Kolmapäev, 15. september 2010

Vaakum

Täna, ainukesel vabal päeval, vedelesin kodus ja põdesin eilset hambast vabanemist (ikkagi tähtpäev - esimene hamba väljatõmbamine elus!). Ilm sügiseselt hall, meeleolu väsinud...

Võtsin korraks kitarri kätte ja sain ehmatusega aru, et minu ellu on tekkimas vaakum - see protsess käib juba peaaegu aasta. Aasta tagasi tegin viimase näituse, sedagi vastumeelselt. Peale seda olen küll veidi pilli mänginud, aga seegi on kuidagi soiku jäänud... Pole enam seda rõõmu... Maalinud, joonistanud, saaginud olen minimaalselt ehk peaaegu üldse mitte. Ja ei taha ka... Isegi muusikat ei kuula enam. Harva, kui raadio lahti teen või plaadi masinasse lükkan. Suurema osa kunstitarbeid olen ka sel suvel laiali jaganud.

Niisiis - molutasin ja tundsin muret, et mu elu on muutunud ootamatult tühjaks harjumuspärastest kaasahaaravatest loovtegevustest. Juurdlesin, ehk peaks midagi uut vägisi tegema hakkama, muidu võin äkki hoopis ära kaduda? Ja siis kohtasin armast Ilonat, kes avas mu silmad: sain aru, et see on lihtsalt suurepärane vaakum, millesse ei peaks vägisi midagi toppima - tühjus on ju lihtsalt suurepärane! Ise ma siin püüan muuta oma elu jne - kuhu see muutus siis mahtuma peaks, kui elu on kõike pilgeni täis topitud?!

Ja nii ma siis ei teegi midagi. Imelik tunne on. Vahepeal ajab segadusse, tekitab masendust ja isegi õudust. Eks... tuleb harjuda ja õppida hindama seda suurepärast vaakumit, niikaua, kui on selleks võimalust.

Kommentaare ei ole: