Tükike

Detail

Alustasin uut tööd, see on tiba suurem, kui senised (olen siiani A4 paberit kasutanud ja siis ka tihti ainult paberi keskele midagi sikerdanud), nii et aega läheb natuke rohkem. Väike järjejutt ei tee ju paha?

Viimasel ajal on pikemalt järjest joonistada raske - asend on väga staatiline ja ristluud jäävad voodinurgas rätsepistes passides kangeks. Noh, ükskord, kui mul piisavalt ruumi ja pappi on, hangin korraliku reguleeritava tooli ja töölaua, millel saab kaldenurka muuta. Või tegelikult... ruumi oleks muidugi vaja, aga laua saaks vajaduse korral ise ka kokku keevitada. Või noh, mis keevitaja mina olen, kruvida ikka :) Või siis naelutada, neetida, heegeldada, kududa, nõeluda, keeta, kupatada, praadida, küpsetada, marineerida, tinutada, puurida, freesida, saagida, peiteldada, kedrata, kraasida, joonida, voolida, liimida, stantsida, punseldada, graveerida... Ahh, küll ma olen osav! Ainult keevitada ei oska (veel?) :)

Uimane

Ma ei tea, mis päev see täna on, aga midagi ei saanud õieti tehtud.
Tegin mõned viimased kriipsud ammu alustatud maalile,

Miskine öölane, vist palu-...

korraliku foto (ja täisnime) saate siis, kui see kuivanud on. Alustasin ka uut maali:

Väga toores detail

Alustasin uut joonistust ka, aga no lihtsalt ei jaksa keskenduda. Pea on uimane, nagu raske udu hõljuks ümber. Ehk on homme parem päev ja saab midagi valmis ka.

Igaks juhuks hoiatan, et nüüdsest ei pruugi päris iga päev uut joonistust tulla. Aga ülepäeva katsun küll teiega midagi jagada :)

Mulje

Mulje hiirest ja habekakust

 Täna uut tööd ette ei võtnud, lõpetasin ühe vana ära. Väga põhjalikult ei viitsinud, tegingi kiirelt "mulje". Ornitoloogid ärgu seda joonistust liiga lähedalt vaadaku. Joonistamise asemel mässasin blogi taustaga, päris higiseks võttis. Tutvusin muuhulgas ka gimpiga. Praegu enam ei jaksa tausta edasi tuunida, silm on ka juba tönts, eks ma võtan uuesti ette, kui uus kujundus väga närvidele käima peaks.

Käisin täna pronksspiraalide töötoas ERMis. Tegime pisikese jupi kõlavöö vahele kootud spiraalidega hilisrauaaegset põlleäärset kaunistust. Küll tol ajal rikas (kes omale jaksas metalli külge riputada) inimene pidi tugev olema! Kõik need põlleääred, sõled, nõelad, tutid ja muud kaunistused ja ikka puha raskest metallist! See põll küll tuulega ei lehvi :) See-eest on õige naisterahva tulek juba eemalt kuulda - üle kere on tilisevaid vidinaid täis riputatud.
Töötuba käib vastava näituse juurde. Järgmisel laupäeval teeme pärjasabade tutte ja 18. aprillil võrgendmustreid.

Karvane

Njuufa

Koorikaaslane ütles enda tähtkujuks olevat njuufa. Siin ta nüüd on - hulk karvu ja üks ninaots.

Lapsepõlve lemmik

Lepiklill

Seda oleks õige tegelikult värviliselt kujutada...

Vaatasin järele, see on selle blogi 777. postitus. Peaaegu nagu juubel :)

Veel ühed triibulised

Tuttpütiema ja tema triibulised

Alustasin pilti juba eile, aga siis läksin õhtupoolikul korraks Aidile külla. Korraks. Sain vaevalt enne südaööd koju, et kiiresti veel üks suts tööl ka käia. Nii et pilt jäi tänaseks lõpetada.

