Neljapäev, 30. juuli 2009

Suvised rõõmud

Nonii. Eile õhtul lõin oma varba vastu kivi KÕVASTI ära. Oli valus. Küüs ära ei tulnud. Õppust ei võtnud. Aga mis kehvasti, see uuesti! Täna ennelõunal virutasin hooga (mitte meelega!) sama varba vastu sama kivi. Ei olnud üldse nii valus. Imestasin, et kuidas siis seekord haiget ei saanud, ja mis ma näen! Küüs lipendab nagu tilluke verine nõukogude võitluslipp uhkelt varba küljes! Istusin autosse ja 10 min pärast oli arsti juures ülearused osad eemaldatud ja kena (aga siiski ebamugav) valge side armsal väiksel varbal.

Nüüd ootan juba viiendat tundi, et millal ta siis valutama hakkab. (Siduja lubas lahkelt, et hakkab) Ei jaksa enam oodata. Ja kuigi mul on selline tunne, et ma olen TÄIESTI TERVE, ikkagi ei julge ujuma minna...

Ps. Lisaks varbale lõin ka oma plätul talla lahti. Et ikka oleks. Täiega. Huvitav, mille ma veel jõuan täna lõhki lüüa?

Kolmapäev, 29. juuli 2009

Helesinine unistus

Mõtlen millelegi, ehk isegi unistan. Kujutlen, et seda võiks, nii võiks, vat see oleks suurepärane! Ja asjad hakkavad tulema. Täna jälle tuli midagi, mida ma olin mõnda aega oodanud. Nimelt on mul nüüd olemas koht, linnast väljas, kus saan suvitada ja rahulikult saagida. See koht... Kui läksin seda jaanipäeva õhtul esimest korda vaatama, luurele, hiilisin vaikselt õuele, ütles taluõu mulle laialt ja lahkelt: "Tere tulemast!". Ja ma ei saanud seda enam peast, ootasin, millal vastuse saan ja ei julgenud õieti lootagi, et muidu võib eitava vastuse korral väga nukker olla. Ei ole nukker ega ka oodatud eufoorias mitte. Hoopis kummaline tunne on, et olen kuidagiviisi jälle, jälle, jälle saanud seda, mida olen salamisi lootnud, oodanud. Ja kerge ehmatus, et mida siis sellega peale hakata.

Mul on elus olnud parasjagu pikk periood, kus õieti ükski unistus ei täitunud. See on ikka veel kusagil kontides mälestusena alles. Ja niivõrd kummaline on ikka ja jälle kogeda, et ka teistmoodi saab. Mina unistan, unistus lendab helesinistel tiibadel oma teed ja - üllatus - mõne aja pärast täiesti tahkel kujul tagasi. Vabatahtlikult.

Mul on lugematul hulgal unistusi, mis on kaua oma aega oodanud. Nüüd nad siis lendavadki tagasi, vahel ühekaupa, vahel lausa väikese parvena. Kõik, mis peast läbi käinud, ei mahu ühe elu sisse vist ära, seda ma ei loodagi, et kõik võiks tahkeks saada. Aga... ikkagi... nad tulevad. Täna oli selline parve-päev. Talukoht oli suur unistus, väikseid äratundmisi tuli selle sabas veel terve peotäis. Mõni lause, mida ma olin oodanud, mõni tunne, selle hulka kuulub ka rõõm millegi tegemisest. Kruvin konkse lakke ja hing on rahul. Seda tunnet olin ma kaua jahtinud, rahulolu on nagu üks suur unistus - terve helesinine linnuparv, nad tulevad järjest ja järjest, vahel üksi, vahel paarikaupa mu juurde.

Rõõm väikestest asjadest. Kes teab, võibolla polegi need asjad nii väikesed.

Esmaspäev, 27. juuli 2009

Posimisest

Emal on käed haiged. Närvipõletik ja võimalik, et midagi veel. Ravib ennast nagu oskab, käib nii arsti juures kui kuuse all istumas, sinna haigust jätmas. Tegin talle veidi massaaži, sellist pigem psühholoogilist kätega õhus vehkimist. Mina tundsin, kuidas ma reaalselt puutumata teda silitasin ja tema sedasama tundis. Ja ometi, kuigi ma võin poole sekundiga täiesti tajutava energiapalli pihkude vahele manada, olen ikka väga skeptiline.

Üks ema tuttav lippab järjest sensitiivide laagreid pidi, tegeleb reikiga jne. Kuulen, et Eha on jälle nõialaagrisse läinud ja see teeb mind millegipärast ettevaatlikuks.

Ma olen vägagi reaalselt tundnud, kuidas teise inimese kätest voolab jõud kehasse, kuidas ma ise panen käe teise inimese haigele seljale ja midagi läheb paika tagasi. Aga ikkagi... Neid inimesi ei ole just kuigi palju, keda selles mõttes usaldan (ennast mudima). Ja kuigi mu käed võivad ära tunda teise inimese mudimist vajavad kohad, tean paari inimest, kelle puudutamine on nii vastumeelt, et võin mitu päeva tagantjärele uimane olla.

