laupäev, 23. juuli 2022

Seenetreiali argipäev

 

Seekord pean alustama pea aastatagusest ajast. Mullu sügisel hakkasin saagima Põltsamaale üht tütarlast kelguga. Olete kunagi lapsepõlves laulnud laulu "Küll on kena kelguga?". Muidugi olete. Vot selles majas elas selle laulu sõnade autor Reinhold Kamsen ja kasvatas lesena oma nelja tütart. Nüüd on tema, ta tütarde ja selle laulu mälestuseks saanud valmis tütarlaps kelguga. Skulptuuri avamine toimub Põltsamaa kohvikute päeval 13. augustil kell 12.00 Põltsamaal, Jaama tn 16.



Viimane foto on maja poolt tehtud, kust enamus inimesi kuju ei vaata. Praegu näen, et oleks võinud kelgu jalased ikka ära markeerida. Kohapeal ei tulnud see meeldegi, vaatasin tütarlast rohkem teisest suunast ja möödakäijate pilguga.

Pea 10 kuud tagasi oli ka üks juubel, milleks kingituse saime valmis alles nüüd. Suurema töö tegi abikaasa, minu osaks oli nikerdada väikse saega lihtne lillemotiiv ja õlitada. 


Aga ka see pole veel kõik. Jõudsin olla ka seenetreial, voolisin välja terve komplekti kukeseenemööblit - 5 taburetti ning laua. Õlitamisega läks natuke nihu, sest õli oli varasemalt olnud teisel materjalil oluliselt heledam ning kollasem. Aga ega midagi teha ka enam pole - ju siis need on hoopis pruunikübaralised lehterkukeseened 😀




Ja ka see pole veel kõik! Kurepallu on ilmunud Sammalhabe koos sõber Rudolfiga. Vaene rästik oli viga saanud ning Sammalhabe peab teda nüüd kosumisperioodil oma taskus. 



Suvi kestab ja ootel olevate tööde nimekiri on pikk. Ma lähen nüüd saagima. 

kolmapäev, 6. juuli 2022

Eesti Meistrivõistlused 2022

 Kulda jälle ei saanud. Palju puudu ei jäänud, aga... Aga aitab hõbedastki. Üks individuaalne hõbe (standardpüstol), üks võistkondlik hõbe (standardpüstol), üks võistkondlik pronks (sportpüstol). Seekord sedamoodi. Peaks vist ikka natukenegi rohkem trenni tegema...







reede, 1. juuli 2022

Kõik sai alguse kapist

 


Meie majapidamisse saabus varakevadel uus köögikapp. Uus minu jaoks, aga kellegi teise jaoks kindlasti päris vana. Umbes 100-aastane art deco stiilis tammepuust iludus. Kõige võluvamad olid ta nikerdused - nendesse armusin esimesest sekundist. Ning mõte hakkas kerima. Juba varem olin vaadanud kööki selle pilguga, et midagi tuleks muuta, seinavärv on juba väsinud jne. Aga mida? Kuidas? Ega ma mingi sisekujundaja ei ole, lahenduste otsimine võib teinekord päris palju aega võtta. Ja siis tuli mu kööki see muster:






Ja hakkas elama oma elu. Mina ei saanud enam pidama, mõte keris ja idee sundis takka, pildistasin mustri üles, suurendasin ja printisin välja. Algse puitiluriba laius on 4cm, pikkus 62,5 cm (peale 62,5 cm hakkas muster uuesti sama vahega korduma). Kleepisin mustrilehed ilusti üksteise külge, tekkis umbes 10cm laiune ja 160cm pikk kordumatu lilledekooriga riba. Läksin kunstipoodi ja ostsin šabloonilõikamiseks plastiklehti. Müüja küll ähvardas, et selle materjali lõikamine pidi kohhhhutavalt raske olema, et ehk kääridega kuidagi saab...? Aga tal ei olnud lihtsalt õigeid tööriistu. Proovisin kaasaegseid odavaid käsitööks ettenähtud skalpelle, aga need olid liiga pehmed ja vetruva teraga. Nahanuga oli parem, jäigem, kuid liiga paksu teraga. Parimaks osutus kunagi 30 aastat tagasi kingitud korralik kõva vahetatavate teradega profi vaibanuga Stanley. Kokkuvõttes kulus lõikamistööks ehk 3-4 tundi, mis oli tublisti vähem, kui ma olin kartnud. Muster oli 70cm pikkadel ribadel, seega sai muster tehtud kolmes jaos (väikse ülekattega) ning ribad ühendasin omavahel väikse ristpistega. Lihtne kokku panna, lihtne jälle lahti võtta, sest 160cm on lapikult üsna keeruline hoiustada erinevalt 70cm pikkustest paneelidest ning rulli keerates võtab plastik kõveruse külge. Kõvera šablooni abil trükkimine on aga hiina piin. 


