esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Pihlakobar

 Järgmine lamp on valmis saanud. Seekord siis mitte abstraktne, vaid otse loodusest inpireeritud pihlakaoks koos marjakobaraga. Valgust hakkab see näitama meie magamistoas. 

Esimese lambi tegemise ajal kirjeldasin oma eksirännakuid vitraaži valmistamiseks sobiva jootetina otsinguil. Nüüdseks on õnnestunud leida üles vanad varud (need olid külapeal), osta uusi juurdegi. Enamuses poodides sobivat jootetina ei ole, Oomipoe valikus olid absoluutselt kõik jootetinad räbustiga. Aga - Elva on üks imeline paik, ma ütlen! Läksin A-Marketi (õigemini on ta nüüd Fixus, aga kohalikud teavad seda ikka A-Marketina) tehnikapoolele ja küsisin tina. Olin sealt kunagi 6 aastat tagasi sobivaid tinakange saanud. Ja kujutate ette, müüja mäletas seda täpselt, isegi mu tegevusvaldkonda! Ja ta tellis sinna neile paraja portsu sobivat tina! Mis, kujutate ette, on rohkem kui 2x odavam mujal müüdavast jootetinast! Aga ega mu otsingud sellega veel piirdunud, olin ka kiiganud osta.ee-sse ja seal müüdi veelgi odavamat kvaliteetset tinakangi. Nii et varud on täiendatud ja küllap ma ostan igaks juhuks varuks veel mõne kilo, sest hapuks see materjal ei lähe ja ideid on tuleviku tarbeks mõlgutatud päris palju. Euronõuded aga kipuvad peale tungima ja vanade heade materjalide müük järk-järgult keelata. Sest - parim on traditsiooniline pliiga jootetina, millele regulatsioonid hirmsasti peale suruvad. Pliivaba jootetina on üks jube nuhtlus, sellega töötamine ajab otsekohe hulluks - kontrollitud. Sulamistemperatuur on oluliselt kõrgem ja üldse käitub arusaamatult. 

Huvitav oli ka patineerimine. Esimese lambi juures jätsin tina haljaks, kuid sellele kobarale hall metall ei sobinud, seega katsetasin vaskpaatinat. Alguses ei tulnud kõige paremini välja, nii et otsisin juutuubist vaskpaatina pealekandmise õppevideo välja. Vaskpaatina on küllaltki tundlik kemikaal, seda päris uisapäisa peale kandes ei pruugi tulemus kõige parem jääda. Ma vist sain nipi lõpuks enam-vähem kätte. Kvaliteet ei ole küll ideaalne, kuid oma tarbeks võib rahul olla.

Aga nüüd lambi juurde - lasen piltidel kõnelda enda eest.













pühapäev, 30. jaanuar 2022

Elva Open Air 2022

 Meie laskespordiklubi eestvedajad on hirmus tublid. Nii tublid, et mul ei ole sõnu. Nad korraldasid nimelt kolmepäevase õhkrelvadest laskmise võistluse, kuhu tuli kohale ka Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Valgevene koondised. Loomulikult olid kohal ka meie maa laskurid. Neile lisaks saabus võistlema üks tubli iraanlane, registreerunud oli ka indialane, kuid tema jäi siiski kahjuks tulemata. Suured kolmepäevased võistlused otse kodus!

Mina ei saanud muidugi osa võtmata jätta, kuigi endal õlg päris terve pole. Esimesel päeval oli mind pandud esimesse vahetusse starti, kell 8 algasid juba võistluslasud, mu silm alles magas ja üldse oli kehv hommik, tulemus jäi kesiseks (üldarvestuses 71. koht rohkem kui 90 püstolilaskja hulgas). Teisel päeval oli stardiaeg hilisem ning mulle vastuvõetavam, käsi ka tudises mõnevõrra vähem ja tõusin 62. (või oli see 63?) kohale, millega pääsesin pühapäevasele mix harjutusele. Kokku pandi paarideks nimekirja esimene ja viimane, teine ja eelviimane jne. kuni nimekirja keskele välja. Kokku 27 paari püstolilaskjaid ja 27 paari püssilaskjaid. Minu partneriks osutus kena ja osav noormees Abdul-Aziz Kurdzi Valgevene koondisest. Paarid moodustati edetabeli järgi, sugusid selles ei arvestatud.