Aga jah, siiamaani on heldimus külastatud kohast ja eelkõige ikka muidugi pererahvast. Peaaegu oleksin sinna elama jäänud :)

Ps. Vaatasin esimest korda Kodutunde saadet. Ameerika "Totaalse muutumise" oma oli kunagi, kui mul veel telekas oli, üks lemmikutest (eriti põnev oli kujutleda, kuivõrd palju rohkem tööd tuleks ehitamisel meie kliimas teha). Jah, hea on vaadata, kui midagi saab korda, keegi saab abi jne. Aga kuna saatejuht tegi ka vihje mõnele õelale fb kommentaarile, siis vaatasin korraks sinnagi. Perekoolis ma ju ei käi, delfisse juhtun korra aastas ja Elu24 käib ka kauge kaarega mööda. Vaatasin ja imestasin, miks teritatakse hambaid sellise teema juures? Jah, abivajajaid on teisigi. Kindlasti. Kas nemad olid kõige hädalisemad? Aga kust mina seda tean. Küllap saatetiimil olid omad kriteeriumid, mille järgi nad selle pere aidata võtsid. Põhimõtteliselt on kõigil õigus normaalsele inimväärsele elule, vabadusele ja isiklikule ruumile. Aga kes on need sapipritsijad, kõiketeadjad, laimajad, kus nad elavad, kas tõesti meie kõrval? Küllap vist. Kujutlesin, mis siis saaks, kui minul oleks võimalus saada selline projekt oma elutingimuste parandamiseks. Ma tean, et rõõmustajaid oleks palju, aga ka neid, kes vaataksid viltu, oleks mõni. Et miks ta siis ei ole normaalsele mehele läinud, miks ta abiellus sellise loruga ja sai temaga kaks last, miks ta sellest lorust ära lahutas, miks ta ei ole normaalsele tasuvale tööle läinud, miks ta on selline kunstnik, hakaku normaalseks... Mul on üks selline hõimlane, ise pole ta mulle midagi öelnud, aga mu emale küll ja ema ei suuda ju vait olla, on kõik mulle edasi rääkinud.

Paraku ei ole mul grammigi kinnisvara, see tähendab, et mul pole võimalust isegi sellisest saateprojektist abi oodata. Ise tuleb kuidagi hakkama saada ja taevas teab, ma ei ole viimase 15 aastaga seda lahendada suutnud. Eks näis, mis elu toob ja kas seal kusagil on ka mõni võimalus minu jaoks. Üks väike ime kuluks vist varsti marjaks ära :)

Kalad

Kliendil pilt käes, paistab, et jäi rahule. Saan siin nüüd südamerahuga seda teile ka näidata.

Noorpaar

Wanamiiš, lastetuba peab suurem olema ja kas sa kuuled, avatud kööki siia ei tule, mitte mingil juhul, kas sa kuuled mis ma räägin sulle?!
Möh?

Koprad on ka toredad loomad. Eriti see paar. Nende näoilmete peale võiks mitu erinevat dialoogi konstrueerida :)

Joonistamine on terviseks. Kui ainult natuke rahu ja vaba aega selleks on. Kohe hakkab parem.

---

Ma ei hakka uut postitust tegema, märgin siia alla, et juhtusin netis vaimse vanuse testile. See ütles mu vanuseks 65. Oh jah. Ma ei hakanud seda tulemust fb seinale kleepima.

 Lõõpisin kunagi sõbrannaga, et elame 120-aastaseks. Kui ma sama kiirest vaimselt edasi vananen, on mu vaim selleks hetkeks 190 juba juba. Tegelikult, järele mõeldes... vastasin ma mõne küsimuse isegi leebelt ja reaalselt oleks see võinud mulle ka suuremat numbrit näidata. Aga vana olen ma vist väiksest peale olnud. Ja samas pole ma veel päris täiskasvanuks saanudki, ma loodan, et see aeg ei saabugi. Konnasilmad ja kumminaalmaksud*, neist ma küll puudust ei tunne.

*makse ma muidugi maksan, aga ma ei mõtlegi nendele liiga palju tähelepanu kinkida.

