Reede, 30. detsember 2011

Tagasivaade

Aastanumber hakkab vahetuma. Seega oleks kena jälle meelde tuletada, mis siis kõik juhtunud on...



  • Esimest korda elus sain täiskohaga tähtajatu lepinguga tööle. Nüüdseks on see küll vabatahtlikult-sunniviisiliselt (loodetavasti ajutiselt) osalise tööaja peale kärbitud.

  • Esimest korda elus käisin psühhiaatri juures. Tunnistas mind enam-vähem normaalseks (või ei julgenud öelda, mida tegelikult arvab).

  • Elu kõige jubedamad masendushood jäid möödunud aastasse - sellega olen suutnud tunamullust edastada! Nende masendushoogudega kaasneb veel nii mõndagi enneolematut, aga kõike ei pea ka üles kirjutama.

  • Toimus esimene väike (aga sügav) kokkupuude aroomiteraapiaga.

  • Esimest korda elus olen lubanud endale olla väsinud. Sellega on kaasnenud spontaanne süütundeta puhkamine ja - hämmastaval kombel on unetunnid kokkuvõttes koguni vähenenud!

  • Olen saanud juhtida mõnda enda jaoks uut (ka harjumatute gabariitidega) masinat. Raivo kollase veoautoga viina järele minek on ikka rõõmsalt meeles...

  • Maalisin oma elu vist siiani olulisima maali - 8 kuud võttis aega. Mari tunnistas selle ka minu parimaks tööks.

  • Esimest korda elus nägin unes maja, mis mulle meeldis... Siiani on unedes olnud majad, mis on kas imeliku planeeringuga, lagunenud sarad, ehitusjärgus või muidu absurdsed labürindid. Nüüd siis jõudis hing vähemalt unes koju. Maja asus Detsembri tänaval, numbriks 30 nov.

  • Esimest korda elus ma tunnistan endale, et ma vihkan kedagi. Siiani ma pole endale seda tunnet kunagi lubanud.

  • Mitmeid ilusaid, toredaid ja häid kohti külastasin ka esimest korda. Kurjavaimu kivi ja Heavaimu kivi näiteks, aga ka Karja ja Pöide kirikuid. Veel sai möödaminnes nähtud ka Tsõdsõpersemäge ja Juudijõõratustki. Eks neid kohti ole veel.

  • Esimest korda mu elus kasvas mu laps minust pikemaks! Teine ähvardab sama teha juba uue aasta esimesel poolel. Jalanumber on mul meie peres nüüd kõige väiksem (kui kassi mitte arvestada).

  • Esimest korda elus olen mullusest lumest ikka veel nii tüdinud, et ei oota seda üldse, kuigi aeg oleks juba käes.

  • Nii vara (aprillis) pole ma looduslikus veekogus ka veel ujumas käinud.

  • Mis siis veel...? Esimest korda elus käisin võõraste meestega saunas... ...oot... ei, seda olen ma varem lugematuid kordi teinud. Esimest korda elus on mul oma kodu... oot... ei seda pole mul kunagi olnud, ka sel aastal mitte... Esimest korda elus sain siilipeaga blondiiniks... ei, see on ka juba varem olnud, ja mitte vähe... Ei tulegi nagu meelde rohkem...
Kokkuvõtteks võib öelda, et aasta on olnud sitem, kui ükski teine*, aga lõpuks olen suutnud saavutada siiski mingigi tasakaalu ja hoian sellest kümne (kahekümne?) küünega kinni, et ma ikka suudaksin tunda rõõmu sellest, et päike paistab ja et süda lööb.



Las vana aasta läheb pauguga, et uus ja hullem... ei, jälle valesti sai, et uus ja helgem tulla saaks!

*See aasta, kui ma hakkasin oma laste isast lahku minema, otsisin meeleheitlikult korterit ja tundsin, et ma suren ära, kui mingit lahendust ei leia, oli ka üsna sitt. Aga - selle uskumatult kehva ja lootusetu aja järel keeras elu ette teise külje. Kas ka seekord? Eks aeg näitab...

Esmaspäev, 26. detsember 2011

Uus aasta

Maarahva järgi on uus aasta juba käes. Kolm päeva pööripäevast on päike veel pesas, neljandal on silmanähtavalt sentimeetrikese pikem - see ongi uue aasta esimene päev.

Vanaasta õhtul käis meil möödaminnes ka eriti uhke maskiga sokk Sõukand. Oli oma perega teel maale. Sokk soovis majarahvale, et ikka tõuseks ja et õigel ajal lahti läheks jne. Kõrvalt õiendas soku-proua Mari: "Mis ma sulle ütlesin?! Tuleb öelda, et majandus tõuseks!" No mina jäin igatahes igasuguste soovidega rahule.

Käisin, nagu ikka, surnuaial kallitele kadunukestele küünlaid süütamas. Sellega üldiselt jõul minu jaoks ka piirdus. Uhket lauda ei teinud, sest kõigepealt pole mul selleks ruumi, teiseks - kellele? Lapsed on mul söögiga ikka veel üsna pirtsakad, nii et ma ei hakanud üldse rabelema. Ja pealegi oli Lagle haige, palavik ja süda paha - kõik, mis sisse oli läinud, tuli sama teed tagasi. Õhtul hiljem lugesin Vigala Sassi raamatust vanadest aastavahetuskommetest.

Järgmisel päeval käisin õe sünnipäeval, mis oli tavaline sünnipäev - kartul, pikkpoiss, pasteet, salat, kook, vein, kohv, morss ja suurel hulgal mittemidagijuttu. Õemees oli eelmisest päevast veel purjus, mingi puru silmas juba teist päeva ja pool aega kulus selle peale, et teda veenda silmaarstile minema... Kõva mees, nagu ta on, enne laseb silmal välja mädaneda, kui arstile läheb. Tähtis saab ka olla - kõik saavad talle tähelepanu osutada ja tema saab ülbelt abist keelduda.

Täna oleks mu isa sünnipäev olnud, 82 aastaseks oleks saanud. Ja mälestused muutuvad järjest leebemaks... Aga kui ta elaks, kiruksin tema kangekaelsust vist samamoodi, nagu praegu õemehe oma. Huvitav, mida ütleb see mu enda kangekaelsuse kohta? Üldiselt olen ma ju leebe inimene, aga... on üks asi, mida ma absoluutse kangekaelsusega edasi ajan. Hoolimata sellest, kui head või halvad on perspektiivid, kui jabur ja võibolla isegi rumal see kõrvalt paista võib. Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. Lubatagu mul siis loll olla.

Reede, 23. detsember 2011

Tali tuli

Tali tuli täpselt nii, nagu ma ootasin, isegi paremini. Hommikul pühendasin paar tundi sellele, kes hingele kõige lähemal - telefonigi jätsin kuuldeulatusest välja. Siis tegin ühe väikse kirjatöö ja sain selle eest pisut rahagi. Pärast saime Mariga ja lastega koguni Taevaskojas käidud.

Need valgused pilvekihtide vahel, need värvid, see vaikus... Imetlesime sõidul esimest härmatist põõsastel ja saviseid liivaseid pruunitriibulisi põlde. Metsad magasid, Ahja vulises uniselt ja Emalätte juures nägime mäeveert pidi hanereas tulevat tõrvikutega päkapikke. Tegelikult oli see siiski giidiga ekskursioon, kuulasime isegi natuke giidi juttu. Suures Taevaskojas sõime väikse piduliku eine ja tagasitulles oli juba päris hämar - Emalätte koobas oli sinnajäetud küünalde valguses imeilus... Talvemuinasjutt. Lumeta, aga ega seda lund peale möödunud aastat tahagi.

Pööripäeva järgi võib ennustada järgnevat perioodi - kevadise pööripäevani järelikult. Mul on hästi - tegevused sujusid, tegelesin ainult nende asjadega, mida ise kõigest südamest tahtsin ja hing on rahul.

Ega ma teilegi muud soovida oska, kui et hing rahul oleks!

Pühapäev, 18. detsember 2011

Koorikroonika

Kontserdid on selleks korraks möödas. Ilus oli, kõigepealt kontsert lastekodu heaks - hea eesmärgi nimel on ikka hea laulda. Ja Chalice oli ka hirmus armas, ei ühtki traditsioonilist jõululaulu, väga värskendav. Osa Elva pensionärkonnast oli küll kahjuks üsna ebaviisakas, astusid poole kontserdi ajal minema... Kui palju annetusi koguti, ma veel ei tea, aga Elva linn lubas lahkesti puuduva osa lisada. Seda küll alles uuel aastal... ja kui järgmisel päeval summadest oli juttu olnud, öeldi, et korjake veel, puuduv osa on liiga suur, nii palju linn anda ei saa! Noh, nagu ikka, hea mees, kes lubabki ja veel parem, kui lubatust natukenegi täidab! Selle koha pealt on Elva linn nagu Joosep Toots koolipõlves...

Põltsamaal laulsime eile. Kui enne oli olnud natuke kahju, et meil selle jõulu ajal ühtki kirikukontserti pole, siis sealse kultuurikeskuse saali imeline akustika oligi peaaegu nagu kirikus. Pärast istusime kohaliku kirikukooriga veel koos lauda ja jõudsime võistu lauldagi. Pisut kahju on, et nii vara ära tulime, pidu oli just tuure üles võtmas... Aga mis teha, ma isegi pidin hommikul veel tööle jõudma. Loodetavasti saame Põltsamaa kirikukooriga veel midagi koos teha - hoolimata sellest, et meie koor üldiselt paganatest koosneb, tekkis päris vahva sünergia.

Mulle aga alkohol ei sobi. Pakuti, võtsin, mingi hetk oli isegi hea, sain hääle niiviisi lahti, nagu väga ammu polnud olnud - enda hääl tundus lausa võõralt sügav, selge, puhas, isegi võimas. Kuidas see kõrvalt kostis, seda ma siiski ei tea. Aga mingist mõistlikust kogusest läksin üle, nii et pärast ei saanud hästi magada - halb oli - ja kurvameelsus kippus peale.

Kokkuvõttes võib kontserdid lugeda siiski kordaläinuks.

Reede, 16. detsember 2011

Jõulu poole

Kasutasime eile kurjasti ära meie asutuse bussi. Ette oli nähtud sõit Võrru (või Munamäele), et viia tagasi Olevi pildid siit näitustelt. Ja meie, röövlid, käisime ikka ära ka Tammetsõõris... Terve päeva kallas vihma, tuul tahtis meid maamuna pealt minema pühkida, aga selleks hetkeks, kui sinna jõudsime, jäi vihm järgi, tuul vaibus, pilvede vahelt paistis tiba sinistki! Õnnis hetk, kaunis koht, vaikus ja rahu.

Ja ega me siis sellega piirdunud, käisime ära veel ka Vastseliinas, Hannese perel külas. Niivõrd sooja tarekest annab otsida. Jäme palk, kuivatatud sammal palgi vahelt paistmas, laiad õlitatud põrandalauad, maakividest ja vanadest tellistest kamin... Kaminas küpsetasime vorsti, rääkisime maast ja ilmast, vaatasime väikest Jaagupit (juba 7-kuune!) ja jõul imbus vaikselt hinge. Ei mingeid tilinaid ega vilkuvaid tulukesi, ainult kaminatuli ja mõned soojad inimesed, muud pole vajagi.

Täna käisin Kassinurmes, ühe projekti jaoks oli vaja Kassinurme kaart koostada. Ja puusse lõigata (see saab olema järgmise nädala töö). Nii et enne jõulu on lootust ka natuke raha teenida, seega on lootus pääseda vähemalt võlamasendusest. Jõulud ei tundugi enam nii hullud, nagu veel mõni päev tagasi. On lootust see aeg terve nahaga üle elada.

Teisipäev, 13. detsember 2011

Parem Hilja...

...kui mitte kedagi. Olete kõik oodatud homme (14.dets) kell 18.00 meie kontserdile Elva kultuurikeskusse Sinilind! Nimelt on Elva Väikelastekodul hädasti sõidukõlblikku bussi vaja ja me kogume selleks kontserdi abil raha. Teiseks esinejaks kontserdil on Chalice.

Laupäeval, 17.dets. kell 17.00 on meil aga Põltsamaal ühiskontsert Põltsamaa kirikukooriga. Plakati leidsin Põltsamaa kultuurikeskuse kodulehelt. Natuke naljakas oli, mida Tallinna poole, seda vähem vist teeb vahet kõigil neil Lõuna-Eesti kolgastel, oli see nüüd siis Konguta või Kambja, mis vahet seal on...?

Lühis

Ma peaksin praegu oma armast töökohta kaunistama. Vaatan panipaikadest välja toodud kaste kuulikeste, karra, tulukestega ja juhe on juba koos. Käkerdasin valmis ka paar krässi tööleti kohale, võibolla oleks olnud targem kartulitest putru keeta, mitte toppida neisse pohla- ja mustikavarsi... Aga ega kartulitega midagi juhtu, ainult kuivavad pisut, kui vaja, saab eelleotamise abil need jälle pudrukõlbulikeks! Pisikese mustikavarrelisandiga eksootiline jõulukartulipuder? Miks ka mitte! Natuke sammalt garneeringuks ja.

Andke armu ja ärge sundige mind enam midagi kaunistama, las ma magan...

Kas ma tohiksin panna praegu silmad kinni ja ärgata alles kusagil... märtsi lõpus?

Üleüldse on selline tunne, nagu läheneks mingi eriline katastroof, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada... Viimastel aastatel on jõul tulnud eriliselt räige masendusega, püüan seda ennetada ja tekitada koju võimalikult kohustustevaba ja ootustevaba aja, et ma võiksingi lihtsalt magada ja kui magada enam ei jaksa, siis raamatuid lugeda ja oma elust mitte midagi mäletada. Eriti ei taha ma mäletada möödunud jõulude kurbust ja ahastust. Ja veel ei taha ma mäletada, et ma elan jätkuvalt pommi otsas - oleme naaberüürnikuga pikalt lärmi löönud elektrisüsteemi viletsuse üle, on kohal käinud isegi mõned elektrikud (kes ei ole millegipärast ikkagi midagi välja vahetanud), kuni nüüd mõni päev tagasi jälle elekter ära läks, tuli Eesti Energia elektrik ja ütles, et asi on nii ohtlik, et ta peaks meile trahvi tegema! Ropendada tahaks. Kasutades kõiki sõnu, mida ma tean ja siis veel neid ka, mida ma ei tea.

---

Majas on ööbimas mingid müstilised töömehed, ma pole ammu nii purjus inimest näinud... Venelane ka veel. Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib... Õnneks on tal kainem ja kõnevõimelisem seltsimees, see siis tõlgib purjus vene keele kainesse vene keelde. Issanda loomaaed on kirju! Kuidas nad üldse tööd teha suudavad, aru ma ei taipa, üks tüüp ei suutnud õieti püstigi seista. Täna pidi tal naine siia tulema, huvitav, kas see parandab olukorda või teeb hullemaks?