Ma ei tea, kas tegelikult üldse mingit energia liikumist inimeste vahel toimub. Võimalik, et see on kõik psühholoogiline. Tegelikult ei ole ju vahet. Aga see on tõsi, et need nn. nõiad on erilised inimesed, olgu siis energeetiliselt või psühholoogiliselt. Tugevad on nad kindlasti. Ja kui nad sinna juurde veel ka võimukad on, tuleb mul kabuhirm ja ma põgenen ummisjalu. Olen nii mõndagi näinud, kunagi lapsena vedas ema mind mitmeid sensitiive pidi, enamasti old need tavalised inimesed. Ravisid kuidas oskasid, vahel hästi, vahel mitte. Ja kaasandena ütlesid kaasa igasuguseid naljakaid ennustusi. Mulle öeldi 20 aastat tagasi, et abiellun, sünnitan lapsed ja 33-aastaselt hakkan ise ravima. No ma olen nüüd 33. Istun ja mõtlen, et kuigi ma olen nii üdini sellest posimisest läbi imbunud (meie peres on selle vastu eriti elavat huvi tuntud, isa pidas ennast lõpuks päris kõvaks nõiaks), ei ole minus siiski päriselt seda kohta olemas, mis oskaks öelda, et asi on just nii ja mitte teisiti. Maailm on üks ütlemata kirju koht, kus on vist kõik võimalik. Muuhulgas ka see, et kõik, mida me siin nii lõpmata vaimseks peame, omab lihtsaid materiaalseid põhjusi. Või siis vastupidi.

Lugesin paar aastat tagasi läbi vist peaaegu kõik kohalikus raamatukogus oleva vaimse kirjanduse (muid asju ka ikka sekka, muidu oleks hulluks läinud). Mis ma siis sellest sain? Arusaamise, et mõni autor on reaalse maailmaga kontakti kaotanud, loonud oma maailma selle peegelduse põhjal, mis silmapiludest sisse paistab. Mõistsin, et enamus püüab kirjeldada sarnaseid kogemusi ja maailmavaadet (väga väikeste erinevustega), aga millegipärast on väga pop luua oma terminoloogia, justkui oleks midagi põhimõtteliselt uut leiutanud. Ja lõpuks leidsin paar head populaarteaduslikku raamatut ja ühe suurepärase psühholoogilise raamatu.

Ja sellest skepsisest hoolimata panen käe Y seljale ja ta imestab, kust ma teadsin, et sealt valus on? Ei teadnudki. Käsi ise läks sinna. Käsi teadis. Noh, ega mina ei peagi teadma. Ja ma võin vabalt skeptiline olla. Sellest ju hetkel täiesti piisab, et käsi teab?

Tuulispask

Nüüd jõudis mul see energiline seisund pärale, mida Moor mõni päev tagasi kirjeldas. Kõike tahaks teha, korraga, kannatust ei ole üldse. Võtsin oma täiesti üle mõistuse hulluks läinud majapidamise ette ja teostan siin arheoloogilisi väljakaevamisi. 5 aastaga on siia peaaegu hoomamatu kultuurikiht kogunenud (selgituseks - ma olen seda vahepeal mitut puhku püüdnud kaevata, aga alati on pooleli jäänud).

Leidsin lõpuks ühe päris hea kriteeriumi, mille järgi eristada tarvilikke asju kolast. Vaatan asju selle pilguga, et kui mul oleks käsil kiire kolimine kuhugi toredasse kohta, mille ma võtaksin kaasa. Ja kuidagi palju lihtsam on. Eks neid asju on ikkagi küllalt, mis tekitavad kõhklusi, aga ikkagi, selline tunne on tõesti, et ma kolin praegu. Kuhugi paremasse kohta. Maja ja korterit vahetamata. Kolin sellesse ellu, mida ma olen aastaid oodanud ja nüüd on hirmus kiire, mitte midagi ei taha edasi lükata, kohe praegu, homseni ei anna enam kuidagi oodata! See uus elu ei pruugi väliselt eriti millegi poolest varasemast erineda, pigem sisemiselt. Piisab sellest, kui elutahe ja rõõmu tundmise võime stabiliseerub.

Tööd ja teenistust on ka tulemas. Käisin täna kohta ja materjali vaatamas, inimeste soove kuulamas. Esialgne kokkulepe on olemas. Töö paistab tulevat huvitav, raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja midagi täiesti minu jaoks. "Midagi abstraktsemat" kõlab nagu inglikoor mu kõrvadele. Tammepuust.

