Meretagune

Käisin mere taga. Sest talveks on küttepuid vaja. Kolasin päevakese mööda saart ja tulin sealt tagasi 564 pildifailiga (ja ühe äbariku akvarellivisandiga), mis tuleb nüüd kuidagi põlevaks aineks muundada. See tähendab, et mina maalin ja maalide tellija toob talvepuud, kas pole mugav?

Sõit oli äge. Ma pole nii väikse laevaga nii kaugel merel käinudki. Igatahes minnes sain enam-vähem kõiki traditsioonilisi sõidumõnusid tunda, öökisin põhjalikult. Ja et ikka eriti põhjalikult saaks, olin enne Pärnus kõhu silgupada täis vitsutanud ja laevas saanud katkise põhjaga (praak)oksekoti. Aga muidu oli tore :) Igatahes tekitas see äge sõit iseenesliku kerge paastu, veel järgmisel päeval polnud eriti nälga, paljas vesi oli kõige maitsvam :)

Sain saarel kolada täitsa omapead, võõrustaja näitas näpuga kaardil soovituslikud rajad kätte ja nii ma siis matkasin. Õnn ja rõõm, ma ei kohanud ühtki inimest! Eks see oli ka põhjus, miks ma nädala sees sinna sõita tahtsin, et saaks segamatult maastikku süveneda.

Tagasisõit sujus juba kergemalt, taganttuules ja laev enam nii ei rapsinud, et halb oleks olnud. Aga räägivad, et suure lainega pidi ikka nii pillutama, et mõni uljaspea pole mõistnud kõige nelja jalaga toolist kinni hoida, on koguni ringi jalutada tahtnud ja seetõttu lausa konte murdnud...

Aga mis siin pikalt ikka lobiseda. 564 pilti on parem kui tuhat sõna :)
Ah jaa, ärge imestage, kui mõnel pildil meri vasakule või paremale tahab tühjaks voolata. Ma pole veel jõudnud neid sirgeks ajada :)

Minu esimene millimallikas

 Ega ma ainult merd näinud. Ikka maad ja sellel kasvavaid imesid ka. Siin on mõned pildid Limo sambliku-kaitsealast.

 Metsas olid aga miskid huvitavad samblad, mille mättad nägid välja nagu helerohelised kivid.

Harilik valvik (Leucobryum glaucum)

Üks külapilt kah, üüüüüratu õuepuuga

Kohaliku kiriku kiviaial kasvas selline vaip

Harak-kuljus, õrnakene

Ettevaatust! Igasugu elajaid siia ka ujub...

Tüüpiline kõverik

Kallistajad

Veel ühed kallistajad

 Kallistajaid oli sealkandis üldse palju. Kuna ma inimesi suurt ei näinud, siis nende kohta ei oska öelda. Aga puud olid küll väga toetavad teineteise suhtes.

Kellegi kodu

Väikesaarte fotode näitus muuseumi seinal

 Kes tahab ülejäänud 500+ fotot näha, tulgu külla.
Ah jaa, mõnele olen rääkinud, kuhu minek oli, aga need kes ei teadnud, kas saite aru, mis saarest jutt?

Viimased read jätan meretuulte kirjutada, kõrrega.

Spirograaf

Tasakene

 Tasakesi me siin toimetame. Vahel võtan vastu ka külalisi, nii oodatuid kui ootamatuid. Ühe pildistasin ka üles.

Õhtune külaline

Aias on ka veel üht-teist näha, kuigi praeguseks on selgunud, et enam-vähem kõik tuleb ümber paigutada, sest vanad peenrad olid arvestatud pingi vana asukoha järgi ja osa taimi on peenrasse visatud üldse lihtsalt olema, kuni ma aru saan, mis sealt kasvama hakkab ja kuhu need sobida võiksid.

 Mõned pungad on alles puhkemas.

Sain teha kiire käigu (autojuhiks kutsuti) Tammetsõõri ja Piusale, kust karjäärist vedasin koju mõned mägisibulad (kas Eestis kasvab neid päriselt ka looduslikult?) ja valge kukeharja ning nelgimättakese.

Valguta Valgejärve käisime Murcaga otsimas, isegi üles leidsime, aga ligi kahjuks ei pääsenud. Mina sain ainult põlvini ja küünarnukkideni mudaseks ja pärast natuke kukeseeni ka. Sinna kanti tuleks varakevadel tagasi minna, kui maa veel külmunud, siis saaks maastikust päriselt sotti.

Rändamiste vahele tuleb ka tööd teha, ega ainult ringi lillutada ei saa.