Kaks kriipsu

Külmamailane

 Mõtlesin, et ei pane siia täna midagi üles. Aga noh, ühe väikse mailase jaoks on ikka see mõni minut. Ja need on tellitud tätoveeringu kavandid etteantud pildi järgi, ma pole täna muud teinudki. Selline laisk päev seekord.

Mingi kevadmasendus on ka äkki saabunud. Mitte midagi ei taha teha. Mitte midagi.

Küll see üle läheb...

Üks küsimus

Käisin eile töökaaslase juubelil. Kõik oli suurepärane. Ainult üks küsimus jäi - miks peab olema muusika NII KÕVA, et kõrvad valutama hakkavad (lauanaabriga ka loomulikult üle selle kära suhelda ei saa)? Kas see on mingi pensionäride ja vanemas keskeas inimeste eripära või? See oli makimuusika, mitte elus esinemine ja nii vali, et oli suuri raskusi lugude äratundmisega.

Või on mu kõrvad tavalisest hellemad?

Kui nüüd järele mõelda, siis on ka noorte hulgas hirmsa lärmi armastajaid. Aga et vanad inimesed (see oli 70. juubel) nii destruktiivsed võivad olla oma muusikakuulamises, seda kogesin küll esimest korda.

---

On olukordi, kus ma talun kõva heli. On isegi neid kordi olnud, kus ma olen südamest nautinud kõrva juures mängivat saksofoni ja tiibklaverit (see oli kunstika lõpuaktusel, mu ema tunnistas, et oli muretsenud mu kõrvade pärast). Olen trummide keskel kogenud transsi, olen laulupeol tuhandete inimeste keskel kõigest kõrist laulda röökinud. Aga jah. Mitte ei mõista, kuidas saab nautida ebamääraseks mulinaks ja müdinaks muutunud kõrvulukustavat lärmi.

Rõõmsat kevade algust!

Kuna meil siin sajab lund, siis lilli täna ei anta. Leppige samblikega.

Samblikututid

Päälinnas

Leidsin kadunud vanaisa Rudolfi!

Ilus vaade, aga ablas loom...

Tervitustega tervishoiumuuseumist!

 Mulle väga meeldib antud pildi juures kerge kiiks, kuidas nägu ja habe on kergelt nihkes :)

Lagle esimesed prillid :)

Praegu vaatan, et see soenguta tüüp oleks võinud veel totrama näo teha. Aga noh, eks ta õpib.

Laglekurk

Kritseldus rongist

Rongi peal joonistasin ka natuke, palju ei jaksanud.

Kiire visand

No ei jõua, tee mis tahad. Aga midagi ma siia ikka panen, olgu siis poolik. Küll varsti valmis tööd ka näeb.

Näe, praad!

Ma pean mingi teistsuguse süsteemi välja mõtlema. Kuidas joonistada (praegu olen arvutist sõltuv ja ei jaksa iga sobiv hetk masinat lapselt ära tirida, ta hakkab ju vastu) ja kuhu oma päevaplaanis joonistamise  aeg sokutada. Praegu kipub aeg kuidagi väga lappama. Enam-vähem korraliku pildi joonistamine võtab ikka 2-3-4 tundi, seda ei tee niisama joostes valmis.

Käisime täna Laglega Tartu Kunstikoolis lahtiste uste päeval, väga-väga-väga ilus ja rõõmus päev oli. Isegi Lagle, kes muidu võõraste inimeste hulgas kipub olema endassetõmbunud ja ükskõikne (eriti, mis puudutab igasuguseid kooli-teemasid*), oli vaimustuses. Ometigi üks koht, kus õpilasse suhtutakse nagu inimesse. Ma ju rääkisin, aga ega ta enne ei uskunud, kui ise nägi.

Homne päev saab arvatavasti mööduma rongis ja Talnas. Seega ei pruugi pilti saada. Eks näis. Kui homme ei jõua, siis kohtumiseni reedel!

