Kolmapäev, 15. detsember 2010

Vali uuesti

Kes on lugenud Hyperioni saagat, viimast osa, saab ehk aru.

Seisan praegu kahe erineva maailmanägemise vahel ja valin igal sekundil uuesti, kuidas ma tegelikult tahan näha oma maailma, oma elu, oma tulevikku...

Mul on paarkümmend aastat vana harjumus ärgata hommikuti pahuralt ja minna võimalikult kauaks unenägude sooja pehmesse ilma tagasi. Kunagi mõni aasta tagasi püüdsin harjutada ennast hommikuti rõõmsalt ärkama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis sain aru, et see ei ole lihtsalt lahendatav pisiprobleem, vaid pinnavirvendus kõigest sellest, mida ma maailmast ja oma elust arvan. Ja kuni ma pole muid asju korda saanud, ei ole ka lootust tahta hommikuti sellesse maailma ärgata. Sellel sügisel olen kõvasti kaevanud, nii et mullakamakad ja kivitükid lendavad, suure tuhnimisega üles leidnud oma võime valida ise, mida ma tunda tahan ja nüüd ma siis harjutan ennast valima igasse hetke oma elust rõõmu, rahu, sära, jõudu, värvi, lähedust, soojust, mida iganes hing hetkel ihaldab. Mitte midagi ei ole ümberringi muutunud, aga ometi on kõik teistmoodi.

Meenub hetk kümme või rohkem aastat tagasi, kui olin oma abielus ummiku tundes. Totaalne lootusetus, vaesus jne. Arvasin, et kui me saaksime oma kodu, läheks üldse kõik paremaks... Ja mingil hetkel virvendas minust läbi hirm, et aga mis siis, kui me tõesti saame kõik selle, mida ihaldame - maja, stabiilse sissetuleku jne - ja kui siis hingerahu ikka ei ole? See oli nii õudne ja trööstitu mõte, et ma matsin selle kohe sügavale. Nüüd ma olen siis selles punktis, kus mul ei ole ikka oma kodu, mul ei ole stabiilset sissetulekut, abielu sai juba ka aastaid tagasi otsa. Aga tunne on selline, nagu seisaksin kahe maailma vahel, ühe jalaga ühes, teisega teises maailmas. Ühele poole vaadates on hall, lootusetu, väsinud, kurb maailm. Teisele poole jääb särav, helge, värviline, liikuv, kõigi võimaluste maa. Ma olen selle halli ilmaga harjunud. Ja ma ei tea, mis seal värvilisel maal mind ootab. Aga ma valin uuesti, igal hetkel, kuhupoole ma ennast pööran, milline on see maailm, kuhu ma igal hommikul ärgata tahan. Uuesti ja uuesti, ikka ja jälle. Ma ei tea, kui kaua ma oma valikut teadlikult kinnitama pean, enne kui see harjumuseks saab. Vana on ju olnud minuga nii kaua... Praegu tundub, et kui ma selle ära teen, on see vist kõige suurem muutus, millega ma elu jooksul hakkama olen saanud. Ja sellel ei ole midagi pistmist tahke maailmaga, omandiga, palgaga, aukraadidega, mitte millegi käegakatsutavaga. Ma valin igal hetkel uuesti, millisema ma ennast näen ja tajun - kas argliku, väsinud ja mornina või julge, sirgeselgse ja rõõmsa, elava inimesena. Nende kahe vahel on suur vahe. Isegi toit maitseb erinevalt, rääkimata sellest, kuidas ma tööga hakkama saan. Üks näeb igal pool probleeme, teise nendesamade kohtade peal võimalusi... Kumma ma valin?

Valin uuesti.

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Valib ajukeemia, mitte meie.

Lendav ütles ...

Ajukeemia on nagu koer. Teda on võimalik (mitte, et see lihtne oleks) ümber õpetada teistmoodi valima.