reede, 26. september 2008

Vananaiste suvi

Kuigi papa Želnin ütles selle kohta, et naine pole kunagi vana, niisiis naistesuvi. Isegi saagida olen saanud. Täna alustasin uut kuju, konna teen.

Tegemist on sigapalju, sellest ei hakka ma kirjutama. Kirjutan hoopis sellest, et enne, kui rajale kõik kujud täiesti korralikult üles said, virutati juba üks ära. Kahjuks pole mul hetkel käeulatuses sellest ühtki pilti, aga see peaks õige pea jõudma mõnessegi massiteabevahendisse. Pildiga. Võibolla ma nüüd solvan inimesi sellega, aga ma olen selles isegi enda jaoks positiivset leidnud. Inimesed on selle raja juba omaks võtnud, hämmastava kiirusega oli info kadunud kujust liikuma läinud. Ja kui keegi peaks nüüd veel ülejäänud kujude kallal midagi üritama, siis ta vist lintšitakse möödakäivate kepikõndijate või jooksjate poolt lihtsalt ära. Valve missugune. Hea on teada, et rada on inimeste poolt omaks võetud, me pole seda ilmaasjata teinud. Kuigi selle teadasaamise hind on kõrgevõitu. Ma ei kujuta ette, mis me sinna asemele paneme...

esmaspäev, 22. september 2008

Kummaline kuu seis

Kummaline raskemeelsus on äkitse tulnud. Lausa kellaajalise täpsusega tuli. Mari jutu järgi temal samal ajal ka sarnased meeleolud tekkisid. Kas see on mingist kuuseisust või ilmamuutusest, polegi tähtis. Peaasi, et mööda läheks.

Enesehaletsus on kerge tekkima, vahepeal saab sellest justkui välja, aga ta hiilib ikka nurga taga ja kipub vaikselt, vargsi sabas käima. Kohvi joomine on ka asja süvendanud, 3-4 tundi peale kena tassitäit hakkab ergas olek kaduma ja hall haletsuse pilv hakkab vaadet varjama. Kõik kenad mõtted, selge ja julge olek vajub kahtluste mutta. Ja ma leian ennast äkki vanal tuttaval viisil selles mudas püherdamas... Vanade mõtlemisharjumuste muutmine võtab kõvasti aega ja kordamist, ikka kipuvad tagasi tulema. Ja kohvi ei maksa ka juua. Parem teed või kakaod, kui ilma ei saa.

Häid asju on ka, näiteks see, et ilm on lõpuks normaalseks läinud. Ma loodan, et see aasta talve ei tulegi, vähemalt mitte sellist, nagu eelmine oli. Päike võiks paista kuni märtsini välja, ja siis oleks juba kevad...

reede, 19. september 2008

Naer on terviseks

Me hakkasime Mariga projekti kirjutama, linnale, meie maaliksime ja veaksime maale mööda Eestit ringi ja linn võiks selle eest meile maksta. Projekti nimi on "Elva kui vääriselupaik". Kogu see idee üles kirjutamine ja eelarve koostamine on viinud meid lõppematusse lõbususse, mida me isekeskis kiiksuks nimetame. See on hea märk, parimad ideed on sündinud kiiksu keskkonnas. Peale selle on kiiks tugev vaimselt ja füüsiliselt tervistav seisund. Kuigi, see viib ümbritsevad inimesed mõnikord segadusse. Tuli minu käest naabrimees eile saagi laenama, vahtis meid imestades minutikese ja küsis lõpuks, ega me laksu all pole. Me muidugi kinnitasime itsitades, et ei, aga ega ta vist uskuma jäänud. Aga kolme koostööaasta jooksul on meil õnnestunud välja õpetada koguni Tartumaa tervisespordikeskuse direktor, kes enam ei imesta meie kiiksuhooge vaid laseb juba ennast ka neisse kanda. Suurepärane koostöö suurepärase inimestega ja ütlemata hea on koos naerda. Lõpmata hea.

kolmapäev, 17. september 2008

Turvas, turba, turvast

Täna ütles mu kallis kavaler mulle, et ta tunneb ennast minuga turvaliselt. Ma olin algul üsna jahmunud, kuna ma pean ennast üsna ebaturvaliseks inimeseks. Muidugi natuke hiljem ma mõistsin, mida ta mõtles - see on seotud meie maailmanägemise sarnasustega ja läheks siin liiga pikaks seletada. Aga see pani mind ka mõtlema turvalisusele üldse.