Mille peale meenus läinud nädala väsitav öö, kui ühed teised töömehed, üldiselt eestlased, aga noored ja lõbusad, hoidsid mind öö otsa jalgel - saunatada oli vaja ja juua ja haliseda - üks oli kusagil libastunud ja selja ära kratsinud ja ei saanud enne kella 3 öösel magama (ohkis ja ähkis, nagu hakkaks sünnitama - küsisin, kas põrutas ära - ei, kriimustas...) ja teine ärkas just siis üles ja hädaldas, et selg valutab, ei saa magada, vistrik on keset selga, nii valutab... No ma ei või. Ma pole nii haledaid mehi veel näinud. Oli juba vahepeal tahtmine öelda, et kui lugu nii hull, võta valge lina ümber ja hakka linna poole komberdama, surnuaed ei ole kaugel! Aga see ei oleks vist viisakas olnud. Vahet pole, kui nõmedad nemad on, mina võiksin ikka ju viisakaks püüda jääda - üldiselt peetakse viisakust selle ameti juures siiski tarvilikuks. Eks ma siis ropendan mõttes.

---
Jõudis siia joodikust töömehe naine. Nägi välja veel hullem, kui mees, aga vähemalt püüdis olla viisakas ja räägib täiesti dešifreeritavat eesti keelt. Öö on veel ees...

Mis on inimestega juhtunud? Üldiselt on nad siiamaani ju kenad olnud? Kuhu on need kenad inimesed kadunud ja miks siia saadetakse nende asemel igasugust kõntsa? Töömees tuli lällas ja haises leti taga pikalt ja seletas, kui hädasti neid ikka siia Elvasse ühte tehasesse midagi parandama vaja oli, aga kuidas nad ei saanud täna üldse tööd teha, sest "puhata" oli vaja. Ma ei kujuta ette, kui väsinud nad veel peale seda puhkamissessiooni võivad olla...

Mina tahan ka puhata, eriti tahan puhata nendest tüüpidest siin. Ilma igasuguse alkoholita, lihtsalt magada-magada-magada ja näha und, kuidas ma hilissügisel kõnnin mööda metsateed, nopin ja söön maasikaid. Nii nagu täna öösel oli.

Laupäev, 10. detsember 2011

Pimedamaks

Hirmus pikad vahed jäävad kirjutamisele... Elus olen ikka. Vahepeal põdesin talveund (peale väsitavat töö-ööd magasin praktiliselt 2 päeva ja ööd maha).

Ja siis oli väga ergastav õhtu väikses naiste ringis aroomiterapeudi juures, väga, väga huvitav oli. Nagu oleksin korraks kusagil päris ära käinud, nägin (haistsin?) minu jaoks täiesti tundmatut maailmanägemisviisi. Ja sain sealt kaasa just praegusel hetkel mulle sobivaima naturaalsete eeterlike õlide baasil lõhna. Kummaline kogemus oli see, et kui astun sisse parfüümipoodi, nuusutan paari lõhna ja juba hakkab süda läikima ja võibolla tuleb peavalugi, siis seekord sain ju ometi hüperdoosi (ligi 4 tundi!) erinevaid tugevaid lõhnaaineid ja - korraks võttis pilgu uduseks, aga pärast oli hämmastavalt selge ja kerge olemine, ei mingit mürgitust! Küllap on põhjus ka selles, kui keemiline või naturaalne lõhnaaine on. Lõhnamaailm on lõpmata paeluv, kuidas erinevad lõhnad äratavad erinevaid mälestusi, erinevaid emotsioone, lõhnamälu öeldakse inimesel üks parimaid olevat. Minagi käisin ära oma varases lapsepõlves, ammuunustatud emotsioonides, mälupiltides. Väga värskendav. Iga sellise kogemusega tunnen, et saan tagasi tükikese iseendast - eks elu jooksul ole neid killukesi küll pudenenud, küll rebitud, küll unustatud maha... Hakkan tasapisi inimeseks tagasi saama, viimase aasta jooksul on mul õnnestunud ennast mõned korrad päris ära kaotada, nüüd tundub, et hakkan tagasi jõudma.

Ilm läheb iga päevaga tuntavalt pimedamaks (isegi värske lumekirme ei aita), talvine pööripäev ei ole enam kaugel. Pööripäeva vastu pole mul midagi, küll aga jõulude vastu, mis ootab mind nagu koletis, kes tahab pigistada minust välja viimase ja siis ikka lõpuks järelejäänud räbaladki nahka panna. See oli viimati 15-20 aastat tagasi, kui ma jõuludest täiega rõõmu suutsin tunda. Nüüd on see aeg nagu ränkraske kohustus täita igasuguseid ootusi (lastele kooli kingipakid, sugulastele - sõpradele kingipakid, lastele kingipakid, kohustuslikud peod, kohustuslikud jõulukaunistused nii tööle kui koju, kohustuslik rõõm sellest, et ma kohustuslikus korras pean oma naba paigast rühmama...). Mitte keegi ei võta mult jõulude puhul kohustust maksta üüri, maksta elektri eest, maksta muusikakooli eest, osta lastele talvesaapaid (lapsed kasvavad nagu loomad! isegi Lagle jalad on juba minu omadest suuremad!)... Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui ma suudan jõuludest sama siiralt rõõmu tunda, nagu kunagi lapsena (nääridest)...? Minus tekitavad iiveldust kõik hullumeelselt vilkuvad tulukesed, tõmblevad elektrilised päkapikud, juba praegu raadiost tulevad jõululaulud.

Hingan sisse oma kuuse-magusa apelsini-vanilje-tolu balsami segu ja loodan, et koletis nimega "(kaubanduslikud tsiviliseeritud) jõulud" ei saa mind kätte. Ma oleksin nõus selle elaja maha laskma. Ja jätma alles korraliku pööripäeva.

Neljapäev, 24. november 2011

Sokk

Sain täna tööl jälle targemaks. Tõives, vana mees (hetkel üksi elav mees), oli mingi kummalise kaeluse meisterdanud, küsisin, mis see on? See on sokk, villane, teibiga kaela tagant kokku pandud, kand kenasti kõri ees. Juba nädal aega kaelas olnud. Pidi kurguhädadele hästi mõjuma. Eriti kasulik pidada olema must sokk (tõenäoliselt oli jutt värvist, aga ei või kindel olla).

Küsisin veel, et kui kaua ta seda sokki veel kaelas kavatseb pidada? Niikaua, kui kõvaks läheb. Sokist ikka jutt käib.

Mul meenus selle peale kohe isa, kes ka kummalisi asju kummalistel eesmärkidel kasutas. Näiteks katkise näpu ümber sidemejupi pani ja kinnitas selle siis traadiga...

Vanad mehed teavad.

Laupäev, 12. november 2011

:)

Sellest nädalast kolis linnasaun meie asutusse. Mina olin esimest korda nö. linnasauna-töötaja. Hommikul oli ikka hirm, Elvas on väga hästi välja arenenud pensionäride maffia. Ja täna oli naiste päev. Aga, nagu näete, elus olen. Polnudki nii hull. Mõni küll käis segast panemas, eile oli pool tundi helistanud, täna helistas, siis tuli kohale ja jätkas oma kinnisideede pärast võitlemist (palju häid ideid, kuidas transport sauna võimalikult keeruliseks teha) aga meie ei võtnud suurt vedu ja ta lahkus siiski ja mu kõrvad on juba puhata saanud (mismõttes bussisõit on kehvasti korraldatud? eelmise sauna juurde ei läinud ühtki bussi, ise pidi igaüks kohale saama! võibolla peaks bussijuht pensionäri veel süles kodutrepist üles ka kandma?!). Buss on rahvast siia tooma pandud seetõttu, et me oleme linnast kilomeetrikese väljas. Teeb linnas tiiru ja korjab rahva seitsmest kohast üles. Aga ei, võibolla peaks veel ka Peedule minema, ja siis Käärdisse, ja kui juba, siis võiks Tartust ka rahvast sauna vedada! Ja ma ei suuda inimesele selgeks teha, et see ei ole (tasuta) takso... Ah jaa, ja siis peaks buss minema sinna, kuhu tellitakse - helistatakse ette ja buss muudkui kihutab kõrvaltänavaid pidi... Ja samas peaks olema bussi tuleku aeg minutipealt teada ja üles tähendatud! Elva on väike linn, kui pole palju rahvast, teeb selle ringi 10-15 minutiga ära. Kas tõesti ei piisa selle kellaaja teadmisest, millal ta oma ringi alustab?! Ja pensionär muudkui jaurab ja jaurab...

Enamus inimesi olid muidugi kenad, lahked, viisakad ja tänulikud. Aga - täiesti kindel on, et inimesed küll amortiseeruvad vanaduse tulles, aga miski neis muutub järjest sitkemaks, intensiivsemaks. Kui päeva jooksul suhelda suure hulga pensionäridega, on tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kõik need sajandid, mida nad endaga kaasas tassivad... Kõik see kümnete aastatega kivistunud põikpäisus, kurtus, kangekaelsus ja kohati ka kiuslikkus ning kibestumine... Mulle väga meeldivad vanainimesed. Aga mitte kõik.

Veel üks kild tänasest päevast - vaatab proua mind huviga, lõpuks küsib, kes ma olen, tundun kuidagi tuttav? Ütlen nime. Proua rõkatab avastamisrõõmust: tänases lehes oli teist pilt ja jutt! Noh, pidi olema jah, ma ise pole veel jõudnud lehte osta... Elva on väike linn, paljud teavad mind ka vanemate kaudu, Irsi Aadu tütar olen... Proua läheb veel rohkem õhku täis: jaa, Aadut teadsin ma väga hästi! Niisiis, kohaliku kuulsuse kohaliku kuulsusega tütar.

Maagiline eilne möödus aga mõnusasti, sain veeta päeva armsate ja mulle oluliste inimeste seltsis, mängida trummi ja üle hulga aja koguni maalida. Elu tundub muutuvat iga päevaga pisitasa järjest elamisväärsemaks. Rõõm ammuunustatud asjadest on märkamatult tagasi tulnud. Rõõm, mida ma mäletan ajast 15-20-25 aastat tagasi. Kummaline, ma isegi õieti ei mäletanud pikki aastaid, et see oli kunagi niimoodi olemas olnud... :)

Minu ema aga on päev-päevalt rohkem veendunud, et midagi hakkab muutuma. Tal olla sihuke tunne. Mis, kus, kuidas, ei tea, aga aimata on, kuidas vanainimene nuusutab tuult ja leiab selles uusi lõhnu. Võibolla on tal õigus.

Teisipäev, 8. november 2011

Kunstikuu

Näitused on avatud. Matk on toimunud. Kehad said maalitud ja pärast uuesti puhtaks pestud. Tore oli, eriti matk - selle sügise üks viimaseid sooje päikselisi päevi. Mina olin matkajuht, sundisin inimesi tegema raskeid füüsilisi harjutusi - näiteks kuulama vaikselt, kuidas mets hingab. Ja käsu peale haigutasid kõik lausa üllatava agarusega! Ohh, ma olen tubli treener!

Tegevust ka pildistati, aga pildid pole veel minu kätte jõudnud. Kui jõuavad, riputan midagi ka siia üles.

Kunstikuu Elvas on alanud. Linnaviletsusesvalitsuses on Piret Veski maalide näitus. Muuseumis näitab oma loomingut Margus Rump. Matkakeskuses ja Tervisespordikeskuses on Olev Russi tööd. Raamatukogu on jälle minu päralt. Näitusi on veel, koolimajas jm, aga nende autoreid ei mäleta peast... Peale selle toimub igavene hulk huvitavaid töötubasid - põhiliselt ehete-teemalised. Ja - 27. nov, pühapäeval, on meie kultuurisaraskeskuses ehtelaat, kuhu on lubanud minu (ja ka kõigi teiste) suureks rõõmuks tulla ka Olev! Olev lubas lahkesti võtta kaasa suure hulga erinäolisi ehteid ja ka väikse näituse erinevate puuliikide värvidest, mustritest ja sügavast sisemisest ilust. Lausa uskumatu, kui erinev võib olla sama puu erinevates pehkimisastmetes (sinakad toonid, pruunid mustrid jne), kui palju sõltub ka kasvukohast, ega ei teagi, mis puu ilmet üldse kõik mõjutada võib. Olen osakest Olevi puuliikide näitusest näinud ja see oli vägagi vaatamist väärt. Need pole tal mitte klotsidena, vaid eheteks - pildikesteks vormistatud. Imeline...

Olevi näituse avamisega sai soe sügis otsa. Nüüd on siis käes see pime, hall ja järjest rõskemaks ning troostitumaks muutuv hilissügis, millest ma ei suuda mingi nipiga rõõmu tunda. Aga noh, inimesed jäävad ju alles ja hea seltskond aitab ikka selle pimeda porise aja üle elada. Aitäh, et te olemas olete!


Lisasin siia sappa silmarõõmuks ühe internetist leitud vanema pildi. Olev ikka.

Esmaspäev, 31. oktoober 2011

Imelind

Inimesed, miks te nii vähe kirjutate? Nojah, miks ma ise nii vähe kirjutan...? Sest et uusi, häid ja huvitavaid asju on vähe ja halvast ei taha ka kirjutada. Pealegi on see tegelikult sedasorti halb, mis käib minuga pidevalt kaasas, see ei uuene ega muutu (oluliselt), ma võiksin aastaid järjest kirjutada iga nädal paar seeriat muutumatut hala. Kellele seda vaja oleks? Mitte kellelegi.

Headest asjadest aga nii palju, et sel kolmapäeval, hingedepäeval, on mul Elva Linnaraamatukogus järjekordse väikse näituse avamine. Olen jube mugavaks muutunud, ühtegi üleliigset liigutust ei teinud näituse tekitamisel. Rebisin mõned linase riide ribad, võtsin kangavärvi ja mökerdasin natuke. Et asja lihtsustada, ohverdasin mõned kartulid ja lõikasin neist rahvuslikus stiilis mustritega templid ning trükkisin-trükkisin-trükkisin. Ja siis riputan need vimplid raamaturiiulite otstele. Kõik. Näituse nimi on IMELIND ja avamine on 2.nov. kell 17.00.

Laupäeval, 5.nov. on aga Olev Russi Kalevipoja-teemaliste puugraveeringute näituse avamine Elva matkakeskuses ja siinsamas lasketiirus - näitus on jagatud pooleks. 12.00 oleme matkakeskuses, seal on ka väike kontsert. Sealt hakkame umbes 12.30 paiku Väikest Väerada pidi lasketiiru tulema, matk on seekord väikse võimlemisega. Lasketiirus ootab meid hernesupp, jõudu kasvatav jook ja jõudu kahandav jook ning võimalus teha kehamaalinguid ning fotograaf seda üürikest kunsti jäädvustamas. Ja saun.

Üritus sobib kõigile vanusegruppidele. Kui terve programm liiga pikk tundub, tee pool! Ühineda võib meiega suvalisel ajahetkel!