Saepuru veel ei ole

Juba piilub :)

 See uks pole ka veel päris valmis, aga üldmulje peaks jääma umbes selline:

Peaaegu valmis, ukse sisekülg

Vaade väljast

Kõige muu kõrvalt jõudsin käia kohtamas, ühe üsna võõra tüübiga, kellele ma olin kogemata mootorsaega muljet avaldanud ja kes mind takkajärgi üles otsis. Noh jah. Mis seal öelda. Tüüpi ma ei kommenteeriks, ma ei tunnegi teda ju õieti. Aga ise olen küll täitsa kinni, karta võib, et kaua veel - eks katkenud suhe oli ka päris-päris pikk. Auk on järel. Ja kui kaua võtab selle augu armistumine, pole õrna aimugi. Niikaua ei jää vist muud üle, kui saagida ja istutada ja rohida ja...

Ps. Kõik põrandad on saanud värvikihi peale, nüüd saab šampust. Kaua ma neid pudeleid siin veeretan ühest seinaäärest teise. Ma ei jaksa enam mingit muud paremat põhjust oodata ega otsida. Nii et kes šampust tahab, tulge külla!

Kadunäljapäev

Olin nädal aega tagasi tirinud Jardinist dendroobiumi koju. Lausa 1 euro eest. Tegelikult ühes potis koguni 5 taime - suur + 4 poega. No ja täna selgus, et see ei ole veel kõik - villtäid tulid lausa kauba peale. Hea, et majapidamises ikka natuke puhast piiritust on, pintseldasin kõik rohkem ja vähem kahtlased praod üle. Ja kellele ma juba jõudsin poegi lubada - oodake natuke. Ma ikka loodan sest kurjavaimu villasest karjast jagu saada.

Täna viis armas Y oma trummikomplekti minema - natuke kahju on küll, aga tõde on ka see, et ma tõesti ei ole seda päris-päris ammu mänginud*. Ühtlasi oli meil kõige armastusväärsem ja ilusam lahkuminek, mida võib ette kujutada. Ma millegipärast arvan, et meie teed ei lähegi päriselt kunagi lahku, isegi siis, kui me ei kohtu enam. Nii absurdne, kui see ka ei tundu. Millegipärast on tunne, et kunagi 10 aasta pärast on mul (meil?) hoopis pulmad.

Ja lõpuks käisime sõbranna Urve möödunud sünnipäeva tähistamas - Waides on suveresto. Ahh kui hea! Täiesti mõistliku hinna eest saime kõvasti ja väga-väga maitsvalt süüa ja äärmiselt armsa teeninduse osaliseks. Paistab, et täna ei olnud mitte kaduneljapäev vaid kadunäljapäev :)

*Oma isiklikud djembed ja muu mudru jäi loomulikult alles.

Remont minu elus

Värvisin kaks põrandat, kolmas ootab järge. Värvisin õueukse, maalisin selle lilli täis eeldusega, et hullemaks enam minna ei saa. Saigi parem (ükskord varsti näitan pilte ka). Klopsisin kokku lihtsa raami, tõmbasin sellele pitssalli, lisasin ühe oma liblikamaali ja kõik oma sõled ning riputasin seinale. Koristasin keldri, viisin välja hulga peotäisi peaaegu mullaks mädanud laudu ehk vana kartulisalve. Viisin ära hulga väga vanu purke ja nende sees mitu kes teab kui vana nahkhiireluustikku. Kurb oli. Amputeerisin oma elust välja ühe kõige olulisema (ja vastuolulisema) suhte. Veel kurvem on. Ma tean, et aeg aitab, aga see võtab ju aega! Mida ma niikaua teen? Mingit valuvaigistit tahaks. Hingele. Viin ei aita, ma ei hakka proovimagi. Töö aitab, aga ainult natuke - see ei võta mõtteid peast. Valikuline piiratud ajaga amneesia oleks hea. Aga kuidas seda saavutada, seda ma ei tea. Soovitusi?

---

Veel üks küsimus. Kes oskaks määrata, kas nendel lauajuppidel, mis ma keldrist välja vedasin, on vamm? Suuremalt osalt põletasin need ära, aga täpselt tuletegemise ajal käis siit läbi keegi, kes oma majas sama seent just tõrjus ja näpuga rõõmsalt mu tossava hunniku peale näitas ja kilkas, et näe, vamm. Ma tirisin sealt näidiseks ühe lauajupi välja. Ma ikka enne hästi ei usu, kui keegi veel seda kinnitab. Lugesin netist ka kirjeldusi, natuke nagu oleks ja nagu ei ole ka. Näiteks seenelõhna mina oma keldris ei tunne, aga see võib ka olla ainult minu nina viga. No ja ega siis ainult kartulisalv mädanenud, keldri uks on ka üsna pehme. Seda ma veel pole välja tirinud ja ära põletanud, selle pealt oleks üht-teist näha küll. Nooh, eksperdid?

