasin ja mille juhtmõte mulle väga meeldib. Nimelt see, et inimese elu ei pea ilmtingimata olema kõvera graafikuga - tõusev kuni - no ütleme - 40. eluaastani ja sealt alates tasapisi langemas. Justkui inimese väärtus hakkaks ühest hetkest kaduma... Ometi olen kohanud rõõmustaval hulgal vanu inimesi, kes mingitpidi on saavutanud näiteks oma 80. eluaastaks just oma kõrgvormi. Kelle tasakaalukus ja elutarkus on minu, lausa lapsukese, jaoks imetlusväärne. Kes ei ole jäänud kinni kibestumisse ja igavese nooruse taganutmisse, vaid on küpsenud nagu vana vein. Natuke liiga palju oli selles raamatus minu jaoks kristlust, aga see on minu isiklik kiiks. Sellegipoolest oli suurepärane lugemine, idee väärtuslikust vanadusest on mulle vägagi mokkamööda.

pühapäev, 11. november 2012

Mida silm ei näe

Silmaga on näha, et eelmise postituse hala on üle võimendatud. Ma olen Jure juurde teinud terve korraliku näituse jao kujusid. Muudki toredat on tehtud, viriseda pole tegelikult põhjust. Eile sain valmis ka selle sügise viimase kuju - rahapajahaldja siia töö juurde, lisan ka pildi. Kuju tahab veel paar triibukest värvi - pajakaane serv ja sõnajalaõied saavad olema mustrilised. Ja siis saab kuju veel ka õlikihi selga, mis peaks puusüü eriti ilusti esile tooma.


Pada mustriteta. Lambivalguses pildistatud.

Pada mustritega. Õlitamata. Jälle lambivalguses pildistatud ja kuna see oli nii õudne, siis keerasin värvid, kuhu juhtus - koledamaks niikuinii enam minna ei saanud.

Järgmine pilt aga pärineb mu tänasest tööluusist - lõuna ajal kupatasin kalli kaastöötaja enda asemele letti, lasin Maril enda näo ära mäkerdada ja - õue! Väljas oli härjapõlvlaste sportlik mardipäev - mardid jooksid ja sandid käisid keppidega. Auhind suurimale santlaagrile (kõige huvitavamalt kostümeeritud kollektiiv) jäi seekord osavõtjate vähesuse tõttu välja andmata.
Siin mina mängimas santi ja kasutamas ühte jalga enda edasi lükkamiseks - selle võistluse ma võitsin!

Sellel pildil on aga näha kogu Mari looming - kolm lõusta ja kõrvakestega Maria. Lapsed esiplaanil pärinevad teistest peredest.

---

Päev on olnud kirju. Mardipäevaüritused (võistlused, Riitsaare Evari ja Kauksi Ülle näituse avamine siinsamas, pakutrüki töötuba), millele järgnesid kohe 2 juubelit kõrvuti saalides, mida ilmestas ka tuletõrjealarm. Ma olingi hakanud juba väsima - kohe lõi erksaks, nii jube lärm! Ja nüüd, vastu ööd, tuli sauna hulk hulle matkajaid, lambikesed otsaees ja puha. Olivad nemad Otepäält pimeduse piiril tulema hakanud, piki maratonirada, jõudsivad siia ja sauna! Viimased mehed koorisid ennast juba koridoris alasti - ütlemata kelmikas seltskond. Ja siis, otse lavalt, rätikud puusade ümber, jõge otsima! Hullud...

Aga mida siis silm ei näe? Pimedas jõge otsida, näiteks? Mida veel...? Seda, et mõne inimese sees soojem süda on, kui arvatagi võiks? Unistusi enne nende täitumist? Vahetevahel ei näe valu teise inimese sees. Neid asju võib tohutu hulga üles lugeda, mida silm ei näe. Samas - vähemalt minu vaimusilm võib näha vist peaaegu kõike. See oli siis vastuseks ühele otsijale, kes on siia blogisse jõudnud otsinguga "mida silm ei näe".

Nägemiseni!

kolmapäev, 7. november 2012

Käib töö ja raha koos?

Sain täna pisikese initsiatiivi ja ühiskondlikult kasuliku töö eest pisikese rahalise preemia. Põhimõttega, et see ergutaks edaspidigi mõtlema ja tegutsema natukenegi otsestest tööülesannetest väljaspool, kui ma ülemusest ikka õigesti aru sain. No tore oli muidugi, midagi ootamatut taskus krabisemas on ikka meeldiv. Peale selle meenus, et mõni päev tagasi nägin unes sitta, mis traditsiooniliselt rahasaamist ennustas.

