teisipäev, 31. märts 2009

Unede ilmast

Üks poole aasta tagune unenägu materialiseerus. Just täna. Just nüüd. Ma ikka ei usu veel. 

Tühja-tähja

Liigub blogosfääris ringi numeroloogia link. Ei saanud mitte seda näppimata jätta ja tulemused on siin:

Elutee number: 4
Elu eesmärk - Õppida märkama üksikasju 
Olla vastutustundeline 
Ehitada püsivaid aluseid 
Mõttetult mitte riskeerida 
Olla põhjalik 
Organiseerida, korraldada ja valitseda ennast 
Õppida kannatlikkuse ja piiride tähendust

Iseloomulik - Praktilisus 
Süstemaatilisus 
Sitkus 
Mõõdukus 
Vastutustunne 
Ausus 
Kannatlikkus 
Usinus

Tekitavad probleeme -
  Väiklus 
Jäikus 
Sallimatus 
Vastutustundetus 
Taktitus 
Isepäisus 
Domineerimine 
Suurejoonelisus


Oma mina number: 3
Võimed - Kunstianded 
Loov fantaasia 
Oskus osta, müüa ja tutvustada 
Näitleb, kirjutab, laulab vms

Positiivne -  Väljendab ennast 
Sõbralik 
Armastusväärne 
Sarmikas 
Sotsiaalne 
Hea kõneleja 
Rõõmus ja õnnelik 
Inspireeriv 
Armastab häid aegu

Negatiivne -
 Hajutab oma jõude 
Kergemeelne 
Kriitiline 
Nukker 
Ülitundlik 
Klatsiv 
Väiklane 
Pinnapealne


Püüdlus: 1
Motiivid - Tahab juhtida ja olla esimene 
Tahab kulgeda oma radu 
Tahab saavutada edu mahukates projektides 
Tahab luua midagi uut

Positiivne - Auahne 
Lojaalne, aus 
Otsib võimalusi oma võimete kasutamiseks 
Leiutaja-loomus

Negatiivne -
Kannatamatu 
Egoistlik 
Domineeriv 
Kõva peaga 
Impulsiivne 
Enesearmastaja, ennast täis 


Mulje: 3
Mulje
Hea töötaja 
Võluv ja meeldiv 
Ohjeldatud ilutaju 
Korralik ja südametunnistusega 
Tõmbab vastassugupoolt enda poole 
Ei ähvarda teisi

Igatahes on need kuidagi vastandlikud, eks inimene olegi vastuoluline, mis teha. Ja tegelikult ei usu ma ei horoskoopidesse ega numeroloogiasse. Eks ühte-teist ikka leiab, mis võiks tõsi olla, eriti hea on lugeda selliseid sõnu, mis aitavad ego upitada. Inimlik. Meelelahutus, mis muud.

esmaspäev, 30. märts 2009

Värvid

Tulin täna jälle Paluperast töölt, mulle meeldib tulla varem teele ja jalutada, vaadata kaunist kauget vaadet, igivanu puid alleel ja sinetavaid metsi silmapiiril. Ja mõnikord hääletada, mõnikord oodata bussi ja jalutada järgmisse peatusse. 

Kummaliselt plass ja värvitu on kõik juba mitmendat nädalat, varem ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Eks kõik on veel suht lume all ka, teeääred porised, taevas hallikirju, vahest viskab sinist ka sekka. Aga päris säravaid värve pole. Üldse pole. Jõudsin juba mõelda, et viga on minus, mul on seda ka varem olnud, aastat 6 tagasi sain värvid tagasi läbi deprekaravi. Aga ei, värvid on lausa ehmatavalt olemas. Kulgenud paar kilomeetrit hallikasvalgetel maastikel on bussipeatuse silt nagu sinine karjatus keset laia välja. Nagu oleks juurde kleebitud. Kummaline tunne tekib, nagu oleks midagi keelatut suitsetanud vms. Sellist sinist ei saa ju olla! 

Värvitaju muutub kõvasti erinevates meeleoludes. Sitas tujus ei jõua ükski ergas värvikombinatsioon kuidagi pärale, pigem ärritab, kui teeb rõõmu. Või on kõik kuidagi tuhm, kuigi ma saan aru, et kollane on kollane ja erklilla on erklilla edasi. Ja kui meeleolu muutub, saavad värvid hoopis uue hoo sisse, päike tundub äkki paistvat ja kõik lööb mu silmis särama. 