Turvalisust otsitakse tihti rahast, mina ka, aga see pole ainus viis ennast kindlalt tunda. Turvalised on inimesed, kelle peale võib kindel olla. Või kelle reageeringutele võib kindel olla. Naabrivanamees joodikunäss käitub alati ühtemoodi, mitte meeldivalt aga etteaimatavalt ja see on siiski turvaline. Eriti hea turvaline on nende seltsis, kes jagavad sarnast maailmavaadet või/ja harjumusi. Ma olen õnnelik inimene, minu lähikondsete hulgas on neid õige mitu. Peale üsna ebaturvalist abielu Helikariga olen enesele teadvustamata hakanud koguma turvalisi inimesi. Mul on terve kollektsioon sõpru (enamasti saemehed), kellele võib kindel olla. Lihtsalt kindel. Loon enda ümber turvalisuse tsooni, sest enda peale ma küll kindel pole... Aga ma paranen iga päevaga. Turvas, turba, turvast...turbasse...

Korstnapühkija naeratus

Loen siin, kuidas Morgie pistab rohelisi kuulikesi, et masendusega toime tulla. Isegi olen selle aasta jooksul vähemalt 10 korda tõsiselt kaalunud sarnase ravi alustamist. Takistanud on mind ainult see, et ma tean, et kõik möödub. Hea, et seegi rasketel hetkedel meelde tuleb.

On olemas erinevaid tehnikaid, kuidas hoida meeles mälestust heast tundest. Siis on teda võimalik vajadusel jälle esile kutsuda. Sest tegelikult inimene ei vaja asju, tunnustust, tähelepanu jne., inimene vajab tunnet, et ta on õnnelik. Ja loodab, et kui ta saab piisavalt varandust, sõpru, hea abikaasa, andekad lapsed, siis on õnnelik. Aga võta näpust- millegipärast on maailm inimesi täis, kellel on need kõik olemas ja ikka on õnnetud, ikka veel otsivad, rabavad, krahmivad ja nõuavad oma õigusi (mitte, et seda ei tohiks teha, vaid sellel pole tihti soovitud tulemust). Sellepärast on eriti oluline tuletada meelde õnnelikke aegu, olgu need kasvõi lühikesed hetked. Siis hakkab tasapisi tulema tagasi rõõm väikestest asjadest - et ahi kiirgab sooja, et korstnapühkija naeratas just sulle tänaval rattaga mööda kihutades, et külmetavate sõrmede vahel on tass sooja teed. Õnneks on nii vähe vaja.

Loomulikult on raske olla õnnelik, kui töö hulk tahab hinge seest võtta või on mure, haigus, lein. Aga siis on abiks teadmine, et kõik möödub. Meil on alati võimalik valida oma reageeringuid, kas vihastada või naerda.

Kaks päeva tagasi oli mul väikene valgustumine. Ma mõistsin äkki, et liigne headus ja vastutulelikkus teeb ainult halba. Ma olen olnud liiga pehme Helikari suhtes, mõistev ja arusaaja. Ja temal pole mõttessegi tulnud olla samamoodi mõistev minu ja laste suhtes. Aga kui mina oma (ja laste) õiguste eest ei seisa, kes siis seda teeb? Ma ei tea veel, kuna täpselt ja kuidas, aga alimente tuleb tõsta. See, mis praegu on, on naeruväärne (700.- kuus kahe lapse peale kokku). Mitte keegi ei seisa minu õiguste eest, see on ainult minu enda teha. Ja ma ei ole laste eest üksi vastutav. Kuigi see tähendab suure tõenäosusega jälle kohtusse minekut. Aga mul on see õigus. Ja tegelikult ka kohustus, kohustus iseenda ees mitte olla ikka edasi see jalamatt, mis on kõigega nõus, selleks et olla ikka edasi "hea inimene". Liigne headus on kurjast.

Armasta ennast ise (ja ma ei räägi nartsissismist), siis saavad ka teised seda teha. Ja siis saad sa tegelikult alles teisi armastama hakata. Kevadel ütles Mati mulle:"hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis ma tundsin ennast natuke solvatuna, mahajäetuna. Aga tal oli õigus. Ole enda vastu hea, sõlmi endaga rahu ja siis alles jagub tervet tähelepanu ka ümbritsevatele. Ja mööda kihutav korstnapühkija naeratab kindlasti, pole isegi tähtis, kas ainult sulle või tervele ilmale.

