Koolis katsetasime maapõletust, see oli niivõrd inspireeriv, et võtsin selle ise omapead uuesti ette. Korjasin kottide kaupa käbisid ja voolisin omakaevatud savist esemeid. Kampa kutsusin ka kohaliku naisseltsi naised, sest ega ma ei jõua ometi nii lühikese ajaga ise augutäit kausse meisterdada. Pealegi on seltsis alati segasem ☺
Neljapäeval lõin labida maasse, mehega koos kaevasime augu läbimõõduga natuke alla meetri ja sügavusega vist üle 60cm. Siis saabusid seltsilised. Koos pudistasime augu põhja kihi kuiva saepuru, sinna peale peenemaid oksi. Okstega said vooderdatud ka augu küljed. Siis läks kiht käbisid. Käbide peale hakkasin laduma kausikesi. Kausid said käbisid täis pandud ja kummuli auku. Kuna kõik kausid ühele korrusele ei mahtunud, siis sai pandud veel kiht käbisid ja sinna teine korrus käbidega täidetud kausse otsa. Edasi tulid käbid, veel käbisid ja siis kõige otsa käbid. Nüüd kaevasin kolme augu külge madalad õhukanalid, sinna sai pandud oksi otsapidi käbihunnikusse ja mõned puupilpad ka. Mees tõi süütamiseks paraja peotäie tõrvakaid (väga vaiguseid männipilpaid) ning pisut ajalehte võtsime ikka ka appi. Käbikuhjale said katuseks mättad, rohupool allapoole, kummuli. Jõudis pidulik süütamise hetk. Kolmest küljest imbus tuli aegamööda käbikuhja ja hakkas tasapisi tegema teed allapoole. Veidi hiljem panime mättad ka õhukanalitele, et põlemist aeglustada. Seejärel jäi ürgne põletusahi tossama.
Kooli kogemusest teadsin, et ööpäeva möödudes on auk veel päris kuum, kui on kannatust, võiks selle avada ka hiljem. Leppisime "arheoloogilised kaevamised" laupäeva ennelõunaks lootuses, et äkki on lõke selleks ajaks kustunud ja veidi jahtunudki. Igatahes ei olnud suitsumärki august tulnud juba ligi 20 tundi ja kuhi oli täiesti ära vajunud.
Võtsin pisikese sapöörilabida ja hakkasin mätastest pudenenud liiva-mulda ettevaatlikult käbituha ja -süte pealt eemaldama. Lootus mugavalt jahtunud auku urgitseda kustus, söed kippusid uuesti põlema minema. Ettevaatlikult urgitsesin ikkagi edasi, aegamööda lükkasin käbisüte seest leitud potsikuid augu seinte poole, õhu kätte, et nad jõuaksid aegamööda jahtuma hakata. Vähehaaval sai neid ka üles maapinnale tõstma hakata.
Kilde oli ootamatult palju. Kas oli asi kasutatud savimaterjalis või voolimisoskustes, ei oskagi kohe öelda. Osa kilde võis tulla ka sellest, et kuumus augus ikkagi ebaühtlaselt liikus ja suuremad esemed ühest küljest juba tules olles teisest servast veel külmad olid. Mina voolisin peamiselt omakaevatud kohalikust madalkuumussavist, naisseltsi naiste tööd olid harilikust kõrgkuumussavist Carl Jaeger 9/SF.
Mõned esemed jäid täiesti terveks, enamusel tuli ära mõni killuke ja väike osa asju läks ikkagi üsna tükkideks.
Kogemus igatahes on kuldaväärt. Ja hoolimata kildudest oli väga tore ning asjad ikkagi imeilusad ☺