Mäletan kevadeid, kui puude lehtemineku päeval olen justkui lennanud, värske heleroheline kerge helge tuju. Juskui oleks armunud, kevadesse endasse. 

Morgie kirjutab, et on selline tunne, nagu muutuks midagi, sünnivad kummalised asjad, selge saab segaseks ja vastupidi, pidev deja vu. Võibolla tõesti. Aga mul on see kogu aeg saatjaks olnud, nii kaua, kui ma mäletan. Eri aegadel ise moodi, praegu on jälle uutmoodi periood. Ma võin ju siin kirjutada sõnu, aga kusagil sügaval hingepõhjas on Vaikus. Suur ja Sügav Vaikus. Aeg peatub ja ruum väändub. Ja ma jalutan Paluperast Hellenurme poole, bussipeatuse sildi sinine värv silmapõhja sööbinud. Ikka ja jälle. Ja ma ei pea enam hääletama, autod ise peavad kinni ja toovad mind koju. 

reede, 27. märts 2009

Helid ja rütmid

Midagi täiesti hullumeelset. See on mul peas tiksunud juba peale esimest kuulamist, siis ma veel ei saanud päris hästi aru, mis see on. Aga nüüd ma ei suuda enam hästi mõelda ega üldse midagi teha, siia kirjutamisegagi on raskusi - sõnu on raske rütmide vahelt välja kangutada. 

Igatahes oli huvitav kogemus käia laulupeo eelproovis, laulda sajaviiekümnendat korda mõnda laulu, siis laulda ette kõrgeaulisele komisjonile. Ja nii, kui mõte läks nendele rütmidele ja helidele, mida olin siis ainult 2 korda kuulnud, kadusid peast igasugused Isamaad ja Pillapallad. Ja minu sees andis ennast tunda kohe see rütm. Eriti, kui meenus trummari vilksamisi heidetud pilk Kimmo poole, vaikne muie suunurgas. 

Tuleb välja, et mu sees elavad mingid ürgsed rütmid, mida ma ise pole teadnudki. 

Tjah, miks ma siis ise midagi ei mängi? Klaverimängust ei mäleta enam veeranditki õpitust, trumme on kodus 2, aga... üksi millegipärast neid eriti kätte ei võta. Plokkflööt, bambusflööt, parmupill, üht-teist muudki veel. Millal ma midagi päriselt ise mängisin? Seda on olnud selle talve jooksul ainult üks kord. Kurb. Ja kedagi pole süüdistada ka, sest kes mu eest ikka mängida saaks... Noh, vähemalt laulmas olen korralikult käinud. 

Olen mitmeid kordi unes näinud, kuidas ma kas otsustan pilli õppima hakata või õpingi juba. Erinevaid pille. 

Siia lõppu veel üks väike tore näide mitte enam väga noortest, kuid siiski erakordselt särtsakatest trummaritest. Kui ma vanaks saan, tahan sama elurõõmus olla. Võibolla peaks selleks juba praegu midagi tegema, ehk rohkem trummi mängima? 

pühapäev, 22. märts 2009

7 tõde minust

Lasti siin blogosfääris lahti üleskutse kirjutada 7 tõde endast. Hakkasin siis mõtlema. Kõigepealt, miks peaks kedagi üldse huvitama minu arvamised iseendast? Järgmiseks, ükski tõde ei ole ju kindel, ma olen arenev, kasvav, muutuv inimene, see, mida ma praegu tõeks pean, ei pruugi seda varsti enam olla. Ja lõpuks - kas see seitsme tõe üleskirjutamine annab vähemalt mulle endale midagi?

No vaatame siis. 