Möödus tund, teinegi. Ja seos raha ja töö vahel hakkas tuhmuma. Ma vist saan juba natuke aru, miks mul rahaga on nagu on. Ma nimelt ei suuda tööd ja raha omavahel piisavalt seostada! Ma võin teha tööd, ka ilma rahata, aga see peab mulle siis väga meeldima. Ja ma võin saada raha, aga enamasti on mul millegipärast tunne, et see tuleb kusagilt niisama, nagu kingitus. Isegi töö eest on see nagu kingitus - mina kingin töö, mulle kingitakse vastu raha... Muidu pole ju süsteemil vigagi, aga näiteks kunsti (maalide, kujude) hinda on jube raske määrata - kuidas ma määran kingituse väärtuse? Ja ajatöö on niiviisi kole nüristav - kuidas ma kingin vabatahtlikult oma aega, kui ma ei tee seda rõõmuga? Seda, et ma teen tööd raha eest, suudan meeles pidada suhteliselt lühikest aega. Kummaline. Ja kui ma palka saan, siis mõttega ma saan ju küll aru, et see on konkreetselt tööl oldud tundide eest, aga tunne on ikka, et see lihtsalt tuli kusagilt... Kummaline. Ma võin vabalt raha vastu võtta ja üldse mitte tunda, et ma peaksin selle eest midagi tegema. Võlgu tunnen siis, kui olen lubanud midagi teha - isegi siis, kui selle eest midagi vastu ei saa. Käin vist tööl ka ainult sellepärast, et ma olen lubanud, teised ju arvestavad minuga.

Kokkuvõttes on tunne, et peaks unes rohkem sitta nägema. Seda, et selle jaoks midagi veel ka tegema peaks, ei tunne.

Kahtlane, kas sellest preemiast ka tegelikult sellist kasu on, nagu loodeti.

---

Teine teema, mis läbi närimist tahaks, on kunstnikuks olemine. Täna hommikul tööle tulles jõudis kohale, et olgu teiste inimestega, kuidas on, aga mina küll mingi kunstnik ei ole, kui ma samal ajal tööd ka pean tegema. Mul lihtsalt ei jätku selleks aega ja jaksu. Kunst nõuab süvenemist, töö kõrvalt seda korralikult teha ei saa. Sai ju eile näitus avatud, aga oma jõududega poleks sellega küll hakkama saanud. Minult on näitusel ainult 5 väikest skulptuuri, Marilt 6, ülejäänud on "päris kunstniku" Hallani tehtud. Tema ju ajatööd ei tee, tal on võimalus järjest ja järjest luua, tal on suurepärane aed oma kujude alles hoidmiseks, ta võib silmagi pilgutamata juba olemasolevast panna kokku suurepärase näituse... Mina... kodus, linnas, saen ainult hädapärast (ei taha väga naabreid häirida), hoida kujusid ka kusagil pole - nii, kui valmis saavad, kingin tavaliselt ära... Olen saagimas käinud ka Meremäel ja Siksäläs, eelmiste näituste komplektid on sealmail valminud. Aga kui käia regulaarselt tööl, ei saa ju niiviisi kunstilaagreid korraldada... Skulptuurinäituseks sai ennast kokku võetud ja läbi vihmase sügise koduõues midagigi näituseks tehtud, aga see tähendab, et ma ei ole mitte midagi jõudnud joonistada ega maalida (peale ühe tellimustöö). Kudzu teab, et mul juba aastajagu üks idee käärib, mitte üks kriips ei ole sellest veel tehtud...

Mul on metseeni vaja.

Kun


Näitus sai avatud. Kahjuks ei ole mul veel ühtegi pilti kujudest, ise eile pildistada ei jõudnud. Kõige suurem elamus oli Hallani saabumine, sest Hallan oli piisavalt hull tulemaks Palmsest tsikliga kohale. Kohati olevat isegi lörtsi sadanud. Ise ta ikka ütleb, et tüdrukud, te olete hullud, aga mis ta ise on? Tagasi sõidab ta täna, ehk saab siis selle sügise viimase ilusa sõidu, vähemalt siin Elvas on küll ilus päikesepaisteline ilm. Ja mina olen täna tööl, välja ei saa... :(

Näituse ülespanek ja laua katmine ning kogu muu jant võttis nii kaua aega, et riiete otsimiseks ja silmade värvimiseks ei jäänud üldse aega. Võtsin siis kapipõhjast plisseeri kortsunud püksid ja oma vana heegeldise, millega ma saan küll vist surmani oma näitusi avama... Selle peale ütles Mari, et edaspidi võin avamisele ise mitte minna, riputan lihtsalt oma kleidi enda asemel sinna üles. Muidugi oleks ka uudsuses (uutes riietes) oma võlu, aga ka traditsioonidel on oma väärtus. Millegi järgi peab ju minu ka ära tundma, olgu see kasvõi igivana kleit.