Selle peale meenus ammune lugu kooliajast, mil talispordinädalal oli ette nähtud klassidevaheline teatevõistlus suusatamises. Igast klassist kaks poissi ja kaks tüdrukut. Mingi hirmus viirus möllas ning tervest klassist oli ainult kaks tüdrukut terved, mina nende hulgas. Mina, kes ma olin alati absoluutselt kõige viimane nii suuskadega, joostes, üldse igal võimalikul kehalise tunnis harrastataval alal. Ja nii me siis suusatasime ümber Verevi järve. Mulle andis teatepulga edasi klassivend Indrek Tobreluts, kes oli targu teinud konkurentidega niiiiii pika vahemaa, et isegi mina ei suutnud oma uimerdamisega seda ära rikkuda, keegi ei läinudki minust mööda ja kokkuvõttes meie klassi võistkond võitis (mina olin kas teine või kolmas vahetus). 

Meenutasin kaugeid suusakangelase aegu ja lootsin, et Kurdzi võimekus on Tobrelutsu omaga võrreldav, sest ilmselgelt mina meile karika toomisega hakkama ei saa. Hea, kui ma võistkonnakaaslase saavutatud edu väga maha ei mängi...

Kurdzil läks esimene seeria nässu, lasi 92 nagu minagi. Aga siis ta sai püstoli oma silma jaoks täpseks reguleeritud ja lasi edasi juba oma võimete kohaselt - seeriad 98 ja 99. Mina lasin ka oma võimete kohaselt - teine ja kolmas seeria 92 ja 88. Sisekümneid oli meil kahepeale uskumatu 20 tk. Temalt 11 ja minult 9. 

Kokku andis see, nagu juba öeldud, väga napi neljanda koha. Ei või kurta 😀, see oli ainus võimalus sellel võistluse auhinda saada. Naiste arvestuses jäin ma kaheteistkümnendaks, vist umbes viieteistkümnest naisest. Auhindu jagati juunioridele ja täiskasvanutele eraldi, ütlen selleks, et ei jääks muljet, nagu oleks naisi laskjate hulgas vähem. Ei ole vähem, pea võrdselt on. Ja  - nagu näha - lastakse ka üsnagi võrdselt. Võistluselt oli võimalik noppida ka üldarvestuse karikaid - kaheksa parimat pääsesid finaali ning kaunis ja väga külma närviga lätlanna Agate Rasmane tegi kõigile meestele pähe nigu kolises. 

Vot selline hobi. Plõksutan torust tinaplönne ja tunnen rõõmu, vahel võidan naisi, mõnikord harva mehi ja vahetevahel iseennast. Mõni harv kord ei võida mitte kedagi, aga sellest pole ka midagi.

Ah jaa, ilmast ka. Eile öösel kella üheks selgus, et ma sain paari Kurdziga ja me võistleme esimeses vahetuses. Aga lund muudku sadas, tuli nagu kotist. Peale nappe unetunde enne kella kuut ajasin ennast jalule, kontrollisin pääsu õuest maanteele, seal olid traktori ja ühe väikeauto jäljed. Võtsin südame rindu ning lumelabida autosse ja sööstsin lahingusse. Kodulähedasel teejupil oli ikka pedaalide tallamist ja roolikeeramist, et mitte lumesuppi kinni jääda - kui jälgi poleks üldse ees olnud, ma vist poleks hakanud proovimagi. Aga läbi ma sain. Vähem kui kilomeetri kaugusel järgmisel maanteel tuli juba teesahk ning siis ma pisematele ja otsematele teedele enam pöörata ei julgenud, läksingi Tartu külje alt ja ringiga. Labidat ei läinudki tarvis ning kokkuvõttes oli õnneks hirm suurem kui asi väärt ja kohale jõudsin oluliselt kiiremini, kui olin kartnud. Pidin küll laskmise algust ootama koguni üle tunni, aga sellest ei olnud midagi. Hea päev oli ☺


Täiendan. Kolm päeva on mööda läinud, lugesin kirjutatu uuesti üle ja üks asi on märkimata jäänud. Nimelt - kui me saime neljanda koha, kuidas siis diplom ja karikas ja diplomil 3. koht? Juhtus nii, et nix võistlusel anti välja 2 kolmandat kohta. Meie saime selle teise kolmanda :D

laupäev, 22. jaanuar 2022

Teine

 

Järgmine lamp on valmis ja seinas. Seekord rahvuslike mustrite ainetel. 
Pikka juttu ei tee, las seekord fotod räägivad ise enda eest.










teisipäev, 4. jaanuar 2022

Klaasikillumäng

 Vana aasta lõppes ja uus algas lambiteo tähe all. Kõigepealt oli, otse loomulikult idee. Seda ideed toetas 2015. aastal õpitud uus oskus - mul on põhimõtteliselt olemas ettekujutus tiffany vitraaži tegemisest.