Aga enne abstraktse tammeni jõudmist tuleb läbida takistusriba Varbola puu - laululaager Hiiumaal. Ja hankida uus saelatt, võimalik, et ka kett.

Praegune tore seisund on kuidagi sarnane tuulispasaga, siiani olen ennast suutnud vaos hoida, et mitte enneaegu ära kurnata, aga ikkagi kipub vägisi juhitamatuks minema. Mingi tohutu jõud on minus ärganud, püüan mitte muutuda destruktiivseks. Või on see minu jaoks lihtsalt harjumatu seisund, tegelikult asi nii hull pole? Selline tunne, et kui ennast enam tagasi ei hoia, võin teha kas SUURI ASJU või suure mürinaga midagi ära lõhkuda-õhku lennata. Vaatasin kalendrisse, läinud nädala keskel oli kuuloomine. Uus kuu, uued suunad.

Tuletasin meelde, seda on enne ka olnud. Tavaliselt suviti. Nädal-paar korraga. Elama olen jäänud. Midagi ära ei ole lõhkunud. Need on head ajad olnud. Seda tunnet peaks kuidagi säilitama... Võibolla oleks tark mõte ennast just mitte tagasi hoida, lasta ennast jõul kanda, milleks võidelda jõega, kaasavoolamine on ju hoopis parem mõte?

Esmaspäev, 20. juuli 2009

Nostalgia

Leidsin Ilona abiga üles vana lemmiku, hirmus armas oli jälle uuesti kuulata... Ja jätkuvalt on mul lõpmata kahju, et ma ei suuda mitmel häälel korraga laulda. Miks, miks küll on mul ainult üks hääletegemise aparaat?!!! Ja üleüldse võiks hääleulatus ka mõned oktaavid suurem olla. Tämbri kallal ei oska norida, ju see vist siis sobib.

Ma olen ikka lootusetu romantik ja sinna otsa veel sentimentaalne ja melanhoolik takkaotsa. Naabrimees on mõni kord öelnud, et minu kuulatav muusika tekitab tal kohutavat masendust, kuigi minu meelest on see enamasti täiesti neutraalne, rahulik helimaailm. Peale selle meeldivad mulle täiesti parandamatult meeshääled. No mis teha, igaühel on mingi oma kiiks, ega mina siis ilma saa olla.

Leidsin veel ühe päris kena esituse, kloostrikoori esituses. Koori hääleulatus võtab jalust nõrgaks, ohh...

Pühapäev, 19. juuli 2009

Suur Soe Suvi

Kasteheinal toimus loovtantsulaager, mis tähendas põhiliselt head seltskonda, ohjeldamatut söömist, ööpäevaringset ujumist, krampideni naermist ja muidugi siiski ka mõõdukas koguses tantsu, mis imekombel kuhugi eelmainitud tegevuste vahele mahtus.

Kolm imekaunist päikselist päeva. Ja imekaunis Vaikne järv, naiadoloogide maiuspala. See on minu kodule lähim looduskaitseala, mis on kaitse all eelkõige aastaringse arvuka näkikoloonia tõttu.

Naiadoloogidele võiks tegelikult huvi pakkuda ka Valguta Mustjärv, kus üleeile käisin. Võimalik, et sinna oli varjunud mõni näkiuurija, aga siis oli ta küll hästi peitunud. Kujutage ette, suur soe suvi, vaikselt virvendav rabajärv, päike sillerdamas veel, sinine taevas, rabamännid stoilises rahus. Ja ei ühtegi võõrast, ainult meie kahekesi. Nagu muinasjutt. Nii tumedas vees pole ma veel varem ujunud.

Mustjärves käigu lõikasin välja tantsulaagrist, kus jäi seetõttu üks tantsutund vahele. Aga ma ei kahetse. Sain siiski ka liikumist piisavalt, et hakata selle vastu vaikset ja pidevat huvi tundma. Hea oli tunda, et mina, kes ma alati kohmakas olen olnud ja ennast inimeste hulgas liikudes pisut ebamugavalt tundnud, olen just sellisena parim. Mitte kellegi teise jaoks, ei, ikka enda jaoks. Ja iseendaga leppides olen äkki isegi veidi graatsilisem, julgem, loomulikum. Vahva on jälgida, kuidas teadlikkus oma kehast kasvab, kuidas hetkega võib suunata taju ja tähelepanu kätte või jalga, turja, põlve, ninaotsa... Samas kasvab ka kontaktivõimelisus teise inimesega, seegi oli väärt kogemus.

Nii mõnus tunne oli olla pigem pall, kui mängija, pigem vesi kui ujuja... Lennata õhupallina põõsa otsa või siis hoopis liikuda ilma igasuguse sihita, teadmata järgmist liigutust. Vahva oli jälgida teise inimese liikumist ja vastata talle, teadmata tema tegelikke mõtteid ja vastata ainult oma keha tunde järgi. Hämmastavalt siiras suhtlemine.