Kohalik punt "Marjulise" mängis toerdaid rahvapillilugusid, laual oli šokolaadikook, juust, viinamarjad ja vein, raamatukogu sai kuuks ajaks korralikult risustatud 25 kujuga, üldjoontes võib sündmuse lugeda kordaläinuks. Kui nüüd ükskord korralikult välja ka saaks magada, oleks küll tore...
 Siin pildil koos "Marjulistega" on näha piilumas ka Hallani kujude paari.

teisipäev, 6. november 2012

Vihje

Inimesed on imelikud, öeldi juba jääaja multikas.

Kummaline. Vaatan enda ümber ja näen erinevaid inimesi - igaüks isemoodi mõrane. Mõni on hirmunud - kardab kõiki ja kõike, mõni jälle iga asja peale vihane - näeb vaenlast kõigis ja kõikjal. Mõni arvab kõik maailma hädad iseenda süüks, teine jällegi süüdistab kõiges võimalikus kõiki teisi - iial ei arva, et viga võiks ka enda juures olla. Mõni usub seadust, teine jumalat, kolmas võimu ja raha.

Ja selgitavad oma seisukohti, nii et suu väsib pähe ja rusikad hakkavad vehkima, veri lendab... Mõni aga ei saa millestki aru ja poeb kõige hämaramasse nurka peitu, et taeva pärast mitte ette jääda...

---

Ei, ma ei kirjutanud sinust. Mõtlen hoopis oma maailma kõige tasasema ja kartlikuma vanaema peale. Ja õiglusjanulise vihase isa peale*. Ja rahajumalakummardaja venna peale**.  Ja uskliku vanaisa peale***. Ja kogu maailma tasakaalustada püüdva ema peale. Ja kes ma ise olen?

Aga võibolla kirjutasin ikkagi ka sinust.

---

Pehme olen. Pehme nagu või, nagu suvine sammal kuuskede all, nagu muda lombipõhjas. Võtan vormi ikka sinu järgi. Ei ole terav, ei hammusta, ei lõika, ei mulju. See ei muuda minus midagi. Mina olen ikka seesama või, sammal, muda. Olen siiani kirunud oma allaheitlikkust. Jah, murda ega lämmatada ei tohi ennast lasta. Painduvus on aga hoopis teine asi - selles on isegi omamoodi jõud. Usu või ära usu. Olen lõpuks leidnud endas üles oma isa kangekaelsuse. Olen kangekaelselt leplik ja leebe. Olen täiesti teadlikult pehme ja ei luba oma maailma killukestki kalkust ega viha. Vähemalt sinu suhtes mitte. Mitte kübetki. Sest ma olen näinud ennast läbi su silmade ja näinud ennast esimest korda sellisena, nagu ma alati olen tahtnud olla. Mis sa selle eest vastu tahad? Mida sul vaja oleks? Ma võlgnen sulle terve maailma, kui mitte rohkem.

---

Kellest ma siis õigupoolest kirjutasin? Sinust? Või temast? Või meist? Vahet pole. See võib ka luuletus olla, mis sest, et ma riimidega koba olen.


*Mäletan, kuidas isa käis majas ringi, väike kirves vöö vahel. Politsei tiirutas ümber lukustatud maja. Ühest küljest oli naljakas, teisest küljest ikka õudne ka. Ei midagi kriminaalset, lihtsalt puhas jonn ja viha...
**Nägin oma venda viimast korda peale isa matuseid 6 aastat tagasi, kui ta testamendi koopia üle ukse viskas.
***Vanaisa oli meie peres ainuke jehoovatunnistaja, üldse ainuke usklik. Ja seetõttu ka väga üksildane. Või siis mitte. Tal oli Jumal, meil polnud sedagi.

reede, 2. november 2012

Olete kutsutud

Kõigepealt informatiivsed teadaanded:
tuleval teisipäeval, 5. novembril, avatakse Elva Linnaraamatukogus minu ja mu sõprade järjekordne näitus. Mari ja Hallan on ka. Avamine on kell 4 pärastlõunal, pillimänguga. Kõigile avalikult vahtimiseks saab välja pandud hulk puukujusid.

Tuleval laupäeval, mardipäeval, 10. novembril saab Tartumaa Tervisespordikeskuses toimuma Härjapõlvlaste Mardipäev. Mardipäeva puhul tulevad meile külla setud Riitsaare Evar ja Kauksi Ülle oma näitusega. Ühtlasi saavad Mardid joosta ja Sandid keppidega käia (ja omavahel võistelda), peale seda saavad soovijad osaleda pakutrüki töötoas. Kogu jant algab ennelõunal kell 11.

Nii, olete teavitatud.