Niisiis - majja on vaja uusi lampe. Esiteks - vanad ei sobi minu kuningliku meelega. Teiseks - need ei ole (kohati) otstarbekad. Kolmandaks - mõni on suisa katki. Ja nii, nagu päev järgneb ööle, järgnes sellele tõdemusele tellimus Aindhoovenist - valisin välja terve kimbu värvilisi klaase ja vaskfooliumteipi. Tina mäletasin omal vanadest aegadest terve hulga olemas olevat, kuid tina oli kõigi viimaste aastate kolimiste käigus kadunud nagu tina tuhka ja seetõttu tellisin jootetina ja jootevedeliku jõuluvanalt. Ise loomulikult unustasin lisada, et jootetina peaks olema puhas, räbustita. Seejärel tegin kavandi, rääkisin abikaasaga ka kõik läbi, sest elektritööd jäid tema teha ja hakkasin klaasi lõikama. Lõikama ja lihvima, seejärel teipima. 

Siin on näide pooleliolevast tööst, esimesed kaks killukest on juba teibiga ääristatud. 







Kätte jõudis jõul. Jõuluvana, kellel ei olnud õrna aimugi, mille jaoks mul tellitud kraami vaja läheb, oli tubli ja tõi, mida küsiti. Sain kaks rulli kampoliga jootetina ja ... vedeliku asemel pasta. Pasta oli veider, seda uurides selgus, et sisaldab ka tina. Ohkasin ja saatsin aasta viimasel päeval abikaasa noorema poja linna oomipoest jootevedelikku tooma. Tema saatis linnast sõnumi, et odav vedelik on otsas, olemas on ainult kallis. No mis teha, vana-aastaõhtul peab ju ikka tina panemavalama, olgu siis kallis. Toodi 5ml süstlalaadne toode, mis maksis 21 eurot! Sees oli, nagu selgus, geeljas mass. Kasutatav, õnneks. Võtsin siis enne aastavahetust tinutustöö ette, selgus, et ka olemasolev jootetina ei ole selleks otstarbeks parim. Nimelt kipub kampol kõik täis lödistama. Aga kuna mul otsekohe paremat joodist polnud võtta, siis tinutasin siiski sellega. Vana-aastaõhtul said tükid üksteise külge fikseeritud, uue aasta esimesel päeval tegin ülejäänud jootmise. Selgus, et mu väike jootekolb, hiinakas, ei kõlba karup****gi, abikaasa ürgne nõukaaegne tinutusnui oli see-eest vägagi kasutuskõlblik. Tina paigas, tuli hakata kampolitilku klaasilt eemaldama. See oli küll täiesti etteplaneerimata töö, nüri noaga kraapisin (et ei krimustaks klaasi) ja siis lahustiga jäägid maha... 

Samal ajal oli Kõuts valmistanud ette puitaluse, freesinud sisse juhtmesooned, kinnitanud pirnipesad, juhtmed ja lüliti. Ning keermelatist klaaside hoidmise vardad. Ei olnudki teha muud, kui ühendada lamp vooluvõrku, kruvida alus seinale, kinnitada klaaspaneelid ja kruvida sisse lambipirnid. Siin ta on:

Foto ei anna muidugi edasi täielikku muljet, sest pildiaparaadi valitud valgustasakaal on nagu jumal juhatab. Reaalis annab nii palju valgust, et näeb vabalt nina peal vistrikku pigistada ja kulmegi kitkuda, kui vaja. Valgust jääb ülegi.
Kõver on lambialune seina peal selle pärast, et mina tahan. Madalamas nurgas on lülitinupp, peegel ka kumer, peeglist paistab meie voodipeats, mis, nagu näha, pole ka sugugi sirge. 





Kindlasti jätkan järgmiste lampide uuendamisega. Esimene proovitöö on valmis, üldjoontes võib rahul olla. Arenemisruumi on ka tublisti. Uus ja tiffany vitraaži jaoks sobilikum tina ning õige ja odav jootevedelik on juba ostetud. Nüüd ei ole muud, kui paber ja pliiats kätte võtta ja siis õige varsti klaasinuga ja nii ta läheb.