Ma tänan kõiki armsaid inimesi, tänu kellele see tore tantsulaager toimus!

Neljapäev, 16. juuli 2009

Kolm kaunist sõna

Kas te teate, mis on suhte algul kolm kaunist sõna, mida naine nii väga ootab, et talle öeldaks? Jah, needsamad sõnad. Aga kas te teate, mis on kolm kaunist sõna, mida naine meeleheitlikult ootab peale aastaid abielu? Ei, neid on ta juba suhte alguses kuulnud, kui tal on vedanud. Need sõnad on hoopis: "Ma parandasin ära!"

Jumala õige. Mul tuleb siiani heldimus peale, kui ma meenutan, kuidas Hallan mõni aasta tagasi siin saunas käies leiliruumi lambi pirni ära vahetas. Ilma, et ma oleksin palunudki. Ma ei olnud sellise käitumisega üldse harjunud, ei ole õieti siiani. Kuigi olen viimaste aastate jooksul erinevates esitustes õige mitu korda kuulnud imekauneid sõnu "ma parandasin ära!". Ja mul läheb iga kord süda soojaks, kui ma näen abivalmis inimest. Kes lihtsalt ulatab abistava käe, kui seda vaja, tegemata sellest suurt numbrit. Selline inimene muutub minu jaoks äkitselt lausa kuldseks, väga väärtuslikuks. Selliseid inimesi tuleb hoida. Neid ei ole just ülearu palju.

Ja ei ole üldse tähtis, kas parandati mõnda tahket asja või hoopis hinge, või siis ulatati abistav käsi millegi uue loomisel. See ei ole tähtis. Ainult hea tahe loeb.

Esmaspäev, 6. juuli 2009

Pidust

Laulupeol-tantsupeol käidud. Eluga tagasi. Hääl ikka natuke ära.

Kõige erksamad mälestused on tantsupeost, kuhu mind salakaubana sisse smugeldati, piletid olid juba ammu välja müüdud. Nii lõpmata armas etendus, pisara võttis välja. Eks see muidugi oligi nii lavastatud, et ikka hinge läheks. Ja läks. Põhjalikult.

Aga muidu ei olegi sellest midagi õieti rääkida, segakoorist sai majutuskohas naiskoor (lõpuks oli meestest meiega ainult G. kaaslane, kes meie koori nimekirjas ei ole). Kapell oli teise koolimajja pandud ja pooled mehed seal, teine pool läks õige varsti nende seltsi. Maja peal tuli hämmastava kiirusega öörahu, justkui mudilaskooride või pensionäride seltsis... Aga ega tegelikult viriseda ka põhjust ole. Ainult toitlustamine laululaval oli küll pehmelt öeldes kesine. Nagu Meelis ütles: hernesupis oli üks hernekest, kaks tangu ja neli tingu. Niisiis tingu-tangu supp. Elama jäime.

Igatahes Tallinn, mis muidu on minu meelest kõle, suur ja võõras linn, oli kõigi nende rahvariides pidulistega täitsa armas. Ja Kadrioru pargis, kus on üsna metsikuid nurki, sai vaikselt eraldi olla ja linnulaulu kuulata. Keset niitmata heina, radadest kaugemal sai mõneks ajaks loodud päris omaette väike maailm. Selline Tallinn mulle meeldib. Aga sellist päälinna ongi vist ainult laulupeo ajal...

Laulmisega oli mul sel aastal kesiselt, kuna Kadrioru pargis oli vaja käia. Nii et sellest ma ei kirjuta. Sellest võivad kirjutada kõik ülejäänud 26000 lauljat.

Nüüd tuleb kuidagi integreeruda jälle tavalisse ellu, hakata tööd tegema näiteks, mida iganes see ka siis ei tähendaks.

Neljapäev, 2. juuli 2009

Soe suvi

Vastseliina puupäevadel käidud, laulupidu ootab.

Vastseliinas oli vahva nagu alati, kuigi seda uudsust, ülevat erinevust siinsest tavalisest elust, mis on igal aastal jäägitult endasse haaranud, enam nii palju polnud. Aga ega ma seal terves tükis olnud ka, süda jäi ju siia maha.

Kõige olulisemad olid, nagu ikka, kohtumised vanade sõpradega. Sellistega, kellega ehk paar-kolm korda aastas kohtungi ja ometi on ikka omad - võõraks ei jää. Vana armastust kohtasin ja lõpmata hea tunne oli märgata, et suur ja soe sõprus pole kuhugi kadunud.

Eks need inimesed ole minu jaoks kõik kuidagi erilised, puupäevad on alati nagu suguvõsa kokkutulek. Ja kujudest mäletan õige vähe... Tuleb hiljem rahulikult käia näitust vaatamas.

Kohtumiseni peale laulupidu!