  1. Temperamenditüübilt olen kõige rohkem flegmaatik, vaikselt omaette olija, nokitseja, mõtiskleja. Vahel väljun oma omaetteolemisest ja siis võin inimesi surnuks rääkida neil teemadel, mille üle mõelnud olen, aga siis lähen jälle vaikusse tagasi. Vaatan ja kuulan, mis ümberringi toimub, nagu laps, kes diivaninurgas märkamatult vanemate juttu pealt kuulab. Siia alla kuulub ka armastus raamatute vastu. 
  2. Olen halva rutiinitaluvusega, see teeb tööotsimise raskeks. Jälestan ebameeldivate ja/või mõttetute tööde tegemist (näiteks müügitöö, liinitöö). Ja selle nimel, et neid mitte teha, olen valmis leppima väiksemate sissetulekutega. Söön vähem ja magan rahulikult. Ja rahaliselt tasuvate tööde asemel hoopis mängin vormi ja/või värviga. 
  3. Kõige olulisem osa mu elust on inimesed. Vajan sooje ja sõbralikke suhteid, seetõttu olen narruseni kiindunud oma armsasse laulukoori ja puukujude tegijatesse. 
  4. Vaimsed teemad on mu elus erinevatel aegadel olulised olnud, vahel rohkem, vahel vähem, aga siiski pidevalt. Isegi TÜ usuteaduskonnas olin lühikest aega. Igavene iseenda ja tõe otsimine. Viimasel ajal on müstikasse laskumist vähemaks jäänud, elu on tühipaljal materiaalsel kujul isegi piisavalt keeruline ja huvitav. 
  5. Hetkel on mul 2 kena ja andekat last, kelle kasvamisel ma püüan erineva eduga abiks olla. Ilma lasteta ma oleksin hoopis teistsugune inimene, pole üldse kindel, et parem. 
  6. Olen palju tugevam, kui seda isegi tean. Kui miski on vaja ära teha ja kõhklusi enam pole, olen võimeline läbi halli kivi minema. Aga senikaua, kuni on veel võimalik kahelda, venitan nagu jaksan. 
  7. Õpin, kasvan ja arenen järjest rohkem selliseks, nagu ma tahan olla. Olen järjest rohkem iseendaga rahul, ei sõdi enam oma loomuse vastu.  See tõde on küll vaieldav, eks aeg näitab, kuidas see tegelikult edeneb. Aga tunne on praegu hea, lõpuks hakkan jõudma sellesse usku, et olen just sellise inimesena, nagu ma olen, väärtuslik. 

Eks neid tõdesid on ju veel, enamus täiesti ebaolulised. No näiteks et ma olen naissoost. Või et mulle meeldib autoga sõita ja saagida. Igatahes jõudsin järeldusele, et mul ei ole siia tegelikult midagi kirjutada. Kõik need tõed on pastakast välja imetud (see ei tähenda, et nad valed oleksid). Need asjad, mis on hetkel olulised, on liiga isiklikud, et neid siia kirjutada ja laiemale publikule pole mul muud pakkuda, kui vaikust. 

Üks järeldus veel - tegelikult läheks asi siis huvitavaks, kui inimesed, kes mind tunnevad, kirjutaksid hoopis minust. Seda, mida ma enda kohta tean, tean ma ju niikuinii isegi. Aga kuidas see kõik väljapoole paistab, seda ma ei tea. Igatahes on arvamused teretulnud! 

laupäev, 21. märts 2009

Kevad

Lihtsalt statistika mõttes - pööripäeva tegemised ja tunded pidada ette ennustama järgnevat perioodi (järgmise pööripäevani). 

Käisin hommikul Kaarnaproual külas (pea 2 aastat on eelmisest külastusest). Nägin ära akvaariumid ja lilleistandused, kasvavad lapsed ja unise vanamehegi. Rääkimata roosast seinast. 

Lõuna ajal, kui päev kella järgi pööras, istusime Y-ga autos, Võsivere künka otsas ja vaatasime kauget kaunist vaadet, kena kevadist valgust. Õnnis vaikne hetk. Ümber oli suur külm tuul, lund tuiskas ja ulus. Meie ümber oli pisike soe mull, vaikne ja puutumatu. 

Rääkida sai ja vaikida sai. 

Pärast tegin kodus hädatarvilisi majapidamistöid ja enne õhtut lipsasin raamatukokku. Ja sealt tirisid Pille ja Urve mind Arbimäele, sööma ja jooma. Kevade tulek jätkus valge veini ja Kimmo Pohjoneni kummastavate helidega, koju jõudsin alles enne keskööd...

neljapäev, 19. märts 2009

Vanake

Delfi kõneleb, et ma olla juba vanake. Ehh... Mulle hoopis tundub, et ma lähen järjest nooremaks. Kuni 27. eluaastani ma põhiliselt istusin lastega kodus, kirusin sotsiaalsfääri ja põdesin depressiooni. Umbes-täpselt 27. sünnipäeva paiku hakkasin saama depressiooniravi. Sellele järgnenud aasta jooksul jätsin mehe, kolisin Elvasse ja nüüdseks olen kõvasti vähendanud masendunud meeleolusid. Kõik, mis tundus 27. eluaastani seisvat, on liikuma läinud. Ma olen endaga rohkem rahul, kui iial varem, teen neid asju, mis teevad rõõmu ja ei taha enam viriseda sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel.