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Jerzy, Irena ja udu

Käisin eile Karulas Jure majaehitust (kuhu ta kujusid soovib) vaatamas ja külastasime ka tema vanemaid. Ahh, kuidas mulle meeldivad sihukesed vahvad vanainimesed! Ema on niisama vana, kui minu isa oleks olnud, isa on aasta noorem. Isa Jerzy valmistas köögis süüa, ema Irena näitas oma töid - nad on mõlemad kunstnikud. Rääkisime läbisegi inglise ja vene keelt, nii nagu sõnad meelde juhtusid tulema. Hirmus armas - nähes, et vanadus võib ka selline olla - mitte kibestunud ja dementne, vaid küps ja rahulik, saan ma järjest rohkem aru, et elu läheb ajapikku aina paremaks. Ja ma tahan teha kõik, mis vähegi võimalik, et vananeda samamoodi terviklikuks inimeseks, kelle olemasolu on rikkus, mitte vaev.

Maanteel oli udu - oleks mul fotokas, oleksin teinud selliseid fotosid, et te oleksite lihtsalt kadedusest roheliseks läinud. Maagiline, müstiline sõit, justkui oleksin sattunud mõnda iidsesse muinasjuttu või legendi... Aga Oleks ja Pidi olevat sitad poisid, nagu mu ema üleb. Fotokat mul ei ole*. Ainult mälupildid loojuvast kuldsest päiksesest, uduviirgudest, mis kohati üle metsa ulatasid, kuldsetest kiirtest läbi puuokste ja udu, pehmetest-pehmetest soojadest värvidest põldudel ja udusse hajuvatel metsatukkadel, võsastikel... Kirjeldamatu.

*Fotokaid on mitu, aga kõik filmiga... millele ma ei raatsi enam, peale KaruMati digipeegli näppimist, filmi osta.

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Kirju

Kudzu juurest hakkas mõte hargnema. Et miks kipub blogisse jõudma pigem negatiivne? Ja miks positiivsest nii raske kirjutada on? Kas õnn ongi valu kõrval ilmetu?

Eks minagi kirjutan vist seepärast nii vähe, et halbadest asjadest kirjutada ei taha ja headest nagu ei ole eriti midagi kirjutada... Sellest, kuidas juba mitmendat päeva, võibolla mitmendat nädalat ärkan üles ja on täiesti inimväärne olek, tuju. Või poiss tuleb koolist ja lehvitab kontrolltööga, kus hindeks on 5 kahe miinusega. Kuidas tüdruk kassi taga ajab, iga päev samamoodi, aga ikka on naljakas. Või on taevas täiskuu, mitmendat päeva, vahel kõrgemal taevas, vahel madalal horisondi kohal, tumekollane nagu pannkook. Kuidas kooriproovis peaaegu mitte millestki ennast kringliks naerdakse...

Olen, nagu ehk mõned teavad, ravikuuril. See, kuidas ma maailma enda ümber tajun, muutub iga päevaga. Talumatust mustast ja külmast on vähehaaval muutunud halliks, siis edasi värvilisemaks, valgemaks, soojemaks... Ja kui masendust võib kirjeldada tuhandel erineval viisil, see on nagu nael tagumikus (Kaarnal oli väga tabav kujund), mille iga liikumist teravalt tuntakse, siis heaolu ja õnn on nagu sulepadi. Ka õnnes on teravaid tundeid, aga millegipärast kipuvad masenduse sügavikud olema pikemad, kui õnne tipud. Õnn on tihti vaikne, rahulik, pehme. Ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada... Ja rahulik õnn kipub muutuma tavaliseks, nii et seda hinnatagi ei oska.

Käisin ka ps-loogi juures. Ps-aatrit olen juba varem kohanud, tema saatiski edasi. Olen omapead läbi lugenud 1000 raamatut neil teemadel, olen ühest ja teisest terakesi noppinud, arvanud, et mind ei üllata enam miski, aga ikka ja jälle eksinud masenduse mustadesse labürintidesse... Nüüd siis jõudis kohale, et üksi sellest jamast ikka läbi ei näri, abi on vaja. Sellest, kui keegi rõõmsalt kõrva karjub, et mõtle positiivselt, pole juba ammu miskit kasu. Olen kusagil ummikusse jooksnud ja ise selle sees olles jääb pilt väga segaseks, haruta kuidas tahad... Emotsioonid sõidavad nagu rongiga üle, nii et ainult räbalad järele jäävad...

Esimesel käigul ps-loogi juurde oli pisut kummaline see, et sel hetkel oli mul hea olla, maailm suht paigas ja mul oli ikka tükk tegemist, et meelde tuletada, miks ma sinna üldse läksin. Teades eelmiste kogemuste põhjal, et see seisund ei jää kestma, panin siiski uue aja. Õigustatult, nagu aeg on näidanud. Nüüd me siis tutvume proua ps-loogiga, tema püüab minust sotti saada ja mina temast, et kuidas tema on suutnud terve mõistuse juurde jääda kõigi nende hulludega suheldes? Ja nii raske on tuletada meelde headel hetkedel augusolekuid, veel raskem on augus olles mäletada, et kunagi on ju ka häid aegu olnud, et elu on siiski elamisväärne. Aga ilma mäletamata ei saa ma midagi parandada. Kui ma mäletan, siis ma saan valida. Nii me siis vestleme, tema püüab minust mingit pilti saada ja mina püüan üle saada tõrkest rääkida võõrale inimesele asju, mida olen jaganud ainult kõige lähedasema inimesega ja sedagi iga sõna kaaludes, mida ma isegi mäletada ei tahaks (aga mis mind siiski katkematult saadavad)...

Elu teeb aeg-ajalt üllatusi. Paar päeva tagasi otsis mind üles Jure Biechonski, kellele hakkan arvatavasti maakodu juurde skulptuure tegema. Selle peale lõin ta nime otsingusse sisse ja vaatasin, kellega siis tegu on? Olen raadiost mõnda ta loengut kuulnud, aga ega sealt suurt midagi meeles olnud... Otsing andis väga vastuolulisi tulemusi. Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et olgu ta kes tahes, midagi on mul temalt kindlasti saada. Eelkõige muidugi loodan saada tööd, aga kindlasti saan ka kogemuse suhtlemisest huvitava ja karismaatilise inimesega. Esimene põgus kohtumine jättis juba oma jälje, ma ei ole ammu tajunud, et klient võiks suhtuda minu töösse nagu kunsti, mitte nagu käsitöösse. Ma ei ole juba tükk aega kohanud sellist lugupidamist (mida ta arvatavasti näitab üles kõigi inimeste suhtes, kellega suhtleb). Ma ei ole juba ammu tajunud, et minu teadmised ja oskused võiksid midagi väärt olla. Eks aeg näitab, kas sellest tellimusest asja saab, aga kasulik kogemus on see igal juhul.

---

Kummastav, järjest ja järjest satun ma nägema, kuulma, lugema erinevate inimeste konflikte, kus elatakse justkui absoluutselt erinevates maailmades, aga kahjuks on neil inimestel siiski mingid kokkupuutepunktid ja sõda ei jää tulemata. Mõlemad käituvad oma parima äranägemise järgi, mõlemal jääks õigust justkui ülegi... Kõige lähemalt olen näinud ühe pikka aega koos elanud paari lahkuminekut, mis on ikka väga mõtlema pannud. Miks? Kuidas? Miks on hakatud koos elama, kuhu on kadunud austus teineteise vastu (kas seda üldse kunagi on olnud...), kas see suhe on algusest peale määratud lõhki minema, kas neil inimestel oleks üldse olnud loomu poolest võimalik õnnelikult rahulikult koos eksisteerida? Kui lahku, siis lahku, võibolla oli see parim variant. Aga need valu lained, mis neist siiamaani kiirgavad, panevad küsima. Ja mitte niivõrd mõeldes neile, vaid iseendale (teiste elu niikuinii lõpuni ei tea ja ei peagi teadma) - kes olen mina, kuidas suhestun ümbritsevaga, kui palju haiget teen oma mõtlematuse ja põikpäisusega, nii endale kui teistele? Kus jookseb piir kaastunde ja vastutulelikkuse ning enesest lugupidamise ja mõõduka hädavajaliku enesekehtestamise vahel?

Teisipäev, 11. oktoober 2011

Trummid ja sügis

Pühapäeval rebisin kaasa ema, ema sõbranna ja oma sõbranna ning kärutasime Tartusse Jaani kirikusse David Kuckhermanni kontserdile. Imelilus oli... Mees mängis erinevaid löökpille, need kõlasid nagu muinasjutt... Ema imestas pärast, kuidas ta niiviisi mängida sai, et see oli nagu mustkunst.

Esimeses videos nähtavat trummi ta seekord ei mänginud, aga vahet pole, imeilus on see sellegipoolest.






Need kolm trummi nägime aga ära ja ikka palju pikemalt ja hüpnotiseerivamalt kõlasid... Ja trummimees ise oli nii nunnu-nii nunnu. Eriti kilkas mu kõrval sõbranna, kellele meeldivadki nooremad mehed.

Eelmisel reedel aga õnnestus mul ootamatult minna matkale Jõgevale. Linnas ei olnud eriti huvitav matkata, nii et varsti, kotis turult saadud jalavarjud pojakesele ja sinine lõngaviht endale, astusin Kassinurme poole minema. Enne lasin veel vihmapilvekese mööda ja varjusin selleks kohalikus raamatukogus - ma armastan raamatukogusid. Ja siis tuli pikk minek mööda lagedat, tuul puhumas kõrvu peast minema. Aga ikkagi oli ilus. Napilt enne kohalejõudmist korjas kaaslane mu auto peale, õigel hetkel, mu kunstroos põlve sees oli hakanud just okkaid pilduma. Kassinurme oli ilus ja salapärane nagu alati. Kahju ainult, et seal nii vähe oli aega olla.

Ma ikka ei ole päris linnainimene. Linn hakkab väga ruttu närvidele käima, tuhat korda enne rändan mööda metsaradu, kui linnatänavatel. Jõgeva linna kannatasin välja peaaegu 2 tundi, siis astusin minema. Paabel, ütles Oskar, kui ta linnakese poole tagasi vaatas ja seljakoti paremini selga sättis. Hea oli siin olla, aga veel parem on minema saada. Või kuidas see oligi...

---

Ettevaatust, põtrade kontsentratsioon ühe ruutsentumeetri kohta on kasvanud üle mõistuse! Pühapäeval kontserdilt tulles pääsesime napilt põdrakorjusest mööda, üks buss oli vaese looma just napilt enne surnuks sõitnud... Maanteel korralik kiirus, pime, vastutulijate tulukesed silmis, nägin laipa alles siis, kui sellest möödusin. Õnn, et otsa ei sõitnud, siis oleksime kindlasti üle katuse lennanud. Ja esmaspäeval uuesti linna sõites lippas üksik ellujäänu sealsamas üle tee! Minu nina ees! Ma pole vabas looduses veel põtra nii lähedalt näinud, nüüd samas kohas vähem kui ööpäeva jooksul 2... Kuidagi kõhe hakkas.

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Vaikselt

Tasapisi hakkab jälle tulema tunne, et talveuni oleks kõige mõistlikum ettevõtmine. Mitte midagi ei taha teha. Kui, siis vahepeal natuke toituda, raamatuid lugeda ja siis magada-magada-magada... Miski ei eruta õieti.

Kuu aja pärast peaks mul olema raamatukogus väike näitus. Millest? Pole veel õrna aimugi.

Käin mööda teiste inimeste kodusid ja imestan, kuidas on neil õnnestunud tekitada kodutunne? Minu korteris on see ju ka olemas, aga ainult mingi piirini. Ja see puuduv osa häirib. Ma ei näe mingit mõtet selle majapidamise eest hoolitsemisel, sest - see ei ole ju minu kodu? Samas, kui ma selle eest ei hoolitse, muutub see veel vähem koduseks. Nokk kinni, saba lahti... Motivatsioonikriis. Noh, vähemalt talvepuud on olemas, asi seegi. Ja lehm ei ole õues veel kaevu ümber ajanud, nii et esmased tingimused talve üle elamiseks on täidetud. Olgu siis tolmuga voodi all kuidas tahes.

Talvine töögraafik tuleb ka pisut hõredam, seega on ka palka vähem. Loogiliselt võttes peaks mingi väikse töö juurde võtma, aga ma kohe üldse ei taha... Sel juhul jääb järele variant hakata veel täpsemalt jälgima poes hindu, panna eelarve karmile säästurežiimile. Siiani olen saanud hakkama ilma päris iga senti veeretamata. Võibolla leiaksin kusagilt ka töö, mis annaks aastaringselt pisut stabiilsema sissetuleku, aga ma olen lihtsalt laisk. Ja ei salli rutiini. Praegu on ainus tõsiseltvõetav tööpakkuja elektroonikatehas... Ja kassapidajaid Konsumisse on ka alati vaja... Ma ei usu, et 100 eurot, mis ma seal rohkem teeniksin, kompenseeriks tehase- või poetöö juures olevad puudujäägid. Nii et viriseda pole ka mõtet. Minu oma valik...

Pühapäev, 25. september 2011

Avamine

Härjapõlvlaste kaitseala avamine on nüüd rõõmsalt möödas. Ilus oli. Mari oli näost roheline (kosmeetika) ja mina sinine (guašš) - mis värvi need maa-alused ikka peaksid olema - härjapõlvlased ju maa peal väga palju pole. Minul oli muidugi oma psüühikaga ikka probleeme, Mure ei ole ka ennast kuhugipoole liigutanud, nii et näo värvimine oli teretulnud - nutta ei tohtinud, värv oleks laiali ja võibolla koguni silma läinud. Pärast asjaosaliste seltsis saunas sai kõva puhastustööd tehtud, vahepeal oli juba tunne, et mul on nüüd dramaatiline sinine püsimeik. Ja bändžot mängisime, nii nagu keegi oskas (või pigem ei osanud).

Kui ma kellegi käest pilte juhtun saama, riputan üles.

---

Sain lingi, kus on kogu sündmuse reportaaž.

Kolmapäev, 21. september 2011

Kaitseala

Sel reedel, 23. septembril, sügise alguse päeval, taasavatakse Tartumaa Tervisespordikeskuses Härjapõlvlaste Kaitseala. Kõiki huvilisi oodatakse siia kella kuueks õhtul. Kohal on härjapõlvlane Aopelg Elulemb perega ja kõik seiklusraja tegijad-kujurid. Saab seiklusrajal turnida, disc-golfi proovida (sihuke lendavate taldrikutega mäng), pakume midagi ka hamba alla. Küllap on veel midagi, aga ega ma kõike ei saa siia ette üles kirjutada, siis ei oleks enam huvitav.

Olgu tuldud!

Mure

Elu keerab ettearvamatuid külgi. Mul on jälle Mure külas ja see Mure ei ole mitte mu enda pärast. Kas? Kuidas? Miks? Mis edasi? Teadmatus sööb hinge seest.

Esimene kooriproov on ka möödas, oli armas, nagu ikka... Aga Mure seisis juba siis mu selja taga ja ei lasknud ennast korrakski unustada.

Kusagil on veel õhkõrn lootus, et asjalood võivad lõpuks parema külje ette keerata...

---

Käisin eile psühholoogi juures. Igavesti nalja sai, mul oli just hetkel pisut parem olla. Proua vaatas mulle otsa ja küsis lõpuks, mille jaoks ma üldse tema juurde tulin? Endalgi oli vahepeal natuke imelik tunne, nagu ma oleksin simulant. Aga ega see nii jää... Ma tean, ühel hetkel on jälle platsis totaalne alaväärsus, mõttetus ja soov surnud olla. Isegi olen viimastel kuudel üsna hästi hakkama saanud, kokkukukkumisi on vähe olnud. Kuidas mul on õnnestunud ennast üldse nii ära lõhkuda? Aru ma ei taipa?