Nüüd väike ving. Nii jõledat tööpäeva pole tükk aega olnud. Naabritoi (kellega ma muidu üldiselt üldse ei räägi) tuli linnasauna, leidis olukorra olevat talumatu (meil on ühes duširuumis remont ja hetkel kitsad olud) ja karjus mu peale tükk aega, et miks meil ei ole kaebuste ja ettepanekute raamatut.

Üldse on kõik nagu arust ära, jube tõmblemine käib, nagu täiskuu oleks. Ongi täiskuu! Nojah, nüüd ma siis tean, mida süüdistada. Täna on täpselt see päev, kus ma ei tahaks üldse siin töötada. Aga kuna ma kusagil mujal ammugi töötada ei taha, siis kusagil hingekirjas pean ma ju olema, et vähemalt üüriraha teenida...

Magada tahaks. Pea kahe padja vahele ja mitte midagi kuulda, mitte ühtegi kohustust vähemalt 2 päeva, ainult sooja voodit ja vaikust. Noh, süüa, juua ja mõni leebe raamat kaissu... Aga ei, täna olen tööl, hommikul pean ööbijatele putru keetma ja homme kodus oma kujusid veel viimistlema, emale taksot mängima ja kui jaksan, siis ühe pisikese seinamaali lõpetama. Pühapäeval tuleb sõit Palmsesse Hallani kujusid tooma... Viimasest ajast meenuvad ainult õhtud, kus kukun voodisse nii, et ei jaksa isegi raamatut lugeda, paljast mõttest hakkab pea ringi käima ja hommikul ärgates on igatahes liiga vähe magatud... Süüa pole ka normaalselt saanud - pole mahti süüa teha. Kui on vaba hetk, siis viskan küliti ja lülitan mõneks hetkeks ennast välja, söögitegemine oleks liiga kurnav. Ei taha enam võileiba, tahan suppi... Aga kes keedaks?

Väike, väga väike, õhkõrn lootus on, et kui järgmine nädal ka mööda saab, läheb kergemaks.

Plusspoolelt võib jälle lisada, et selle suure rabistamise käigus sain valmis juba suvel tellitud maali Žannale, kes lubas selle eest mulle terve tuleva talve tema teenuseid tarvitada. Pisikene laavakivimassaaž igasse kuusse näiteks :) Ma olen nii rikas, et ma võin seda endale lubada, ma ei pea isegi raha maksma! Oi jah, mulle väga meeldib naturaalmajandus, kui mõlemad pooled tõesti saavad seda, mida väga tahavad või vajavad.

Peale selle on alanud kohtinguhooaeg, mul käis eelmise vahetuse ajal (väga rahulik tööpäev oli) ootamatult külas värskelt kooseluköidikutest vabanenud autoremondilukksepp Kalle. Oli päris mõnus istumine, väike mokalaat, aga ei midagi rohkemat. Tuleb tunnistada, et sellest ka edaspidi ei saa midagi rohkemat. Aga lihtsalt sõbraks - miks mitte. Irmus kelmikas oli tema sõnum: IGAV ON TULEN KÜLLA JAH VÕI EI, ma naersin kohe tükk aega, enne kui jah ütlesin.

Selle koha peal on tore arutleda, kas kellelgi on õigust määrata, kellega ma võin kohtuda ja kellega mitte? Sõbranna, kuulnud, et mul külaline käis, kohe hüüatas: ära Y-le räägi! Miks küll? Muidugi rääkisin. Küsisin, kas on põhjust varjata? Ei leidnud me kumbki seda põhjust. Ma olen vaba naine vabal maal ja mul on õigus valida, kes on tuttav, kes on sõber ja kes on kallim. Ja ta teab, et ma olen tema valinud, isegi, kui ma mõni õhtu kellegi teise seltsis veini joon. Ja samamoodi ei ole mul õigust arvustada tema kohtumisi ja sõpru. Kokkuvõttes võib seda ka austuseks nimetada. Ja usalduseks loomulikult ka. Igasuguseid kummalisi lugusid räägitakse armukadedatest kaaslastest, taevale tänu, mina pole seda omal nahal pidanud kogema. Isegi mu abielu, mis nii mõneski olulises punktis väga vildakas oli, oli vähemalt armukadedusest prii.


Üleeilne pilt Remo Savisaare fotoblogist. Täpselt annab edasi tänahommikust tunnet - vahel piisab väiksest telefonikõnestki ja on juba kuldne, pehme ja soe tunne, nagu oleks päriselt-päriselt lähedal. Küllap olemegi.

See sügis on hoolimata oma jahedusest erandlik selle poolest, et ma olen siiani oma ärklitoakeses vastu pidanud. Iga päev, jah, ei julge kütta - talv on alles ees, aga magada on kannatanud küll.

Niisiis, jätke see vahepealne mula kahe silma vahele ja tulge puukujude väljanäitusele! Näitus jääb avatuks terveks novembrikuuks.