Tühja see vanadus, peaasi, et elukvaliteet hea oleks! Et jaksaks raamatuid lugeda ja nende üle mõtiskleda, et jaksaks ikka ja jälle võtta kevadel ratta ja teha Vitipalu matkaradadele tiir peale, et jaksaks lastega koos jälle teismeliseea läbi elada (või lastelastega, vahet pole), et jaksaks jälle kuulda kevadisi mahlu kasekoore all (ja oma veres) voolamas...

Praegu ma mõtlen, et oleks lahe olla kunagi vinge vanainimene, tervis võiks enam-vähem talutav olla ja mõistus ka kodus. Ja siis elada igatviisi täisväärtuslikku elu, visata nalja, nii et noortel juhe kokku jookseb, armastada ja olla õnnelik selle üle, mis on olnud ja mis on. Ja seda kõike samasuguses seltskonnas! Kaks kaaslast mul juba on, kes oleksid nõus (kui kondid kannatavad) ka 100-aastaselt minuga kuuselatva luurele tulema.

Kui te näete mind mõne hää sõbraga kunagi umbes 50-60 aasta pärast niimoodi tee ääres hääletamas, siis võtke ometi vaesed vanainimesed peale! Kui julgete!

(Pilt seeriast "Vahvad vanamemmed", autor Inge Löök)

*piidleb kulmu alt

Ikka loodan parimat ja olen samas valmis halvimaks. Aga see rikub nii mõnegi rõõmu. Pool ootusrõõmust on kadunud, kõõritan kahtlustavalt altkulmu ja olen valmis halvimaks. Milles iganes see siis ei seisneks. Olgu, ma mõistan, et me olemegi evolutsioonis ellu jäänud just seepärast, et meid pole tänu pidevale valvsusele ära söödud. 

Aga kuhu jääb siis puhas rõõm? Kahtlusteta, pideva võitlusvalmiduseta, lihtsalt rõõm? 

pühapäev, 15. märts 2009

Verine lugu

Plirts-plärts, käes on märts.

Nägin täna hommikul unes, kuidas kraapisin ninast mingit koorikut ja verd hakkas jooksma (mul pole kunagi ninast verd jooksnud). Ei möödunud kaua aega, kui Lagle ajas mind üles, kuna ninast tuli sorinal verd. Igavesti hädine laps, kohutav janu, aga juua ei saa, kuna nina siriseb, kõht valutab, pea käib ringi jne. Ja unine uimane emme. No, tegin, mis oskasin, eks seda on varem ka olnud, aga mitte nii ägedalt. Lõpuks, kui mõistus otsa sai, helistasin kiirabisse ja küsisin nõu, mida sealt ka lahkesti jagati. Ja öeldi, et kui 10 minutiga paremaks ei lähe, helistage uuesti. Ei läinud. Helistasin. Kui kaks kena kiirabitädi minu haigemajja jõudsid, oli verejooks just peatunud. Aitasid lapse puhtaks rookida (mul polnud aimugi, kui palju võib sellisesse tillukesse ninasse hüübinud verd mahtuda!), jagasid mõne nõuande ja läksid. Lagle oli täiesti elus, läks hommikusi multikaid vaatama. Aga mina olen vist siiamaani kiirabišokis, magasin paari tillukese pausiga kella 4-ni pealelõunal. Kogu aeg on palaviku tunne, aga palavikku pole. 

Tahtsin minna ööseks üles tuppa magama, aga nüüd ei julge enam hästi. Et mis siis saab, kui jälle... 

Terve möödunud nädala olid lapsed kõrge palavikuga kodus, ise olin ka vahepeal hädisevõitu, ema jäi haigeks... Krdi haigemaja! Nüüd ma juba lootsin, et see hakkab selja taha jääma, eks lootus sureb viimasena.

reede, 13. märts 2009

Lainetused

KaruMati võttis täna ühendust. Üle mitme kuu. Just siis, kui ma olin eile läbi lugenud ja kustutanud tema viimasedki kirjad. 

Mingil kummalisel kombel võttis ta ka siis üle tüki aja ühendust, kui ma suvel ära juhtusin armuma. Miks just siis? Miks just nüüd? Ma juba mõtlesin, et kustutan üldse tema kontaktid, et ega me enam ei suhtle. Kuigi, osa tema asju on veel siin, puukuuri peal. Ja tal on vist alles veel mu korteri võti. Ja korteris tema potililled. 