Laupäev, 17. september 2011

Särtsu

Maraton jälle tulemas. Seekord rattamaraton siis. Mina imekombel päris maratonipäeval letis pole, olen täna, päev enne. Aga rõõmu on ikka - kiikan üle leti aknast välja ja mis ma näen! Neiu muutub tuviks! Ei... mitte seda ei tahtnud ma öelda... Õige jah! Paljas tagumik! Ja mitte lihtsalt paljas tagumik, vaid kenad pringid kannikad pilkupüüdvate sportlasejalgade küljes! Homseks maratoniks harjutaja ei osanud leida sobivamat kohta täielikuks riidevahetuseks, kui meie parkimisplats. Oma häbiks ma ei oska öelda, kas sel inimesel peale jalgade ja tagumiku ka üldse midagi küljes oli, ilusate silmade nägemiseks olin liiga kaugel ja sisemisest ilust ei oska ammugi midagi arvata. Arvatakse, et meeste esimene pilk jookseb piki sääri ja alles siis vaadatakse naise muid juppe. Aga naistel ei ole see üldse teistmoodi - eriti, kui mõni mees ennast nii lahkelt näitab.

Eks te nüüd mõtlete, et mu ellu ei mahugi muud, kui nilbused ja roppused. Võibolla on teil õigus. Aga võibolla ma lihtsalt ei taha kirjutada sellest, kui hall on maailm vahepeal olnud, kui raske on olnud hommikuti ärgata, kui raske on olnud vastu panna soovile ennast lihtlabaselt surnuks magada. Oli. Nüüd on parem. Selleks korraks.

Reede, 9. september 2011

Folklooriõppetund

Täna joonistasin ühe talusildi kavandi, paluti äärtesse ka ornamente. Milliseid? küsisin mina. Noh, neid rahvuslikke, 4 M-i kokku pandud. Mida?! Kuidas?! Tellija võttis pliiatsi ja sirgeldas midagi ette. Ehh, see oli kõigest kaheksakand...
Minu riivatus peakeses aga kajas vastu paar päeva tagasi Postimehest loetud artikkel Bhutanist (artikli nimi "Fallosekultus areneval imedemaal on hääbumas", netis tasuta lugeda ei lasknud), kus majaseintele maalitakse kurja silma tõrjumiseks suured fallosed. Igale poole. Ongi selline komme. Ma juba mõtlesin, et meilgi on ilmunud mõni selline vana märk välja, aga siiski veel mitte.
Netist leidsin ilusa pildikogu, vaadake ia imetlege! Lisaks veel üks peen joonistus:

Kaheksakanna moodi see küll ei ole...

Teisipäev, 6. september 2011

Tasuta lõunaid...

...ei olevat.

Ikka tööl, toimetan siin vaikselt laua taga, kui üle leti ulatatakse ilma arusaadavate täiendavate selgitusteta suur kimp kollaseid roose. Algul on rõõmus jahmatus, aga siis hakkab vaikselt ussitama kahtlus - miks? Minu jaoks on see ju täiesti võõras inimene, kes meil siin lihtsalt ööbib, kuna on koolimaja remontimas. Mida ta saada tahab? Ja kas mul on vaja hakata ennast kaitsma? Ja kuhu jääb niiviisi rõõm kingitud lilledest?

See mees, kes vähja kinkis, on siitkandist läinud. Nüüd siis roosid...

---

Kild, mõni minut peale minu tasuta lõunate lõigukest ilmutas Suur Jalutuskäik samateemalise postituse! Kriitiline mass või kuidas seda nimetatigi?

---

Tüüp ilmus hommikul välja, korraliku pohmakaga, ostis siit tassi kohvi, et siis tööle roomata. Ju vist oli eile lillede ostmise ajal juba purjus ja lillede kinkimine oli lihtsalt spontaanne liigutus? Ma igaks juhuks ei hakanud üle küsima. Ma olen selleks liiga unine ja mõtlemis- ning reaktsioonikiirust vähevõitu.

Neljapäev, 1. september 2011

Viimane

Eile tulin tagasi arvatavasti viimaselt käigult Põhja-Eestisse selle aastanumbri sees. Nimelt oli sõber Hallanil Rakveres skulptuurinäituse avamine, kus meie Mariga saime usinasti trummi lüüa, samal ajal kui Hallan sõitis galeriisse tsikliga sisse. Uksest. Avatud uksest. Näitus hea, nagu Hallanilt võiski oodata.

Pärast külastasime ka merd, sest kui juba nii kaugele mindud, oleks patuasi kohe tagasi tulla. Meri oli meie vastu lahke, sain koguni vees käia ja kive tassisime ka korraliku sületäie kaasa.




Kõige rohkem lummasid tagasiteel külastatud Äntu järved, hirmkülma veega Sinijärv* (Eesti selgeima veega) ja Valgejärv, kus andis isegi natuke ujuda. Meie Mariga ujusime ja tema õde vaatas meid kaldalt nagu segaseid.

Täna läksid lapsed kooli, nagu oligi arvata.

*Pilt internetist

Kolmapäev, 24. august 2011

Metsik urisev õnn

Olen jätkuvalt elus ja ei kavatsegi seda seisundit muuta. Magasin peale õudselt kurnavat üritust (vt. eelmine postitus) ööpäeva peaaegu jutti maha (v.a. söögi-joogi ja kempsupausid), inimese tunne tuleb tasapisi tagasi.

Eile tähistasin seda, et juba 12 aastat olen tütre ema. Tüdruk kasvab praegu ülehelikiirusel...

Enne septembrit on millegipärast aeg hakanud jubeda kiirusega kaduma. Kuhu küll? Minu suurejoonelised plaanid saada paar poolikut tööd selle kuu jooksul valmis kipuvad umbe jooksma.

Lugesin Valdur Mikita raamatukest Teoreem. Väga mõnus oli, praegusse hetke sobis ideaalselt. Raamat, mida lugedes on tunne, nagu sõnad, tähendused ja kõlad tantsiksid lugeja ümber. Raamat absurdi ja reaalsuse, teaduse ja nilbuse piirimailt.

Lugu unest ja valgusest, pühast aeglusest, taeva mõõtmatusest, kurbade silmadega meestest ja nende igatsusest öeldamatu järele, 100-aastasest üksildusest, marupolkast igaviku veerel, ürgvanaisast, helesinisest mootorrattast, Vana-Liivimaa kumedast taevast, hapupiimast, õrnusest, ihast, vihmast, tuules keerlevatest jasmiiniõitest, naise kirglikkusest, ränduri õnnest, nõiutud raamatust ning ebaharilikust tundest, kui taevasmaa veerel luurab inimese järele metsik urisev õnn.

Peale sellist tutvustust ei saa ju raamatut koju tirimata jätta?

---

Festivali tagajärjed ilmutavad ennast aegamööda veel pikalt. Täna koristaja rääkis lahkesti "söögiisujutte" sellest, mida kämpingutest koristamisel leida võib, kui mitmesse prügikasti kustud ja situtud on... Nojah. Meil oli siin täna tervsisespordiüritus, kus pakkusime rahvale ka saunaskäimise võimalust. Sisesaunas olid naised, nemad leidsid järgmise hip-hopi päranduse - saunalava alla oli peidetud pesukauss väljaheitehunnikuga. Muidu festivalilised saunas ei käinud, aga mõni ikka hiilis sinna, sain sealt mitu korda neid välja aetud - kahjuks ei käi see uks lukku. Aga lavaalune jäi kontrollimata... Mul on ninas täitsa pädev mälu, tunnen nüüd seda haisu igal pool. Kurat võtaks, WC oli sealt 4 meetrit kaugemal, kas siis tõesti ei jaksanud sinnani roomata? Enamasti polnud ka järjekorda ja kui oli, siis kõige rohkem 3 inimest?

Eile öösel nägin unes, kuidas seiklesin mingis koridoris, kus oli junnidest lausa miiniväli. Millegipärast olid kõik hunnikud veel noaga pooleks lõigatud... Mõtlesin hommikul ärgates, kas kusagilt ei hakka rahalaeva paistma (mida siis kellegagi jagama-poolitama peaks)? Aga nüüd on tunne, et see uni ütles ette lihtsalt siinse sitase olukorra. Võeh.

---

Isa, kui nägi metsas hunnikut, ütles ikka, et see on elu. Küllap on elu võtnud mind põhjalikult äratada ja aeg-ajalt aiman enda järel luusimas metsikut urisevat õnne. Ei teagi kohe, kas karta või rõõmustada.

Laupäev, 20. august 2011

Hip-hop

Täna on see päev, kui on aasta kõige hullem tööpäev. Isegi maratonipäevaga ei saa võrrelda. Ma olen juba nii väsinud, et nutt tuleb peale, aga öö on alles ees... Ja purjus hip-hopparid. Meil on siin üle-Eestiline festival.

Hommikul tööle tulles oli vahetust lõpetav proua täitsa endast väljas, siin oli just lõhutud mõnede tubade uksed, plastmasslaud ukse tagant ja ähvardatud minu eelkäijalegi lauajalaga äsada. Mul on rahulik olnud, olen müünud mõned sajad kohvid (aparaat on sigaaeglane), mõned sajad kempsu- ja dušipääsmed, peletanud joobareid majast, koristanud lõhutud pudeleid siit fuajeest jne jne...

Enamus inimesi on täitsa normaalsed, mõned isegi päris kenad. Aga kokku on siin midagi ehk 1000 inimese ümber (selle aasta statistikat ei tea, aga läinud aastal oli nii) ja mõni jobu satub ikka hulka.

Ma olen sitaks väsinud. Kalli tahaks ja kaissu...

---

Raadiost tuli taustaks raadio2. Lootsin kuulda midagi ärkvelhoidvat, Meri ja Julma vms. Aga ei, tuli hoopis otseülekanne Tallinnast, lauluväljakult. Muidu polnud ju viga, aga lõpus läks ikka eriti uimaseks ja haledaks. Venis veel üle aja ka... Nüüd, olgu taevas tänatud, hakkas trammi ja bussi kordus. Ja tjuun in. Kolm tundi olen ärkvel südame rütm on ette kirjutatud, magama ei jää. Mis edasi saab, ei tea.

Teisipäev, 16. august 2011

Rõõmustamisest

Ootan midagi, ootan ja usun, et kui oodatava kätte saan, on rõõm suur. Lõpuks ootus lõpeb, on rõõm... ja sealsamas hakkab rõõm vaikselt haihtuma, tuhmuma... Värske rõõmu kõrval on ikka nii palju muresid ja lahendamist vajavaid asju...

Sain oma kauaoodatud tähtajatu lepingu, siiani olin järjest asendajana tööl. No oli rõõm lepingust. Aga juba pressivad mured peale. Sügis läheneb kiirrongina (ja mina ei saa raudteelt minema). Nüüd lõpuks sain teada, et korteris lubatakse ikka kenasti kevadeni olla, äkki on selgunud talvepuude vajadus selles kohas. Lapsed, kool...

Väljas on kena vaikne soe ilm, hirmsasti tahaks siit leti tagant ära. Metsa. Kaugele. Ma tean, et talv ei jää tulemata ja seda, mis on praegu, tuleb kildhaaval korjata ja hellalt hoida, et läbi pika talve jaksaks mäletada, et kusagil on suvi olemas.

---

On asju, mille üle rõõm nii kergelt ei kao. Rõõm kohtumisest sõbraga. Rõõm uue sõbra leidmisest. Rõõm õnnestunud kujust või maalist. Rõõm matkast. Eks neid asju on veel. Võimalik, et need on minu hingele lihtsalt olulisemad, kui kindel töökoht või uus auto, juuksevärv, lotovõit...

Vana tuntud tõde: rõõm olemisest on kestvam ja sügavam, kui rõõm omamisest.

Reede, 12. august 2011

Tähelepanust

See on ju tore, kui tähele pannakse, kiidetakse, hinnatakse... Kingitakse meeldiva teeninduse eest tahvel šokolaadi näiteks. Vahel ikka juhtub. Aga mõnikord võtab see kummalisi vorme. Mõni päev (öö?) tagasi istusin tööl ja ootasin hiliseid ööbima tulijaid, kui üks siin majutuv töömees astus kesköösel uksest sisse, oli just vähjalt tulnud, ämber näpus krabisemas ja kinkis mulle ühe kõhna elusa vähja. Ühest küljest on nagu meelitav, teisest küljest on ikka veider. Mis ma hakkan peale ühe haleda piinatud vähjaga? Lasin ta hommikul ojja... Ja kas ma peaksin olema meelitatud? Kui mu kallim kingib mulle midagi kummalist ja ootamatut, pole sellest probleemi, see on isegi armas. Aga kui võõras, teeb see millegipärast ettevaatlikuks.

Neljapäev, 4. august 2011

?

Armas rahvas, mis teiega on? Hambad ja küüned välguvad, küllap varsti verigi väljas on...?

Ei, ma ei taha teada, kui need on teie eraasjad.

Olen viimasel ajal tundnud ennast eemaletõmbununa, mõtisklenud, kas peaks äkki rohkem suhtlema, vanu sõpru ja tuttavaid külastama või külla kutsuma. Aga ma pole lihtsalt jaksanud. Ja nüüd mulle tundub, et mõõdukas reserveeritus on olnud mõistlik mõte. Sõdijate vahele kogemata tallata jääda ei tahaks küll kuidagi.

Ei ole minust revolutsionääri, ei ole. Ja ma ei mõtlegi hakata teiega kaasa vaidlema, kes elab õigemini ja kes valemini, mis on kunst ja mis mitte ja kelle jutt on sulakuld ja kellele oleks õige kirvega virutada. Kurb on lugeda, et inimesed, kellel on mõnedki puudad soola koos ära söödud, kes on rasketel aegadel pakkunud üksteisele tuge, nüüd niiviisi hambaid teritavad. Üksteise kallal. Ja padjaklubi, mis oli ellu kutsutud just nendesamuste õrnade naisterahvaste lohutamiseks tikkimise ja kristallkuuli vaatlemise abil, on muutunud mõõkadega, kirvestega, pudrunuiadega ja teravate keeltega vehkivate valküüride tandriks! Urjuh!

Esmaspäev, 1. august 2011

Pokumaa ja txalaparta

Läinud nädalavahetusel olid Pokumaal puupäevad. Mindki arvati viimasel hetkel privilegeeritute hulka ja kutsuti sinna saagima.

Meid ka vilmiti, isegi mina jäin uskumatul kombel vilmi pääle! TV 3. Olgu muudega, kuidas on, aga ma jäin iseendaga rahule. Värvimata ripsmed, kitkumata kulmud* ja muud apsud jäid kenasti prillide taha, ebamäärases vormis kere oli kenasti õige nurga all üles võetud, ma nägin vähemalt oma silmale isegi peaaegu kena välja (mis on haruldane) ja - jäi mulje, et ma tean, mida ma selle saega teen! Uraa!