teisipäev, 16. september 2008

Emand Aeg

Ütlesin üles kunstiringi õpetaja töö kultuurimaja juures, kuna see ei parandanud mu rahalist seisu kuigivõrd ja lootsin samas saada rohkem aega. Alles nüüd ma saan aru, kuidas aega ikka enam üldse pole, eks ole imelik. Ootamatult, ettekavatsemata on elu läinud nii kiireks, nagu oleks mitme kohaga korraga tööl. Olen mõelnud korralikult tööle minna, tekitada mingisugunegi rahaline stabiilsus, nüüd tundub see mõte eriti utoopilisena. Hetkel on kiire, kuna käesoleva nädala jooksul tuleb valmis kirjutada 2 kunstiprojekti järgmiseks aastaks ja siis on kohe edasi kiire, kuna novembris olen lubanud osaleda vähemalt kahel näitusel ja selleks tuleb tööd teha. Millal ma veel leiaks aega "päris" tööl käimiseks? Võibolla on asi selles, et ma tegelikult ei tahagi tööle minna. Ega ma ei tea ka ausalt vähemalt siinkandis ühtegi tööd, mida ma teha tahaks... Vahel tuleb küsimus kas ma olen ebanormaalne? Inimesed ju ikka tööl käivad ja kui ei käi, siis see muudab ümbritsevaid väga murelikuks. Et kuidas siis nii, ei tahagi? Aga palun väga, mis töökohti siin siis saada on? Enicsisse mikroskeeme tinutama? Svenströmi särke õmblema? Konsumisse või Säästukasse kassapidajaks? Kui ma nende peale mõtlen, tuleb kohe soov ennast varakult oksa tõmmata. Sest siis on mul täiesti kasutu ja mõttetu inimese tunne. Ma oleksin halb õmbleja või tinutaja, 1000 ühesugust juppi päevas tootes laibastuksin vist esimese nädalaga. Ja tegelikult pole mind ka võetud sellistele töödele vastu, kui tööbüroo kaudu kunagi otsisin - ega nad lollid ole. Üks personalijuht ütles üsna otse, et sellest poleks tegelikult neile kasu ega ka mulle, ma oleksin halb töötaja ja ise õnnetu. Ta nägi mind esimest korda. Ja siis ta soovitas teha seda, mida ma tahan teha. Näiteks kunsti.

Sellest on möödas juba üsna mitu aastat, ikka ma veel harjun selle mõttega, et ma võin olla väärtuslik ka mittetraditsiooniliselt elades. Minu aeg on mulle väga kallis, ma ei ela igavesti. Kohe kuidagi ei taha kasutada seda enda nüristamiseks.

Aeg kulgeb omasoodu ja huvitav on jälgida, kuidas idee, mis on kunagi välja öeldud ja siis justkui surnud, pole seda ometi. Emand Aeg on neid hoidnud oma hõlma all, lasknud küpseda nii ideed kui sellega seotud inimesi ja "äkki" hakkavad asjad toimuma - emand Aeg laseb neil sündida. Ma viskan mõtte õhku ja just sellel hetkel, kui ma mujale vaatan, saab idee tahkeks.

laupäev, 13. september 2008

Haiguste ravi

Hakkas tulema tilluke palavik, metsas külmetamise peale ja verandal magamise (külmetamise) järel. Siinkandis liigub vist ka mingi tilluke viirus ringi. Sain hea retsepti:
Kui tuleb tunne, et hakkad haigeks jääma - 50 grammi viina (võib ka näiteks ürdilikööri) ja siis vatiteki all paduseksi. Kohustuslik on põhjalik higistamine ja kõigi võimalike närvide ergastamine.

Kellel on võimalik, tarvitagu. Töötab vähemalt sama hästi kui näiteks paracetamol. Ja on (olenevalt olukorrast) hulga nauditavam.

Tervist!

neljapäev, 11. september 2008

Hurraaaa!!!!!

Eile oli see maagiline päev, millal alustati metsa (Elva terviserajale) kujude paigaldamist ( kujud ise valmisid juba maikuus). 4 aastat tagasi tuli Maril selle raja kujudega tähistamise idee, nüüd see lõpuks materialiseerub. Sellega seoses saime tolgendada nii eile kui täna pool päeva külmas märjas metsas ja olla niisama lihtsalt tähtsad, 7 meest meie silme all meie ideid materialiseerimas. Suurepärane tunne!