Rääkis täna jälle Jumalast ja armastusest. Ma ei saanud mitte midagi aru. Kas ma temast üldse kunagi aru olen saanud?... No kui järele mõelda, siis olen ikka. Aga see nõudis üsna suurt pingutust. Nii pea, kui enam ei jaksanud pingutada, tuli suur ja sügav mõistmatus.

Eelmise teema jätkuks on see eriti huvitav, tema on tagasi peegeldanud eriti vingelt. Ma hakkasin ennast nägema hoopis teistsuguse inimesena. Omamoodi veider on tema maailm, kummaline ja keerdudega. Väärt kogemus, mida ma... ei tahaks enam korrata.

Vanad varjud... Mõtled, et neid ei ole enam, kõik on maha jäänud, kuni... Tuleb üks imelik telefonikõne. Kas mul on temaga enam midagi üldse rääkida? Vahepeal tahaks mõnda asja lihtsalt ära unustada. Täiesti. Nii, et seda nagu poleks olnudki.

kolmapäev, 11. märts 2009

Peegel

Kaaren küsis, millisest peeglist mina ennast vaatan? No... Köögis on mul üsna parasjagu suur peegel, aga ma olen sellega nii ära harjunud, et ega väga ei jõllita. Või kui, siis vaatangi peeglitagusele maale, mõtisklen, märkamata mulle vastuvaataja näojooni või muidu atraktiivsust/ebameeldivust. Või kui ka leian vinni näolt, ei jää see meelde, ma ei mäleta enda nägu eriti.

Mulle on peegliks hoopis teised inimesed. Ma loen nende näost, mida nad näevad. Ja nii muutub ka see, mida ma peeglis tegelikult näen. Öeldakse mulle, et mind on ilus vaadata, siis peale esimest uskumatust vaatan peeglisse ja täiesti ootamatult meeldin endalegi.

Silmades meeldib mulle ennast peegeldada, sest see on palju huvitavam. Silmad ei ole kunagi nii kiretud, kui tükk klaasi seinal.

Inimene olla sotsiaalne olend, minu puhul väljendub see selles, et hea peegli asemel valin võimaluse korral head silmad. Ja peegeldun.



Siin olen ma olemas. Fotokas küll varjab vaadet, aga peegeldus on nähtav. Minu lemmikpeegel.

pühapäev, 8. märts 2009

Võrdsus

Eile oli ilus päev. Sõbralik päev. Erinevatel põhjustel tuli mulle külla mitu toredat meest (ja üks naine), kellega sai koos mõnusasti trumme löödud ja igil`i kääksutatud. Armas rahvas.

Õhtul oli ühe sõbranna sünnipäeva tähistamine, üle poole seltskonnast olid äsja üksildaseks jäänud naised, hetkel värsked üksikemad. Sinna minnes oli Maril (ja ausalt ka minul) väike hirm, et kokkusaamine seisneb põhiliselt meeste kirumises, aga õnneks ikka nii ei läinud. Kui mulle tavaliselt naiste seltskond on raske taluda (kui naisi on koos rohkem kui 3), siis seekord ma imekombel ei tundnud mingit ebamäärast kiskumist, ebamugavust meie vahel.

Kontrast kahe seltskonna vahel oli sellegipoolest küllalt suur.

Hakkasin mõtisklema selle üle, mis siis ühendab ja mis eristab naisi ja mehi.

Olen blogosfääris viimasel ajal jälle sattunud lugema selliseid lugusid, kus mehed ja naised on justkui vastasleerid, enamasti verises sõjas olevad. "Naisi kasvatatakse sellisteks, või siis - kõik mehed on..." No aga ei ole ju! Kindlasti on olemas sugudevahelised erinevused, aga sarnasusi on ju palju rohkem! Ja laisku on nii meeste kui naiste hulgas, töökaid ja vastutustundlikke samuti, nagu ka irisejaid või heatahtlikke. See ei sõltu soost.

Mul on oma soolise identiteediga küllalt tegemist olnud, võibolla on kusagil olemas ka sellised mehed, kelles pole midagi naiselikku ja vastupidi, aga mina küll ühtegi ei tea. Hilisteismelise eas ma ei teadnud, kes ma olen. See oli selge, et mees ma pole, aga naistega oli ka ühisosa õige õhuke. Ja ma hakkasin ennast identifitseerima inimesena. Naissoost inimesena. Aja jooksul on pilt veidi muutunud, olen hakanud rohkem tunnetama ka enda naiselikkust, samas on meestega see samastumisvõime ikka ka üsna hea. Füüsilised erinevused on kahtlemata olemas, aga psüühilistes ma nii kindel pole.