Arva ära, milline saagija mina olin? Kas kiilakas klipi lõpus? Jutukas patsidega tütarlaps? Vihjeks on kollased tupsu-kõrvaklapid.

Mariga käisid möödakäijad pidevalt rääkimas (loe-teda segamas) ja uurimas, kas saagimine naisele raske pole? Minu juurde aga ei julgenud keegi tulla. Alguses ma arvasin, et ma näen välja nagu tissidega mees, aga nagu klipist näha, oli see ekslik arvamus. Ma näen välja hoopis nagu tissidega mees. Aga kleidiga ei saa saagida, see on ohtlik. Ja mulle meeldivad need hullud prillid.

Veider, enne ma arvasin, et see oli sihuke kerge üritus, kus ma olin selline, nagu olen, aga nüüd tagasivaatena on mulje omandanud ka mingi tähtsuse. Huvitav on, kui suurelt osalt langeb minu arvamus endast kokku sellega, mida teised tegelikult näevad, tajuvad ja arvavad? Reaalis? Ma ei mõtle siin seda paarisekundilist klippi.

Kummaline koht, teist nii rahulikku paika... ei mäletagi. Päeval muidugi oli matkajaid ja saagijate lärmi kõvasti, aga õhtul tuli vaikus ja rahu. Ei mingit hirmu. Magasime Mariga lageda taeva all, lugesime langevaid tähti (vähe oli veel), isegi vihma ei tulnud kraesse.

Saagisin seene all mõtiskleva konna. Ülejäänud rahvas tegi siiski enamasti kunstipärastes kompositsioonides pokusid.

Pokumaalt tulles jäi päevakene hingetõmbeaega (üle kere valutas, eriti käed, siidikäpa sündroom). Selle sisse mahtus kiire käik Viljandisse, kontserdile. Kontsert oli muidugi lahe, oleksin seda isegi väga kõrgelt hinnanud, kui poleks seal kontserdi ajal kohanud paari vana tuttavat, kes kunagi on mu elus väga olulised, võiks isegi öelda pöördelise tähtsusega isikud olnud. Võtsid kontserdi ajal suurema osa mu tähelepanust endale. Oligi siis sihuke väga hea muusikalise taustaga tagasivaade 15-10-8 aasta tagusesse aega. Ja ma sain aru, et ma ei ole enam päris see inimene, kes siis. Olen kogenud, näinud, läbi elanud ja muutunud. Ja järjekordselt oli hea tunne mõista, et tagasi ei tahaks - elu on aja jooksul muutunud järjest nauditavamaks ja rikkamaks.

Aga rütmid, need rütmid olid kuulamist väärt! Õigluse mõttes tuleb lisada, et seda lugu neil Viljandis siiski esitamisele ei tulnud. See lugu on sealt. Näiteks.

*Tegelikult on ripsmete värvimine isegi ohtlik, saepuru lendab hullult ümberringi (kipub ka prilli taha tükkima) ja puru ripsmetušisse kleepumine või takerdumine võib lõpuks korraliku trauma tekitada. Peale selle tahaks iga natukese aja tagant silmi pühkida, lahtisest saepurutolmust ja kübemetest vabaneda. Värvitud silmadega oleks õhtuks päris huvitav disain näos. Kulmud aga... mäletate, milleks inimesel üldse kulmud? Selleks, et koopas liiv silma ei kukuks. Saepuruga on sama lugu. Ma armastan oma silmi.

Laupäev, 23. juuli 2011

Töh-öh-ööl...

Ma pole esmaspäeva õhtust saati koju saanud. Homme hommikul siis alles.

Olime õetütrega Europeade külaliskollektiivide ööbimispaigas valvuriteks. Meie koolimajas (Kroonuaia kool) olid puhta lätlased ja leedukad. Vabatahtlikud abilised olid ka leedukad. Nii et keelepraktika oli väga hea. Ei, siiski mitte läti ega leedu keele praktika, esialgu piirdusime inglise ja vene keelega. Aga uneajaga on jätkuvalt kehvasti, jagasime kuidas jagasime, aga ikka saime mõlemad kuidagi väga vähe magada. Päeval oli nii ropult palav, et ei suutnud, rääkimata pidevast tänavamürast ja trallitavatest rahvamuusikutest ja tantsijatest. Ja ööaeg on ikka veel liiga lühike, et mõlemale oleks väljapuhkamiseks jagunud. Aga noh, suveööde kohta öeldakse, et need ei olegi magamiseks mõeldud. Väsimus tekitas sujuvalt uduse õhkkonna, nii et üritasin autovõtmega peldikusse minna (õetütar pidi ennast puruks naerma) ja täna hommikul peale paari tundi und, kui Jaana mind üritas üles ajada, rääkisin talle vastu midagi sellest, et vaadaku, et peas sammalt poleks... Nii väsinud, et ma sonima hakkaksin, pole vist elu jooksul veel olnud.

Seltskond oli lahe, balti naabrid said omavahel kenasti läbi, laulsid, tantsisid ja trallitasid poole ööni ja keegi ei kaevanud, et ei saa magada. M.H.G-s oli juba esimesel ööl kutsunud majas magada tahtnud grupp politsei teisele õues harjutanud grupile (mis rahvused omavahel ei sobinud, ei tea). Meil oldi üldiselt üsna sõnakuulelikud, peale esimest seletamist lõpetati mööbli õue tassimine, suitsetama mindi ka kenasti kooli peauksest kaugemale. Õllejoojad kadusid ka majatrepilt peale meie seaduste tutvustamist - kooli territooriumil ei või alkoholi tarbida ega tegelikult ka suitsetada. Ega sellegipoolest midagi tegemata jäänud ega ükski õlu joomata, peaasi, et kellelegi liiga silma alla ei sattunud või politseipatrullile vahele jäänud.

Esimesel ööl laulsid leedukad oma rahvalaule... Ahh... Teise kontserdielamuse sain eile, kui lippasin korraks linna peale ülikooli aulasse vokaalansamblite kontserti kuulama. Sardiinia mehed tekitasid lausa sakraalse õhkkonna, peaaegu oleksin nutma hakanud neid kuulates. Seda esinemist ma kahjuks ei kuulnud.

Ah jaa, mulle üritati üht meie koolimajas ööbinud lätlast meheks sokutada, aga ei läinud läbi.

Veel oli vahva elamus see, kui eile õhtul politseibuss treppi sõitis, kohe kõhedaks võttis, et mis nüüd?! Aga bussist tuli maha lõbus seltskond lätlasi, naised musitasid lahkeid sõidutajaid andunult ja nende saatjana tulnud mees-lätlane osutus ka politseinikuks. Niisiis vennastumine. Enne bussist väljumist haaras lätlane veel noa ja sööstis eestlase käsivarre kallale ning nülgis sealt eestlase lahkel nõusolekul tüki riiet, politseimärgiga. Kõrvalseisjad irvitasid, et striptiz. Tuli välja, et lätlasel on komme vahetada märke igas paigas, kuhu satub. Inimesed koguvad tõesti igasuguseid asju... see ei ole üldse kõige hullem kogumisartikkel :)

Tartust tulin otse päris-tööle, kus on invasportlaste laager. Ja homme peale tööd, kui ma magamatusest ära ei minesta, oleks ilus minna ema sünnipäeva tähistama. Olen sellega niigi juba paar päeva hiljaks jäänud.

Lapsi pole ka tükk aega näinud, mõne päeva olid nad isaga, nüüd on küll kodus, aga seal pole jälle mind... Tõenäoliselt on nad selle 10 päevaga pool meetrit pikemaks (ja minust üle pea) kasvanud. Hea, kui nad üldse ära tunnen.

---

Mida teha, kui silm enam kuidagi lahti ei seisa ja kipun toolilt maha kukkuma? Kell on alles 6, kuidas ma ülejäänud 15 tundi tööülesannete kõrgusel püsin? Naelapadi istmiku alla?

---

Tuli Tõives, hää inimene ja jootis mulle sisse segu nr.1. Mis iganes see ka polnud (maitses mingi tundmatu marja mahla moodi, võibolla väikse promilliga, täiesti joodavalt), tõesti on parem!

Selline laager, nagu praegu on, on väga maailma avardav. Õppida mitte imestama inimeste erinevuste üle. Mitte imestada kätetute ja jalutute üle, meetripikkuste inimeste ja tummade üle... Kõik nad on inimesed nagu meiegi, mis sest, et igapäevases elus nendega suurt kokku ei puutu. Mees, kes ainult hädavaevalt oma käsi suudab kontrollida, et oma soove segase käekirjaga üles kirjutada, sest ta ei räägi ja ma ei ole veel suutnud mõista, kas kuuleb. Žestide keel muutub äkki väga väljendusrikkaks. Proua, kes ratastoolis ringi vurab, uhke kübar peas ja selg sirge, väärikam, kui enamik jalulkäijaid. Noori ja vanu... Mõnelgi neist on suurepärane huumorimeel, sära silmis ja olen kuulnud nii mõnegi uue anekdoodi. Eriti kelmikad on muidugi vanamehed.

Täna mulle inimesed meeldivad, kõigi oma kõverustega. Hoolimata väsimusest, mis vaatamata Tõivese imesegule nr.1 ikka lõpuks tagasi tuleb. Oma osa pehmel meeleolul on ka muidugi põgusal kohtumisel kallimaga - töö on viimasel ajal kohtumiste ajad hõredaks ja auguliseks söönud, seda hinnalisem on iga minut teineteise seltsis. Võimalus silma vaadata on luksus.

Teisipäev, 19. juuli 2011

Saaremaalt

Eluga tagasi. Oli väga vaikne ja tõeline puhkusereis. Magasin kämpingutes nagu kott ja küllalt suur osa bussisõidust kulges ka õndsates uinakutes. Saaremaa teed on siledad ja teeäärsete põõsaste vilkumine vägagi hüpnootiline. Ärkvelolek aga oli mõnusates vaiksetes mõtisklustes, meremeditatsioonides, sillerdavates õhtuvalgustes... Neist kirikutest, mida külastasime, olid armsaimad Karja, Pöide ja Muhu Katariina kirik. Meetripaksustest kivimüüridest ei õhkunudki külma, õhus oli muistsete aegade hõngu, mis ometi vägagi tänapäevane tundus. Pöide kirikus ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja ka laulsin natuke, kui suurem sumisev punt rahvast välja oli läinud. See kõla jäi hinge. Kummalisel kombel ei tundnud minu paganlik hing neis paigus võõristust.

Räägin küsijaile, et käisin Saaremaal, jutust tuleb välja, et mu ema on saarlane. Selle peale kohe arvatakse, et see oli siis nagu koduskäik? Ei, ei olnud... Jah, ma olen varem mitmeid kordi Saaremaal käinud, ma mäletan sealset loodust, sugulaste talusid, ema lapsepõlvekodu... Aga see ei ole minu maa. Mina olen ka seal lihtsalt võõras, kes juhtumisi võibolla natuke rohkem paika teab ja tunneb, kui suvaline mandri-inimene. Ja muud ei midagi. Kodutu. Sel korral käisin turismireisil, sugulastega kokku ei saanudki, eks see ka aitas süvendada kodutuse tunnet. Olingi lihtsalt... turist...

Nüüd olen tagasi, tööl-tööl-tööl kahes eri kohas enam-vähem ilma vahedeta, lihtsalt varastades uneaja-killukesi. Päriselt puhata saan alles pühapäeval. Väsimus on peale esimest peaaegu magamata ööd juba kummitamas, avaldub halvasti juhitavate kurbusehoogudena. Aga selle pingutuse järel saan ma maksta üüri ja osta talvepuud. Talvepuude nimel elab selle nädala üle küll.

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Õnnitleme

Õnnitleme

Teie poolt ostetud lotopilet võitis 5.19 EUR. Raha makstakse kümne tööpäeva jooksul Teie pangaarvele.

Eesti Loto.

--

Nii armas, tunne on, nagu oleks saanud vähemalt 519.- EUR :)

Ühtlasi annan teada, et lähen nädalavahetuseks Saaremaale. Seega ärge mind enne esmaspäeva otsige, vähemalt mitte siit.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Laager

Veel üks. Sel nädalavahetusel tegime lärmi mitte saagide, vaid oma kõridega. Laululaager oli. Treimanis, juba 4. korda järjest. Esinesime jälle Kalurite päeval. Minu jaoks oli kõik kuidagi kahvatum ja lahjem, kui läinud aastatel. Tore oli ikka, laulda sai, tantsida sai, päevitada sai, ujuda sai nii päeval kui öösel... Aga sära, erksust ja kirge oli minu jaoks vähem, kui varem. Võibolla on asi minus.

Ja kui juba virisemiseks läks, siis ei saa mainimata jätta, et põrandal oli kole kõva magada. Teistel kõigil (peaaegu kõigil) olid moodsad täispuhutavad madratsid (mis küll enamuses juba katki olid ja hommikuks sossid), mina üksi magasin nagu tola poolesentimeetrisel matkamatil. Hommikul kurtsin, et kõva oli, mille peale teadjad imestasid - kõva pidi ju hea olema? Liiga kõva oli... Mehed naersid nagu koerad.

Juhtus ka üht-teist uudset, näiteks oli ühel meie kallil kooriliikmel sünnipäev (seda on ikka enne juhtunud) ja me laulsime talle (ka seda on varemgi juhtunud). Kuna dirigent oli selleks hetkeks meie seltskonnast lahkunud, andis hääled Mait (mida ta on ka varem teinud, aga mitte selle laulu puhul) ja me laulsime. Kõvasti. Ja väga-väga valesti. Sellist kassikontserti pole meie koor varem teinud. Igaüks hoidis oma etteantud partiist kümne küünega kinni, mis oli ju muidu hea, aga lähteandmed olid paraku nii valed, kui need üldse olla said. See oli elamus!

Ja siis me käisime poole kooriga keset ööd ujumas. Sihukest näkiparve pole isegi minu silm varem näinud. Hoidsime kõik Valduri sappa, seal tundus vesi millegipärast soojem, kui mujal. Ei tea, millest küll?

Siis kutsus kallis koorikaaslane ja majaomanik mind üüriliseks ühte majakesse Pööritsa külas, mida eelmisel kevadel jahtisin ja tookord kahjutundega siiski loobusin. Asjal on mitmeid poolt- ja vastuargumente, igatahes olen ma korralikus segaduses. Pealegi on mul viimasel ajal järjest süvenenud kodutuse tunne, mis kisub pinnale igasuguseid huvitavaid (ja enamasti üldse mitte meeldivaid) emotsioone. Ja selle järel küsis Mait, kas ma Ingrid Lukast olen kuulnud? Ei, ei ole... Ja Mait pani plaadi mängima...

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Kiretu

Vastseliinas käidud, saetud, trummigi löödud. Mingil salapärasel põhjusel on jube apaatia. Võiks ju olla suur ja särav rõõm valminud kujudest, suurepärasest seltskonnast, kellega saangi kokku korra või paar aasta jooksul, aga ei, on lihtsalt ükskõik... Mitte halb, aga ka mitte hea. Teen neid asju, mis varem on vägagi suurt rõõmu teinud, lihtsalt kuidagi ära...