Mulle on jäänud mulje, nagu mehed oleks mingi mõistatuslik maagiline rass. Mehed on võlurid, kes teevad mateeriaga imelisi asju. Nad suudavad liigutada tohutuid hulki tahket ainet, tegutseda kooskõlastatud grupina ja imed sünnivad. Nüüd, üle 30sena hakkab mulle kohale jõudma, et ma olengi naine. Ma võin, jah, saagida kujusid peaaegu nagu mees, aga meestel on selliseid omadusi, mida mul eriti pole. Ja vastupidi. Nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. See, kuidas nad lahendavad tahke aine ümberpaigutamise praktilisi ülesandeid, on imetlust väärt. Jah, ma ehitasin sel suvel oma esimese peldiku, aga ma usun, et minust ei saa siiski ehitajat. Tahke aine suurtes hulkades ümberpaigutamine, jagamine ja uude süsteemi kinnitamine on piisavalt kaugel mu loomulikest annetest. Samas, nagu kogemus näitab, saavad mehed tundeelu probleemide ja lihtsategi küsimustega üsna raskelt hakkama. Emotsioonid on naiste maailm. Valdavalt. Ujume oma emotsioonides ringi, elame üle ja läbi ja saame sellest tugevamaks. Emotsioneerime ka oma meeste eest. Ja nemad ehitavad maju.

laupäev, 6. september 2008

Elu läheb järjest paremaks

Tohutu tahtmine on seda kuidagi jäädvustada, enda jaoks, mida ma praegu tunnen ja kuidas maailma näen. Aga sõnad lähevad sõlme. Millegipärast tuleb mul virisemine tunduvalt paremini välja kui vaikse, rõõmsa, helge meeleolu ülesmärkimine, et seda hiljem lihtsam mäletada oleks. Aga ma proovin.

Ma tunnen, kuidas mu silmad säravad ja nad tõesti säravad, sest mulle on seda täna 4 korda öeldud. Vaikne hiilgus on mu ümber, sõnad liiguvad laisalt, mõtted on rohkem pildid ja tunded kui laused. Igavene dialoog iseendaga on sumbunud peaaegu kuuldamatuks. Kadunud on väärtusetuse ja sihitu ekslemise tunne. Ma ei tea, kas mu elul on mingit suunda, või ei, ometi on tunne, et kõik on õigesti. See, et mul pole praegu tööd, ja see, et ma tegelikult isegi ei taha tööle minna, sest ma pole veel näinud sellist töökohta, mida ma tõesti tahaks. See, et ma ühest küljest ei taha üksi olla ja teisest küljest ei julge enam kedagi prauhti proovi mõttes sisse kolida. Ma ei tunne ennast kuidagi üksi ja ma ei koli praegu kellegagi kokku. Inimesed on olulised. Mul on läbi aegade parimad naabrid, parimad sõbrad ja parim kallim, parim laulukoor, parimad skulptuurid valmivad. Mõned asjad logisevad ka, näiteks auto amordid ja nende vahetuseks praegu raha pole. Aga see ei sega, ikka on imelik tunne, et kõik on õigesti. Võibolla olen ma armunud. Vaikselt, pehmelt, soojalt, üldse mitte meeletult, lihtsalt lahkelt, iseendasse. Ja läbi selle kõigesse enda ümber. Ma tänan.

kolmapäev, 3. september 2008

Mu koduke on tilluke

Maja, kus elan, on näinud igasuguseid aegu ja inimesi. Kunagi elas siin üks perekond, pärimise läbi sai maja kaheks pooleks - ühes pooles elas õde, teises vend. Praegused omanikud on nende pärijate pärijad. Elu edenes omasoodu, millest mina küll paraku midagi ei tea. Teadma hakkan umbes sellest ajast, kui siin kõrvalkorteris elas minu klassiõde, kelle ema ja kasuisa olid joodikud. Minupoolses majaosas elas siis vanapaar, kes tasahaaval vaikselt mõneaastase vahega elust lahkus. Majapool jäi tühjaks, peremehe kasutütar oli ainuke pärija. Ei raatsinud oma lapsepõlvekodu müüa ega rentida, kuni lõpuks mina küsisin, siis oli jõudnud mõistmiseni, et ta ise ikkagi oma maja kõrvalt seda hooldada ei jõua ja andis mulle üürile. Samal ajal teiselpool oli klassiõde abiellunud, Tartusse kolinud. Millalgi oli tema ema ennast üles poonud. Siis oli klassiõde lahutanud ja jäänud muuseas ka kasuisa ainukeseks hooldajaks, kuni vanamees ennast lihtsalt surnuks jõi. Tüdruk sai ootamatu päranduse. Ta kolis oma pojaga siia samal ajal, kui minagi ja tegime kõrvuti remonti. Maja hakkas elama. Siis hakkas elu järjest paremaks minema - tema leidis sümpaatse kaaslase, kelle juures ta nüüd elab. Korter oli eelmisel aastal välja üüritud kunstnikust ja rahvamuusikust noorpaarile, kes ostsid õige pea omale talu ja kolisid sinna, oma ühisesse armsasse hurtsikusse Vastseliina küngaste vahel. Nende järel tulid siia järjekordne kena ja asjalik noorpaar väikese lapsega. Nendel juba on kodu maal, lihtsalt see vajab veel roppu kapitaalremonti. Selline lühiülevaade.