See, kas ma suudan teist inimest mõista, ei sõltu absoluutselt tema soost. Mitte mingil viisil.

Ja ma vaatan kõrvalt neid lahkuläinuid või minevaid, uuesti kokkusaavaid ja jälle lahkuminevaid... Kummaline maailm. Ja mul tekib igasuguseid küsimusi, vastuseid millegipärast nii palju ei teki. Küsimus, et kui alguses mõlemad tundsid, et sobivad kokku, kuhu see sobivus siis kadus? Kas see sobivus oli alguses üldse olemas, või oli see illusioon? Kui palju sõltub meist endist, kas suhtega tööd tehes saab seda põhjalikult parandada? Või taandub kõik suurelt osalt ikkagi sobivusele? Ühistele eesmärkidele, tegevustele, huvidele, sarnasele maailmapildile, ellusuhtumisele? 

Kas teineteisest arusaamist on võimalik õppida? Miks mõned inimesed ei taha avardada oma mõistmisvõimet? Mis osa selles kõiges on armastusel?

Kas inimesed on võrdsed? Või ollakse võrdsed oma erinevustes? 

Kunagi on jutuks olnud, et põhimõtteliselt võiks koos elada peaaegu iga inimesega. Nojah, aga mõnega on see sobivus ikka hulga parem. Tööd tuleb teha iga suhtega, mida rohkem põhimõttelisi erinevusi, seda rohkem vaeva tuleb näha, et ühine kooslus edukalt säiliks. 

Ja mõlemad vastutavad. Kui puudub võrdne huvi ja soov suurepäraseks koosluseks, hea tahe teise inimese suhtes, mõlemapoolne, pole vist enam midagi teha.

Sellega seoses tekkis selline küsimus, kas ainult heast tahtest piisab? Mõlemad võivad ju pingutada, nii et nina verel, aga tulemus jääb nigelaks. Siis vist pole ka enam midagi teha.

Kas heast tahtest piisab, et teist inimest mõista? Kas täiesti erinevate mõtteviisidega inimesed on alati võimelised teineteist mõistma, kui nad seda tahavad? Või ei ole?

Seda jada võiks jätkata lõpmatuseni...

reede, 6. märts 2009

Valgus

Juba mõnel päeval on olnud täiesti kevadine valgus, kui mõni veel pole märganud. Eks võib veel kõike tulla, aga nüüd ma juba hakkan jälle päriselt aru saama, et kevad tulebki jälle!

Majandus muudkui surub, aga mina sain tööd juurde. No, mitte just väga palju, aga nüüd olen tervelt poole kohaga tööl. Enne oli veerand kohta. Ja siiski on mul selle kõrvalt piisavalt oma aega, surub või mitte, aga minu elu on läinud paremaks. Mis see miinimumpalk oligi? Nüüd ma saan selle vist kõigi muude sissetulekutega koos täis. Kummaline, kui vähese üle võib hea meel olla. Võibolla lihtsalt sellepärast, et ei oska eriti palju rohkem tahtagi... Tahta veel oskaks, aga kuna pole kogenud, siis on need ainult sellised abstraktsed tahtmised. Lihtsalt ilma olemine ja millestki ilma jäämine on kaks ise asja, vaesemaks jäämine on kindlasti hulga raskem taluda. Kasvõi vesi, kuna mul pole kunagi (oma iseseisvas elus) veevärki olnud, siis ma saan hakkama. Kui oleks olnud, oleks ämmerdamisega tüki raskem leppida. 20 000-lise palga pealt miinimumile kukkumine oleks vist lausa suitsiidne, aga mina rõõmustan, et seegi olemas on - enne polnud sedagi.

Nälga pole surnud, katus on pea kohal, riided on seljas, lapsed kasvavad nagu seened peale vihma. Eks neid vaevavaid asju on ka, aga elu on näidanud, et kõik on kuidagiviisi lahendatav, nii et... Kevad!

teisipäev, 3. märts 2009

Külm

Mingi igikurbus ujub vahepeal pinnale. Külmetan. Lähen igal õhtul magama ja krahmin endale ümber peale ööriiete ja teki veel hommikumantli ja mis iganes mõistlikku kätte jääb. Meenuvad eelmised talved, kus magasin ka tihti villase kampsuniga...