Alati on midagi viga. Küll on emotsioone liiga palju, küll liiga vähe, maa külmunud ja kärss kärnas.

Käisin läbi ka Siksäläst, kus veel 3 aastat tagasi suvitasin ja mis on viimase 15 aasta jooksul olnud ainuke koht, mille olen tundnud olevat kodu, kus ise oma vabast tahtest niitsin, saagisin, võtsin võsa maha, koristasin, ehitasin peldiku jne. Nüüd oli see lihtsalt üks koht teiste kõrval, ei mingit nostalgiat. Minu elus pole hetkel enam ühtegi kohta, millega oleks tugev emotsionaalne seos, ühtegi tegevust ega ühtegi inimest, mis/kes tekitaks kirge. On ainult üks erand. Hea, et seegi on, muidu ma ühel hommikul vist ei viitsikski enam ärgata.

Inimesedki... on ju armsad. Sealsamas Vastseliinas oli mitu vägagi lähedast inimest, keda harva näeb. Me kohtume, soovime üksteisele head ja läheme jälle oma teed. Kunagised lähedased jäävad vähehaaval järjest võõramaks. Igaüks elab oma elu, kokkupuutepunktid on järjest juhuslikumad.

Üldiselt mul ei ole midagi selle vastu, et mu ümber ei olegi kogu aeg suurt parve inimesi, et ma ei emotsioneeri pidevalt (kui mõni sesoonne atakk välja arvata - viimane oli jaanipäeval), aga nüüd on tekkinud see küsimus, et kui mul ei ole millegi vastu kirge, kui mind miski päriselt enam ei huvita, mille nimel ma siis elan? Mis on see, mis annab mulle tunde, et ma olen elus inimene? Ma võiksin olla ju samahästi metsas pehkiv üksik känd. Näiteks.

Nii ma siis lubangi endale olla ogar, et see ainus kirg jääks. Mis mul muidu südant löömas hoiab?

Kolmapäev, 29. juuni 2011

**

Mädanemise ja kõdunemise staadiumist olen nüüd kuidagi välja saanud. Jube oli. Ma kartsin, tõsiselt kartsin, et ei saagi sealt enam välja, et minu sees on miski parandamatult katki läinud. Aga näe, ma elan, naeran, suudan tunda rõõmu ja seda kõike arvatavasti ka homme, ülehomme ning edaspidigi. Uskumatu.

Praegu käivad Vastseliina puupäevad. Mina jõuan sinna ülehomme ja jään pühapäevani.

See tähendab, et ma peaksin sae üle vaatama, tankima, teritama, käima tõmbama... Kuidagi kõhe on... Ma pole seda sügisest saati teinud... Irmus-irmus.

Laupäev, 25. juuni 2011

*

Jaanipäev saabus jäleda masendushooga.

Vaatamata sellele, et on imeilus aeg, kõik lõhnab, õitseb, elab, tunnen mina enda ümber ainult mädanemist, kõdunemist, lagunemist, hävingut. Ja lootusetust, et ma olen sellesse lagunevasse maailma lõksu jäänud.

Teistpidi vaadates on muidugi mädanemine ka üks elu loomulikke protsesse. Tänagi korjasin töö juures üles vastu majaakent surnuks lennanud linnu. Sipelgad olid ta kolba juba peaaegu puhtaks söönud, aga sabasuled olid veel kõvasti küljes, ei kukkunud ära, kui ma teda metsa mätta alla viisin. Järelikult polnud veel korralikult roiskuma jõudnud hakata - sipelgad olid kiiremad.

Ajus on kusagil jälle mingi lühis tekkinud. Ega see pole midagi uut, see tekibki täiesti kindlalt regulaarselt suuremate pühade aegu (jõulud, näärid, lihavõtted, jaan...), kui ma tunnengi ennast rohkem üksi, kui ükskõik millisel muul ajal.

Mäletan üht maipüha, lapsed olid maal isa juures... Võtsin vastu õhtut ratta ja läksin sõitma. Väike eesmärk oli ka - leida oma kunagise klassijuhataja maakodu, mille asukohta umbes teadsin ja kuhu kunagi lahkesti kutsuti. Tiirutasin mööda kauneid metsi ja maid, külade vahelt, imetlesin tärkavat loodust, linde, loomi... Ja ma ei leidnud seda talu üles ja minu jaoks ei olnud tol õhtul kusagil ühtegi lõket, kuhu mind oleks oodatud või kuhu mul oleks olnud luba sooja minna. Jõudsin hilja õhtul surmväsinult ja külmunult koju. Väga ilus matk oli ja samapalju, kui see oli ilus, oli see ka kurb. See tunne ei ole mind enam maha jätnud.

Eks on ju olnud ka neid sõpru, kes on seltsi kutsunud, ikka. Aga haruharva on korraks taandunud tunne, et olen hoolimata sellest, et mind kutsuti, ikka võõras. Tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled külas... Ma elan oma elu, nagu oleksin ise oma elus külaline, kellel ei ole paljudki asjad lubatud ja kes ei tõsta omatahtsi mööblit ümber, ei kutsu ise kedagi külla, püüab pererahvale mitte jalgu jääda ja tunneb ennast järjest ebamugavamalt, teades, et see on kellegi teise elu, kellegi teise kodu ja tegelikult ei ole mul õigust seal olla.

Ma ei väida, et see jutt on siin arukas, loogiline ja muutumatu tõde. See on kõigest hetke emotsionaalne pilt.

Teisipäev, 21. juuni 2011

Alasti

Lappasin natuke blogimaailmas, hüppasin ühelt lingilt teisele ja sealt kolmandale ja jõudsin Vabameelse blogisse. Tema on teema ikka väga põhjalikult ette võtnud, mina nii ei viitsi/jaksa, aga mõnigi mõte oli minugi peakesest läbi käinud.

Ma ei saa jätkuvalt aru, mis on inimese kehas varjamisväärset, häbenemisväärset? Jah, ma ise ka mõnedes olukordades häbenen, aga pigem mitte oma keha, vaid teiste inimeste (minule arusamatute) moraalinormidega vastuollu minekut ja sellest tekkivat ebakõla. Ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin panema ujumiseks riided selga? Kuivemaks ma nende sees ei jää, mugavamaks need ujumist ei tee, vaja on neid ainult vetteminekuks ja väljatulekuks ehk siis loetud sekunditeks... Ja eriti kummaline on vaadata, kuidas ujumistrikoo sealsamas rannas avalikult seljast kistakse, et kuivatada ja kuivad riided selga saaks. Kus siis sündsus ja häbelikkus on? Rääkimata sellest, et ujumisriided on materjalist, mis ilgelt kaua kuivavad. Vea see märg narts (märjem, kui rätik) koju ja kuivata palehigis. Oeh.

Võibolla olen ma kunstikooli poolt rikutud, võibolla sellest, et ligi 2 aastat seal ise modelliks olin, aga ma ei usu. Ma olin juba enne selline isepäine riietumise koha pealt. Ka rinnahoidja vajalikkus on üldiselt arusaamatu... Kui rinnad suured pole, on rinnahoidja ju tarbetu ja tegelikult ebamugav... Imetamise ajal kandsin ise ka rinnahoidjat, sest ilma kippus piim särgi sisse jooksma. Sealjuures olen oma lapsi imetanud päris paljudes avalikes paikades, keegi pole julgenud mind kividega surnuks loopima tulla... Ja miks peakski? Kui minul on nälg, võin oma võileiva kasvõi tänaval nahka panna, rääkimata linnapargist ja ammugi sünnipäevalauast. Miks ei võiks siis imikki süüa pargipingil või pidulaua taga? Kusagilt on meelde jäänud ühe noore ema kurb tõdemus, et lapsega ei saa külla minna, sest seltskonna kõrval pole sobilik imetada ja kempsus ka nagu ei tahaks... Misasja?! Peldikusse last söötma?! Ise ei tuleks ju selle pealegi, et peldikusse sööma minna, mille poolest siis laps vähem inimene on, et teda peldikus söötma peaks! Kas väikelaps on suurest inimesest kuidagi viletsam, et tema avalikult süüa ei või? Iseasi on see, kui seltskonna lärm söömist lihtsalt segab. Sündsusetusega ei tohiks imetamisel küll midagi pistmist olla.

Segasaunad on minu väikses maailmas täiesti normaalne nähtus. Ja hommikul voodist tõustes ei ole lonksu vett jooma minnes vaja midagi katvat ümber võtta (kui just külm pole). Minu lapsed on mind päris palju alasti näinud ja ma ei usu, et see neid kuidagi rikkunud on.

Alastiolekut peetakse nilbeks ja otse seksuaalsusega seotuks, aga kunsti õppinud teevad väga hästi vahet, mis on seksuaalsus ja mis alasti keha. Nendel on väga hõredad seosed. Seevastu on riietus tunduvalt seksuaalsem. Varjatud osad kehast on alati huvitekitavamad, kui nähtavad. Keelatud vili on ikka magus.

Nudistide klubide mõte jääb mulle pisut arusaamatuks, sest alastiolek on ju tegelikult loomulik olek, mingi klubi selle teema ümber punumine on kuidagi kummaline.

Minu isiklik ideaal oleks see, kui ma võiksin käia alasti ujumas ka avalikus rannas. Olla kodus alasti, vajaduseta kakkuda midagi meeleheitlikult ümber, kui keegi uksele koputab. Ma olen ju omas kodus! Ja kui riides või kui alasti, see on minu enda otsustada - näiteks õhutemperatuuri järgi. Praeguses elukohas tunnen tegelikult puudust privaatsusest aias, tunnen oma nahal kõik aeg naabrite hukkamõistvaid pilke paljalt mõttest, et kuuma ilma puhul jätta õuetoiminguteks rõivad ümber panemata...

Vabameelse blogis ilmutatud tõlkest leidsin hulga muidki mõtteid, mis võõrad polnud. Ka selle kohta, kuidas mõned riietumiskombed koguni tervisele kahjulikud on - näiteks uurimus, millest selgus rinnahoidja kandmise ja rinnavähi esinemissageduse vaheline seos. Ka aluspüksid kipuvad olema (eriti sünteetilisest materjalist) põletike ja seenhaiguste soodustajad. Mis raamatus see oligi, kus võlur kinnitas, et on hea, kui rüü all midagi pole ja tervislikul tuuleõhul vaba liikumisruum?

Vanad sõbrad kindlasti mäletavad mu Ihaste-aega, kus meie tagaaias oli topless-paradiis, kus peale sauna olid riided ka toas üksnes juhuslik lisand. Ja selles majas ei toimunud hoolimata hõredale riietumisele mingit hooramist, laaberdamist, ülemäärast alkoholitarbimist ega muid nudismiga seostatavaid õudusi. Olidki erinevas vanuses erinevad inimesed lihtsalt oma loomulikus olekus.

Reede, 17. juuni 2011

Töörõõmud

Tartu vangla suvepäevad. Mina letis. Igasugust rahvast liigub ringi, (õnneks küll ainult töötajad, mitte vangid,) joobeaste nullist lõpmatuseni. Üks kenasti pehme keelega tüüp A. käib ikka aeg-ajalt juttu vestmas. Tuli siis temaga samal ajal meie projektijuht S, kena noormees, mulle tööalast infot edastama. Tüüp piilus kõrvalt, siis küsis: "mis selle neiu nimi on?" S. vastas: "seda pead sa küll tema enda käest küsima!" ja astus oma kabinetti. Intrigeeritud A. vaatas talle järele, muigas ja küsis: "kas sa oled ta naine?" - "Ei!" - "Kas sa oled ta sõbra naine?" - "Ei!"... Kuti kabinetist kostis kõva kolks, ehmunud A. tegi ainuvõimaliku järelduse: "Nüüd poos ennast üles!"

Nojah. Vähemalt igav ei ole.

Nii minu päevad mööduvadki, puulusikate ja nikerdatud esmaabikappide seltsis.

---

Jah, eksole, hea mees kes lubabki. Lubasin, et peale pikka vahetust ei võta järgmiseks päevaks ühtegi kohustust. Aga hõre rahakott ei lase ühtegi pakkumist ära öelda, kuni ma veel püsti seista jaksan. Hommikul koju, paar tundi und ja pääle lõunat vibutama. Tööd tuleb teha siis, kui seda on...

Neljapäev, 9. juuni 2011

*Pasunakoorid*

Laskespordinädala tulemused on selgunud! Lugesin kokku, osalesin 7 võistlusel ja võitsin neist 5!

---

Targu jätan märkimata, et ühel võistlusel olin naiste hulgas ainuke osavõtja ja neljal üks kahest. Ülejäänud kahel võistlusel sain 3. koha ja jagasin 4.-5. kohta.

Teisipäev, 7. juuni 2011

Uudiseid

Laskespordinädal on nüüd selleks aastaks möödas. Mul õnnestus peaaegu kõigil võistlustel ka osaleda, midagi ma ka võitsin, aga täpsed tulemused on veel kokku löömata.

Kõige rohkem võitsid kihulased, kes tahtsid süüa ära nii ihu kui hinge. Viimasel päeval tööle sõites jalad niiiii sügelesid, et plaanisin minna juhataja kabinetti ja südantlõhestava häälega paluda: "Aita mind minu ihu ja hinge hädas! Anna viina!" ja siis mõne hetke möödudes lisada, et kublad jalgadel sügelevad. Aga juhatajat polnudki kabinetis, nii et pidin selle viinatilga tema kapist varastama. Pärast tunnistasin küll selle üles, juhataja ainult naeris ja ütles, et siis on hästi, kui sellest abi oli. Ta juba teab mind liiga hästi ja nii on hirmus raske nalja teha...

Täna oli vilets päev. Algas küll ilusti, romantiliselt parmudega võideldes, aga õhtu läks käest ära. Armas kaastööline jäi kõhutõppe, nii et tormasin teda asendama ja laulukoori (kus peeti kahe kuu sünnipäevi!) ei jõudnudki. Siis helistas Raivo, kes on Härjapõlvlaste kaitseala ja turnimiseraja ehituse juht. Raivo ise oli masinat parandama sõitnud, aga tema kõige noorem tööline oli siit tsikliga sõitma läinud ja - hunnikusse lennanud. Murdnud erinevatel andmetel üks kuni mitu luud, tsikkel on absoluutselt kasutuskõlbmatu (kutt ostis selle 3 päeva tagasi). Organiseerisin siis tsiklijäänuste kiire siiaveo... Poisi viisid abivalmis külaelanikud õnnetuskohast Tartusse paikamisele.

Ja just enne sõitu olin vaadanud kuti otsa, see säras nagu hernes, vaatasin teda ja masinat ning mõtlesin, et ükskord tuleb see päev, kui mina ka... Nüüd on äkki üsna kõhe. Noh, roller äkki? Selline väiksem, aeglasem... Tiristaksin vaikselt 15 km/h maanteeääri pidi ja kui ümber kukuksin, siis pääseksin paari sinikaga?

Kahtlane värk. Aga noh. Elamine on üldse üks ütlemata ohtlik tegevus. Tee mis tahad, ikka kipub surmaga lõppema, venita kasvõi 100 aastat, aga sellest mööda ei pääse...