*Kujutate ette, tal on ABSOLUUTSELT ükskõik, mis hinded tal koolis on. Ja kui keegi (mina või vanaema või õpetaja) püüab teda tegutsema sundida, siis hinded ei ole üldse mingi argument. Ainukesed asjad, mida ta vabatahtlikult teeb, on need, mis talle kas meeldivad või mille vajalikkusest ta aru saab. Keemia ja trigonomeetria vajalikkusest isiklikus elus ei ole ta aru saanud, nii et arvake ise, kuidas ta neisse suhtub ja mis hinnetelehel selle koha peal on... Ja siin ei aita ükski veenmine. Kui ise huvi ei tunne, siis vägisi ei saa üldse midagi, läheb täitsa lukku.

17.-18.03.2015

Eilseid virmalisi näeb siin:


Täna pole etendus kahjuks veel alanud, kuigi esialgu lootust oli.

Mina neid nii erksavärviliselt ei näinud, ainult rohelist ja tuhmimalt. Küllap oli asi osaliselt valgusreostuses ja teiseks ka selles, et ma öösel ikka magada ka tahtsin ja õigele hetkele ei sattunud.

Aurora borealis

Eile oli imede öö. Kahjuks mitte nii ere ja nii värviline, aga siiski :) Emotsioon ei olnud sugugi väiksem, kui seda videot vaadates.

Ma poleks ise ehk tähelegi pannud, aga ema helistas kella 8 paiku ja ütles, et välja olla vikerkaar, kõrvalt õepoeg karjus vahele et "jälle sa ütled valesti!". Ja siis läks lahti. Käisin iga natukese aja tagant kontrollimas, kuidas pilt on muutunud, sõitsime Laglega kella 10 paiku isegi korraks linna piirist välja Tamsale, seal on hea lai vaade :)

Lendav

Pöialpoiss

Veel üks, seekord must-valge.

Järgneb jutt sellest, kuidas aeg kaob käest, ei tea, miks aeg kaob käest, ta siidina libiseb käest, mu käest...

Ma ei saa aru, mis jama see on. Mina justkui teen päeva jaoks mingi orienteeruva kondikava, et paar tundi tegelen sellega ja siis kolm tollega, seejärel on tunnike toitumise ja puhkeaega jne, aga võta näpust. Elu ei taha üldse minu plaani järgi käia. Hommik läks kavakohaselt - kõigepealt tööle ja siis ravivõimlemist tegema, aga siis helistas sõbranna, kelle isa matuseasju eelmisel nädalal ajada aitasin ja küsis, kas saaks minuga surnuaeda minna urni jaoks platsi küsima. No olgu, paar tundi ikka leian... Läksime. Näidati kahte kohta. Ja siis hakkas peale üks suur otsustusvõimetus*, lõpuks tiriti poolpime lesk ka sinna surnuaeda nõu andma, minul aga hakkasid juhtmed vaikselt kärssama, sest see venimine ja segadus ei olnud mu päevaplaani ette nähtud! Viisin leinajad lõpuks koju,sain sealt tulema (nad ei jõudnudki lõplikule otsusele), kohtusin üle tüki aja korraks kallimaga ja nutsin tema kraenurka silmatäie suurest väsimusest. Siis tegin süüa ja pidin hakkama tellimustöid joonistama. Aga väsimus oli ikka nii suur, et ma ei suutnud sundida ennast kellegi teise ideid puhtalt paberile kopeerima (mingeid skorpioni-tatoosid tahetakse, etteantud foto järgi), vaatasin järele, nende tähtaeg on alles rohkem kui nädala pärast. Suures kergenduses (ja edasilükkamise võimaluses) võtsin varem alustatud pöialpoisi ja tegin oma valitud teemal oma valitud tehnikas siia linnukese. Oeh. Nüüd siis vaja minna teise sõbrannaga kahasse üht hinnapakkumist koostama ja pärast veel õhtul hilja tööle ka. Homme on planeeritud Tartu Kunstikooli lahtiste uste päeva külastuseks. Loodan, et joonistamiseks ikka aega jääb...