Seejärel oli vaja kõike muud teha, saagida ja jaanipäevatada, nagu inimesed suvel ikka teevad, kuni saabus Kuuma Laine. Laine lahkel loal jätsin välitööd unarusse ning varjusin kööki jahedasse. Alustasin seina ülemise kolmandiku valgeks värvimisega ja nüüd sain ma tunda kõike seda häda ja vaeva, mis šabloonilõikamisel tundmata jäi. Olgugi sein juba enne hele (oli kahvatu piparmünditoon*), ei tahtnud valge lateksvärv seda kuidagi ühtlaselt katta. Turnisin toolil ja laual rulliga 4 korda üle värvida, enne kui enam ei häirinud. Siis võtsin poest valmistoonina ostetud helerohelise, sellega pääses väga kergelt - 2 kihti ja korras! Pool värvi on veel alleski. Kogu selle seeria valmistoonid on väga sümpaatsed ja - üllatavalt odavad. Ma sain oma 2,5l poti kätte ligi 17 euroga, aga hiljem mujal nägin odavamaidki hindu. Sellisest potist jätkub ausõna terve 17-ruuduse köögi värvimiseks!


Ning seejärel oli käes mustri seinale kandmise kord. Šabloon teibiga seinale, värv väikse rulliga peale, siis šabloon õue kuuma 5-10 minutiks kuivama, sest muidu oleks kõik jubedalt ära mäkerdanud, siis järgmine mustrikord jne. 6 jupis sai ka see töö tehtud, meetrite poolest oleks vähemagagi saanud, aga akna- ja ukseaugud tulid vahele. Ning siis saabus see tööetapp, mida arvasin olevat kõige töömahukama. Nimelt mustri kirjuks toonimine (lehed rohelisega, lilled erinevate kollaste ja oranžikaga). Sellega oli jällegi valearvestuse teinud, kogu värgi peale kulus ehk 3 tundi, ma olin arvestanud vähemalt 2 päevaga. Pildil on näha ka paneelide ühenduskoht (punane vildikatriip) ja üks mitmest ristpistest (musta niidiga).




Šabloonid sain aga puhtaks nii, et viisin nad mõneks ajaks välja vihmaveetünni. Vesibaasil värv ei olnud veel päris lõplikult kuivada jõudnud, vaid läks pehmeks ja tursus mõnevõrra. Väikse harjakesega sai kalli lõikustöö jälle puhtaks, et mõnes järgmises projektis saaks sama kaunist lillerida kasutada.

Tõele au andes ei ole muidugi terve köök valmis - värvisin umbes 2/3 ära. See sein, kus on köögikapid ja pliit, jäi tegemata. Sest seal oleks vaja enne muud eeltööd teha - kubu paigaldada, osad (või kõik?) kapid välja vahetada, pliidi- ja kraanikausitagune plaatida. Aga asi seegi. Rohelist värvi on veel tublisti üle, ka halva katvusega valget latseksit on pool potti alles, šabloonid on olemas, nagu ka need värvid, millest saan segada uued lillemustritoonid, kui tööjärg nii kaugele peaks jõudma. Ja kui ma keeran selja amortiseerunid seinakappidele, on vaade väga rõõmus. 

Nüüd võib ilm jahedamaks minna küll, sest hädasti oleks vaja jälle õuetöid teha - näiteks kujusid saagida. 

*See piparmünt mõjus põhjakaarde avanevas köögis jube kõledalt ja külmalt. Ma ikka keerasin sooja juurde, kena rõõmus kollakasroheline salat on nüüd 😀