teisipäev, 13. aprill 2010

Kohe

Kohtasin täna oma vana õpetajat, hirmus armas kokkusaamine oli. Nüüd on ta midagi umbes 70-ne. Rääkisime kumbki oma rõõmudest ja muredest, rohkem ikka rõõmudest. Ja ta kordas mulle mitu korda üle tarkuse, milleni on nüüd jõudnud: kohe, kohe tuleb kõik ära teha. Edasilükkamine tasub ennast väga harva ära. Enamasti on nii, et need asjad, mida jään edasi lükkama, jäävadki tegemata, siis kui olen lõpuks 70-ne, ei jõua enam ja on kahju... Inimesed kahetsevad väga harva tehtud asju, aga kibedalt kahetsetakse kõike, mis on jäänud tegemata. Hoolimata sellest, et ta on eluaeg rabanud nagu orav rattas, on temalgi küllalt, mille tegemata jätmist kahetseb.

Jah, ma saan sellest aru. Aga hirm on nahas... Ma ei ole ennast tegelikult julenud kunagi enne liigutada, kui tunnen, et muud võimalust ei ole. Ainus viga selle taktika juures on see, et unistused ei ole kunagi pealetükkivad, nemad võivad surmani oodata... Ja jäävadki ainult unistusteks...

2 kommentaari:

Sol ütles ...

Sul on vedanud. Päris paljud inimesed ei julge ennast siis ka liigutada, kui tunnevad, et muud võimalust ei ole.

kairi ütles ...

Aitäh, et selle meeldetuletuse siia postitasid! :)