*Mis kuradi pärast on minu elu sattunud sellised otsustamatuse musternäidised? Öeldakse, et kui miski käib närvidele, on omal ka mingis variandis vastav omadus olemas. Kas ma tõesti olen samamoodi aeglane, vanast kinni hoidev, kartlik, kõiki teadaolevaid ja ka tundmatuid asjaolusid lõpmatuseni kaaluv ja lõpuks tahan, et keegi ikka asja minu eest ära otsustaks? Võibolla kah. Ei eita. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik karta päise päeva ajal surnuaeda. Kuidas on võimalik pidada oluliseks vaheks, kas okastest on koristada 1 või 1,5 ruutmeetrit. Kuidas on võimalik kiruda taga oma segaduses sõbrannat. Oih, ups, see viimane käis ju mu enda kohta... Mu kaastundevarud tahavad vist puhkust ja taastumist.

---

Tegin eelmise kirja väikseks, et seda hala liiga kerge lugeda ei oleks.  
Sain tänase päeva preemiaks sellised virmalised, nagu ma veel varem näinud polnud. Eriti äge on näha, kuidas taevas justkui põleks - kiired liikuvad viirud ja vilkumised, suurelt-laialt üle pea, rohkem kui pool taevakuplit tantsib. Praegu, pool üks öösel, just on. Aga ma pean vist ikka magama minema, et homme ka tegutseda jaksaks. Muidu vahiks väljas seitsme kasuka ja teki sees vist hommikuni (või niikaua, kuni seda etendust jagatakse). 

Nugis

Turnib siin üks

Mõtlesin, et jätan tänase päeva vahele, et pühendun paarile tellitud joonistusele. Aga ei, kus sa saad, tellimuse kõrvalt kribisin selle ka valmis :)

Marisele

Blepharocysta splendor maris

Palun, siin on teile veel üks elusorganism, Marise-nimeline.
Kõik ei ole Kaurideks ja Lagledeks sündinud või Kaarnaks saanud. Mõnikord tuleb vetikaga leppida. Samas - mul pole isegi vetikat vist. Aga ega ma ei nuta kah :) Ja ega vetikalgi viga ole, ilus ümmargune, jooneline-sooneline, ilmselgelt naissoost :)

---

Otsisin igaks juhuks ikka omanimelist elu ka. Leidsin Fusinus anni, mis osutus vigaseks nimekujuks - õige on fusinus annae ja see on meres elutsev tigu. Nii et nagu oleks ja nagu ei ole ka. Ei jää vist muud üle, kui jälle peegel välja otsida...

Tervitused

Kreegi õied

Juuresolevate õitega tervitan Rahutut Rahmeldajat, kes sai täna Elva Linnaraamatukogusse näituse üles! Väga tore kohtumine oli. Ja muidugi on mul selle üle hea meel, et minu koduraamatukogus on midagi ilusat ja rõõmsat, ma käin ju seal nii tihti ja oma ümbrust tuleb kaunistada, kui ise parasjagu ei jaksa, siis leida keegi, kes seda teeks :) Selline omakasupüüdlik inimene olengi :)

Täna sai 2 pilti siia. Kas homme joonistamiseks aega jääb, ei tea veel. Kui ei jää, lugege see siin homseks.

Hortensial

Mardikas

Ma ei tea päris täpselt selle eluka nime. On ta mingi jooksik või keegi teine, ma ei jaksa praegu otsida ka. Jalutas selline tegelane läinud suvel ennast korralikult viisakalt tutvustamata minu hortensiaõisikus.

Vaher

Noored draakonitiivad

Ajapuudus on mind rabanud käsist, jalust ja peast. Palun, siin on teile kaks kolmandikku pilti.

Tegelikult aega veel oleks, aga arvuti-aega on vähe (no ei jõua lastega ära kakelda) ja pildid joonistamiseks on arvutis. Hommikuti on küll arvuti vaba, aga mina ise ei ole teovõimeline. Ja lugupeetavate blogisid tahaks ka ju vahel lugeda. Aga lugemise ajal ei saa joonistada...