---

Praeguse seisuga on teada, et kutil on ainult kämblaluu murd. Igaks juhuks on veel päevakese haiglas jälgimisel.

Teisipäev, 31. mai 2011

;D

Täna algas minu isiklik suvi. Pauguga. Toimus kauaoodatud külaskäik (või oleks õigem öelda palverännak, tuletades Kaaba kivi meelde?) Kurjavaimu kivi, Heavaimu kivi ja veel 2 kenakese ohvrikivi juurde. Ühtlasi kingiti mulle isiklik portatiivne ohvrikivi, roosa ja lohukesega, nagu peab. Esimene roaohver värskele kivile sai ka toodud, tilga õlle näol nimelt ;D

Laupäev, 28. mai 2011

Kutse (parandatud versioon)

Kutsun kõiki huvilisi Tartumaa Tervisespordikeskusse (tuntud ka Elva lasketiiruna) LASKESPORDINÄDALALE! Tuleva nädala jooksul teisipäevast pühapäevani (31. mai - 5. juuni) saab siin kas väga odavalt või hoopis tasuta proovida erinevaid relvi. Vibulaskmine, laserlaskmine ja scatt on tasuta, püstolit ja õhupüssi proovides tuleb moon kinni maksta. Võimalik on väikse raha eest ka võistlusest osa võtta, see summa läheb siis võidufondi. Argipäeviti oodatakse kõiki kell 14.00-19.00, nädalavahetusel kell 11.00-15.00. Mina olen suuremalt osalt vibutiirus.

Kohtumiseni!

Rahvaste sõprus

Elvas on Euroopa naabrite päevad. Soomlasi, rootslasi, leedukaid... Täna on teine päev kolmest. Käisime meiegi oma kooriga sõpruskontserdil laulmas. Lauluväljakul olid kuulamas-vaatamas ainult mõned esinejate sugulased ja need esinejad, kes veel oma järge ootasid... Nukker. Ümberkaudu oli ka midagi laada moodi, puha kõik käsitöö... Aga ostjaid sinna suurt ei sattunud, endalgi on rahakott kuu lõpu puhul vägagi hõre.

Rahvaste sõpruse sisse mahutasime ka oma selleaastased Elva puukujude talgud. Tegijaid on poole vähem, kui varasematel aastatel. Aga noh, viriseda pole midagi, vahepeal kahel aastal jäid talgud üldse ära. Sel aastal valmib uus härjapõlvlaste kaitseala (eelmine varastati ära...). Loomulikult suuremal ja uhkemal kujul ja pisut muutunud kontseptsiooniga.

Rahvaste sõpruse ja puutalgutega seoses sain eile õhtul ka üle pika aja tsiklisõitu. Nimelt tulid kaks saagijat-sõpra kaherattalistega. Oh oli hea... Meenusid mitmed varasemad sõidud, Hannesega Varbolast näiteks, terve pikk kuum päev (+28C) läbi Eesti. Või lühike, aga meeleolukas sõit kallimaga Elva lähistel, miniseelik ümber p** lipendamas... Romantika :)
Jõudsin isegi juba jälle mõelda tsikli soetamisele. Täna tundub see veel utoopia, aga kes teab, mida tulevik toob? Ükskord 20 aasta pärast olen pensionieelikust maanteehirm, pange tähele!

Laupäev, 21. mai 2011

Uni - tarviline vara

Kuidagi ei saa öelda, et ma oleksin tööga ülekoormatud. Niiviisi suuremas plaanis vaadates. Aga töö on jaotunud ebaühtlaselt, nii et viimased 4 päeva olen rabelnud rohkem, kui muidu, neljast kaks ööd olen töö juures olnud ja päevad ka kiired (matkajuhtimised, vibulaskmised...). Kurtsin siin kaastöötajale väsimust, et vähemalt üle ühe öö tahaks ikka korralikult magada... Selle peale tema kostis: "Sa ju noor inimene, küll sa jaksad. Kui mina noor olin, sai bändiga ikka mängimas käidud, sealt hommikul otse tööle, polnud häda midagi! Nüüd ma olen vana, enam ei jõua nii...".

Ma ei tea, kas viga on minus, aga ma tõesti olen peale kehvasti puhatud ööd uimane (paar tundi üks silm ja kõrv lahti tukkumist ei ole korralik puhkus!) ja tunnen ennast halvasti... Pole ma ka nooremast peast hull pidudeskäija olnud, kes hommikuni üleval ja järgmisel päeval ka tegus. Hetkel ei meenu ühtki hommikuni kestnud pidu... Ma vist ei ole noor olnudki...

Sain eile peale pikka päeva (ja peaaegu magamata ööd) kella 21-ks koju, kukkusin jalapealt voodisse, ajasin 11 tunni pärast ennast üles, et jälle siia ööpäevaks tööle tulla... Issand, kuidas tahaks hoopis kodus olla, tasapisi toimetada, lõunal väike uinak teha! Mul ei ole siin täna peaaegu mitte midagi teha, aga magama minna ka ei saa, sest keegi lihtsalt peab letis olema ja ma olen majas üksi tööl! Ja õue ei saa ka minna! Ja siin sees on külmem, kui õues!!!

Nii, nüüd ma olen haliseda saanud, kohe parem hakkas :)

---

Ja homme lõunaks registreerus grupp vibutajaid, ma saan jälle kodust korra läbi joosta ja jälle siia tagasi! Ma tõesti juba elan siin...

Ei, ma ei vihka oma tööd. Tegelikult mulle inimesed meeldivad, ausalt. Ja see koht siin meeldib ka. Aga ikka tahaks vahel omas voodis magada... Ma ei tea enam, mida lapsed kodus teevad, kuidas koolitöödega hakkama saavad... Lähen üle mitme päeva lahtiste silmadega valgel ajal koju ja ei jõua ära imestada, mis kõik on kui kõrgeks kasvanud (muru, sõnajalad maja taga, umbrohi peenral, prügi ja tolm toanurkades, mustapesuhunnik...). Väga kummaline tunne on. Nagu oleks pikal reisil olnud. Astun väravast sisse ja imestan, kas ma elan siin?

---

Tänaseks olla jälle maailmalõppu lubatud. Noh, minu maailm algab ja lõpebki igal sekundi murdosal ikka ja jälle. Kummalisel kombel on selles teatav seaduspärasus, tekib justkui järjepidevuse tunne. Nagu vaataks üksikutest kaadritest koosnevat filmi, mis jookseb 24 (25?) kaadrit sekundis ja paistab vägagi sujuv ja ühes tükis olevat. Huvitav, kas minu elul on ka 25. kaader ja mis sellel küll olla võib? Vahel on mul tunne, et hoopis 1 kaader on nähtav ja ülejäänud 24 salastatud...

Maailmalõpp muidugi saabus, vähemalt mõnedele. Tapsin tohutu hulga sääski, kes lahtisest uksest siia leti taha minuni jõudsid. Sääselaipade kokkupühkimiseks on kobedamat pürsti vaja. Ega maailmalõpp pole naljaasi.

Neljapäev, 19. mai 2011

Raha hais

Elu veereb vaikselt töö ja kodu vahet. Ja et igavusse ära ei sureks, juhtub ikka aeg-ajalt midagi.

Üleeile kukkus meie kallis Põrr peldikuauku. Tirisin sitase loomakese sealt välja, lapsed jooksid veeämbrite ja loomašampooniga, avasid meile (sauna)uksi ja õhtu oli sisustatud. Loomakese juures oli hoolimata põhjalikust küürimisest veel mõnda aega raha lehka tunda, lapsed ei tahtnud teda enda juurde voodisse magamagi lubada.

Muud pole nagu midagi juhtunudki... Auto on katki ja liikumisraadius on hirmus väike. Maailm tõmbub mu ümber järjest pisemaks. Jalgratas on ka kahtlaselt krigisema hakanud, nutab parandaja järgi.

Kevadised depressiivsed meeleolud on õnneks rahunenud. Olen ka leidnud ühe pikaajalise eesmärgi, mille poole püüelda. Mõne lähema eesmärgi võiks veel leida.

Esmaspäev, 16. mai 2011

Sauna taga

Viimsi festivalil käidud. Lõppkontserdile me ei saanud, võibolla olid mehed liiga kained. Minnes olin nii väsinud (otse töölt tulnud) et ei suutnud bussis uinuda ja iga natukese aja tagant tuli nutt peale. Päeva jooksul siiski asi paranes. Tagasisõit oli juba puhas rõõm. Sai selgeks, et igas seltskonnas on omad kiiksud. Kudzu sünnipäeval oli iga laulu refrääniks "las laine möllab torm!". Selle bussisõidu ajal olid aga tooniandjaks mehed (mina ainukese naisena seal hulgas, sest teised istusid bussi eesotsas ja püüdsid moblaraadiost eurolaulu-uudiseid). Kõik laulud, mis taktimõõdu poolest välja andsid, lauldi sõnadega "Sauna taga tiigi ääres". Terve tee. Tallinnast Kongutani (mina ainult Elvani). Isegi NLiidu hümni viis tuletati meelde ja võeti kasutusse. Eesti lipu laulu viis sobis ka väga hästi - eriliselt võimas kõla oli uute sõnadega. Üldse oli üsna erandlik bussisõit, sest tavaliselt korgitakse tagasiteel lahti kõik alkohoolne, mis päeva jooksul hangitud on. Seekord aga ainult lauldi-lauldi-lauldi, igaüks omal häälel, vägev!

Siiamaani on tähtis tunne, nagu oleks terve tee mind ülistatud - lapsepõlves kutsus isa mind Manniks ja ma arvasin kuni kooliajani tõsimeeles, et isa on selle laulu minu jaoks teinud... :) Meil oli maja tagaotsas saun, mille taga tiik, kust otse loomulikult ei puudunud ka konnad. Miku oli küll puudu, aga selle ma arvasin olevat papsi kunstilise liialduse, et laul paremini kõlaks.

Reede, 13. mai 2011

Meel

Küll võib inimese meel hüplik olla! Budistid ütlevad selle kohta: ahvi meel. Nojah. Alles tundsin ennast pooletonnisena, juba tunnen ennast hoopis liblikana. Möödun peeglist ja naeratan endale, sest see tüüp seal peeglis on sümpaatne. Ja keha on liikuv ning kerge, mis sest, et sügisel veel kenasti selga läinud seelik kahtlaselt kiskuma on hakanud.

Aga see kergus on petlik. Rõõm on pinnapealne. Vaikselt, aga järjekindlalt käib minuga kaasa hall pilveke, vasaku õla taga näen teda vahetevahel vilksamisi... Ootab sobivat hetke ja hakkab jälle paisuma, kasvatab ennast ümber minu nii et ma enam värve ei näe, kevadist konnalaulu ei kuule...

Tahaksin jälle suuta tunda rõõmu, puhast, siirast, rikkumata rõõmu lihtsalt elus olemisest, maalimisest, saagimisest, trummirütmidest, kitarrihelidest ja kevadisest vihmast päiksekiirte vahel... Ma pole juba päris ammu kitarri kätte võtnud, sest iga kord, kui ma seda teen, tuleb tunne, nagu ma leinaksin midagi või kedagi. Ma pole juba päris ammu pintslit kätte võtnud, sest värvid ja mustrid ei ole mind enam kõnetanud...

Käisin ühe psühholoogiga vestlemas, lihtsalt nõu küsimas, kust võiks abi saada. Ja kuna mul suurt papirulli pole, pole ka valikuvõimalusi kuigi palju. Sain kinnitust, et olen üldiselt õigel teel - olen ise oma tarkusega juba päris kaugele jõudnud. Ja üllatavalt kosutav oli kuulda tema kogemusi - sellest, kuidas ta on sama raja läbi käinud, mida tundnud, mida arvanud, mõelnud, kuidas sellest seisust välja tulnud. Sellest, kuidas lause: "mõtle positiivselt!" on mõnikord üks mõttetumaid (nii et ütlejale virutaks hea meelega), kuidas positiivsete väidete korrutamine on enamasti täiesti kasutu, kuidas pidevalt saadab vaikne (ja vahel väga tugev) leina tunne - ma leinan iseennast, oma kadunud rõõmu.

Huvitav, kas deprekas, tänapäeva katk, oli sellisel kujul olemas ka 100, 500, 2000 aastat tagasi? Pooled mu sõbrad tuttavad (olgu, liialdasin natuke, kõigest kolmandik) on regulaarsed AD tarbijad. Kui me oleksime elanud paarsada aastat tagasi, tollastes tingimustes, kas meid oleks siis peetud loomu poolest melanhoolseteks või juba hullumeelseteks? Mis oli siis normiks? Mis on praegu normiks? Mille järgi me hindame oma psüühilist seisundit, kas see meeleseisund, mille poole püüdleme, on samasugune ulme nagu traditsiooniline tütarlapse unistus printsist valgel hobusel - happily ever after? Minu mõõdupuuks on mälestused varasest lapsepõlvest, enne pideva väsimuse ja alaväärsuse külgepookimist. Jah, selline aeg on olnud. Ma olin ka siis vaikne ja rahulik laps, vaevalt, et ma nüüdki mingiks aatomikuks saaksin - see pole mul loomuses. Aga võime tunda siirast rõõmu, mitte karta tulevikku, usaldada, oli lapsepõlves täiesti olemas. Järelikult olen ma selleks võimeline.

Juhtus jälle Maslow püramiid näppu. No pole midagi imestada, et maalimisega nii kehvad lood on - see ei ole lihtsalt oluline. Füsioloogilised vajadused on enam-vähem täidetud, aga turvalisusest kaugemale ei jõuagi, sest lihtsalt nutma ajab. Eneseteostus on kusagil püramiidi tipus ja nii kõrgel, kaugel, et seda poleks minu jaoks nagu olemaski...

---

Täna oli see päev, kui ma julgesin sel kevadel esimest korda järves redelist lahti lasta ja tibatillukese tiiru päriselt ujuda. Käed ja jalad ei kukkunudki külma pärast küljest ära. Kõhu ümber tekkis isegi mingi soojus. Ja konnad lärmasid ümberringi, nagu oleks vesi juba kuum-kuum - kõigusoojased, nagu nad on.

Pühapäev, 8. mai 2011

Emadepäev

Kuna ma olen täna tööl, oli mu ema sunnitud siia tulema, et ma teda ikka nõuetekohaselt kallistada saaksin. Ühtlasi andsin talle asutuse varudest küünla, mille ta tagasiteel surnuaiast läbi minnes vanaema (ja vanaisa ja isa ja onu...) platsile laternasse põlema sai panna.

Ise käisin eile surnuaial, siitsamast töölt minnes jalutasin läbi. Kraapisin kokku kase otsast pudenenud oksarisu, mõtisklesin omaette ja suhtlesin mõttes ka oma mälestusega esivanematest. Kõigepealt jõudsin nukrale äratundmisele, et ainus tükike maad, ainus kodu, millele mul üldse mingi õigus on, ongi seesama surnuaiaplats. Ja päriselt minu jagu (ja muidugi jätkuvalt ka kõigi teiste jagu, kes sinna enne maetud on), on see alles siis, kui ma ise seal liivas olen. Ja enne seda on mul õigus mäletada esivanemaid, kes sinna maetud on ja seda platsi hooldada (kooskõlas kõigi teiste sugulastega, hoidku taevas, et ma midagi vale koha peale ei istutaks!!!).