Märts. Viimased korralikud külmad, mälestused eelmistest märtsidest. Ikka veel seedin seda, mis oli KaruMatiga. Me olime koos vähem kui pool aastat, 8. märtsil lõpuks ta otsustas ära kolida. Kolimiseni jõudis küll alles juunis, aga siiski. Ja nüüd on möödas aasta ja ikka veel kerkib pinnale igasuguseid imelikke mälestusi. Seda, kuidas ma tahtsin temaga rääkida, aga ei suutnud sõnu suust välja saada ja kirjutasin meili peale, tema oli teises toas ja luges. Kummaline meenutada. 

Ja siis need asjad, mis toimusid 5 aastat tagasi, püüdsin meenutada, mis kuupäeval ma kolisin, aga ei pane enam pilti kokku. Küllap oli märtsi esimene nädalavahetus, siis olin mõne päeva Mari pool ja nädalakese ema juures, enne kui siia majja sain. 7 aastat olime koos, nüüd oleme 5 lahus olnud. Kas ma nendest mälestustest üldse kunagi vabaks saan? Omavahelisest suhtlemisest tõenäoliselt mitte, sest meil on ühised lapsed. Kellega tal on täielik õigus suhelda ja lastel temaga ka. Mis teha, küllap ma suudaksin temasse suhtuda nagu igasse teisesse inimesse, kui meil poleks ühiseid lapsi ja nendega seotud rahaasju. 

Huvitav, kui kaua läheb emotsionaalsete haavade armistumiseks? Millal need vanad mälestused enam üles ei kerki? Kas siis, kui ma ise endaga lõplikult olen ära leppinud? Sest mul on siiani tunne, et ma olen kusagil eksinud. Ma olen vea teinud. Kas siis selles, et ma üldse temaga jahmerdama hakkasin, kuigi mäletan, et esimesed muljed olid üsna negatiivsed, lõpuks ma lihtsalt kuidagi harjusin asjaolude kokkulangemise tõttu temaga ära, abiellusime suures hirmus üldse üksi jääda, saime lapsed... Või siis selles, et ma ei osanud olla piisavalt hea naine, mida iganes see siis ka ei tähendaks (kasvõi enda vastu hea olemist). Tunnen siiamaani mõnikord ennast süüdi, et olen abielu ära lõhkunud. Ja kõige suurem viga tundub praegu tagasi vaadates allaheitlikkus. Senikaua olin hea ja mõistev, kuni enam ei jaksanud ja lihtsalt ... toimus plahvatus.

Tegelikult ma ei tea, kas Helikariga abiellumata jätmine oleks olnud parem, millist elu ma siis oleksin elanud, kas ma oleksin oma minevikuga rohkem rahul. 

Minevikku ma muuta ei saa. Mis olnud, see olnud. Oleks ainult niipalju tarkust, et praegu ja edaspidi oskaks hoida ja hinnata seda kuldset valgust, mis mu peale paistab. Ma ei tea, millega ma olen selle ära teeninud.

pühapäev, 1. märts 2009

Karjumisest vaikimiseni, vaikimisest rääkimiseni, rääkimisest kuulamiseni

Kuulasin just jupikest ööülikoolist, hispaanlased olid teemaks. Lõpulause oli suurepärane: Kõige tähtsam hispaanlastele on olla stressivaba.

Kuulsin ka natuke nende temperamendi selgitust, kuidas ja miks nad nii palju karjuvad. Ja ma hakkasin lõpuks aru saama. Meil siin on hoopis teised kombed ja temperament, inimesed on vait ja koguvad endasse lõpmata hulgal ütlemata sõnu. Nemad nii ei tee, kohe öeldakse välja, mis öelda on ja seda nii, et teine kindlasti kuuleks. Vahel siis, kuna emotsioon on veel värske, karjutakse see välja. Ja siis unustatakse. Kõik osapooled unustavad, sest keegi pole see, kelle peale karjutakse, kõik on vastastikune. Kõige tähtsam hispaanlase jaoks on olla stressivaba...

Mul on Hispaania ja hispaanlastega selline isemoodi väike tõmme, üks meie suguvõsas liikuv legend räägib, et minu (ja mu ema, tädide-onude, vanaisa ja tema vendade-õdede, vanavanaisa jne) pruunid silmad pärinevad ühelt hispaanlaselt, kes Saaremaale kunagi elama olla jäänud. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga legend on ju ilus. Kellet iganes need pruunid silmad pärinevad, igatahes olen ma talle tänulik. Väljendusoskust pole ma kahjuks pärinud, seda olen pidanud elu jooksul õppima (ja õpin edasi).