Käbikuningas. Või siis tõrukuningas

Lendav Orav

Mu viimane kohtumine oravaga oli selline, kus ta otsustas lennata. Ajasid kaks selli teineteist taga ja äkki - aeg peatus - orav oli õhus, sirutas kenasti käpad laiali ja liugles õhus 10 meetrit naaberkuuse okstesse! Teine jäi eelmise kuuse otsa molu näoga vahtima. Otsisin netist sarnast hüppepilti, päris "nahad laiali" fotot ei leidnud, aga see on kä täitsa äge.

Orav on küll igavene röövel, murdja, aga ikkagi nii nunnu. Elavad siin mu majapidamisest 100m eemal metsatukas. Tööle minnes ikka vahel näen. Ja sõimata oskavad nad nii ilusasti, tuju teeb kohe heaks!

Aga kui nüüd loomakeste käppi vaadata, on selge, et vanainimesed  loomastuvad. Kõigil elukatel on jämedad liigesed ja toredad küünised. Mul on praegu veel inimese käed, aga eks aeg näitab, kui ruttu nad näiteks orava või roti käppade sarnaseks muutuvad.

Detail

Tervet pilti veel ei näe. Enne tuleb see kliendile kätte toimetada ja kui ta siis lubab, siis näete.

Veel üks

Sabatihane

Elu on vastikult kiireks läinud. Vaatan, kui pealelõunal natuke aega jääb, viimistlen seda viimast veel pisut*.

Värvipliiatsitega läheb tüki rohkem aega. Pealegi olen ma hullult mugavaks muutunud, mitte ei viitsi pliiatseid teritada. Automaatpliiatsiga on lihtne - vajutan aga nupule ja tera muudkui tuleb. Aga nende värvikatega pean iga kord Laglelt teritajat küsima - ta koristab selle iga päev oma koolikotti tagasi. Aga teritamata pliiats jätab tuhmi joone...

---

 Ma ei tea, mis mahtra nüüd lahti on läinud. Stressitaluvus on mul ka 10 punkti skaalal miinus 12. Ootamatult selgub, et ma olen lubanud igasuguseid asju. Olen lubanud osaleda fotovõistlusel, mille tähtaeg on täna ja mul ei ole ühtegi nõuetele (olen varem liiga väikses formaadis pildistanud) vastavat HEAD fotot. No midagi ma sinna saadan, sest et ma ju lubasin, aga ise rahul ei ole. Siis olen lubanud (peamiselt iseendale, aga teile ka ju lubasin), et joonistan iga päev midagi. Olen lubanud joonistada kaks, ei, kolm tellimustööd. Tähtajad lähenevad ülehelikiirusel. Olen lubanud minna homme sõbranna isa matustele, sest neil ei ole kedagi, kes neid autoga saaks transportida. Eile käisime pool päeva surmatunnistusi ja krematooriumiaegu jahtimas. Olen lubanud teha (võibolla juba järgmisel nädalal) kahele inimesele massaaži, nad juba ammu ootavad, kuna mu käsi piisavalt terve on. Selleks tuleks muidugi värske õli ka hankida... Olen lubanud (esimene aeg on tuleval esmaspäeval) hakata käima ravivõimlemises. Olen lubanud tütrele minna temaga ühel vaheaja-päeval Tallinnasse (Tarbekunstimuuseum on alati kindla peale minek ja Morgie töökoht ka üle vaatamata peale remonti). Me pole seal koos veel kunagi käinud. Olen lubanud alates aprillist hakata saagimas käima. Üks eelmise aasta väike võlg ootab ja teiseks telliti Valgutasse konna-kuju. Käisin pakku vaatamas, see on üüratu. Sellest tuleb hiid-põhjakonn nähtavasti. Ma ei tea, võibolla olen lolli peaga veel midagi lubanud. Ah jaa, ema tellis lähipäevil taksoteenuse Nõkku 90-aastast viletsa tervisega sõbrannat külastama-aitama. Ei, midagi oli veel... Õige, mul on juba nädalajagu käes täitmiseks 60-leheküljeline tihedas kirjas tarbijauurimus, mille tähtaeg oli "eile".