Vaadates seda jada, tekkis mul küsimus, milline on selle maja karma. Sest olgu muude asjadega, kuidas tahes, erinevatel kohtadel on vaieldamatult mõju inimesele. Ja siis see, kuidas inimesed muudavad koha olemust. Eriti meenub mulle Mari ja Ülise korter Jänesel, see oli kuidagi eriti ebameeldiv koht. Renata ajal ma seal elada ei suutnud, kuigi mul oli seal tuba. Mari suutis seda tugevalt muuta, kuid teatav tõrge jäi minul selle koha suhtes ikkagi alles. See korter siin on minus tekitanud kohati sarnaseid tundeid (kuigi ta on palju parema naabrusega, kui Jänese). See, kuidas ma pole siiani leidnud oma voodi jaoks head kohta (lohistan seda iga natukese aja tagant mujale ja pole ikka rahul), kuidas päike ei paista kunagi mu kitsasse kööki jne. Ma pole siin elatud 4,5 aasta jooksul ikkagi päriselt suutnud koduneda. Lugesin kokku, olen viimase 12 aasta jooksul nimetanud oma koduks (kasvõi tinglikult) 10 kohta. Ja seega kolinud 9 korda. Kuna ma ükskord koju jõuan? Ma saan aru, et see kodu on minus endas, aga ikkagi, kuna ma suudan ennast lepitada selle kohaga, kus ma elan? Elu läheb järjest paremaks, lõpuks on siin tänu Matile inimlik peldik, kunagi ehk juba järgmisel aastal on lootust saada linna veevärk ja kanalisatsioon. Aga ikkagi on hõre ja kodutu, pidetu tunne... Mõnikord. Järjest harvemini. Täna.

esmaspäev, 1. september 2008

Muutuv kui kuu

Kuidas hoida alles seda sooja tunnet, et elu on elamist väärt? Vanarahvas rääkis, et see, mida teed kui on kuuloomine, see jätkub terve järgmise kuu jooksul. (Teine variant on, et noore kuu esmakordne nägemine on oluline hetk ja siis tavatses Mari ikka öelda:"Raha, raha, muud ma ei taha!"). Eelmise kuuloomise ajal armusin, see on tõesti terve kuu kestnud. Selle kuuloomise ajal tundsin tugevalt, et elu on elamist väärt, ma olen õnnelik ja rahul sellega, mis on, tasakaalutunne. Teadmine, et nii, nagu just on, on väga hästi. Väike uurimus kuufaaside mõju kohta - vaatame, kas meeleolu kandub läbi järgmise kuu.

Inimesed, kes on mind hiljuti mõnel toredal üritusel kohanud, soovivad minuga äkki ootamatult suhelda. Räägivad, et ma olla helge, rõõmus, rahulik. Nad ei tea, mis nad räägivad. Nad pole näinud mind ahastuses, nädalatepikkuses talveunes, apaatias, masenduses, mis paneb üle keha valutama. Nad pole näinud mind hommikul jõuetuna silmi avamas, et neid kohe jälle sulgeda ja vajuda igavesse unenäkku, kuna ma ei näe mingit põhjust ärgata. Ma ei taha seda tagasi, kuid ma tean, et see seisund, mis praegu on, ei suuda üle elada igavest pikka pimedat novembrit, kus terve kuu jooksul paistab kokku 1,5 tundi päikest. Ja kõik need teised kuud takkajärele, kus on lõpmata pime ja külm. Need inimesed, kes mind helgeks peavad, on minu jaoks nagu päikesed ja mina olen kui peegel, mis peegeldab tagasi rõõmu nende silmis. Või on see hoopis vastupidi? Või on tegemist magnetiliste suhetega, kus üksteise suhtes on tõmme nagu raual ja magnetil, samas kui teised elemendid (alumiinium, kuld, tina) neid kuigivõrd ei liiguta?