Hispaanias pidada olema üks väiksemaid abielulahutusprotsente, kõige vähem lahutavad nn. jagelusabielud. Mnjah, täiesti mõistetav, siis ei jää neisse midagi vinduma. Nii, kui probleem tekib, karjuvad mõlemad välja, mis öelda on. Ma ei arva, et karjumine oleks ilmtingimata parim viis suhtlemiseks. Hispaanlasele paistab see sobivat, eestlasi või koguni soomlasi ei kujuta ette sellise kirega suhtlemas. Meie pigem kogume ja kogume, kuni enam ei mahu ja siis plahvatame, nii et kivi ei jää enam kivi peale...

Rahulikult teise inimesega rääkida sellest, mis pinda käib, oleks ju kõige parem, Aga millegipärast see ei tööta hästi. Räägi mis sa räägid, need kõrvad, millele jutt on suunatud, on justkui vatti täis. Inimene mõtleb, et kui ta sellest iginast välja ei tee, kaob probleem ära. Ignoreerimise taktika. Aga miski ei kao iseenesest.

Muidugi on rääkimise juures veel ka see külg, et inimesed võivad ju rääkida vormiliselt sama keelt, näiteks eesti keelt. Ja tegelikult üldse mitte teineteisest aru saada. Lihtsatest asjadest veel saab aru, näiteks lause: "Ma lähen toon poest piima" on suhteliselt üheti mõistetav. Aga lause: "Ma olen loobunud oma unistustest" võib tähendada juba üsna erinevaid asju. Ja sõnad: "Ma armastan sind" on hoopis laia tähendusspektriga. Üks mõtleb, et "ma ei jäta sind iial", teine, et "ma tahan sinuga last", kolmas "ma ei saa ilma sinuta elada", neljas, et "ma tahan, et sa õnnelik oleksid, pole tähtis, kus ja kuidas"... No saa siis aru, mida teine mõtleb, kui ta ei julge rohkem öelda, kui paar arglikku sõna. Ja siis hakkab peas arvuti ragistama, mõtlema välja, mida teine öelda tahtis, selle asemel, et seda lihtsalt tema käest küsida. Me ise enamasti elame oma elud keeruliseks. Keegi teine ei käi meie elusid keeruliseks elamas. Kuigi nii vahva on kedagi (no näiteks meest, ämma, naabrit, keda iganes) süüdistada. Nooruses ma olin parasjagu nii loll (kas ma praegu targem olen, seda vaatame mõnekümne aasta pärast), et ma arvasin, et probleemid kaovad iseenesest. Et kui midagi on head, siis see kompenseerib närvidelekäivad puudujäägid. Et MEES ARENEB. See oli minu kõige suurem viga. Mees võib ju areneda, aga mina seda protsessi kuidagi suunata ei saa. Seda, kas ta areneb või ei, kuhu suunas ja kui palju, see on täiesti tundmata suurus. Vaikisin sellest, mis häiris ja lootsin, et kui ma olen küllalt hea, on ka tema minu vastu hea. Loeb mu soove silmist jne. Hah! Naiivne noorus. Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis ma olen hea meelega just nii vana, nagu ma olen. Mitte noorem. Noorena ma arvasin, et asjad sünnivad iseenesest, õnnelikolemine tuleb vältimatu taevakingitusena. Ja kui on mingi kitsaskoht, siis kui seda piisavalt kaua kannatada, siis kas harjub sellega või see möödub. Ei möödunud. Hullemaks läks. Arvasin, et armastus võidab kõik, ise teadmata päriselt, mis see armastus siis on. No ei võida see armastus ise midagi, ennemini vajab armastus ise nagu potitaim hoolt ja kastmist, valgust ja soojust. Ja kui ta juba küllalt kosunud on, alles siis võib tema lehe alla varju minna, unustamata teda ikka edasi kastmast.

Ja nii ma hakkasin otsima inimesi, kes suudavad mind ära kuulata, lihtsalt kuulata, targutamata. Ja ma ise olen püüdnud samamoodi kuulata. Et ei peaks enam karjuma. Et ei peaks enam lõpmata koguma ja siis plahvatama. Inimestega on võimalik rääkida. Ja vaikida ka. Nüüd ma tean.

Kastan oma potitaime.