Kõige selle kõrvalt peaksin idee järgi tööl käima, perenaine olema ja majapidamisega tegelema, lapsi kasvatama ja...

Tagantjärele tundub pühapäevaõhtune ketrustund Kaarnaproua ja Esta seltsis nagu kauge sulnis muinasjutt.

Sihuke vibra on sees, et lõhkusin möödaminnes võitoosi ära.

*Kratsisin taustale värvi pisut juurde ja vahetasin pildi siin välja. Kahju, et fb-s pilti niiviisi asendada ei saa, et kommentaarid ja muu värk alles jääks... Foto kvaliteet on ikka s***. Vaja mingi hetk jälle skänneri juures käia, see annab paremaid tulemusi.

Tihaseid

Tutttihane

Rasvatihane

Vaatame, kas homme jääb aega joonistada. Kui ei, siis jagage tänane postitus pooleks ja vaadake teist pilti homme :)

Elu on äkki hirmus kiireks läinud. Täiskuu, jajah, see sunnib takka öösel ja päeval.

Reedel oli eriti äge, polnud sekunditki puhkeaega. Ja muuseas sain kahest kohast lilli ka. See-eest laupäeva hommikupoolik möödus uimasuse ja peavalu tähe all. Pean vist selle tulbikimbu toast välja tõstma, kes teab, millega neid pritsitud on, et nii hästi säilivad? Täna hommik oli pisut vähem uimane. Poleks osanud uskudagi, et lõikelilled vaenlasteks osutuvad. Mu ema küll ammu juba rääkis, et ta oma toas neid ei talu, aga ma ei uskunud. Järelikult tuleb pöörduda oma aia- ja põllulillede poole. Juba tulevad - isegi  mu põhjapoolses krundiservas lumikellukesed piiluvad :)

Rahvuslikud tiivasuled

Pasknäär

Ma ei leidnud kiiruga muid (teritatud) värvipliiatseid, kui Lagle pinalist. Paraku on need kõvavõitu ja ei kata nii hästi, kui võiks.

Natuke värvi kah

Pöialpoiss

Munadepühad varsti tulekul. Siin on teile üks munakujuline linnuke! Palun lahkesti!

Udras

Saarmas

Lumi, jää, vesi ja selle kõige keskel täitsa elus loom!

Selle pildi tegin  venna eksabikaasale, kellel täna sünnipäev. Vennast ei tea kahjuks peale isa surma midagi, aga tema esimese naisega suhtleme ikka rõõmsalt edasi (lahutasid nad üle 20 aasta tagasi). Naise neiupõlvenimi oli Udras, sellest siis tänane teema. Päev läks äkki kiireks, kritseldasin pildi enam-vähem valmis ja viskasin üles. No ja nüüd, paar tundi hiljem, vaatan, et oleks ka paremini saanud, tausta (vett) näiteks. Aga parandada pole enam midagi, sünnipäevalaps lippas operatiivselt mu poolt läbi ja sai kohe pildi kaasa. Jäägu siis nii.

Mäger

Rõõmus võpsik

Urvad

Mis sorti paju see täpselt on, jään vastuse võlgu. Varsti tulevad :)

Üks väike õnn

Sirel

 Siia juurde sobib see laul:



Nagu pärl keset kohati pisut ähmast ja segast elu-tausta.

Joonistaksin midagi praegusest hetkest, aga momendil on just see üleminekuaeg, kui pole enam ei ilusat lund ega ka veel lilli tärkamas. Vähemalt meie õue täidab paar lapikest musta lund ja palju-palju pori. Mõne urva metsaservast ehk juba leiaks :) Ja samblad. Õige muidugi. Peaks teile siia mõne samblapildi joonistama. Muidu jääb mulje, et praegune aeg pole üldse midagi väärt, ainult mai ja sirel ja muud meeletud. Vaatame, mis homseks paberile settib.

Igapäevased leviteerimisminutid

Jänes