Okastest sulgedeni

Kirjutasin siin, et pean leidma mõne molutamise koha. Tegelikult olin siis juba natuke molutanud, ühes imelises aias muheda pererahva lahkel loal.

Ps. Minu toas ja köögis on põrand 2x värvitud. Jäänud on veel lastetuba. Juba tahaks minna järgmist värvi ostma - mööblile ja ustele, aga terve mõistus ütleb, et enne tuleks osta paar rehve ja teha suksule ära ülevaatus...

Flegmaatiku ümberkasvatamine

Elas kord väike tüdrukuke, kellele meeldis väga joonistada, vahetevahel vaikselt suurte inimeste juttu kuulata ja mõnikord ennast rohukõrte vahele samblamaailma sipelgate-mardikate juurde unustada.

Möödusid aastad. Maailm väänas, voolis, muljus ja rutjus tüdrukukest. Ta sõi söögivahetunnis liiga aeglaselt! Maailm õpetas teda sööma ilma närimata. Ta mõtles liiga aeglaselt! Maailm õpetas teda paristama oma mõtteid ilma mõtlemata välja. Ta kõndis liiga aeglaselt, vahel koguni seisatas ja jäi midagi imetlema! Maailm sundis jooksma läbi elu, pikemalt paremale või vasakule vaatamata, pidevalt muretsedes ainult selle pärast, et kuhugi võib hiljaks jääda.

Maailma õppetunnid ei ole olnud ülemäära edukad. Flegmaatikust tüdruk on kasvanud naiseks, aga koleerikut ei ole temast saanud. Kurb küll. Maailm ei anna nii kiiresti alla, lükkab ja surub, väänab ja tõukab. Aga ega mina ka alla anna. Ei mõtlegi.

---

Jube uni on ja juhe kipub aeg-ajalt kokku jooksma. Töötunde ei tule tegelikult nii hirmus väga palju midagi, aga see pidev kihutamine ühest kohast teise, samal ajal unustamata, et veel on vaja jõuda ka kolmandasse ja neljandasse kohta, väsitab hirmsasti. Täna helistati mulle vanast töökohast ja küsiti, kas ma oleksin nõus massaaži tegema. Täna või homme. Neil pidid ööbima 20 soomlasest jalgratturit... Oijah. See oleks täitsa hea teenistus, võibolla isegi leiaks mõne tunni selleks (kuigi - kui nad tõesti kõik massaaži tahaksid, ei piisaks paarist tunnist kuidagi), aga ma lihtsalt ei jaksa. Nii kurb, kui see ka pole.

---

Reedel käisin esimest korda elus Leigo järvemuusikal. Nägin enneolematuid asju. Muusikat, tuld, tõeliselt vägevat etendust. Ja drooni. Võeh. Sumises, nagu vihane mesilassülem, hirmus kiusatus oli ta sealt taevast millegagi alla tulistada...

Kulminatsioonini on veel aega

Laupäeval jooksin mõned korrad giidina matkarada mööda edasi-tagasi, jalad lühikeseks ei kulunudki. Pühapäeva hommikul tegin kell 6.40 ühe lisamatka varastele ärkajatele. Neid oli - uskuge või mitte - 40! Peale uduste järvede imetlemist ja muinasjuttudega ärkamist rändasime seltsiga Järvemuuseumisse, sealt edasi Valgutasse, siis Hellenurme, sealt läbi triatlonituhinas Otepää Leigole, kus oli Eesti Looduskaitseseltsi kokkutuleku lõpetamine armsa meditatiivse kontserdiga. Koju sain kunagi õhtul, siis oli vaja sauna kütma hakata, sest lapsed olid mustad nagu põrsad (ja ma ise ikka ka). Kukkusin pärast jalapealt voodisse magama, hommikul oleks põõnanud veel ja veel... aga maailm surkis tagant, kolm töökohta ja muud kohustused ei anna asu und täis magada.

Ehk homme. Ja kui mitte homme, siis ülehomme... või nädala pärast.... kunagi ikka :)

Maailm võib pingutada kui palju tahes, aga flegmaatikust koleerikut ei saa. Mul oli väga ilus nädalavahetus, ei saa salata, aga vaikust ja uneaega oli selles kaugelt liiga vähe.  Pange tähele, varsti ma leian võimaluse olla vaikselt omaette, ilma kiirustamata, lihtsalt istuda kusagil põõsa all ja unustada ennast samblavaikusse oma äranätsutatud vaimu ravima.