Mälestusega esivanematest oli üsna elav jutuajamine, vanaema oli tema kohta liigagi ergas ja tuulepäine. Vanaisa aga ütles mulle ainult kaks lauset: "Ela oma usu järgi!" .... "No siis selle järgi elagi!". Vanaisa oli juba esimese vabariigi ajast jehoovatunnistaja, vaikne kangekaelne vanamees, keda tema usu tõttu küllap ka tõrjuti. Oma usu järgi elamine võib olla vaevarikas, aga kui selle järgi ei ela, ei ole see enam elu, vaid hingeta orjus...

Ilmad on ilusad ja kerged, aga mina olen raske, justkui kaaluks 500kg. Mõte on aeglane ja tuhm, kurbus istub sees ja ei taha kuidagi kaduda. Õhtuti magama minnes on külm keres, mitu tundi läheb aega, enne kui nii soojaks saan, et magama saan jääda. Lumi on justkui läinud (mõni üksik sodine jäänus ei loe), puud on hiirekõrvus, on aasta kõige ilusam aeg. Ja mina külmetan...

Kolmapäev, 4. mai 2011

Udu

Jäle elutüdimus käib vahetevahel peal. Rabelen ja rabelen, aga kuhu ma üldse suundun ja ega ma viimati eksinud pole? Ei tea.

Eesmärkidest oli paar kuud tagasi juttu. Mida ma üldse tahan? Küsi ja sulle vastatakse - kui ma midagi tahan, saan küsitava, aga ikka sellisel kujul, nagu ma ei ole võimeline vastu võtma. Ja kui ma midagi ei taha, siis ei juhtu ka midagi ja on ainult tüdimus ja väsimus.

Ma ei ole julgenud päriselt, päriselt-päriselt endale ühtegi konkreetset eesmärki seada, sest ma ei ole kindel, kui ma selle saavutan, kas see on ikka see, mida ma päriselt tahan. Ja nii ma vindungi. Iga päev mõtlen ümber, iga päev otsustan uuesti või siis ei otsusta...

Kuhu on kadunud julgus elada? On mul seda üldse kunagi olnud?

Motivatsioonikriis. Rütmiline ja regulaarne. Või siis eneseusalduskriis. On neil üldse mingit vahet? Tulemus on ju ikka sama.

Siit nurgast ja sealt nurgast

Hirmsasti tahaks kirjutada, aga ei ole nagu õieti, millest... Või noh, oleks, aga neid asju ma jälle kõva häälega ei pasunda, enne kui asjaloos mingigi selgus on.

Millest siis...?

Hommikuti vette pole enam jõudnud, sest nii ropult külm on. Ei jõua õieti nahka soojakski ajada, külma nahaga ei suuda küll vette minna. Aga küll need hommikused suplused jälle tulevad. Peale jaanipäeva viskab ikka korraks soojemaks, alati on nii olnud.

Lapsed kasvavad jätkuvalt nagu seened.

Minu kirjaoskus (mille üle ma olen kunagi lausa uhke olnud) kaob mitte enam päevade, vaid sekunditega. Kuhu need komad käisidki? Aga suur algustäht?...

Mälu on järjest hõredam. Küllap muidugi pole vajagi elada minevikus, suuremat osa sellest, mis on olnud, pole hiljem enam hädapärast tarvis. Aga lühimälu võiks siiski ju olemas olla - mis päeviti ma tööl olen jne... Ja hirmus kahju on, kui koos koledate asjadega kaovad mälust ka ilusad asjad. Ja neid on ju ka päris uhkelt olnud.

Ikka vahel juurdlen, kas oleks mõistlik minna uuesti kohtusse ja kergitada seda naeruväärset summat, mida laste isa elatiseks maksab. Samas ma tean, et tal ei ole seda eriti millestki maksta, palk on väike. Ja lapsed saavad oma isaga siiski enam-vähem läbi ka - seda suhet ka väga rikkuda ei tahaks, lastele on ta ju ikkagi oluline inimene. Aga praeguse seisuga - olgugi, et summa on tilluke, tuleb see igakuiselt tema palgast minu arvele ja seaduse järgi on ta seega oma laste kasvatamisel osaline. Mis tähendab, et hiljem on lastel kohustus oma isa vanaduspõlves üleval pidada, kui vaja. Miks peaks olema lastel kohustus oma isa suhtes, kes neile suurt midagi anda ei raatsi, nende nimel kuidagi pingutada ei viitsi? Koosolemise aegki on neil ainult suvel mõni nädal, sest sügis-, talve- ja kevadvaheajal ta neid enda juurde ei võta? Kui see otsus puudutaks ainult mind, oleks hulga lihtsam. Aga mida arvaksid asjast lapsed? Ja mis neile tegelikult hea oleks? Ma tean, et nad oma isast hoolivad. Kas see oleks kohtusse minekut väärt, kui alimendid tõstetakse seadusega ettenähtud miinimumini ja siis jääks vanamehel nii väike palk alles, et tal üldse enam mõtet tööl käia pole, mis tähendab, et ma lõpuks mitte sentigi ei saaks, ja lastel oleks isaga need hõredad suhtedki rikutud? Või olen ma liiga hella südamega?

Käisin ühte korterit vaatamas ja see käik viis mu jälle rööpast välja. Muidu oli ju kena koht, teine korrus, vesi majas, valgust ja puha... Aga... Kui ma mõtlesin, et tirin oma asjad sealt trepis üles, teisele korrusele, selleks, et seal lihtsalt mõnda aega jälle kuidagi hakkama saada ja siis jälle edasi otsida ja edasi kolida, siis hakkas mul kurb ja halb. Pealegi tahtis perenaine ühte tuba enda kasutusse jätta, ei osanud arvata, mis võiks saada praeguse mööbliga korteris ja kui palju ta üldse üüri tahab. Igati segane lugu. Nutsin pärast kodus jälle peatäie, kogusin siis ennast kokku ja uurin nüüd teisi võimalusi.

Ma olen oodanud muutust. Ma olen oodanud liikumist. Aga kunagi ei oska ette arvestada, mis selle muutusega kaasneb ja kui raske see tegelikult olla võib. Ja raskeks ei tee seda mitte käesolev situatsioon, vaid minu hõredasse mälusse alles jäänud mäletused. Korraga elan ma jälle läbi kõiki oma varasemaid korteriotsimisi, lootusetusi, alaväärsusi, kuidagi-leppimisi... Objektiivselt vaadates on mul ju praegu katus pea kohal, riie seljas, kõht täis, lapsed terved... Mis veel tahta? Ja ma olen ohanud, et ma ei taha enam mäletada neid aegu, kus ma olen olnud õnnetu. Küsi ja sulle antakse, mul on mälu muutunud jube kehvaks, eriti nendes asjades, mida ma ei taha ära unustada!

Pühapäeval olen tööl. Järjekordne maraton, seekord jooksevad. Mul kohe õnnestub saada enamus suurüritusi enda kraesse. Aga ega see halb ole, hea on, kui tööd on ja inimesed, kellega pean siin siis ohjeldamatult suhtlema, on siiski enamuses täitsa toredad.

Laupäev, 30. aprill 2011

Kevadised tuuled

Maaklerid käisid ära, kooserdasid terve maja läbi, pildistasid, küsitlesid...

Minul aga on imelik rahu tulnud. Ma tean, et hoolimata sellest, kas ma paanitsen või mitte, läheb elu ikka edasi. On ju varemgi läinud. Pole kordagi ka katuseta jäänud.

Saime korra kokku pr. Kudzuga ja ennustasime minu kätte sattunud oraakli-raamatu abil ilma. Küsimus oli, kas lähema paari nädala jooksul on lörtsi oodata (sooviga siis, et ei tuleks lörtsi). Ja vastus oli, et võime oma eesmärgi saavutada veenmisjõul. Väga lootusrikas vastus! Tuleb välja, et inimlike võimaluste piirid on palju laiemad, kui siiani arvanud oleme!

Teine tore avastus oli seoses meeleolukõikumistega ning sooviga meeleolu parandada ja stabiliseerida. Küsisin ja vastati: Jah, kui te endast hommikuti lugu peate! No ja nii ma siis nüüd käingi hommikuti endast lugu pidamas, linnulaulu kuulamas ja järvevee temperatuuri testimas.

Ajatajuga on mul juba mitu nädalat midagi lahti. Eile õhtuks olin ma omadega hüpanud 6.maisse... Tekitasin paar pisikest paanikat jne. Nojah. Hommikul siis selgus, et ei ole ikka veel maikuu midagi... Minu väike armas hälbeline reaalsus, kus annab ilma muuta läbirääkimiste teel, kus märtsis algab mai, kus suplushooaeg on juba alanud (jääd ju järvel enam pole!) ja hariliku argipäeva osa on korterite otsimine ja üle vaatamine. Lihtsalt.

---

Tööl. Istun viisakalt laua taga, vihma pähe ei saja, tööd on, aga hingetõmbeaega jagub ikka vahel natuke ka. Ja juba tahaks puhata! Vaevalt veerand (t)ööpäevast istutud ja juba tahaks puhata ja võibolla varsti ka mängida! Kuidas küll Võhandu-maratooneritel läheb? Ma parem väga sügavalt ei juurdle selle üle. Mul on ju elu nagu lill, mis sest, et pisut närtsinud!

Hommikul, kui lõpetan, jõuan kiiruga kodust läbi käia, siis kohe koorilaagrisse, kus tuleb kõva harjutuspäev Viimsi festivali tarbeks. Ja kui hästi läheb, jõuan homme õhtul veel ühte korterit vaatama. Siis olen kindlasti niisuguses vaimses vormis, et ma tunnen korteri omanikule juba ette kaasa.

Huvitav, kas ma homme hommikul endast lugu jõuan pidada?

Kolmapäev, 27. aprill 2011

Nutt ja hala

Perenaine helistas ja küsis, kas ma olen reedel kodus, siis tulevat poeg Tallinnast, võtvat kusagilt hindaja-maakleri ja tulevat maja pildistama seest ja väljast...

Ma ei ole sellesse majasse armunud, aga ta on mulle siiski katust pakkunud viimased 7 aastat. Ja ma ei salli silmaotsaski kolimist... Mida mul vist tuleb elu jooksul veel mõned kümned korrad teha.

Miks ma jõuan ikka ja jälle sinna punkti välja, et mina olengi see inimene, kellel ei ole kodu ja ei saa seda ka iial olema? Reaalselt on mul ju veel katus pea kohal, konkreetne korter ei pruugi omanikku veel niipea vahetada... Aga see on juba kolmas korter, mis läheb käest müügi tõttu. Ja eelmistega toimusid tehingud hämmastavalt ruttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas sai palehigis kortereid otsitud... Kuidas ühes kohas üürilepingut mulle teadmata põhjustel ei pikendatud (kuigi kuu varem oli juttu olnud, et meid lubatakse edasi jääda)... Kaur oli üle aasta vana, Lagle sünnini peaaegu kuu, kärutasin meeleheitlikult mööda leitsakus linna ja otsisin korterit... Aega oli tervelt nädal, siis pidi plats puhas olema. Ma mäletan sündmusi, aga mitte seda tunnet... Võibolla on parem, et ma seda ei mäleta, võibolla olen selle meelega ära unustanud. Aga kuhugi on midagi ikka ladestunud, need tundekihid sulavad tasapisi unustusest lahti ja õudus võtab maad.

Lõpuks on jamad ikka kuidagi lahenenud, olgu siis mõnda aega mõnes erilises peldikus olles ja siis sealt ikkagi edasi paremasse kohta saades... Aga ma ei taha enam kolida. Eriti kuhugi veel ajutisemasse kohta, kust siis jälle kohe edasi järgmisse sobivamasse, kus ometigi on kogu aeg minuga kaasas teadmine, et kusagil ei lasta mul olla nii kaua, et ma võiksin kohta hakata oma koduks pidama... Et ühel hetkel ei ole mul enam õigust selle katuse all olla ja kõik algab otsast peale...

Lootus ei ole veel päriselt surnud, et see sündmus kuidagi positiivseks pöörab ja kokkuvõttes kasuks on. Sellegipoolest ei tahaks üldse täna siin tööl olla, vaid hoopis sügaval metsas mõne puu all päiksepaistes istuda ja lihtsalt nutta.

Teisipäev, 26. aprill 2011

Varaseim

Täna oli selle aasta esimene järveskäik. Vat aprillis pole siiani veel ühelgi varasemal aastal ujuma saanud. Noh, mis ujuma, ega ma ikka redelist lahti ei lasknud. Aga hea oli! Homme jälle! Jää on kah juba järvelt (peaaegu) läinud, pole nii külm ega midagi.

Pühapäev, 24. aprill 2011

Soe

Sai metsas suure tamme all istutud. Ja siis veel männi all. Ja linnulaulu kuulatud. Ja üks puuk tapetud. Lepatriinusid nähtud. Sinililli korjatud. Paiselehti imetletud. Pakse riideid seljast võetud. Kolme sorti konnalaulu kuulatud. Triitoneid leitud ja vahitud. Ja hommikul järve ääres ennast külma veega üle valatud. Sauna tehtud. Mune keedetud ja värvitud ja kingitud ja söödud. Päikse käes oldud. Kaevatud. Ja (ümber) istutatud. Lõigatud. Saetud. Nutetud. Naerdud. Kriipida saadud. Igatsetud. Lootust kaotatud. Ja siis jälle uuesti leitud.

Pikad pühad, paistab, olid.

---

Sa kas usud, et oled edukas või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus, olla mr. Ford öelnud. Me näeme maailma läbi oma kogemuste ja uskumuste prillide. Peale kõige muude toredate tegevuste tegelesin paralleelselt ka endas kaevandamisega - seda teen ma niikuinii regulaarselt. Ja jõudsin mõne täiesti vastuvõetamatu ja kahjuliku uskumuseni, mille järgi ma elan. Hoolimata sellest, et ma tean, et need uskumused võiks lihtsalt metsa visata. Aga need on nagu umbrohi, nagu naat minu aias, mida võib lõpmatuseni välja kitkuda ja ikka ta tuleb jälle, jälle, jälle... Kes mind lähemalt tunnevad, võivad aimata, mis need programmid on, mis ei taha lasta ennast ära kustutada. Oskab keegi nõu anda, kuidas vabaneda kasututest, lausa kahjulikest programmidest? Segastest aegadest pärinevast kangekaelselt tagasi tulevast arvamusest, et mulle ei ole elus ette nähtud võimalust oma kodus elada? Et mul ei saa iial oma kodu olema? Et minu maailma ei kuulu regulaarne ja äraelamiseks piisav sissetulek? Neid uskumusi on veel. Enamasti kuhugi alaväärsuse ümber koondunud... Ja mul ei ole neid vaja! Need segavad mind tõsiselt, ajavad jätkuvalt segadusse, kustutavad enesesse lugupidamise... Niisiis, kui keegi oskab anda mõnda viidet, kust leida juhiseid rämpsprogrammide kustutamiseks, on need teretulnud! Aitäh!